"J’ai appris à connaître toutes les pierres de la rivière. J’ai compris que ces pierres n’ont pas besoin d’apprendre à me connaître ; que la nature n’a pas besoin de moi. Que moi seule ai besoin d’elle." Rien ne destinait Sabrina à une carrière artistique. Élevée par une mère fragile dans un milieu modeste, elle a peu de perspectives d’avenir. Jusqu’au jour où, lors de la visite scolaire du musée Rodin, elle découvre sa vocation : elle consacrera sa vie à l’art. Dès lors, Sabrina se voue totalement à ce projet. La précarité étudiante est vite compensée par les amitiés fortes et la richesse des recherches artistiques. Mais les soubresauts de sa vie amoureuse et les bouleversements d’un monde dont l’effondrement semble inéluctable ne tardent pas à infléchir sa trajectoire. À travers le destin d’une artiste contemporaine, Katrina Kalda interroge la place de l’art dans un univers en crise. Son écriture, harmonieuse et assurée, soutient ce roman plein d’émotions.
Väga olulised teemad ja päris kaasahaaravalt seotud. Me saame ülevaate Sabrina vaesushäbist läbi imbunud lapsepõlvest Calais´s, kunstnikutee algusest, armuseiklustest... aga sellest põnevam oli ühiskonnakriitika ja keskkonnahoiu teemade käsitlemine ja nende teemade sidumine kunsti tegemise mõttekusega, milleni peategelane ühel hetkel jõuab (me jõuame kord selleni kõik, mingil hetkel). Õrnalt, hästi õrnalt meenutas Epu viimast raamatut "Linnutee koodid". Maailmalõpumeeleolusid on vähem, aga teatavatele päevakajalistele valupunktidele rõhumine, veetlev ja mitmenaisepidajast guru Vassil, õrn ja süüta lapsehing Gaia, valmistumine ja valmisolek... see kõik on olemas.
2.5 rounded up for the book club discussion and for the pleasure of reading something in Estonian (the author is an Estonian who lives in France and writes in French, but I read the Estonian translation). All the themes here have been done much better elsewhere, but it's not a terrible book, just meh.
Üks isevärki teos, mis võtab omal moel kokku tänase ilmaelu pidetused, tulemised ja minemised. Taustal järjest pingelisemaks kiskuv ökopoliitiline olukord, esiplaanil kunstnik, täitsa tavaline inimene, nagu me kõik - ei ole ta mingi liider, superkangelane ega muidu eriliste omadustega tegelane. Ja need pinged tema eluski on tavalised, sisaldades muuhulgas: 1. enamasti joobnud olekus ja ilmselgelt Diogenese sündroomiga ema, 2. tavalist pedofiilist kunstiõpetajat, 3. veel üht pedofiilist ja pisut pervot üürileandjat (kas on üldse tänapäevaseid prantsuse romaane, kus pedofiile ja/xvõi pervosid ei kohtaks?), 4. mingit udupeast meditatsioonimeest, kes tuleb ja läheb siis, kui talle sobib. Ma ei tea, mida vaene minategelane sõpradeta selles düstoopseks kiskunud maailmas oleks peale hakanud, aga sõbrad tal igal juhul on. Mida ammusemad, seda paremad.
Minu jaoks kõige põnevam avastus selles teoses olid aga kerterre’id. Need Gaudi looklevate hoonete, jurtade ja kääbikuuru ristsugutised valmivad lubjast ja kanepikiust ning autor (sünnilt eestlane) kasutabki nende puhul padueestlaslikku legaliseerimise nippi: ehitusloa taotlemisel ütle ametnikule, et see on “monumentaalskulptuur” ja kõik on õnnelikud. Muide, guugeldamine näitab, et kerterre’i tüüpi elamispinnal on võimalik ka ööbida: Booking.com või Airbnb kaudu on need leitavad!
Livre interessant sur la question de ce que représente l'art est la place que prend cette derniers a tout les étapes de notre vie. J'ai apprécier l'histoire du roman car il y a un questionement sur le but d'une vie. Cependant j'ai quand meme pas mal eu de mal avec le découpage que fait l'autrice. Elle coups de manière abrupte les section de la vie, est le livre se présente comme des brèches de période marquante de sa vie, on comprend tout mais je n'est pas apprécier. De plus j'ai eu un peux de mal avec l'écriture. C'est un très bon livre dans le message qui passe cependant j'ai vraiment eux du mal avec la manière que ce dernier est délivré.
tekitas nii palju erinevaid tundeid korraga. võimalik, et süvendab eksistentsiaalset ängi. aga oi kui ilusalt ja õrnalt kirjutatud ja kirjeldatud. haaras täielikult endasse.
Ma olin alguses nii üllatunud, kui lugema hakates avastasin, et raamatu sisu pole ühelgi moel Eestiga seotud. Millegipärast tundus pealkiri ja nimi sellega ülihästi klappivat. See selleks. Teose teemad olid väga aktuaalsed, olgu sa eestlane, prantslane ... inimene selles metsikult keerukas maailmas. Mitmed eri paralleelid, mis omavahel tihti ka põimuvad, näiteks üleskasvamine vaesunud väikekülas, eneseotsingud ümbritsevas laialivalguvas ühiskonnas, armastus ja selle piirid, oma koha leidmine üha kasvava kliimakriisi keskel tunduvad olevat midagi, mille aspektidega enamik ühel või teisel viisil paratamatult kokku puutuvad. Olles ise sarnasel enesereflektsiooni lainel, on ta hea sissejuhatus igasugustele elumõtisklustele. PS! Häid tsitaate sain ka kuhjaga üles pildistatud, hahaa.