What do you think?
Rate this book
Peatusest peatusesse
Reisimisest on muidugi palju kirjutatud. See pole aga mingi lõbus rännumehe jutuke, vaid esitab küsimuse - mis tunne on olla sisserändaja? Teisest küljest on see lugu Y-generatsiooni probleemidest ja valikutest, üksindusest ja eneseotsingutest ning lootusest, et 20. sajandil võidule pääsenud eksistentsialismi ja nihilismi järel tuleb uuesti romantism.
Kirjutan enda kogemusest reisimisel ja kokatööst, mida tegin kokku kümme aastat. Köögid ja riigid vahelduvad, kuid peategelane teeb pidevalt valesid otsuseid ja jamad ei lõpe. Huumor aitab siiski kõigest läbi minna. Pealkiri "Peatusest peatusesse" on ühelt poolt kalambuur, teisalt viide David Bowie laulule "Station to Station" ("Peatusest peatusesse"). Sündmustik algab ja lõpeb Berliinis, mis on meie mõlema jaoks oluline linn.
Kirjutan enda kogemusest reisimisel ja kokatööst, mida tegin kokku kümme aastat. Köögid ja riigid vahelduvad, kuid peategelane teeb pidevalt valesid otsuseid ja jamad ei lõpe. Huumor aitab siiski kõigest läbi minna. Pealkiri "Peatusest peatusesse" on ühelt poolt kalambuur, teisalt viide David Bowie laulule "Station to Station" ("Peatusest peatusesse"). Sündmustik algab ja lõpeb Berliinis, mis on meie mõlema jaoks oluline linn.
208 pages, Paperback
Published June 1, 2021
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
November 28, 2022
okei vau
ma ytlen ausalt, et kui ma poleks poolkogemata seda enda Ventspilsi residentuuri kaasa võtnud, ei oleks ma võib-olla seda kunagi lugema hakanud, sest see kaas... lihtsalt on. See pole kole, see lihtsalt ei kutsu.
AGA
Kui ma lugema hakkasin, siis ei suutnudki enam lõpetada. Nii lihtsalt loetav ja nii põnev. Sellest raamatust teeb väga põneva just Peetri hullud reisid ja suhteliselt neutraalne kirjeldus teda ymbritsevast möllust. Ma sain väga palju Berliini igapäevaelu kohta teada, aga maiku sai ka Sveitsist, Norrast, Austraaliast, Uus-Meremaast ja USAst. Alguses mõjus see reisikirjalik ja pingutatud kujunditega tekst natuke yksluise tempokusega olevat, aga mida aeg edasi, seda sujuvamaks ja mõnusamaks lugemine läks. Ja see ausus, mis siit läbi kumab, see julgustab ka lugejat. See on see raamat, mida saab iga kell ja iga tundega lugeda ja see on selle raamatu suur pluss.
Muidugi, kui tehniliselt vaadata, tuleb siit ikkagi mingit algajalikkust välja (ytleb mitte yhtegi romaani kirjutanud inimene), reisikirjast tahetakse teha romaani, mõned suured syndmused saavad sama palju tähelepanu kui mõned väiksed ja möödaminevamad syndmused, aga see kõik on elulähedane, heas mõttes toores, ilustamata, mõnusalt piinlik ja uskumatu, kaasakiskuv.
See on raamat, millele arvustajad paneksid kolm tähte, ma kardan. Aga mina panen viis, sest midagi selles on, midagi see minus sytitas. Muuseas kindlasti sytitas see veelgi minu juba olemasolevat reisihimu, ja tahet elada "päris elu". Issand kui gen z ja pinterestilt see nyyd kõlas. Aga saate aru kyll. Väga lahe.
ma ytlen ausalt, et kui ma poleks poolkogemata seda enda Ventspilsi residentuuri kaasa võtnud, ei oleks ma võib-olla seda kunagi lugema hakanud, sest see kaas... lihtsalt on. See pole kole, see lihtsalt ei kutsu.
AGA
Kui ma lugema hakkasin, siis ei suutnudki enam lõpetada. Nii lihtsalt loetav ja nii põnev. Sellest raamatust teeb väga põneva just Peetri hullud reisid ja suhteliselt neutraalne kirjeldus teda ymbritsevast möllust. Ma sain väga palju Berliini igapäevaelu kohta teada, aga maiku sai ka Sveitsist, Norrast, Austraaliast, Uus-Meremaast ja USAst. Alguses mõjus see reisikirjalik ja pingutatud kujunditega tekst natuke yksluise tempokusega olevat, aga mida aeg edasi, seda sujuvamaks ja mõnusamaks lugemine läks. Ja see ausus, mis siit läbi kumab, see julgustab ka lugejat. See on see raamat, mida saab iga kell ja iga tundega lugeda ja see on selle raamatu suur pluss.
Muidugi, kui tehniliselt vaadata, tuleb siit ikkagi mingit algajalikkust välja (ytleb mitte yhtegi romaani kirjutanud inimene), reisikirjast tahetakse teha romaani, mõned suured syndmused saavad sama palju tähelepanu kui mõned väiksed ja möödaminevamad syndmused, aga see kõik on elulähedane, heas mõttes toores, ilustamata, mõnusalt piinlik ja uskumatu, kaasakiskuv.
See on raamat, millele arvustajad paneksid kolm tähte, ma kardan. Aga mina panen viis, sest midagi selles on, midagi see minus sytitas. Muuseas kindlasti sytitas see veelgi minu juba olemasolevat reisihimu, ja tahet elada "päris elu". Issand kui gen z ja pinterestilt see nyyd kõlas. Aga saate aru kyll. Väga lahe.
September 20, 2022
Ah et teie oma sviitervestide, jälkide kaunakujuliste jalatsite ja aiapidudega, perfektselt pügatud hekkide ja sama perfektselt pügatud puudlitega ning kümme aastat ette planeeritud perepuhkustega vaatate mind põlgusega? Teie ja teiesugused, kelle argpükslik mõttelaad kõigis maailma hädades süüdi on! Ei, nii kergelt ma seda teile ei lingi. Mitte siis, kui minu sihtkoht on Berliin, mässajate Meka. (lk 17)
-
Laupäeva hommikul sööd vahukoorega struudlit, loed Heinet ja vestled eileõhtusest Berliini Filharmoonikute kontserdist. Õhtul lähed pimedasse klubisse, paned selga loomakostüümi, kepid peldikus esimese ettejuhtuva inimesega ja tõmbad nina ketamiini-spiidi segust umbe. Säärasest tasakaalust oleks ka teistel paikadel nii mõndagi õppida. Võib-olla see ongi loomaliku ja inimliku külje ühendamise ideaal, mille poole juba muistsed tsivilisatsioonid püüdlesid. (lk 20)
-
Nooruse melanhooliast tulin läbi ja nüüd on põhjust tähistada. Luban sellest ajast omale tugevuse teha, sest usun Lennart Meri sõnu, et sitaga pole tõesti muud teha kui tuleviku väetiseks kasutada. Praegu võib maailm jah omadega pekkis olla, aga skeptitsismile ka klassitsismile järgneb alati romantism ning kavatsen valmis olla. Siis on armastajaid palju rohkem vaja kui võitlejaid. Imetlen inimesi, kes suudavad vähemate haavade ja suurema tarkuseda elus läbi tulla. Ent mina olen seikleja. Mulle meeldib emotsioonide, mälestuste, muusika ja piltide talletamine. Kokkuvõttes pole minu eesmärk aga mässata, vaid katsetada mõttemudeleid, säilitada kriitilist mõtlemist. Igaüks siin generatsioonis proovib, otsib midagi. Ja väga hea, et otsib. Kuni on otsijaid, on ka lootust, et midagi saadakse teada ja midagi muutub. (lk 207)
-
Laupäeva hommikul sööd vahukoorega struudlit, loed Heinet ja vestled eileõhtusest Berliini Filharmoonikute kontserdist. Õhtul lähed pimedasse klubisse, paned selga loomakostüümi, kepid peldikus esimese ettejuhtuva inimesega ja tõmbad nina ketamiini-spiidi segust umbe. Säärasest tasakaalust oleks ka teistel paikadel nii mõndagi õppida. Võib-olla see ongi loomaliku ja inimliku külje ühendamise ideaal, mille poole juba muistsed tsivilisatsioonid püüdlesid. (lk 20)
-
Nooruse melanhooliast tulin läbi ja nüüd on põhjust tähistada. Luban sellest ajast omale tugevuse teha, sest usun Lennart Meri sõnu, et sitaga pole tõesti muud teha kui tuleviku väetiseks kasutada. Praegu võib maailm jah omadega pekkis olla, aga skeptitsismile ka klassitsismile järgneb alati romantism ning kavatsen valmis olla. Siis on armastajaid palju rohkem vaja kui võitlejaid. Imetlen inimesi, kes suudavad vähemate haavade ja suurema tarkuseda elus läbi tulla. Ent mina olen seikleja. Mulle meeldib emotsioonide, mälestuste, muusika ja piltide talletamine. Kokkuvõttes pole minu eesmärk aga mässata, vaid katsetada mõttemudeleid, säilitada kriitilist mõtlemist. Igaüks siin generatsioonis proovib, otsib midagi. Ja väga hea, et otsib. Kuni on otsijaid, on ka lootust, et midagi saadakse teada ja midagi muutub. (lk 207)
January 17, 2025
Berliin, Šveits, Norra, Austraalia, näpuga teisigi paiku laias ilmas.
Berliin ei ole minu linn, mis ei tähenda, et ma kellegi teise karmist elust seal lugeda ei tahaks. Patuurkad, antropoloogilised vaatlused ja köögikuumus - kõik väga ahvatlev kraam. Hiljem šveitslaste roostes ajakapslis toimetamine. Norra suvesaar, kus töö on samuti ropp, aga võimalus jääda inimeseks.
Mulle meeldis.
Berliin ei ole minu linn, mis ei tähenda, et ma kellegi teise karmist elust seal lugeda ei tahaks. Patuurkad, antropoloogilised vaatlused ja köögikuumus - kõik väga ahvatlev kraam. Hiljem šveitslaste roostes ajakapslis toimetamine. Norra suvesaar, kus töö on samuti ropp, aga võimalus jääda inimeseks.
Mulle meeldis.
December 8, 2025
Just täpselt neid mõtisklusi oligi hetkel vaja.
Kunagi teises elus tahaks ka Berliinis nii elada, see on alati tõmmanud. Meeletu möll ja anname minna. Meenus ka enda austraalia-aeg ja äraolemine, Aasias kogemuste neelamine. Miks üldse ikkagi peab *suureks saama* ja argipäeva naasma?
Kunagi teises elus tahaks ka Berliinis nii elada, see on alati tõmmanud. Meeletu möll ja anname minna. Meenus ka enda austraalia-aeg ja äraolemine, Aasias kogemuste neelamine. Miks üldse ikkagi peab *suureks saama* ja argipäeva naasma?
April 30, 2022
Kas oma frustratsiooni maailma korralduse pärast just narkouima kaudu väljendama peab, on küsitav, aga mõtted on ju õiged. „..kui on õnn elada sellisel ajal või riigis, kus pole suurt sõda, nälga või looduskatastroofi, siis pole inimesel midagi, mis teda tegevuses hoiaks ja ta hakkab ise endale probleeme välja mõtlema“.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews