What do you think?
Rate this book
Hinged mõõgateral
Yodohime vedas ennast seljaga vastu silla käsipuud ja jäi silmitsema kuu peegeldust udusel tiigil.
„See pole üldse paha vaatepilt suremiseks,” sai ta vaevu üle huulte ja lisas siis:
„Mine, Yukino. Äkki sul läheb õnneks. Kui mitte, siis... äkki järgmises elus kohtume.”
„Hinged Mõõgateral“ on Rait Piiri neljast lühiromaanist koosnev debüütantoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegsest Jaapanist ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.
„Kellel oli ligipääs nanomasinatele, mida sai kasutada massihävitusrelvana?” küsis Ellis. „Kuidas ta omale üldse sellised asjad soetas?”
„Ta lõi need ise,” tunnistas turvaülem kohmetult.
„See pole üldse paha vaatepilt suremiseks,” sai ta vaevu üle huulte ja lisas siis:
„Mine, Yukino. Äkki sul läheb õnneks. Kui mitte, siis... äkki järgmises elus kohtume.”
„Hinged Mõõgateral“ on Rait Piiri neljast lühiromaanist koosnev debüütantoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegsest Jaapanist ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.
„Kellel oli ligipääs nanomasinatele, mida sai kasutada massihävitusrelvana?” küsis Ellis. „Kuidas ta omale üldse sellised asjad soetas?”
„Ta lõi need ise,” tunnistas turvaülem kohmetult.
368 pages, Paperback
Published January 1, 2021
2 people are currently reading
19 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
July 24, 2021
Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.
Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.
Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:
1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.
Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.
2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.
3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.
NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.
4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.
NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.
Kogumikule hindeks viis.
Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.
Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:
1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.
Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.
2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.
3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.
NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.
4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.
NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.
Kogumikule hindeks viis.
August 20, 2021
Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral").
Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks.
Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.
Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!
Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.
Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks.
Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.
Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!
Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.
Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
August 4, 2021
„Hinged mõõgateral” on Rait Piiri esikjutukogu, kus on kogutud kokku tema kaks eelnevalt Reaktoris avaldatud kosmosemärulit ning lisaks siis ka kaks idamaist õudustrillerit. Saanud raamatu Lummuri kirjastusest, ütles Joel Jans, et loe ja vaata, kui miskit emotsioon tekib, siis võid ju ka midagi kirjutada. Lugesin ja ütleme siis kohe ära, et väga pikalt ei pidanud arvustuse osas otsutama, sest minu arvates üle pika aja üks paremaid kogumikke, mida ma lugenud olen. Oli müstikat, oli seiklusi, tempo oli kogu aeg korralikult peal ja lood korraliku lühiromaani mõõtu, nii et autor sai tegeleda korraliku maailmaloomega ning samas edastada lugejale tavalisest veidi keerukamat süžeed. Kõigele lisaks on lugude juures ka Kadri Umbleja illustratsioonid, mis loovad iga loo alguses juba mõnusa võõriku atmosfääri.
Pikemat arvustust loe "Reaktorist" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Pikemat arvustust loe "Reaktorist" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
May 19, 2022
Esiteks ilmselt sama kriitika mis mujaltki kuuldud - autor peaks rohkem eesti keeles lugema ja nii sisu- kui keeletoimetaja tuleks ka palgata.
Positiivse külge pealt meeldib autorile ilmselgelt Jaapan ja ta paistab sellest palju teadvat ja ta suudab ka lugeja edukalt Jaapanisse kanda. Ka kosmoselood näisid tunduvat kohtades, mida autor on külastanud, või kujutab vähemalt väga hästi ette.
Lood on... täitsa loetavad. Mitte mingit otsa pidi originaalsed, aga täidavad adekvaatselt oma ülesannet, mille eesmärgiks on lugeja teatud žanrikihu rahuldamine. Kas see kihk lugejal on, tuleks enne raamatu kättevõtmist ära otsustada.
Loodame autorilt edasisi töid, kus esimese üllitise murekohad ära on likvideeritud.
Positiivse külge pealt meeldib autorile ilmselgelt Jaapan ja ta paistab sellest palju teadvat ja ta suudab ka lugeja edukalt Jaapanisse kanda. Ka kosmoselood näisid tunduvat kohtades, mida autor on külastanud, või kujutab vähemalt väga hästi ette.
Lood on... täitsa loetavad. Mitte mingit otsa pidi originaalsed, aga täidavad adekvaatselt oma ülesannet, mille eesmärgiks on lugeja teatud žanrikihu rahuldamine. Kas see kihk lugejal on, tuleks enne raamatu kättevõtmist ära otsustada.
Loodame autorilt edasisi töid, kus esimese üllitise murekohad ära on likvideeritud.
August 4, 2021
Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.
Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega absurdset kunstlikku armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam kui eelmine (mis ei olnud ka sugugi halb tegelikult).
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega absurdset kunstlikku armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam kui eelmine (mis ei olnud ka sugugi halb tegelikult).
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
December 31, 2021
Raamat koosneb neljast lühiromaanist, neist “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” on ilmunud Reaktoris, ka “Tuumahiid 4: Berüllium” sisaldas “Pilvelinna bluusi”. Veel on Piirilt Reaktoris ilmunud lühijutt “Teiselpool inimest”. Kirjutamine pole kirjaniku jaoks midagi uudset, teenib ta ju leiba Postimehe ajakirjanikuna.
Raamatu avab “Pajatus daamist punases kimonos”, selline lahe ilmselt keskaja kanti sätitud Jaapan. Erinevate legendide vaimus ulmelugu, kus siis omavahel on kokku põimunud minevikus toimunud õnnetu armulugu, mis üle aastate ja dimensioonide enda külmad kättemaksukäed su kaela ümber põimib. Mõnus meeleoluga, ei ole tingimata väga originaalne - aga ladusalt kirja pandud, jaapani kõrvalmaik mekib hästi. Hea lugeda.
“Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” - minu peas sulasid need kokku. 23. sajandis toimuv tegevus, väga küber ja punk. On geneetiliselt muundatud inimesed, androidid, suurkorporatsioonid, mis mängu kontrollivad. AI, AR ja palju muud nohikuvärk. Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude ulmehuviliste jaoks pole see midagi uut ja erilist, aga omas nurgas on see ikka väga erialast värki täis ja spetsiifilistest terminitest pungil.
Sisu poolest on keskmised lood üsna visandlikud ja klišeelikud, meenutavad vägisi kaheksakümnendate odavaid filme, antud juhtudel siis mõnda vastavat ulmekat. Ühtepidi on juttu suurtest ja olulistest teemadest, mastaabid on võimsad - aga jutustamisviis on selline… lihtne. See käib kõige kohta, ka dialoogid on hästi sirgjoonelised, tegelased on paberõhukesed. Kusjuures see pole isegi tingimata paha, eriti kui me räägime ju autori esimestest sammudest (ilu)kirjandusmaailmas. Turvaline nullstiil garanteerib normaalse ja mõistliku tulemuse, need kaks lühiromaani on sellised “okeid”. Ei üllata millegagi, ei ole ka kuidagipidi halvad. Korralikud keskmikud väikese meeldiva Jaapani-kiiksuga.
Kui raamatut avanud “Pajatus” on üldjoontes sulni olemusega (kuigi teinekord natuke õudne), siis “Bluus” ja “Intsident” on kõledamad ning karmimad. Tegelaste keelekasutus on teinekord üsna reljeefne, eks inimesed kipuvadki sellistes šabloonsetes tulevikumaailmades nii rääkima - aga mulle hakkas kohati nende ropendamine üsna tugevalt vastu. “Pajatuse” stiil istus rohkem.
“Nukumeister” - mnjaa, Piir on jätnud trumpässa lõppu! Ka see on siin sarnases maailmas nagu “Pajatus daamist punases kimonos” - ehk siis vanem jaapani-värk, kui lihtsustada. Lugu rullub lahti traditsioonide vastu võitlemise, põgenemise ja sõpruse tähe all, kus segastes oludes kaks kokku saanud hinge sõbrunevad ning satuvad ühel hetkel veidrasse nukke täis majja. See, mis seal edasi hakkab toimuma, on mu silmis ülikõva horror, korralikult õõvastav ning ausalt üteldes kõige parem õudukas, mida ma eesti algupärandina lugenud olen. Tegelikult ka - siin on kõik paigas! Mulle tõi see silme ette King Diamondi “The Puppet Master” albumi, kus šokirocki vanameister sarnase loo vestab. Tegelikult vägisi tekkiski küsimus, et kas Rait Piir on sealtkandist eeskuju saanud? Mitte, et see isegi väga tähtis oleks.
“Nukumeistri” lugu on mu jaoks selle kogumiku kulminatsioon, lõpetab raamatu vägeval noodil. Viiepunktiskaalal kuus punkti. Jah, kahtlemata saab siin maitse üle vaielda ning ma pole kindlasti eesti horrori kõiki kohustuslikke nurgakivisid lugenud. Kuid mulle istus nukumeistri-pala ikka koletumal (heh-heh) kombel, ajas hirmu naha vahele.
Kuna Rait Piiril on ilmunud ka lühijutt "Teiselpool inimest", siis lugesin ka selle läbi, et saada autori loomingust võimalikult hea pilt. See lugu on kirjutatud enne lühiromaane, tegu on ka idamaise looga, kuid tegevus toimub Hiinas, umbes viiekümne aasta pärast. Pala on küberpunklik, ta meeldis mulle tegelikult isegi rohkem, kui “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel”. Eks ta on sarnaselt eelmainitutele oli ikkagi düstoopia, kus on tehnikavidinaid, siis korralik madin ja lõppeks loo kokkusidumine - aga just see huvitava tausta loomine õnnestus Piiril mu hinnangul siin väga hästi. Lisaks oli lugu ka lühem, erinevad häirivad (või siis õlgu kehitama panevad) osad ei jõudnud oma pead liiga kõrgele tõsta.
Lühijutt, mõni lühiromaan ning siis pikemad lood kaante vahele ja raamatusse - selleks peab ikka mune olema, vabandage mu prantsuse keelt. Ilmselt võib siin oma osa mängida ajakirjaniku-taust, või siis head tuttavad, kes seda teab. Kokkuvõtvalt, miks ka mitte, pealegi ei tea, mis autoril veel võis sahtlis olla, mille pealt see enesekindlus tuli. Pealegi tulemus on täitsa kobe.
Kui rääkida stiilist ja olemusest, kaasates taustal ka lühijuttu, siis on tegu mingis mõttes tavalise “räägime lugusid” raamatuga. Mis ühtepidi on hästi mõnus, kuna raamat kulges kiirelt ning oli tõesti hea ladus lugeda. Teistpidi suudavad seda tänapäeval juba väga paljud, aeg on eesti ulmes võrreldes näiteks “Marduse” algusaegadega edasi läinud, kirjutajaid on rohkem, konkurents tihedam ning keskmine tase märksa kõrgem. Eks kõik alustavad kusagilt ning “Hinged mõõgateral” on igati selline hea normaalne ulmekas, mille muudavad teistest nõks erilisemaks kohatine idamaine-kiiks, mis viimases palas grandioossetel hirmuvärinatel otsad kokku sõlmib.
Ootan huviga, mida Piir järgmisena teeb - ning kui tohib paluda, siis rohkem idamaiseid noote!
Raamatu avab “Pajatus daamist punases kimonos”, selline lahe ilmselt keskaja kanti sätitud Jaapan. Erinevate legendide vaimus ulmelugu, kus siis omavahel on kokku põimunud minevikus toimunud õnnetu armulugu, mis üle aastate ja dimensioonide enda külmad kättemaksukäed su kaela ümber põimib. Mõnus meeleoluga, ei ole tingimata väga originaalne - aga ladusalt kirja pandud, jaapani kõrvalmaik mekib hästi. Hea lugeda.
“Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” - minu peas sulasid need kokku. 23. sajandis toimuv tegevus, väga küber ja punk. On geneetiliselt muundatud inimesed, androidid, suurkorporatsioonid, mis mängu kontrollivad. AI, AR ja palju muud nohikuvärk. Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude ulmehuviliste jaoks pole see midagi uut ja erilist, aga omas nurgas on see ikka väga erialast värki täis ja spetsiifilistest terminitest pungil.
Sisu poolest on keskmised lood üsna visandlikud ja klišeelikud, meenutavad vägisi kaheksakümnendate odavaid filme, antud juhtudel siis mõnda vastavat ulmekat. Ühtepidi on juttu suurtest ja olulistest teemadest, mastaabid on võimsad - aga jutustamisviis on selline… lihtne. See käib kõige kohta, ka dialoogid on hästi sirgjoonelised, tegelased on paberõhukesed. Kusjuures see pole isegi tingimata paha, eriti kui me räägime ju autori esimestest sammudest (ilu)kirjandusmaailmas. Turvaline nullstiil garanteerib normaalse ja mõistliku tulemuse, need kaks lühiromaani on sellised “okeid”. Ei üllata millegagi, ei ole ka kuidagipidi halvad. Korralikud keskmikud väikese meeldiva Jaapani-kiiksuga.
Kui raamatut avanud “Pajatus” on üldjoontes sulni olemusega (kuigi teinekord natuke õudne), siis “Bluus” ja “Intsident” on kõledamad ning karmimad. Tegelaste keelekasutus on teinekord üsna reljeefne, eks inimesed kipuvadki sellistes šabloonsetes tulevikumaailmades nii rääkima - aga mulle hakkas kohati nende ropendamine üsna tugevalt vastu. “Pajatuse” stiil istus rohkem.
“Nukumeister” - mnjaa, Piir on jätnud trumpässa lõppu! Ka see on siin sarnases maailmas nagu “Pajatus daamist punases kimonos” - ehk siis vanem jaapani-värk, kui lihtsustada. Lugu rullub lahti traditsioonide vastu võitlemise, põgenemise ja sõpruse tähe all, kus segastes oludes kaks kokku saanud hinge sõbrunevad ning satuvad ühel hetkel veidrasse nukke täis majja. See, mis seal edasi hakkab toimuma, on mu silmis ülikõva horror, korralikult õõvastav ning ausalt üteldes kõige parem õudukas, mida ma eesti algupärandina lugenud olen. Tegelikult ka - siin on kõik paigas! Mulle tõi see silme ette King Diamondi “The Puppet Master” albumi, kus šokirocki vanameister sarnase loo vestab. Tegelikult vägisi tekkiski küsimus, et kas Rait Piir on sealtkandist eeskuju saanud? Mitte, et see isegi väga tähtis oleks.
“Nukumeistri” lugu on mu jaoks selle kogumiku kulminatsioon, lõpetab raamatu vägeval noodil. Viiepunktiskaalal kuus punkti. Jah, kahtlemata saab siin maitse üle vaielda ning ma pole kindlasti eesti horrori kõiki kohustuslikke nurgakivisid lugenud. Kuid mulle istus nukumeistri-pala ikka koletumal (heh-heh) kombel, ajas hirmu naha vahele.
Kuna Rait Piiril on ilmunud ka lühijutt "Teiselpool inimest", siis lugesin ka selle läbi, et saada autori loomingust võimalikult hea pilt. See lugu on kirjutatud enne lühiromaane, tegu on ka idamaise looga, kuid tegevus toimub Hiinas, umbes viiekümne aasta pärast. Pala on küberpunklik, ta meeldis mulle tegelikult isegi rohkem, kui “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel”. Eks ta on sarnaselt eelmainitutele oli ikkagi düstoopia, kus on tehnikavidinaid, siis korralik madin ja lõppeks loo kokkusidumine - aga just see huvitava tausta loomine õnnestus Piiril mu hinnangul siin väga hästi. Lisaks oli lugu ka lühem, erinevad häirivad (või siis õlgu kehitama panevad) osad ei jõudnud oma pead liiga kõrgele tõsta.
Lühijutt, mõni lühiromaan ning siis pikemad lood kaante vahele ja raamatusse - selleks peab ikka mune olema, vabandage mu prantsuse keelt. Ilmselt võib siin oma osa mängida ajakirjaniku-taust, või siis head tuttavad, kes seda teab. Kokkuvõtvalt, miks ka mitte, pealegi ei tea, mis autoril veel võis sahtlis olla, mille pealt see enesekindlus tuli. Pealegi tulemus on täitsa kobe.
Kui rääkida stiilist ja olemusest, kaasates taustal ka lühijuttu, siis on tegu mingis mõttes tavalise “räägime lugusid” raamatuga. Mis ühtepidi on hästi mõnus, kuna raamat kulges kiirelt ning oli tõesti hea ladus lugeda. Teistpidi suudavad seda tänapäeval juba väga paljud, aeg on eesti ulmes võrreldes näiteks “Marduse” algusaegadega edasi läinud, kirjutajaid on rohkem, konkurents tihedam ning keskmine tase märksa kõrgem. Eks kõik alustavad kusagilt ning “Hinged mõõgateral” on igati selline hea normaalne ulmekas, mille muudavad teistest nõks erilisemaks kohatine idamaine-kiiks, mis viimases palas grandioossetel hirmuvärinatel otsad kokku sõlmib.
Ootan huviga, mida Piir järgmisena teeb - ning kui tohib paluda, siis rohkem idamaiseid noote!
September 22, 2021
Tugev debüütraamat.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews