What do you think?
Rate this book
Laevakaitsjad
Päikesesüsteemi hämarale äärealale kolinud heidikud, kosmosepiraadid ja vaenulikud tulnukad seavad ohtu sõjad ja sõdimise unustanud inimeste õitsva tulevikuühiskonna.
Noor arvutimängur Paul Möldri, kes on end elukarusselli servale keerutanud, astub vabatahtlikult vastloodud Laevakaitseteenistusse. Relvaga, kuid ilma suurema väljaõppeta astub Paul kosmosepimeduses ja Pluuto hämaral pinnal vastu kõigile, kes inimkonna rahu ähvardavad.
Tegemist on Eesti ühe juhtiva ulmeautori Maniakkide Tänava üheksanda romaaniga.
Noor arvutimängur Paul Möldri, kes on end elukarusselli servale keerutanud, astub vabatahtlikult vastloodud Laevakaitseteenistusse. Relvaga, kuid ilma suurema väljaõppeta astub Paul kosmosepimeduses ja Pluuto hämaral pinnal vastu kõigile, kes inimkonna rahu ähvardavad.
Tegemist on Eesti ühe juhtiva ulmeautori Maniakkide Tänava üheksanda romaaniga.
336 pages, Paperback
Published January 1, 2021
3 people are currently reading
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
July 1, 2021
Kuumade suvepäevade mõnusaks rannakaaslaseks sattus seekord Maniakkide Tänava uusim romaan “Laevakaitsjad”, kus terve päikesesüsteemi hõivanud rahumeelsel inimühiskonnal on tekkinud ääremaadel konfliktikolded. Kuna aga inimkond on unustanud ära sõjapidamise, siis saadetakse probleemiga tegelema eluheidikutest sundvärvatud ja vabatahtlikud laevakaitsjad, kes peavad hakkama kõike nullist leiutama ja üles ehitama. Ühe sellise arvutimängurist Uraani orbitaaljaama kasvandiku, Paul Möldri toimetamistest raamat pajatabki. Raamatu võib liigitada noorsooromaaniks, kuna peale kohati elavalt kirjeldatud märulistseenide midagi täiskasvanulikku äratrükitud ei ole, samas aga pakub piisavalt meelalahutust ka vanema generatsiooni lugejatele.
Hinne 5 on teatud mööndustega - sisuvead häirisid ikka alguses päris palju.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Hinne 5 on teatud mööndustega - sisuvead häirisid ikka alguses päris palju.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
July 24, 2021
„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.
January 9, 2022
Haruldaselt hea lugu. See raamat on väärt mu riiulisse alles jätmist.
August 20, 2021
Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral").
Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks.
Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.
Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!
Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.
Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks.
Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.
Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!
Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.
Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 19, 2023
Algus oli hea, teemaarenduse alguspool huvitav, aga lõpu pool juba igav.
Igavaks tegi see, et ei olnud enam midagi nii huvitat toimumas vaid üks ja see sama plaanet koos mingi ebajalgsetega ja silmsabadega ja kõik ime värkidega.
Raamat oli kujutanud tulevikku samasuguse süsteemiga nagu hiinlastel praegu. (sotsiaalse kreedidi süsteem) Ma võiks seda tulevikku vägagi halvaks nimetada kuna see süsteem võtab ära vabaduse kuid annab rohkem võimu valitsejatele.
Igavaks tegi see, et ei olnud enam midagi nii huvitat toimumas vaid üks ja see sama plaanet koos mingi ebajalgsetega ja silmsabadega ja kõik ime värkidega.
Raamat oli kujutanud tulevikku samasuguse süsteemiga nagu hiinlastel praegu. (sotsiaalse kreedidi süsteem) Ma võiks seda tulevikku vägagi halvaks nimetada kuna see süsteem võtab ära vabaduse kuid annab rohkem võimu valitsejatele.
July 21, 2021
"Laevakaitsjad" on Stalkeri laureaat, 2021. aasta parim eesti ulmeromaan.
Raamatu sisu on selline, mida on kogenud ulmelugejad-filmivaatajad korduvalt varem kohanud. On eluheidikud, kes olude sunnil pannakse Universumi päästma, kelle kogemus varasemast sõdimisest on arvutimängude maailmas. Ehk siis palju möllu, vahepeale natuke tausta seletamist, siis jälle möllu, sekka igasuguseid tehnilisi vidinaid ning mõned mõistlikult huvitavad sužeekäänakud. Paberõhukesed ja omavahel eristamatud karakterid, mehine maailm ja püssirohuving. Filosofeerimist, mõtisklemist, tegelaste peas olevat maailma näeb vähe, rõhk on tegevusel. Keelekasutus on lihtne, palju trafaretseid väljendeid.
Stalker? Noh, selline oli rahva tahe. Kui ma vaatan oma mätta otsast, siis miks ka mitte - võib ju ka korralik kerge paariõhtulugemine kõrgeima ulmeauhinna saada. Samas - kui ma panen siia kõrvale Weinbergi "Tõrkeotsingu" või Kivirähu ussisõnad... nojah. Teisalt, praegu Stalkerite nimekirju läbi kapates jäi mulle ikka väga palju sellist kraami silma, mida ma mingil juhul esikohale ei sätiks. O tempora, o mores!
Minu arvates lahe pulp, raamat oleks võinud olla formaadilt väiksem ning endiselt pehmekaaneline, nagu neid läbi aja ikka on trükitud. Autori nimel pole väga tähtsust, samalaadseid romaane ja lühijutte olen viimasel ajal eesti ulmes mitmeid lugenud, kõnealused on laias laastus sarnased ning teineteisest tihtipeale eristamatud. Selles mõttes ma võin Triinu Merest kiruda - aga mis seal salata, tal on oma stiil. Stiil, mille poolest ta eristub teistest (ning mis mulle samal ajal kahjuks väga ei istu).
"Laevakaitsjad" on mu silmis täpselt selline hea kerge lugemine, mille võiks tee pealt bensukast kümpsi eest kaasa haarata, lugeda, ning siis jätta bussijaama tasuta raamatute riiulisse järgmisele huvilisele. Hinne kõigub seal "kahe" ja "kolme" vahel, Stalker seadis lati mõnevõrra kõrgemale, seetõttu jääb raamat mu silmis "rahuldavaks". Pealegi on see autori üheksas romaan, rääkimata arvukatest lühijuttudest - selle aja peale ma ootaks juba mõnevõrra kõrgemat taset. Teisalt - kvaliteetne meelelahutus on ka väärt värk.
Ahjaa, raamatus on mõned illustratsioonid, see meeldis väga. Kaanepilt on kuidagi... liiga tüüpiline.
Raamatu sisu on selline, mida on kogenud ulmelugejad-filmivaatajad korduvalt varem kohanud. On eluheidikud, kes olude sunnil pannakse Universumi päästma, kelle kogemus varasemast sõdimisest on arvutimängude maailmas. Ehk siis palju möllu, vahepeale natuke tausta seletamist, siis jälle möllu, sekka igasuguseid tehnilisi vidinaid ning mõned mõistlikult huvitavad sužeekäänakud. Paberõhukesed ja omavahel eristamatud karakterid, mehine maailm ja püssirohuving. Filosofeerimist, mõtisklemist, tegelaste peas olevat maailma näeb vähe, rõhk on tegevusel. Keelekasutus on lihtne, palju trafaretseid väljendeid.
Stalker? Noh, selline oli rahva tahe. Kui ma vaatan oma mätta otsast, siis miks ka mitte - võib ju ka korralik kerge paariõhtulugemine kõrgeima ulmeauhinna saada. Samas - kui ma panen siia kõrvale Weinbergi "Tõrkeotsingu" või Kivirähu ussisõnad... nojah. Teisalt, praegu Stalkerite nimekirju läbi kapates jäi mulle ikka väga palju sellist kraami silma, mida ma mingil juhul esikohale ei sätiks. O tempora, o mores!
Minu arvates lahe pulp, raamat oleks võinud olla formaadilt väiksem ning endiselt pehmekaaneline, nagu neid läbi aja ikka on trükitud. Autori nimel pole väga tähtsust, samalaadseid romaane ja lühijutte olen viimasel ajal eesti ulmes mitmeid lugenud, kõnealused on laias laastus sarnased ning teineteisest tihtipeale eristamatud. Selles mõttes ma võin Triinu Merest kiruda - aga mis seal salata, tal on oma stiil. Stiil, mille poolest ta eristub teistest (ning mis mulle samal ajal kahjuks väga ei istu).
"Laevakaitsjad" on mu silmis täpselt selline hea kerge lugemine, mille võiks tee pealt bensukast kümpsi eest kaasa haarata, lugeda, ning siis jätta bussijaama tasuta raamatute riiulisse järgmisele huvilisele. Hinne kõigub seal "kahe" ja "kolme" vahel, Stalker seadis lati mõnevõrra kõrgemale, seetõttu jääb raamat mu silmis "rahuldavaks". Pealegi on see autori üheksas romaan, rääkimata arvukatest lühijuttudest - selle aja peale ma ootaks juba mõnevõrra kõrgemat taset. Teisalt - kvaliteetne meelelahutus on ka väärt värk.
Ahjaa, raamatus on mõned illustratsioonid, see meeldis väga. Kaanepilt on kuidagi... liiga tüüpiline.
August 1, 2021
Maniakkide Tänava kirjutatud lugu noorest mehest, kellest saab laevakaitsja ning juhtumistest, mis hakkavad seejärel hargnema. Lugu jaotub kolme osasse. Esimene kolmandik sisaldab silmatorkavalt palju lauseid, mille konstrueerimise põhjus ja eesmärk jäävad arusaamatuks, sest neis on hulgaliselt kirjeldavaid sõnu, mis vähe sellest, et loetavust ei paranda, seda suisa takistavad. Teine kolmandik sisaldab hoogsamat tegevust ja vähem ilulevaid lauseid. Kolmas kolmandik on kirjatehniliselt parem kui teine ning seetõttu jääb üldmulje pigem positiivne. Iseenesest on muidugi meeldiv, et lugu juhatatakse sisse ja tegelasi tutvustatakse piisavalt, et neile loo tuumaks olevate sündmuste ajal kaasa elada ning et lugu jõuab lõpuni välja. See, et tegemist oli minu maitse jaoks pisut naiivse looga, näitab vast eelkõige seda, et keskealine naine ei ole selle raamatu sihtrühm. Siiski arvan, et teismelistel noormeestelgi oleks see tekst rohkem mokka mööda, kui keeletoimetaja aidanuks autoril ka esimesed kolmandikud vähem ilulevalt kirja saada.
July 5, 2023
Maniakkide Tänav mulle üldiselt meeldib. Eks seetõttu olid ka ootused tavapärasest pigem kõrgemad. Ja MT puhul ootan ikka soolikaid ja verd jms groteski.
Sedapuhku viib tegevus meid aga tulevikku, kus inimkond on sõjad unustanud. Isegi niivõrd, et veriste arvutimängude mängimine toob kaasa karistuse. Just viimasega aga armastab oma aega veeta Paul Möldri - ja just seetõttu osutub ta ka päris lahingtandril üsna edukaks.
Äärealadel on nimelt pead tõstmas piraadid, kelle eest Paul teiste vabatatlike ja sundvärvatutega rahumeelselt kaubalaevu kaitsma saadetakse. Just nimelt rahumeelselt - ka Laevakaitsjatel on relvade kasutamine rangelt keelatud. Vähemalt esialgu.
Piraatidest suuremaks ohuks osutuvad aga tulnukad, kes on nii mõnestki inimkonna asutatud planeedist puhtalt üle käinud. Nii et madinat saab, verd ja soolikaid mitte eriti. Tulnukate löga vast küll.
Ausalt öeldes ma ei teagi miks, aga raamat mind eriti köita ei suutnud. Oli küll üksikuid häid ideid ja arendusi, aga tervik kippus nagu logisema.
Sedapuhku viib tegevus meid aga tulevikku, kus inimkond on sõjad unustanud. Isegi niivõrd, et veriste arvutimängude mängimine toob kaasa karistuse. Just viimasega aga armastab oma aega veeta Paul Möldri - ja just seetõttu osutub ta ka päris lahingtandril üsna edukaks.
Äärealadel on nimelt pead tõstmas piraadid, kelle eest Paul teiste vabatatlike ja sundvärvatutega rahumeelselt kaubalaevu kaitsma saadetakse. Just nimelt rahumeelselt - ka Laevakaitsjatel on relvade kasutamine rangelt keelatud. Vähemalt esialgu.
Piraatidest suuremaks ohuks osutuvad aga tulnukad, kes on nii mõnestki inimkonna asutatud planeedist puhtalt üle käinud. Nii et madinat saab, verd ja soolikaid mitte eriti. Tulnukate löga vast küll.
Ausalt öeldes ma ei teagi miks, aga raamat mind eriti köita ei suutnud. Oli küll üksikuid häid ideid ja arendusi, aga tervik kippus nagu logisema.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews