Mälestusi taimedest

by Uku Masing

192 pages, Paperback

First published January 1, 2012

About the author

Uku Masing (sünninimi Hugo Albert Masing oli eesti teoloog, orientalist, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli ka tuntud polüglott ja tegeles maalikunsti, kalligraafia, botaanika ja muuga.

Reviews

[Triin · Rating 1 out of 5]

Goodreadsi hinded on subjektiivsed ja tunnistan, et minu antud hinde puhul on oluline roll sellel, et ootused raamatule olid teised. Taimed, nende rahvapärased ning ladinakeelsed nimed on teema, mis mind väga huvitab, seda enam olen peale lugemist pettunud. Taimi puudutav on selles raamatus selges vähemuses, kes väga tahaks, saaks ehk ühe või kahe peatüki jagu välja kontsentreerida. Suurem osa raamatust keskendub kahjuks üleolevas stiilis omaenese ego upitamisele ja kibestunud kombel ülejäänud inimkonna madaluse ja nõmeduse üle kurtmisele, sekka henryhigginslikku soigumist teemal, miks ei võiks naine olla nagu mees.

[Meca Piiga · Rating 5 out of 5]

Lugesin kaua. See raamat ei andnud end üldse "lihtsalt kätte". Loed-loed ja märkad, et U.M. teemaarendus on tekitanud hoopis uusi (meta)teemasid. Siis tuleb jälle mitu sammu tagasi kerida. Olin seetõttu juba raamatukoguvõlglaste nimekirjas…
Ta kirjutab kullekuppudest. Tegelikult kirjutab ta paljudest muudest taimedest ka ja eelkõige taimede eripäradest kasvukoha valikul. Põhja-Eesti taimestik erineb sootuks Lõuna-Eesti omadest. Tjah, pole mandri-Eestis ringi rännates sellesse süüvinud. Saartel küll. Seal märkab taimestiku erinevust koheselt. Taimede abil mäletan terveid maailmu. Minu lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis ja seetõttu on näiteks "muulukas" minu jaoks võõrsõna. Esimesi muulukaid saingi alles hiljaaegu, Hiiumaal. Sattusin muulukavälule ja maiustasin isu täis. Mu lapsepõlveraiesmikel neid ei kasvanud. Nagu paljusid teisi taimi.
Kullerkuppegi oli vähevõitu. Varsakapju, sinililli, ülaseid, paiselehti, nurmenukke jagus, ent tõelisele kullerkupuvälule sattusin alles siis, kui 20.a tagasi Kiili kolisin. Kord koertega metsaringi tehes nägin - rabaäärse heinamaa metsasiil siras kui kuld.
Pole enam aastaid seda pilti näinud. Olen liiga hilja samasse kohta sattunud, õitsemisaeg läbi. Aga kes teab, pisuke hirm haaras mind kui U.M lugesin - äkki on kullerkupud ka siit taandunud...