Un amour infaillible

Neshov Family #5

by Anne B. Ragde, Hélène Hervieu (Translator)

Tormod Neshov er trygg på sykehjemmet. Men han kan ikke verge seg mot minnene som overmanner ham om nettene. Det siste han vil er å besøke Neshov, som Torunn har overtatt ansvaret for. Hun er i gang med å få orden på den falleferdige gården, samtidig som hun blir stadig mer involvert i driften av Margidos begravelsesbyrå. Erlend har permisjon for å følge med på oppussingen av villaen i Klampenborg, og livet kunne vært riktig så dejligt, hvis det ikke var for Krummes nye kostholdsregime. Liebhaberne er femte bind i serien som startet med Berlinerpoplene. Omtalen er utarbeidet av BS.

Genres: Fiction, Contemporary, Family, Audiobook, Novels

408 pages, Pocket Book

First published January 1, 2017

About the author

Norwegian author Anne B. Ragde (b 1957) made her literary debut in 1986 with the children’s book HALLO! HER ER JO! Since then, she has written several books for children and young adults, among them a biography about Sigrid Undset, for which she was awarded the Brage Prize. Her first novel for adults, EN TIGER FOR EN ENGEL was published in 1990. She has since written several novels, crime novels and short story collections. Her novel BERLIN POPLARS received a warm welcome from both readers and critics, and has so far sold more than 250 000 copies in Norway, and is translated to more than 15 languages. It was reviewed favorably by the Financial Times on April 28, 2008. The sequels HERMIT CRABS and PASTURES GREEN were a no lesser success. The trilogy has been made into a TV series, which had more than 1 million viewers when showed on Norwegian Television.

Reviews

[Mae Lender · Rating 2 out of 5]

Mida ma siis nüüd ütlema pean? Ei oskagi midagi nagu kosta. Kuna ma sain end mõne päeva eest LV grupis juba välja elada, siis need kõige ropumad ja vängemad sõnad jäävad täna tulemata :) Veelgi keerulisem on, et kuidas seda raamatut Goodreadsis hinnata, sest selle raamatu tuumani ei ole võimalik jõuda, kentsakad lausekonstruktsioonid on kõikjal müürina ees. Äkki Ragde kirjutabki niimoodi? On kogu aeg kirjutanud, lihtsalt tõlkija-toimetaja tandem tegi esimeste osade puhul head tööd? Sest kas meile meenub Lumetilt mõnd halba tõlget? Ei meenu, eks ole. Tjah, see igavene dilemma tõlkeraamatute puhul, et mida me siis hindame lõppude lõpuks, sisu on ju keele ja stiiliga alati nii tihedalt seotud. Võib ju öelda, et üks Neshovi-saaga puha, ikkagi viies raamat juba (on ka või, need on nii pika vahega eesti keeles ilmunud, et esimene ots ei taha enam meeleski püsida). Teadupärast ei ole mul kombeks raamatute sisu siin blogis ümber jutustada, ent esimest korda tunnen, et oleks pidanud ikka eelmistel kordadel mõned märksõnad kirja panema. Ilmselt olin sedavõrd Lumeti tõlke lummuses ja sisu meeles pidamine ei tundunud enam oluline. Lugedes hakkab siiski eelnev meenuma.

Neljanda osa puhul leian oma blogist juba natuke nurinat, olin selle tänaseks unustanud. Nojah, samad asjad häirivad mind ka viienda osa puhul. Vaat kui oluline on oskus õigel ajal lõpetada (oli ju algselt jutt triloogiast, nüüd on siis hakatud kummi venitama, aga see sindrinahk venib ju niimoodi välja). Muidu tegelased on endiselt värvikad ja võiksid materjali anda küll: ikka need Erlend ja Raasuke Kopenhaagenis oma seebikat meenutava vahmiiliga, Margido ja Torunn matuseäri ajamas (see teema paelus mind esimestes osades kõige enam, aga kas ma olen ainus, kellele tundub, et siin on Ragde nüüd üritanud šokivõtet kasutada? Surmajuhtumid on kõik kuidagi väga... äärmuslikeks muutunud... hällisurm, mitmekümne noahoobiga vennatapp, liiklusõnnetuses eraldunud jäsemetaga laip jne. Saan aru, et elu on selline, ent praegu jääb mulje nagu seal väikeses asulas ühtegi vanadus- või haiguse tagajärjel surma ei olegi :) ), Tormodi vanadekodu argipäev (peagi meiegi tulevik - umbkeelsed sisserännanud hooldajad) jne. Sooh, nüüd on need märksõnad kirjas, nii et kui sellel triloogial peaks mõne aasta pärast ka kuues osa ilmuma, siis ma tean, mis siin viienas sündis :) Ma tegin enda arvates nalja, aga kui mu isetekkeline norra keele oskus päris puusse ei pannud, siis ta kurivaim alustaski 2017. aastal kuuenda osa kirjutamist. Oh heldus...

Hea küll, kui juba märksõnadeks läks, siis panen kirja ka, mis mind siin keele poolelt häiris:

- permanentselt harjumatu komakasutus (ja seda ütlen mina, kes ma jumaldan pikki lohisevaid lauseid ja komadega mängimist), siin oli päris palju kohti, kus mulle tundus, et oleks tulnud uue lausega alustada, mitte toppida juba 15. komapoissi ja aina jätkata ja jätkata ja jätkata... kahjuks ei ole ma keeleinimene, seega ei oska õigetes terminites kirjeldada;

Toon siia näiteks ÜHE (sic!) lause:

"Aga nüüd tundis ta valu küünarnukis, ta toetas käe kõrval seisvale lauale, lasi käel puhata ajakirjal, mille kaanel ilutses sõjalennuk, seda tüüpi lennukeid pidi Norra ostma terve armaada, juhuks kui venelased peaks tulema ja ilmselt nad tulevadki, ta kõhutunne ütles seda, ta oli lugenud artiklit lennukitest kaks korda, mõtles, kui hea see oli, et Norra neid ostis ja hea, et ameeriklased neid tootsid, talle meeldisid ameeriklased, pärast sõda tulid just nemad välja Marshalli plaaniga, ta oli George Marshallist lugenud, sellest, et venelased ei tahtnud tookord plaanis osaleda, ei tahtnud osaleda Euroopa rahalises abistamises, ilmselt nii see algaski, mõtles ta, kõik see jant Ameerika ja Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu vahel, see, et nad ei tahtnud Euroopat aidata, oli väga kurb, kuna vene sõjavangid olid kõigi norralaste südameid puudutanud, sõja ajal suri Norra pinnal rohkem vene sõjavange kui norralasi, ta oli sellele tihti mõelnud, sellele, et Norra sai pea kolm miljardit ameeriklastelt pärast sõda ja ei ühtegi ööri Venemaalt, kuigi norralased tegid ei tea mida kõike veel nende vaeste nälginud vangide heaks."

Ma mõistan, et vahel kasutatakse sellist ühes jorus tulistamist stiilivõttena, ent siin ei paistnud see sedamoodi olevat. Võib-olla ma eksin, vabandust siis.


- ühtset stiili ei olnud paljudes lausetes suudetud hoida, korduvad ebakõlad sellega seoses;


- nii loomingulist küsimärgi kasutamist ei ole ma ammu näinud. Leidus nii ülearust kasutamist kui puudumist seal, kus see oleks pidanud olema;


- nime ja asesõna kasutamine ajas mitmelgi korral mul aju lühisesse. Kui laused on niigi pikad ja/või ebaloogiliselt komadega liigendatud, siis kahe tegelase puhul korduvalt ja korduvalt "ta" kirjutada tekitab ikka mõnuga segadust. Noh, eks siis tuli lõik lihtsalt uuesti üle lugeda;


- see on küll pigem vist maitse asi, ent mind veidi häiris (kui ma ei eksi, esines seda kahel korral) sõna "sitaks" kasutamine. Ilmselt ei sobitunud see sarja eelmiste osade tõlgetega, kuidagi alateadlikult hakkas vastu;

Oeh, neid silumist vajavaid kohti leidus veel mitmesuguseid, ent ma pole neid ära märgistanud ja ega osad neist kontekstita oleks ka arusaadavad. Lihtsalt, vahel lipsas mõni sõna või väljend või kujund sisse, mis ümbritseva suhtes arusaamatuks jäi ja pikemat juurdlemist minult nõudis.

Sõnaga, karm kogemus...

[Anna · Rating 4 out of 5]

Saga Anne B. Ragde jest jak oglądanie serialu, dobrego serialu. Norweżka potrafi zaskoczyć zwrotami akcji, równocześnie ujmując portretami psychologicznymi konkretnych postaci. W trzecim tomie Torunn jest najważniejsza - to ona walczy o utrzymanie gospodarstwa, opiekuje się dziadkiem, stanowi środek rodziny. Ona scala rodzinę, której członkinią nigdy nie była. To dziwna rola - bracia, którzy nie utrzymywali kontaktu przez tyle lat liczą, że to właśnie ona stworzy coś na kształt ogniska domowego. Dla Torunn to niezwykle trudne zadanie - opiekuje się ludźmi, którzy dotychczas byli jej całkowicie obcy, spada na nią odpowiedzialność za hodowlę świń, porządek, posiłki itd. Ta codzienność jest już przytłaczająca, tymczasem kobieta miała swoje życie, własne rozterki i problemy, zmaga się z poczuciem winy - teraz zmęczenie fizyczne i psychiczne nie pozwalają jej na spokojne rozważenie i postanowienie o swojej przyszłości. Co więcej Erlend zaskakuje ją pomysłem wybudowania na terenie gospodarstwa luksusowego domu letniskowego, gdzie mogłaby się spotykać cała rodzina, a zwłaszcza jego - powiększona o dzieci. Wszystkie te emocje kulminują podczas wspólnego obiadu w Neshov.

Kolejny tom rozpoczyna się trzy lata później - Torunn znowu stoi na rozdrożu, ponieważ droga, którą wybrała po opuszczeniu gospodarstwa okazała się być tymczasowa. Kobieta planuje wielkie zmiany i wraca do Neshov, gdzie zbliża się do Margida, który rozpoczął szeroko zakrojoną modernizację swojego zakładu pogrzebowego, i stopniowo odkrywa tajemnice życia dziadka. Erlend i Krumme natomiast zajęci są swoim życiem - opieką nad trójką dzieci.

Ciąg dalszy: https://przeczytalamksiazke.blogspot....

[Tuike · Rating 3 out of 5]

Tätä lukiessani olin niin väsynyt ja kiireinen, että hyvä kun muistan äitini etunimeä. Elämänrakentajat oli täydellinen kirja tähän olotilaan. Tuttu, helppo, konkreettinen ja sujuva ja kuitenkin myös yllättävän vahvoja tunnereaktioita ja pieniä ahaa-elämyksiä tarjoileva. Ragden vahvuus kertojana on ehdottomasti tarkoissa yksityiskohdissa, ruokaostosten ja hautajaisten suunnitelun tarkassa raportoimisessa. Niiden lukeminen on stressaantuneelle mielelle kovin tyydyttävää ja samaistuttavaa.

[Britt-Marie Kullin · Rating 4 out of 5]

Betyg: 4,5 av 5.

För knappt ett år sedan så läste jag boken Det finns alltid förlåtelse, som är den fjärde boken i serien om släkten från gården Neshov i Norge. Så här skrev jag då om den boken:

”Den här boken, Det finns alltid förlåtelse, är den fjärde boken i serien om den norska familjen från gården Neshov. Jag läste dom tre första böckerna i serien för nio år sedan, och jag tyckte att alla tre var helt fantastiskt bra. Här är länkarna till mina recensioner av dom: Berlinerpopplarna, Eremitkräftorna, och Vila på gröna ängar.

Nu, nästan tio år senare, så har författaren äntligen skrivit en fortsättning. Jag minns ju inte riktigt allt från när jag läste dom tre tidigare böckerna, men mycket kommer jag ihåg, för det var såna böcker som har stannat kvar i hjärtat och minnet, trots att jag har läst hundratals böcker efter dom.

Och jag tycker att den här fjärde boken har samma anda som dom tidigare böckerna. Det är personporträtt som griper tag och människor som engagerar. Det är vemodigt, berörande, småroligt, gripande och mycket välskrivet.

Man kan nog läsa den här boken fristående, men har ni inte läst dom första tre böckerna, så har ni verkligen missat helt fantastiska böcker, och jag tycker absolut att dom ska läsas först.

Så jag rekommenderar hela bokserien, och jag hoppas verkligen att det kommer fler böcker i serien. Jag skulle gärna vilja följa släkten Neshov mera.”

Och nu har jag då alltså läst den femte boken i serien, Det är min tur nu. Och jag tyckte att den var precis lika bra som den förra boken. Hoppas på att det så småningom kommer fler böcker i serien, för jag skulle väldigt gärna följa familjen lite till.

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Neshovite perekonnalugu on jõudnud 5. osani ja otsi hakatakse kokku tõmbama ja asjad hakkavad laabuma. Torunn läheb tallu elama ja samal ajal otsustab ta ka Margido matusefirmasse tööle minna. Tormod on rahul oma eluga vanadekodus, õnnest on vaid puudu oma rahakott. Margido toob talle raha ja nüüd saab vanamees lõpuks ise oma asjade eest maksta. Erlend ja Raasuke aga taastavad villat, et kogu oma suure perega sinna elama asuda. Mõnus rahulik lugu. Kui eelmises osas käis Erlend mulle tõsiselt närvidele oma egoismiga, siis selles osas on ta pisut tagasi tõmbunud, kuigi egoism võiks olla tema teine nimi.
Kuna nüüd on kõik 5 osa ilmunud, siis soovitan lugeda terve sarja korraga, sest siis saab Neshovite pere loost tervikliku pildi. Sobib neile, kellele meeldib lugeda rahulikus pere- ja maaelust. :)

[Anu-vinkkari · Rating 4 out of 5]

Olen tykännyt Berliininpoppelit trilogiasta ja tykkäsin tästäkin. Tämä oli trilogian kolmososaa parempi ja valoisampi. Päähenkilö (Torunn) on käynyt pohjalla ja lakkaa viimein suorittamasta elämää. Ja kun antaa elämän viedä, elämä alkaa kantaa.
Tämä on niitä sarjoja joissa päähenkilöihin pakostakin kiintyy, koska ne ovat vajavaisuuksineen ja päähänpinttymineenkin niin hellyyttävän inhimillisiä. Juuri tuollaisia ihmisiä minäkin tunnen, noitten kanssa elän ja olen. Elämä on enimmäkseen arkista ja hidasta, loputonta jaarittelua ja jankkausta. Eivätkä ihmiset pohjimmiltaan juurikaan muutu, kypsyminen ja oppiminen vie aikaa, nopeat hurahdukset ovat aina hetkellisiä ja vaihtuvat yhtä pian uusiin.
Itku tuli kun yksi lempipäähenkilöistäni kuoli. Mutta sellaista on elämä. Ja kuolema. Kuolemasta puhuttiin muutenkin paljon asiallisesti ja kaunistelematta, erityisesti hautausurakoitsijan työn kautta.

[Elina Mäkitalo · Rating 3 out of 5]

Jostain syystä nämä kaksi viimeistä osaa tätä sarjaa on vaikuttanut kovin pinnallisilta ja jääneet minulle hieman etäisiksi, toisin kuin sarjan kolme ensimmäistä osaa. Saa nähdä miten viimeisessä osassa käy. Kerronta on kyllä jouhevaa ja ihan okei. Koen kuitenkin että jokin juttu oli hukassa ja kaikkien tarinat jäivät irrallisiksi toisistaan ja tosiaan olivat vähän pinnallisia, se punainen lanka oli mielestäni kadoksissa. Edellistä osaa lukiessa ja arvostellessa koin että perintötilan poissaolo tai se, että se oli niin sivuosassa oli huono juttu. Tässä osassa se oli läsnä mutta kuitenkin jotenkin sivuosassa edelleen eikä oikein koonnut edelleenkään ihmisiä yhteen niin kuin kolmessa ensimmäisessä osassa. En voi muuta sanoa kuin jokin puuttui vaikka kirja oli ihan okei.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Ei kujuta ette, et oleksin lugenud selle perekonna saaga lugu erinevatel aastatel ilmunud raamatud oodates. Ilmselt oleksin lõpetanud kahe osaga. Nüüd, ühe jutina lugedes, panen veel vastu ka kuuendale osale, mis ootamas lugemislaual. Lootuses, et rohkem osasid ei tule...Autor oleks võinud selle omamoodi pereloo kokku võtta kahes-kolmes osas. Mida venitada? Nii huvitavad need homod, matuseäri ja erinevad suhtetasandid ka ei ole. Järjest leian end kiirlugemist tegemas (mida ma tavaliselt ei tee).
Matusebürood omav vend Margido sureb oma vanadekodus oleva isa (tegelikult venna) silme all. Torunn mässab talu ümber kujundades, homodepaar panustab uhkesse villasse...

[Erika · Rating 3 out of 5]

Det var så länge sedan jag senast läste om familjen på Neshov att jag inte bara glömt det mesta av händelserna i de tidigare böckerna utan också hur de berättades och vad jag tyckte om dem.
Det som slår mig när jag läser Det är min tur nu är att Anne B. Ragde är väldigt omsorgsfull i sina skildringar, i synnerhet när hon skriver om begravningsbyrån och arbetet där. Jag lär mig mycket, och det här är en bok som på många sätt handlar om döden, påfallande ofta om den död som kommer hastigt och försätter de anhöriga i chock.

[Trine Salbøg · Rating 2 out of 5]

Kan sidestilles med at se en serie på Netflix, når man ikke rigtig orker andet. Hverken mere eller mindre. Denne er nummer fem i rækken af seks bind, så jeg sovser videre på et tidspunkt, men med en laaang pause forinden, så jeg ikke ender med at flytte ind på Neshovgården sammen med den nye flagstang.

[Marieinsweden · Rating 4 out of 5]

Ganska sorglig men ändå hoppfull.

[Päivi Metsäniemi · Rating 3 out of 5]

Livet fortsätter i Neshov. Jag älskar beskrivingar av det vardagliga livet, framförallt städandet och ätandet :D Nu tänker jag ta en liten paus innan jag lyssnar på sista delen av släktsagan.

[Winterhummel · Rating 5 out of 5]

Ich liebe diese Reihe wirklich sehr

[Linda Söderlund · Rating 4 out of 5]

"Så många historier som försvann, så mycket som man aldrig fick veta, [ - - -] allt det osagda, allt som de inte hade frågat om, det som aldrig hade berättats, alla hemligheter som förtigits, medvetet eller omedvetet."

'"Big bang?" sa Torunn.
"Det är också en jättekul komediserie på TV3" sa Cissi, "The Big Bang Theory. Skål!""

[KülliKivi · Rating 3 out of 5]

„Elunautijad” on nn Neshovi saaga viies raamat ning kuna peamisteks tegelasteks on siin kahe erineva põlvkonna inimesed, kel mälestusi varasematest ning lootusi ka tulevikule, sobib see igati ka antud väljakutse punkti alla.
Siin on mõningaid toredaid vihjeid sarja eelmistele raamatutele ning tegevustik kulgeb üldiselt lobedas vabas rütmis. Nagu pealkirjast järeldada võib, tegeldakse siin peamiselt elu mõnusama poole ehk edenemise, üles- või ümberehitamise, vanaduspõlve nautimise ning laste- loomade kasvatamisega. Tegeldakse palju peresuhete hoidmise, silumise ja uuendamisega. Selle kõrval tooni andmas matusebüroo tegemiste tumedamad varjundid.
Seega võiks raamat olla tõeline nauding, kui poleks üht häirivat ja otsustavat segajat, milleks on taaskord halb tõlge! Kusjuures mõnes peatükis on vigu ja komistusi lausa närviajavalt palju, samas kui teisal jookseb tekst liigsetl häirimata päris kenasti.
Keegi on siin grupis oma varasemas arvustuses sellesama raamatu kohta seda vist juba ka öelnud, aga ei saa jätta kordamata, kui häirivad ja konteksti sobimatud on (vähemalt minu meelest) nii tegelaste sisemonoloogides kui omavahelises kõnelustes ettetulevad ohtrad slängi- ja vandesõnad: „See oli sitaks palju maksma läinud, siin on täiega viimase peal sillutis” ( lk 94), „Ma tegin suht lihtsa ja odava remondi” ( lk 104), „Nüüd ei pidanud teda trussude väel nägema” (lk285) „Ta lutsis täiega pastilli, nii et põsed lohkus” ( lk 84) on ainult juhusikul sirvimisel ettejäänud laused, millest aga kahjuks kogu raamat kubiseb.
Kas eesti keeles poleks lihtsam ja loomulikum öelda, et miski on palju maksma läinud, siin on väga ilus sillutis, tegin üsna lihtsa ja odava remondi, nüüd ei pidanud teda aluspükste väel nägema ning pastilli lutsutamise kui tegevuse mainimisest lauses piisaks ka ilma slängihõngulise lisandita, mis on seda häirivam, et jutt pole suvalisel tänavanurgal kõõluvast lõngusest, vaid 84 -aastasest vanurist hooldekodus!
Päris nõutuks aga teevad laused: „Ta lokaliseeris kõrvaklapid.” ning ”Nad pidid olema huipparikkad.”? Ma ei saa aru ei nende sisust ega loogikast! Samuti häirisid mõne tegelase kõnesse sisse jäetud inglisekeelsed terminid ja hüüatused, mille puhul võib aru saada taotluslikkusest, sest antud tegelane on noor ja moodne mees, ent inglise keele mittevaldajate jaoks (jah, ma saan aru, et võib tunduda uskumatu, et ka neid veel tänapäeval leidub, aga raamatuhuviliste seas on siiski omajagu ka vanemat generatsiooni, kes inglise keelega sinasõprust ei sobita), oleks siiski lehe allserva või minu pärast kasvõi tärniga raamatu lõppu lisada ka tõlke.
Rääkimata pikkadest lohisevatest lausetest, kus lihtsa komadega eraldatud loetelu asemel on sõnade vahele pikitud lõputult „ja”-sid või muid keelelisi konarusi, mille alt kumab selgelt läbi lohakas ja rahulikult ülelugemata tõlge, mida oleks kindlasti hoolikama toimetamisega andnud parandada või vältida.
Tahes-tahtata jääb seetõttu sisult heast ja huvitavast raamatust kiirustamise ja põlve otsast kokkuklopsitu mõru maik, mis muidu minu jaoks muidu väga hea mainega „Põhjamaade romaani” sarjaga kohe kuidagi kokku ei käi.

[Nina · Rating 3 out of 5]

Zawężenie tematyczne piątego tomu sagi przyniosło, jeśli o mnie chodzi, rozczarowujący rezultat.

Wspomnienia wojennej miłości Tormoda są niezbyt szczegółowym uzupełnieniem historii, którą w zarysie poznaliśmy już wcześniej. Drobiazgowe opisy wpływu diety, jaką po zawale stosuje Krumme, na nastroje Erlenda średnio mnie interesowały. Relacje z renowacji luksusowej willi w Klambenborgu pod nadzorem Erlenda oraz obejścia w Neshovie przez Torunn też specjalnie ekscytujące mi się nie wydały. Ale w gruncie rzeczy dominujące wrażenie, jakie odnosiłam przy lekturze „Kochanków” sprowadzało się do podejrzenia, że głównym przesłaniem autorki jest oswajanie czytelnika ze śmiercią.

Jest to szczytny cel, co więcej, został zręcznie wpleciony w życiorysy bohaterów, szczególnie przedsiębiorcy pogrzebowego Margida, który pięknie i przekonująco potrafi uzasadniać doniosłość godnego pochówku i znajduje pełne zrozumienie u Torunn. Jednak ilość miejsca poświecona tej tematyce, przykłady i egzystencjalne refleksje, to wszystko ma jakiś dziwny, obsesyjny charakter. Ponadto, mam sprzeczne odczucia związane z zakończeniem książki. Z jednej strony, polubiłam Torunn i chciałabym, aby posłuchała rady Kaja Rogera, jakiej udzielił jej podczas ostatniego spotkania: „Tylko uważaj, żebyś znowu nie zapominała o sobie samej, Torunn”. Jeszcze coś od życia jej się należy i chciałabym poczytać o tym. Jednak z drugiej strony jej wybory z mojego punktu widzenia ciekawie nie rokują. Dobrze więc może, że to koniec sagi.

[Marja · Rating 3 out of 5]

I probably liked this more than the previous book in the series. It was nice to read more about these characters, especially Tormod, but the thing about this whole series is that after 5 books I still don't feel I understand the characters or even know them. These books feel like series of snapshots of the characters lives but I don't understand their behavior or motives because I don't know their histories and how they became the people they are. I just can't bring myself to fully care about these people because I don't understand them. I guess I just prefer books with one or two main character(s) whose development I get to follow in detail.

It was sad that Margido died, but I was annoyed that the author mentioned Margido's persistent cough several times, which made me think he had some sort serious illness, but then he suddenly died because of a heart attack. I kept thinking what was the point of that cough, then. Why it needed to be mentioned so many times? Is persistent cough indicative of heart problems that I don't know of? In the previous book, Margido was very tired all the time, was that also implying that he had heart problems? I was a bit disappointed that he just had a heart attack and there was no autopsy, because I had so many questions which were not answered.

[Kristín]

Ó vá. Ég grét. Ekki í fyrsta sinn yfir lestri bóka Anne B. Ragde um Neshov fólkið. Ég útskýri þetta ekki nánar enda væri það að kjafta frá. Það besta í þessari bók er að fá betri innsýn í líf Tormods. Samband hans og Torunnar er líka svo fallegt. Og samband hennar og Margidos. Það er eiginlega stórkostlegt hvað Ragde nær að sýna hvernig svona fjölskyldubönd geta í raun orðið til og styrkst seint á ævinni. Og hún gefur sér tíma. Bara það að faðirvorið er birt í heild sinni og vögguvísan sungin. Hér er ekkert verið að flýta sér. Og samt leiðist manni aldrei. Maður einfaldlega nýtur þess að fá að dvelja með þessu fólki þótt það hafi verið vanvirkt sem fjölskylda svo lengi.

[Maria · Rating 4 out of 5]

Endnu en bog i serien om en familie, jeg åbenbart aldrig bliver træt af at læse om. Det er efterhånden nogle år siden, at jeg læste de første bøger i serien, og derfor er der nogle nuancer, jeg ganske sikkert misser, men jeg synes stadig, at det er meget læseværdigt. Bogen har en fin afslutning, som stadig sagtens kan lægge op til endnu en bog i serien. Hvis der kommer flere, jeg stadig være at finde blandt læserskaren.

[Marie Jarl · Rating 5 out of 5]

Älskar denna bokserie! Härliga personligheter och fina beskrivningar av miljöer som känns som om man är där.
Det går att känna igen sig i oenigheter bland släktingar men som på sikt blir bra igen. Saknad och skuld när en person dör. Ja det är mycket jag känner igen mig i.
Jag tänker nog lite på min barndom på landet när jag läser. En stor släkt som precis som Torunns blir mindre med åren.
Jag hoppas på fler böcker om familjen på Neshov,

[Tiina Mahlamäki · Rating 4 out of 5]

Onko tämä nyt Berliininpoppeli-sarjan viimeinen osa? Joitain asioita jää edelleen auki, mutta pääosin teos kuvaa otsikkonsa mukaisesti elämän - konkreettisesti sikatilan ja sen päärakennuksen sekä Erlendin kumppanin perimän kartanon - rakentamista, kunnostamista ja sisustamista. Torunn tuntuu löytäneen paikkansa ja myös Erlend on onnellinen suurperheessään. Mielellään heistä kaikista lukisi vielä lisääkin.

[Dominika · Rating 5 out of 5]

Autorka ma ogromny talent do tworzenia postaci, które, mimo wad, czytelnik lubi bardzo i trzyma kciuki za ich historie.
Ma także talent do nagłych zwrotów akcji (bo tak to spokojnie jest, scena za sceną, zwyczajne sytuacje życiowe itepe), a nagle - bam! Chrzań się, czytelniku. Za wygodnie się rozsiadłeś z książką w rękach.

I do naturalizmu talent ma autorka. Oj ma.

[Claudia · Rating 4 out of 5]

Mais comment je vais faire maintenant que j'ai fini les cinq tomes de cette saga Neshov ? Les trois premiers restent un bon cran au-dessus des deux suivants qui ne méritent probablement pas les 4 étoiles que je leur attribue. La trilogie se suffisait vraiment à elle même, mais j'ai tellement aimé faire durer le plaisir en continuant à suivre cette famille... Le petit papy Tormod dans ce livre-ci, c'est mon personnage préféré, le plus abouti, le plus touchant, le plus profond. Pourvu qu'il y ait un sixième tome dans les tuyaux !

[Helena · Rating 4 out of 5]

Tämä on ihanan lämminhenkinen, humaani ja inhimillinen sarja, pidän näistä ihmisistä kovasti ja haluaisin jatkaa heidän elämänsä seuraamista. Harmillista, että olen lukenut aiemmat osat tosi kauan sitten, mikä vaikeutti sukulaisuussuhteiden hahmottamista, en niitä enää oikein muistanut. Suosittelen sarjaa vasta aloittavalle kirjojen lukemista peräjälkeen.

[Ani · Rating 3 out of 5]

Forsåvid grei bok, underholdende er den og stort sett. Men jeg ble så usigelig lei av gnål om mat og fliser og innredning, vanskelig å holde motivasjonen oppe til å pløye gjennom alt det der for å komme til de litt færre interessante partiene.

[Blanka · Rating 4 out of 5]

Kochankowie to samo życie, w dodatku pięknie opisane. To proza surowa, a jednocześnie przesycona wrażliwością, optymizmem i zmysłowością.

https://blankakatarzynadzugaj.wordpre...

:)

[Tiina Laiva · Rating 5 out of 5]

Mis siis, et viies osa, ikkagi meeldis. Margido ja Torunn ajavad matuseäri, Tormod elab hooldekodus, Erlend ehitab villat. Neshovi sarja raamatu võib alati riiulist võtta kui tahaks midagi head lugeda, aga täpselt ei tea, mis see võiks olla.

[Ásta Ha. · Rating 2 out of 5]

Ég hafði heyrt gagnrýni um og nákvæmar lýsingar á útfararstofunni frá öðrum sem höfðu lesið bókina. Ég verð að segja að það voru þeir hlutar bókarinnar sem mér þótti einna skemmtilegastir og samskipti gamla mannsins við aðra vistmenn, hjúkrunarfólk og ættingja.

[Nim · Rating 4 out of 5]

Neshovin väen elämä jatkuu. Ainakin useimpien osalta.

Kyllähän tämäkin kirja sekä viihdytti että kosketti. Ja samaistun Torunnin vimmaan elpyä ja tehdä asioita, ei siksi että olisi pakko muiden vuoksi vaan koska itse haluaa. Uudistuksen aikaa.

[Astrid Bjaanes · Rating 5 out of 5]

Hele serien kan anbefales! Dette er bind fem ( Berlinerpoplene, Eremittkrepsene, Ligge i grønne enger,Alltid tilgivelse).