Kui saame lapsevanemaks, saab meie enda lapsepõlvekogemus korralikult läbi rapsitud. Mõni leiab minevikust palju sellist, mida tahab oma lastele edasi anda, teine kasvatab lapsi risti vastupidi, et lapsi säästa. Enda kogemusele lisanduvad teiste jutud ja läbielatu, valjult nõuavad oma ka raamatud ja nopped meediast ning kuskile valemisse asetub ka kõhutunne. Tulemuseks ongi pidev lahkheli "appi, ma ei tea, mida teha!" ja "ma tean ise kõige paremini, mida mu lapsel vaja on!" vahel. Ja noh, lisaks kõigele sellele peab veel hakkama saama ka lihtsalt inimesena! Et selles kaoses osapoolte vaimset tervist toetada, valmiski “Jess, lapsed!” raamat.
Raamat põhineb @jesslapsed Instagrami kontol ja selle sisuks on lisaks rohkele eneseanalüüsile just need igapäevased, lihtsad meeldetuletused, ✔ kuidas lapsega keerulisel hetkel rääkida; ✔ kuidas iseendaga keerulisel hetkel rääkida; ✔ kuidas mitte üle mõelda; ✔ kuidas õigel hetkel piisavalt palju mõelda.
tunnistan üles, et kuigi mul oli plaanis seda raamatut kindlasti lugeda, ei olnud mul plaanis seda nüüd nii kohe ostma hakata, mõtlesin, et ootan ära, kuni raamatukogudesse jõuab (vast ta kunagi ikka jõuab). aga see plaan oli küll, et sirvin poes veidi ja vaatan, kuidas ta siis välja näeb ja tehtud on. ja siis ma ei leidnud teda nädal aega ühestki poest ja kui lõpuks ühes ikka mõned eksemplarid olid, siis ostsin kohe ära, sest jess, defitsiit. selline lugu siis.
muidu oli ootuspärane, sest olen vastavat instakontot juba tükk aega jälginud ja täitsa kujutasin ette, mis sorti laste (ja täiskasvanute ja emotsioonide ja vaimse tervise ja muude tähtsate asjade) alast nõu ja mõtteainet sealt tulemas oli. ja see sort on sedasorti, mida ka mina lastevaba inimesena väga meelsasti loen ja mille najal omaenda elu üle järele mõtlen. pealegi see, et mul endal lapsi pole, ei tähenda, et mu elus poleks lapsi, keda ma omal moel ei kasvataks (keegi meist pole saar ja küla kasvatab jne, kõik see) ja kelle puhul mul neidsamu küsimusi ei tekiks või kellega ma samadesse sõnakõlksudesse ("tubli", "ära tee", "kõik on hästi" jne) ei laskuks.
raamatu nüüdkohepraegu hankida soovitan kõige selle peale eelkõige neil, kes instagrami väga ei armasta ja tunnevad, et õige tarkus tuleb ikka paberilt, mitte ekraanilt :P aa, ja neil, kelle jaoks pole probleem lugeda valget teksti kollasel taustal, minu jaoks veidi on, aga eks keskmise lasteaialapse vanem ongi minust loodetavasti kümmekond aastat noorem ja teravama silmaga ;) (enamus teksti on ikka loetav, aga kohati justkui disain sõidab kasutatavusest veidi üle ikka)
noh, ja siis see töövihiku-stiil - eks siis tuleb ka ikka oma raamat osta, kui tõesti, nagu autori soovitus oli, on plaan sinna lehekülgedele terve pastakas tühjaks kirjutada. mind need küsimused, millele vastust otsida soovitati, tegelikult täitsa kõnetasid. aga ma parema meelega jätan lüngad täitmata ja annan raamatu järgmisele lugejale edasi. on igatahes täiesti loetav ka raamatukogu eksemplarina, märkmeid võib ju ka eraldi teha enda jaoks. ühesõnaga, ma tahan öelda, et see viies tärn läks sinna nahka, et päris palju lehekülgi olid isekirjutamise jaoks tühjaks jäetud ja ma parem oleks ostnud õhema raamatu, sest ma nagunii ei kirjuta. puhas maitseasi.
aga _lugeda_ soovitaksin ma seda toredat teost küll kõigil, silmaringi avardamiseks neilgi, kel oma lapsed ja lapselapsedki juba suureks kasvatatud. rääkimata neist, kelle jaoks see lastekasvatamine tõesti pigem veel problemaatiline tundub ja läbimõtlemist tahab. (rohkem nagu lasteaiaealistega seotud teemad ja mured on siin põhiosas, ehkki teismelise aju on ka väga meeleolukalt kirjeldatud.)
Ma ei suuda üldiselt teadmiskirjandust tarbida. Kuigi info ise huvitab, siis tundub alati kõike liiga palju korraga. Seoses uue tööga, kus lastega suhtlus olulisel kohal võtsin ette väljakutse lugeda iga päev üks peatükike. Vaid 5 minutit päevast, kuid abi aastateks.
Lühikeste juppide kaupa lugemine aitas infol paremini settida ja meelde jääda. Merilin Mandel on aidanud mul leida rahu ja leida paremad sõnad. Tihti jääb mõte samaks, aga teine sõnastus, lapse perspektiivist ajendatud sõnastus aitab palju lihtsamini eesmärgini jõuda.
Olen märganud, kuidas selle ajaga olen muutunud paremaks suhtlejaoks lastena ja jõuame ühiselt kiiremini eesmärkideni. Uskumatu, mis imesid võib üks raamat teha, ei jõua Mandeli järgmisi teoseid ära oodata ja kindlasti läheb ka see sama korduvale lugemisele.
Ideaalne käsiraamat kõikidele praegustele ja tulevastele lapsevanematel. Keskendub sisule, mitte vormile. Aitab vanematel endal oma probleeme lahendada, et muresid lastega oleks vähem. Iga peatükk on keskmiselt 2-4 lehekülge ja iseseisev, saab lugeda ka kiire elutempo juures ning ei pea lugema järjest. Palju ruumi enesereflektsiooni jaoks.
Kui hea on elada ajastul, kus väärtustatakse laste vaimset tervist. Kui tore on saada selle raamatu näol abi ja julgustust erinevate vanemlike olukordadega toimetulekuks. Kui huvitav on tõdeda, et laste "kasvatamisel" on nii tähtsal kohal eneseanalüüs ja oma hoiakute parendamine.
Selline üdini hea auraga ja läbi huumoriprisma kirjutatud raamat, mida soovitaksin eelkõige vanematele ja vanavanematele. Minul jääb see ilmselt raamatuhunniku kõige pealmiseks teoseks, et aegajalt, vastavalt vajadusele seda vaimse tervise tööriistakastina kasutada. Jess!
"Lapse kasvatamine on nagu täiesti uue retsepti järgi pannkookide tegemine enneolematult tundlikul pliidil, põrand on laava ja ise pead veel käte peal seisma. Iga päev." Võtab hästi kokku selle, et raamatus on palju äratundmisrõõmu (aga ka hetki "ah, ma peaks veel nii ka tegema?? Kuidas?") ning kui vahva on lugeda lapsevanemluse raamatut humoorikas stiilis.
Praktiline juhend mitmete laialt levinud konfliktsete olukordade ennetamiseks ja lahendamiseks igale lapsevanemale. Tekitas vanemaks olemiseks lisamotivatsiooni ning andis ka kõrgematasemelise raamistiku laste kasvatamiseks: Mis on mu enda kasvatuspõhimõtted?
Küljenduse ja illustratsioonide juures häiris kollane värv pealkirjade ja rõhutatud tekstide esiletoomiseks. Need on õhtuse nõrgema kolllaka valgusega peaaegu loetamatud.
Ülimalt hea ja oluline lugemine. Endal palju ohoo-momente polnud (õpitud erialast ja tööst tingitult), aga sai teha palju märkmeid, mida ja kuidas just lastevanematele selgitada. Lapsed on targad olevused ja nendega on lihtne töötada, sageli on just lapsevanem see, kes vajab nõustamist ja suunamist. See raamat aitab palju ning seda peaksid lugema kõik inimesed, olenemata laste olemasolust või erialast.
Imeliselt toetav ja julgustav raamat, mis mõjus suure positiivse laksuna ka mulle, kellel lapsi (veel?) ei ole. Tervest raamatust lihtsalt õhkub positiivsust ja hoolivust ja kirge lastekasvatamise temaatika vastu. Mul on hea meel, et selle teose ostsin, et mul on see võimalus seda jupiti ka tulevikus läbi töötada, eriti siis, kui seda eriti vaja on!
Tegemist on väga lihtsa ja mõnusa lugemisega. Raamatut võiks nimetada isegi töövihikuks, kuna kaasa sai palju teha. Raamatu vältel sai analüüsida ennast, enda lapsepõlve, oma vanemaid, selline tunne nagu oleks psühholoogi juures käinud enda elu lahkamas vms. Minu hinnangul võiks see olla kohustuslik lugemine kõigile, kes lastega kokku puutuvad või on ise kunagi lapsed olnud – ehk kõigile😀.
Pigem 4.5/5, sest ma ei tea palju inimesed tegelikult ka raamatutesse kirjutavad? Ise seda teha ei armasta ja sp oli ka palju “tühjasid” lehekülgi, mille arvelt oleks saanud õhena raamatu - just my opinion. Muidu väärt raamat nagu Merilini Instagrami kontogi. :)
Üks kõige kergemini loetavaid lastekasvatuse teemalisi raamatuid, mida olen enda käes hoidnud. Peale selle, et tekst voolab kui üks hea vaba/poolstruktureeritud vestlus, siis mängib tohutut rolli ka sõnade taga peituv julgustav ja toetav toon.
Rõõm, et need Instagramis kodu leidnud mõttekillud on valatud ka pikemasse vormi, mida saab raamaturiiulilt vajadusel kohe üles otsida.
Jah, ma jälgin teda/seda Instagramis ka ja palju oli seda, mida ma juba lugenud olen. Aga! See on nii mõnusalt kirjutatud, et võiks olla igal lapsevanemal öökapil. Lihtsalt vahel lehitsemiseks ja mõtete saamiseks. Mulle lihtsalt nii meeldib, et autor ei paku n-ö retsepti, vaid pakub lahendusi. See ongi mõnus. Jess!
Mõnus ja kerge lugemine, mis ei keskendu niivõrd laste kasvatamisele kuivõrd sellele, kuidas me täiskasvanutena (või üldse inimestena) erinevaaid olukordi enda jaoks lahti võiksime mõtestada.
Mõnus mõtteaine nii omaenda kui ka laste lapsepõlve analüüsimiseks. Palju väärtuslikke näpunäiteid tõhusamaks keelekasutuseks ning emotsionaalseks arenguks
Merilin Mandeli Jess, lapsed! on humoorikas ja aus sissevaade vanemluse kaosesse. Autor jagab oma kogemusi laste kasvatamisest, rääkides nii rõõmudest kui ka raskustest, lisades sellele oma terava huumori ja tabavad tähelepanekud. Raamat ei ülista vanemlust ega ürita anda ideaalseid lahendusi – pigem on see ehe ja otsekohene pilt argielust väikeste lastega.
Sisu meeldis mulle väga – aus, eluline ja naljakas. Mitmed kohad olid täpselt tabatud ja tekitasid äratundmisrõõmu. Samas oli mul tõsine probleem autori kasutatud keelekasutusega. Väga kõnekeelne stiil häiris tohutult, eriti alguses – kui mitu korda järjest loed okei või iizi-piizi, hakkab see lihtsalt vastu. Õnneks läks see iga peatükiga paremaks. Teine asi, mis mind segas, oli kirjutusstiili varieeruvus – kohati tundus, et loen täiesti erineva stiiliga tekste.
Ja siis see kollane värv. Kes selle valis?! Jah, teatud kohtades töötas see päris hästi, aga teksti sees... olgu valgus hea või halb, mõnikord polnud lihtsalt sittagi näha.
Kokkuvõttes oli see tore ja hoogne lugemine, mis pakkus nii muiet kui ka äratundmisrõõmu, aga stiili ja kujundusega oleks võinud rohkem vaeva näha.
Väga hea raamat! Sisukas, aga lihtsalt ja arusaadavalt kirja pandud. Katab kõikvõimalikud teemad, mis last kasvatades võivad kerkida. Igal juhul soovitan lugeda!
Kui pisiasjade üle norida, siis kohati (üle)kasutas autor sõnu "jõhkralt", "ilgelt" ja "retsilt". Ja sõna "õved" pidin lausa guugeldama - tuleb välja, et tõesti-tõesti on nüüd eesti keeles selline sõna olemas, aga mina isiklikult polnud sellega veel kordagi kokku puutunud (võimalik, et asi on minus, sest olen juba 11 aastat Eestist eemal elanud).
Aga paarile kriipivale detailile vaatamata oli see üks tõeliselt hea ja lugemisväärne raamat, mida oli raske käest ära panna.
Mu lemmik-tsitaat sellest raamatust: "Mustrid tekivad lapsepõlves, aga ilmnevad täiskasvanueas." Nii tõsi!
Raamat katab kõik peamised lastega seotud teemad ja probleemid. Palju praktilisi näiteid ja olukordade kirjeldusi, näiteks mida teha ja öelda siis, kui laps ei taha mänguväljakult ära minna või riideid selga panna jne. Väga kaasaegne ja mitteformaalne stiil, lugedes tekkis tunne justkui vestleks vabas vormis mõne teise lapsevanemaga. Üldiselt soovitan, eriti kui lugeja ei ole varem lugenud teisi sarnaseid raamatuid. Võtsin ühe tärni maha, kuna midagi sellist väga erilist või uut ka justkui ei olnud ja raamatu formaat oli natuke eriskummaline, väga palju üleliigseid lehti märkmete jaoks jne kokku üle 300lk, kuigi reaalset kasulikku sisu pigem 100lk jagu.
endal lapsi ei ole, aga värskendav lugemine oli siiski. justkui mingid kulgemishetked olid selles raamatus, sest olen nii mõnedki korrad ise kätega peast kinni hoidnud, et oi-ma-ei-või, aga selgus, et enda tunnetega olen ma ikkagi normaalne inimene :D aitäh selle raamatu eest. tahaks "Jess, teismelised" ka lugeda :)
No olen juba vist aastaid jesslaste instagramis igapäevane maniakkfänn, niisiis olin valmis, et loen siit raamatust seda, mida ma juba ometigi tean, eksole. Aga tegelikult on see raamat Instagrami kontole suurepärane täiendus! Toredasti kirjutatud, kõik on nii loogiline ja vabastav, ometi ei kohusta. Mina olen maniakkfänn edasi.
Sisuliselt asjalik, vormiliselt... mina sihtgruppi ei kuulu. Kauaotsitud raamat, mida julgen täismahus soovitada ka nendele lapsevanematele, kelle analüüsivõime mingil põhjusel parasjagu kiita pole või kes kipuvad asju oma äranägemise kohaselt vääriti mõistma. Ladusalt loetav, puust ja punaseks tegev. Kes varem asjakohast kirjandust on lugenud, selle jaoks uut infot tõenäoliselt ei paku.
Hea käsiraamat riiulist igal hetkel võtmiseks, kui miskit lapsevanemlikult küsimusi tekitab. Palju häid vaatenurki ja võtteid mida rakendada eelkõike enda peal, lähtudes lapse heaolust.