Wikmani poisid

by Jaan Kross

Eesti kirjandusklassik Jaan Krossi „Wikmani poisid“ on elulooliste sugemetega romaan, mis näitab lõiku Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda.

Jaan Kross (1920–2007) sündis Tallinnas, õppis Westholmi gümnaasiumis ja 1938–1944 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Kross pandi seotuse tõttu Eesti Rahvuskomiteega poliitilistel põhjustel vangi nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Ta võitis lugejate armastuse just Eesti ajaloo aineliste teoste autorina. Jaan Kross pälvis rohkesti aunimetusi ja tunnustust, sealhulgas 1996. aastal Riigivapi I klassi teenetemärgi, ning teda esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.

President Lennart Meri on öelnud: „Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga.”"

Genres: Classics, Fiction

434 pages, Paperback

First published January 1, 1988

About the author

Jaan Kross (1920 – 2007) was an Estonian writer. He has been tipped for the Nobel Prize for Literature on several occasions for his novels, but did in fact start his literary career as a poet and translator of poetry. On his return from the labour camps and internal exile in Russia, where he spent the years 1946-1954 as a political prisoner, Kross renewed Estonian poetry, giving it new directions.

Kross began writing prose in the latter half of the 1960s, first with a film scenario "A Livonian Chronicle" (Liivimaa kroonika) which dealt with the life of the author Balthasar Russow (1536-1600) and which also became the subject of his first masterpiece "Between Three Plagues" (Kolme katku vahel, 1970), a suit of four novels. From that time onwards Kross moved by stage nearer to our present time in history, describing figures from Estonian history, first in short stories and novellæ, later in novels, also in writings where he has drawn upon his own experiences. The heroes of his novels tend to be of Estonian or Baltic German origin and cultured people, though on the margins of society and are usually faced with a moral dilemma of some sort.

Reviews

[Oskar]

See on ikka põnev ja kummaline, kuidas osad mälupildid lapsepõlvest püsivad aastaid mälusoppides nõnda säravalt. Ma mäletan siiani perega "Wikmani poiste" seriaali vaatamist 1995. aastal, kui ma ise olin alles 7-8aastane. Wikmani huligaansuse/surematuse kõne, Penno klassi ees kokutamas, Wikmani "matused" kaljupangal, õpetaja Krafft kaugust hüppamas, härra Tooder oma pojaga tormisele merele sõudmas - need stseenid jäid minuga aastateks.

Nüüd Jaan Krossi romaani taas lugedes kerkisid need pildid seriaalist järjepanu mu silme ette. Noor Malmsten "doktor" Sirklina ja noor Sammul vaikse Laasikuna. Tegin koos nende ja teiste Wikmani poestega läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Lisaks toredale ja (üldiselt) ühte hoidavale poestekambale on äraütlemata oluline roll romaanis Wikmani kooli õpetajatel. Kõik omanäolised ja meeldejäävad kujud (kõigil oma hüüdnimi!), kes selle klassiga rohkem või vähem vägikaigast vedama peavad. Õpilased tahavad ju ikka, et kontrolltöö lükkuks edasi või hoopis ära jääks. Seetõttu hakkavadki vahel täiesti iseseisvalt kraanikausid uputama või paberikorvid plahvatama.

Eelmine kord lugesin "Wikmani poisse" ise gümnaasiumis õppides, nüüd olles õpetaja. Õpilaste krutskid ning Sirkeli ja Laasiku püüded preili Pukspuu südant võita kiskusid ka sel korral aina uuesti ja uuesti järgmist peatükki alustama, kuid lisaks lugesin suure huvi ja mõttega just õpetajate ja eriti härra Wikmani kirjeldusi.

Õpetajatest tõusis muidugi eriliselt esile usuõpetaja Tooder, kes sai poeste poolt "valgustatud". Paratamatult tabasin endki juurdlemas selle üle, kuidas mina käituksin sellises olukorras ja kas jätkaksin üleüldse õpetajana. Tooderi usk (enesesse ja Jumalasse) lõi poeste teo tõttu alustaladeni kõikuma ning ta läheb lõpuks sellele ju kinnitust otsima sinna tormisele merele 1944. aasta sügisel (stseen raamatus, mille lugemise järele pidin ikka paraja pausi tegema). Klass ei osanud oma vasikavaimustuses arvatagi, mis tagajärg oli nende tiku tõmbamisel tegelikult.

Teine sügavamalt mõtlema pannud kohad oli härra Wikmani mõtted "meie haritlase ideaali" üle. Kuidas see on muutunud juba tema eluajal, milline see oli tema õpilastel (Eesti Wabariigis üles kasvanud põlvkond) ja mis on sellest saanud tänaseks? Tahaks loota, et härra Wikmanil oli ses suhtes ikkagi õigus, et oma tuumas on see ideaal ajastute ülene nähtus. Me peaksime lihtsalt selle säilimiseks ennekõike endalt (ja ka oma õpilastelt/õpetajatelt) nõudma rohkem, sest väikerahva siht peab ju olema SUREMATUS tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Huligaanidele jäägu ajalik ja kaduv!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Robert Varik]

Jaan Kross on tõeline poeet, kes ka kõige argisemad ja tavalisemad mõtted, mida me kõik oma eludes tajume, suudab luulelisse keelde panna. Seda kõike on äärmiselt nauditav lugeda.

Raamatu tegi minu jaoks meistriteoseks lõpplahendus, mis jälgib Wikmani poiste saatust 1940. aasta järgsel sõjaajal. Lugejana tahaks suisa küsida, kas raamatu esimesed 90% olidki kirjutatud eesmärgiga, et viimane 10% eriti mõjus oleks. Raamatu lõpp haaras isegi minusuguse külma ja kaine lugeja täielikult endasse. Iga sõna, iga lause tekitas vaimusilmas kujutluspilte ning sütitas endaski poeetilist, sügavat mõtlemist, milleni ainult väga hea kunst (või ka mõni väga eriline vestlus) saab aidata jõuda.

Kuradi kahju, et Kross Nobeli kirjanduspreemiat ei võitnud. Mul on tunne, et temast ja tema raamatutest võiks kogu maailm paremini teada.

[Kristin Soone]

tegelt süvenesin ainult kümnenda klassi poolde ja ülejäänust ei tea midagi🎀

[6nne]

mõni raamat on halvem kui teised

[Lisbet]

fääga huuvidav luugemine. eloquentissimo

[Matilda T]

Täitsa tore😎👍

[berta]

Vägggjka lõbjuz raamad olj iu ze dekeliguldd. 🤓

[Piia]

Westholmi vilistlasena tunnen ma ilmselt niikuinii mingit suuremat sidet nii Krossi kui "Wikmani poistega", aga ääretult siiras ja soe lugemiselamus oli see sellegipoolest! Lõpuks vist natuke armusin isegi pisut Sirklisse ja pisut Krossi ära.

Millegipärast mäletasin kooli-aegsest lugemisest ainult raamatu esimest poolt ning teise poole seiklused (ja lõpp!) olid täiesti tundmatud. See lõpp muidugi liigutas mind täiesti pisarateni, lugesin viimaseid lehekülgi ikka mitu korda üle, et seda 1944. aasta traagikat seedida.

Üldjoontes oli see ju siiski äärmiselt lõbus raamat ning imeline läbilõige vabariigi aja lõpu meeleoludest ja sellest põlvkonnast. Koolipoiste sekeldused, need esimesed armumised (mida Kross kirjeldas toona juba keskealise mehena nii täpselt, nii õigete sõnade ja momentidega) ja see keel! Kross on vist Õnnepalu kõrval üldse üks mu lemmikuid kodumaised kirjanikke, kes oskab sõnu ja lauseid niimoodi sättida, et pean vahel lugemises pausi tegema ja lihtsalt keele ilu peale tunnustavalt noogutama.

Ja oligi kõik. Kõtsbergi naljakalt kahmakas soe, aga natuke kriidine käsi. Silmapilguks. Ja valmis. Gümnaasium lõpetatud. Just nagu natuke liiga karlopsaki ja ootamatult. Jaak mõtles viivu: umbes nagu piimahamba väljatõmbamine: kahju, et ikkagi veidike valus, ja kahju, et valu peaaegu mitte sugugi. (lk 462)

[Kärt Heinvere]

Eesti keel. Hingepuudutav. Ajalugu. Aegumatu. Tegelaste kõnemaneerid. Uued väljendid.

[Johannes Lilover]

Miks ma ei mäleta mitte midagi oma põhikooli kohustusliku kirjanduse raamatutest?

[mai]

!!!!!!!

[Maarja Lünekund]

Suurepärane!

[Ruth Sisask]

Nagu ikka, siis Kross kirjutab naised müstilisteks olenditeks, kelle tegevuste motiivid ei ole jumalalegi teada. Aga poiste koosolemine ja selle järsk muutus sõjaks jättis hinge täpselt õige suurusega tühimiku.

[Eva Lotta]

Mul on esimese Eesti aegse olustikuga raamatuid lugededes alati tunne, nagu tiksuks kuklas mingi viitsütikuga pomm.
Ja muidugi ei keskendu Kross plahvatusele, vaid sellele tühjusele, mis (vist?) pärast plahvatust järele jääb. Ja see oli antud teoses igatahes palju rusuvam, kui plahvatus ise oleks olnudki.

[Sulev Reisberg]

Lihtne oleks öelda, et raamat räägib esimese Eesti vabariigi lõpuaja koolipoistest, kuid minu arvates on see lugu pigem hoopis eestiaegsetest õpetajatest, kelle kirjeldamisele kulub suur osa romaani sisust. Kui koolipoiste natuurid jäävad romaanis küllaltki ähmasteks ja ühetaolisteks, siis reljeefselt joonistuvad välja õpetajate erinevad karakterid. Raamatu üheks peamiseks tugevuseks ongi dokumentalistika - kuna raamat põhineb osalt Krossi enda autobiograafial (kooliaeg, vangla), võib arvata, et tegevuspaiga, tegelaskujude ja sündmuste kirjeldus vastab enam-vähem tolle aja olustikule. See on väärt perspektiiv, mida jäädvustada, sest romaan ilmus ju alles 1988. aastal.

Ma olen üritanud Krossile juba mitme teose kaudu läheneda, aga “Wikmani poisid” on esimene, millega ma lõpuni jõudsin. Eks Krossi stiiliks on heietamine, ütleks lausa, et selles loos justkui lapsele kirjutatud tekst, kus palju auru läheb ülipeente detailide kirjeldamisele ning ühtede-ja-samade emotsioonide ülekordamisele, mis täiskasvanud lugejale mõjub nämmutamisena (vt stiilinäide all). See kasvatab raamatu hõlpsalt 430-leheküljeliseks “telliseks”, kuigi arvuliselt on sündmusi üsna vähe. Kahjuks oli mul seetõttu lugejana üsna igav. Paar kohta on muhedamat, kuid naerda ei saa; dialoogidest puudub särts. Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et raamat on halvasti toimetatud (lugesin Hea Lugu sarjas 2015. a ilmunud kordustrükki) - palju trükivigu, puuduvaid lauselõpumärke.

Raamatu teiseks tugevuseks on traagiline lõpp. Võiks isegi öelda, et oma sisult on raamatu viimased peatükid tervikuga kuidagi sobimatud, sest erinevad kogu ülejäänud romaanist nii ajaliselt, tempolt kui süžee poolest. Teisalt pidi nende lisamine sinna lõppu olema Krossi poolt vältimatu, et lugeja unest üles äratada ja anda jutustusele mingisugunegi aktsent. Ja võib-olla et anda romaanile veel üks mõõde - jutustada lugu ühe ajastu lastest.

Stiilinäide (kirjavahemärgid jms muutmata kujul):

Viruskundra oli klassipäeviku-sissekande lõpetanud ja nimelt tolles oma natuke liiga selges, natuke liiga klaasjas inglise keeles ta nüüd laususki:

"Master Sirkel, it is your turn today. Will you be so kind and refer us - what was it about? - yes, about the childhood and the young years of Charles Dickens. Please."

Jaak tõusis juba selle pika pöördumise alguses. Tõusis aeglasemalt, kui ta oleks tahtnud, ja mõtles: sa kuradi kuradi kuradi kurat. See kahe nädala eest antud ülesanne - täiesti meelest läinud. Aga poistel on ju tänane tund sedamööda õppimata. Peaaegu et õppimata. Tunni lõpuni lobisemise kohustust temal, Jaagul, muidugi ei ole. Nagu Trullil kahtlemata oleks. Aga poole tunni pikkust mulinat ootab klass talt tingimata - - Sa kuradi kurat. Mis siis nüüd teha? Kas silitada poiste kollektivse õppimatuse peale ja valetada Viruskundrale põhjus, miks ta pole referaadiks valmistunud ...? Ütleme, vanaema sapivalud - ja tema vanaema haigevoodi juures kaks ööd valvamas...? Piinlik ... Või valetada - tähendab näidelda, et ta on ette valmistunud? See on minna ja hakata improviseerima? Aga ta ei tule ju toime! Ta ei tule ju vähegi vajalikul tasemel toime. .. Muidugi - need vaese väikese Dickensi vaevalised kooliaastad, need tuhanded ja tuhanded sõgestavad kingakreemikarbid viksivabrikus, need isa võlavangla uksetagused - need on tal ju umbes teada. Aga kogu jutu hõng ja värv ja eriti kogu idiomaatika, mida Viruskundra talt ootab, jääks ju tulemata - - - Aga nähtavasti ta ikkagi lihtsalt peab.

[Barbara Heckendorn]

This is Jaan Kross' autobiographical, highly political and comic novel about how the first generation of Estonians gained independence after 1918. The brevity of this freedom, limited by the outbreak of the Second World War, is captured by Kross in all its tragedy and irony.
Tallinn, 1938: Jaak Sirkel attends the prestigious Wikman Gymnasium in the Estonian capital. For the young men, the years before the outbreak of the Second World War are characterised by a rare light-heartedness and a short-lived national consciousness. The pupils spend their days playing pranks on teachers, trying to avoid exams and meeting new girlfriends.

‘Here, the past has been so oppressive over a long period of time that now, right now - yesterday, today, tomorrow - men and women, ideas and deeds, must be born on which our greatness will one day be founded. And I want - and you must want - the Wikmansche Gymnasium to play an honourable part in this.’

The Wikmansche Gymnasium is a school of ideals where strict principles prevail. Jaak Sirkel and his final year class adhere to these principles, but do everything they can to make everyday school life easier. They do everything they can to avoid unannounced exams or to get their grades up to ‘very good’ without much effort. Although everyday life at grammar school is strictly organised, ‘Wikman's Pupils’ plays out with plenty of comedy and mutual respect. The pupils are not supposed to break with discipline and order, but rather learn with them and thus grow into a new, strong generation for their homeland.
Jaak Sirkel and his classmates are about to graduate from grammar school. But what is supposed to be a transition to adult life also becomes a battle on the front line of the Second World War, where the pupils fight on different sides. Although the last two years of school determine a large part of the novel, the last short chapters are the highlights, when the former classmates meet again in 1943 - divided by different political views, connected by many different fates. Kross deliberately plays with a break in the story here when, having previously described everything in detail, he suddenly skips a few years and throws the reader in at the deep end.
‘Wikmans Zöglinge’ is a monumental work that focuses on a small country whose inhabitants have long had to fight for their own culture and history. The novel manages remarkably well to interweave elementary questions of identity with those of puberty in a seemingly harmless school story and to give a voice to an entire lost generation.
(4½)

[Kristian-Joel]

Oh, kooliaeg-oh, kooliaeg

Esimene Krossi romaan, mille sain läbi loetud ja tõenäoliselt võtan tulevikus järgmisena kätte Mesmeri ringi, mis jätkab siis herr Sirkli ronimist haridusredelil -- Muidugi, kui mu raamatute virn väiksemaks muutub.

Raamatust ise rääkides ütleks, et ta muust peamiselt ei räägigi, kui koolist, üleskasvamisest ja armastusest. Aga ega ta ei peagi midagi suuremat rääkima, sest keskkoolis käival teismelise väga millegi muu üle muretseda väga polegi.

Väga mind kütkestav osa muidugi oli kõik see esimese vabariigi aegse Tallinna kirjeldamine. See aeg on mulle muutunud veidralt selliseks ajaks, mida mul meeldib siin ja seal romantiseerida selle arhitektuuri ja kõige muude stiiliga.

Ühest küljest olid kõik Wikmani poisid värvikad tegelaskujud -- Eriti Penno, Pennot oli alati tore näha --, aga ühest küljest jäid nais tegelased mega kuivaks minu jaoks. Mõnes kohes ausalt olid nad nagu papp väljalõiked naisest.

Kõige meeldejäävamaks stseeniks jäi kindlasti Sirkli ja õpetaja Aabeli viimane vestlus. See jäi pärast raamatu lõppu mind kummitama. Praegu kirjutades ka näen, kuidas see aerupaat mere peale sõidab

Samuti lisaks, et Wikmani poiste seriaal on suht ükskühele raamatuga, et täitsa võimalik saada selle raamatu sisu kätte vaadates seda ja millega tuleb kaasa see, et selles näitlevad alles oma nooruses Malmsten, Matvere ja terve trobikond muid eesti näitlejaid, kes toovad tegelased ekraanil imeliselt ellu

[Juha Kähkönen]

Pitkästä aikaa luin poikakirjan, vaikka "poikakirja" on hyvin suppea luonnehdinta. Nautin kovasti lukukokemuksestani lukiolaispoikien seurassa. Mieleeni tuli vuosikymmenten takaiset lukukokemukset mm. Jennings-kirjojen parissa. Toki silloin liikuttiin eri ympäristössä, brittiläisessä sisäoppilaituksessa, ja eri ikäisten poikien parissa. Wikmanin pojat ovat aikuisuuteen astuvia abiturientteja Virossa hieman ennen toista maailmansotaa, ja se tässä kirja eroaa noista aeimmista poikakirjatunnelmista. Pojat ovat sivistyneitä nostalgisen herkistävällä tavalla, mutta silti poikia kujeineen.
Viimeiset luvut kertovat sen muutoksen - sen minkä me maailmanhistoriasta tiedämme Virolle tapahtuneen - tälle Wikmanin pojiksi kutsutulle joukolle keskeiseksi henkilöksi tulleen Jaakin näkökulmasta. Ja se se muutos (pitäisi oikeastaan käyttää monikkomuotoa) vuodesta 1938 vuoteen 1943 on käsittämättömän suuri, varsinkin kun on oppinut henkilökohtaisesti tuntemaan nämä pojat, ja joitakin tyttöjä siinä sivussa. Henkilökohtaisen kautta avautuu Viron suuri tragedia näiden viimeisten lukujen aikana. Kirjailija itse kuvaa loppulukua näin: Kahdeskymmenesseitsemäs luku, joka tavallaan ei tarinaan enää kuulukaan, mutta toisaalta kuuluu siihen vielä erottamattomammin kuin monet muut luvut. Laittamattomasti sanottu. Mutta ei tämä ollut vielä viimeinen luku...

[Elsary]

4,5 rounded down.

This one probably would've been 5 stars had I not read Mesmerin piiri : romantisoidut muistelmat - kuten kaikki muistelmat ja miltei jokainen romaani first. That one is hard to beat.

But _Wikmani poisid_, aka Wikman's boys, did put up a fight. Just like the main characters, the high school class of boys, put up multiple fights at school and outside of it as they grow into men, rebelling against rules and yet respecting those they deem worthy of respect.

I enjoyed their adventures a lot, and Kross has such a rich and unique way of writing. The cast of characters was wide and I have to admit I did at times struggle to remember who was who, but it did not diminish the joy I felt while reading.

And as before, I felt I learnt so much. My life has been enriched by Kross' novels, and that is something to be greatful for.

[Dan]

Jõudsin lõpule Wikmani poistega, täitsa pekkis kui hea! Üldse ei mõista, kuidas Krossi raamatud varem minuni pole jõudnud. Julgen isegi öelda, et ta on geniaalne - nii elav maailmakirjeldus, s.t. mulle öeldi enne Krossi lugemist, et ta on tuntud selle poolest, kui palju ta oma maailma(de) loomiseks tolle ajastu kohta lugenud on, see on vägagi tuntav. EDIT: Nojah, lugesin, et selle raamatu puhul on siiski tegemist ka pool-autobiograafilise teosega, kuid siiski, raamat ilmus 50 aastat pärast aega, milles raamatutegevus toimub. Ning et ta seda kõike kerglase huumoriga seob ja haaravaks looks kokku suudab on lihtsalt viimase peal.

[Lavilia]

,,Kumb peab olema otsustav, kas põhimõte või põhimõtte omanik? Kui sa tahad pidada raudseid põhimõtteid, pead sa olema ise terasest poiss. Ja suutma murda oma põhimõtte aeg-ajalt, mõnikord - krõksti pooleks. Et näidata, et sa oled oma põhimõtte peremees. Mitte oma põhimõtte ori."

,,Mida mannetum on keha, seda värskem on vaim. Unenäol ja reaalsusel ei ole piiri. Sa saad ajas liikuda. "

,,Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus!"

,,Tekitatav halb pühitakse loodetava heaga. Nii et kõige puhtamal kujul otstarve pühitseb abinõu."

[Sander S.]

Deeply old-fashioned, mostly light-weight, internationally probably not a very relevant book. Something feels a little off when a 60+ writer is taking the perspective of schoolboys in their teens. And what's with the old-fashioned language.. no-one spoke Estonian like that in 1980s when this book was written, that's for sure.
But still, a well-written book of hometown history, and a humane story. The more i read it, the more i liked it.

[laura]

liiiiiga pikk, aga kohustusliku kirjanduse kohta tegelt huvitav. team jaak!!!!! jaagu ja virve storyline oli niiiii kaasahaarav. mu lemmik tegelane vaieldamatult penn, neid aktsendiga lauseid oli ulinaljakas lugeda

ma olen viimasel ajal tohutult palju ajaloo tekste lugenud, eriti kirjandusega seoses, ja utlen ausalt et skippisin koik kohad kus kirjeldati pikemalt mingit sojalist olukorda voi siis naiteks see kus jaak koidulast pikalt jutustas - too much for me right now 😂

[Greete]

Väga paks, aga huvitav. Mulle meeldis. Tegelased olid huvitavad ja sisu oli kaasahaarav.

[Edda-Helen]

Pole kooliajast saati Krossi lugenud ja tuleb tõdeda, et teda on nii põneva süžee kui ka ainulaadse ja rikkaliku keelekasutuse tõttu endiselt ülimalt nauditav lugeda!

[Anu-Liis Ainsalu]

Suurepärane!

[Iris]

Pole võimalik kui kaua ma seda lugesin. Eelmise aasta sügisel juba alustasin 😬😳 aga imeline raamat. love it. lemmik.

[annqliisa]

niiiiiii ilusasti kirja pandud omgggg also nutsin silmad välja oma peast lõpus

[Anni]

95% oli nagu :D ja siis see viimane 5% ma lugesin siukse näoga :(

[chr1stelle]

Suurem osa raamatust oli kuidagi segane või igav mulle, aga need kohad mis olid põnevad ja kaasahaarsvad tegid selle raamatu ikka väga meeldejäävaks, nt laasiku trammi alla jäämine ja see kuidas see kõik mõjutas raamatus virve, jaagu ja riksi vahelisi suhteid. Kooliajast oli neid wow-momente vähem, aga need viimsed peatükid peale kooli, see kuis jaak läks laulasmaale ja nägi kuis härra Toodor oma pojaga hakkas avamerele ära sõitma, teades et ta ei saa midagi teha ja virve kiri, kuis seisis et too sõidab ära jäid tõesti, kuidagi hinge meelde ja julgen öelda, et see raamat oli korralik üllataja, mis jääb pikemaks ajaks mõteisse.