Sume suveöö on vaevu jõudnud mõisaperemehe sünnipäevale sametise joone alla tõmmata, kui majas kärgatab lask. Otto Müller, keda kõik teadsid, aga vähesed armastasid, on surnud. Juhtumiga asuvad tegelema kogenud politseiuurija Gabriel Vanem ja tema verivärske paariline Agnes Maramaa. Perekonna ja uurijate omavahelistest suhetest kujuneb pinev kassi-ja-hiire-mäng, kus igaühel on oma tõde ja õigus ning midagi maailma eest varjata. Raamat „Kes tappis Otto Mülleri?“ juhatab sisse uue kodumaise krimisarja, kus põnevust ei paku üksnes kuritegude lahendamine, vaid ka inimsuhted. Sarja läbivaks teemaks kujuneb uurijate Agnese ja Gabrieli lugu. Esimese raamatu põhjal valmib 2021. aasta teises pooles Eesti esimene Viaplay originaalseriaal, mille režissöör on René Vilbre ja peategelastena astuvad üles Eesti tippnäitlejad Märt Avandi, Jaan Rekkor, Tambet Tuisk jt. „Birk Rohelend seob raamatus peenekoeliselt humaansuse ja vastutuse keerulistes inimsuhetes, mis loob mitmetahulise fooni kulmineeruvaks salapäraks ja ootamatuteks lahendusteks. Tegemist on autori äärmiselt küpse ja võimsa jutustusega mastaapsest perekonnast Eestis.” Filmiprodutsent Ingrid Eloranta „Kriipivalt ehe mõrvamüsteerium.“ Kirjanik Ketlin Priilinn „„Kui sul on selline maja, siis on kõik kogu aeg hästi,“ ütleb raamatus Anneken. Otto Mülleri mõis on taust suurepärasele põnevikule, mis hakkab tegelaste haaval hargnema, pakkudes psühholoogilist pinget hingele, filmilikku naudingut fantaasiale ning üllatavat puänti. Suurepärane tegelaste galerii! Vaimustav! Agathe Christie vääriline!“ Kirjanik Maimu Berg „Kui kõigil pereliikmetel on olemas motiiv tappa perepea, kes neile head elu võimaldab, siis millisest perekonnast me räägime? Isegi mõrva uurivatel detektiividel on motiiv … Selline huvitav lugu!“ Filmirežissöör René Vilbre „Tegelaskujude eestlastele ebatüüpiline avameelsus ülekuulamisruumis paljastab midagi olulist mitte ainult nende endi, vaid kogu Eesti elus: kuidas eristada välimist ja sisemist? Millisel määral määratlevad meie suhteid näivused ja muljed, olgu need siis soolised või seisuslikud? Üks võimalik vastus kõlab nii: kõik pole kuld, mis kiiskab. Vahel isegi mitte kassikuld, pestagu seda kas või verega. Küsimuse „Kes?“ tagant ilmub veel olulisem küsimus: „Miks?“. Vastus on ühtaegu lihtne ja lahendamatu.“ Kirjanik Jan Kaus
Autor Birk Rohelend (s. 1981) on kirjutanud mitmeid auhinnatud romaane ja loonud armastatud telesarju nagu „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ja „Restart“; ta on ka filmi „Vasaku jala reede“ üks kaasstsenariste. “Minu suurim õnn on see, et sündisin Nõukogude Liidus ja kasvasin vabariiki. Olen saanud lähedalt näha nii absoluutset vireluse põhja kui ka rikaste ja ilusate glamuurset elustiili. Tee on viinud mind Eesti väikelinnast õppima USAsse parima stsenaristikamentori Lew Hunteri juurde. Mind huvitavad psühholoogilised mustrid, vaatenurga vahetamine ning suhtedünaamika inimeste vahel – need kõik on leidnud selles teoses uue väljundi.“
See on väga hea Agatha Christie traditsioonis, aga kahe jalaga tänases Eestis toimuv kriminull, kirjutatud mõnevõrra filmilikumas stiilis ja mitmesuguste, siiski alati võimalike ja üldiselt usutavate saatuseliinide kokkujooksuna. Eriti tõstaksin esile autori oskust kujutada väga erinevaid inimesi seespoolt nii, et nende sisemaailm on korraga veenev ja eristuv, peegeldub kirjelduse meeleolus, ja tegelaste psühholoogiline spekter on suurepärane. Ning väga hea on, et väliselt nähtuna ei oska me samadest tegelastest selliseid sisemaailmu oodata. (Anneken mind siiski päriselt ei veennud.) Loo lõpplahendus oli ootamatu, ent tagantjärele usutav, mis on saavutus omaette. Tõsi, klassikalise kriminulli ühest olulisest nõudest - see on lahenduseni viivate detailide teadaolek lugejale, kes võiks põhimõtteliselt nende põhjal samuti lõpu ära arvata - on siin küll formaalselt kinni peetud, ent need detailid on uputatud nii paljude teiste vahele ära, et neid ei märka. (Oma süü muidugi, aga raamat on ka ca 400 lk paks.) Üldiselt arvan, et tegemist on seni parima eesti keeles kirjutatud kriminulliga, ent üks täht kukkus lõpphinnangult siiski ära mõningase ülevõllilisuse tõttu. (Sama probleem on ka autori Silva-seerial.) Eraldivõetult on iga loo element usutav, aga kas ka nende kontsentratsioon? Äkki mõni normaalne inimene võiks siiski ka pildile pääseda? Eriti uurijate endi eraeluline taust lisas minu jaoks liiga palju emotsionaalset ja detaililist materjali niigi külluslikule loole - vahel võib vähem olla rohkem. See selleks, igatahes jään huviga sarja järgmisi lugusid ootama!
"Kes tappis Otto Mülleri?" krimiromaan lahkab küsimust, mis saab ilmseks juba pealkirjas. Muhelema pani mind juba esimesel leheküljel autori valik anda juhtumi uurijatele eesnimedeks Agnes ja Gabriel. Rikkad on julmad, võimukad ning kõik ülejäänud on rikaste peale kadedad. Kui Otto Müller mõistatusliku tulistaja käe läbi surma saab, valgustub iga päevaga tõsiasi, et särava rikkusega kaasnesid omad pahed. Ma ei suutnud lakata mõtlemast sellele, kuivõrd see romaan meenutas mulle 2019. aastal ilmunud krimifilmi "Nugade peal" / "Knives Out". Sisu on väga sarnane: rikas ja müstiline perepea saab oma sünnipäevapeol surma ning motiiv mõrvaks näib olevat kõigil pereliikmetel. Lõpplahendus on küll mõnevõrra erinev, kuid väga palju oli sarnaseid elemente ja lugedes hakkas see mind tõsiselt segama. Mis mind veel häiris, olid meeeeeletult pikad laused, mis kohati venisid lõigupikkuseks - oleks saanud veel jupitada. Kui ma poleks seda väga sarnast filmi varem näinud, oleksin ilmselt raamatut rohkem nautinud, kuid kahjuks sel korral kustumatut muljet ei jäänud. Ehk õnnestub Agnese ja Gabrieli järgmistes seiklustes leida rohkem uudset.
Väga meeldis - põnev ja hästi/haaravalt kirjutatud!
Lugu algab võrdlemisi kohe jõhkardist ärimege Otto Mülleri mõrvaga, mida siis ülejäänud raamatus osaliste vaatenurkade ja päevakirjelduste põhjal lahti harutatakse. Omapärane uurijateduo - 50ndates punkbändilauljast lahutatud pereisa ning uus, noor ja kaunis privilegeeritud staatusest noor naine, kes lahendavad koos esimest juhtumit. Agnes ja Gabriel, kui hea kokkulangevus või mis? Taustloona mõrvale ja selle uurimisele kerib ka uurijate endi elude detaile kui ka omavahelise magneti võnkeid. Nii erinevad, kuid kokkusobivad? Sellele raamatule annaks uurijate baasil kenasti järge kirjutada!
Kes lõpuks tappis Otto Mülleri? Oli see mahajäetud ja korduvalt petetud abikaasa? Noor armuke? Üks pidevalt alandatud poeg? Mõni minia või hoopiski vastleitud pojapoeg? Igatahes mitte keegi selline, keda esiti kohe kahtlustada, kuigi tuleb tõdeda, et ma ise õige isiku osas mõtlesin nii mõnigi kord, et tema see tõenäoliselt on!
Birk kirjutab hästi, mulle on tema teosed ka varasemalt meeldinud ja kohe haaravat nii sisu kui ka kirjapanekustiiliga!
Raamat on suurepärane filmibaas ja film on sellest ka tehtud ning ma plaanin selle lähiajal kindalasti ka ära vaadata! :)
Goodreadsis saab vaid täishindeid anda, niiet annan 4, sest 3 on liiga vähe, aga olen lõpu pärast veidi pettunud, et hea meelega annaks 3,75.
See "koguneme kõik ühte tuppa ja arutame kõikide motiive, enne kui süüdlase arreteerime" on nii tüütu fiktsionaalne detektiivi lugu. Tahaks lugu, mis tunduks reaalne, mitte hea lihtsalt raamatuna.
Also, see "ups, ei olnudki tema" töötab filmis, kui sa ei tea palju lõpuni veel jäänud, mitte raamatuna kui on arusaadav, et kui nii palju lehekülgi veel jäänud, siis peab mingi "üllatus" ikka tulema veel.
Kahju. Enne mõrvari paljastamist korralik 4,5 aga see rikkus ära mu jaoks veidi.
On hea märk, kui loen raamatu läbi ühe jutiga, samas ei libise millestki üle. Lugu oli lõpuni välja haarav, eri karaktereid pidi liikuv, keskendudes igaühele neist enam-vähem parajas mahus. Mõne tegelase (nt Oliveri) lahtikirjutamine jäi hästi ühte nurka pidama ja kordas ennast, aga üldpilti see oluliselt ei seganud. Kui põhiliin oli põnev, siis gramm müstikat ja kõhedust koondus pigem teise, kõrvalliini.
Hästi kirjutatud ja peatükid olid mõnusa pikkusega. Raamatut oli raske maha panna. Veidralt palju juurdlemist vaesuse üle, ma ei suuda seisukohta võtta, kas lihtsalt minu jaoks kauge teema, või oligi kummaline fookus. Väga elavad kujutluspildid tekkisid kohe, kuidas sisu Eesti seriaalis välja näeks - sarnanes peas palju Ohtliku Lennuga.
Pole Rohelinnu talendi austaja, kuna ta lood pole usutavad. Sel korral esimest korda tundsin, et nii täitsa võiks olla. Aga maailm ei ole must ja valge- raamatus siis kõrvuti ülim rikkus ja põhjatu vaesus. Ja lõpp läks jälle lappama, kuigi mõrvari arvasin ära kuskil poolest raamatust.
Minu esimene Rohelennu raamat. Meeldis väga, julgen soovitada teistelegi krimilugude austajatele, on parajalt paks ja jätab võimaluse, et kunagi tuleb samade uurijatega lugu nr 2.
Oleksin oodanud enamat, ehk on asi ka selles, et olen hulgaliselt sarnaseid romaane juba lugenud... Lõpplahendus oli siiski huvitav, kuid üldiselt kogu süžee pigem veniv ja etteaimatav.
Otto Müller on kõike muud kui hea ja armastusväärne mees. Ja seetõttu ta oma sünnipäeval mõrvataksegi. Pereringis tähistatud pidupäval aset leidnud sündmusi hakkavad tükk tüki kaupa taas kokku panema uurijad Gabriel ja Agnes. Mulle väga meeldis see, et peatükid olid erinevate tegelaste vaatevinklist tagasivisked mõrvale eelnenud päevadele. Lõpptulemus oli parasjagu üllatav ja põnevus säilis raamatu viimaste lehtedeni.
oli juba lahendus olemas, aga kui 20+ lk veel ees, siis ilmselgelt ei ole lõplik. kohati etteaimatav, aga üllatust siiski jätkus. karakterite peatükid eristusid, kuigi annekeni hiirte tapmise kirg oli küsitav. omad vead ja head, aga eesti krimka kohta pole paha. nüüd peaks sarja ära vaatama.