sellest raamatust peaks endale tegelikult tegema täiemõõdulise konspekti, aga ma ei viitsi ja jään lootma, et sedamööda, nagu mu hormoonid ja sportlikud ambitsioonid muutuvad, taipan aegajalt mõne peatüki mäluvärskenduseks üle lugeda.
igaks juhuks vist peab kinnitama, et kuigi autor on ise endine triatleet ja võistlussportlane ja paljud tema näited on ka sellest maailmast, ei väida see raamat, et kõik inimesed peaksid ultramaratone jooksma või Ironmani läbima. pigem isegi vastupidi, nenditakse, et sihtgrupile - naised, aga eriti (peri)menopausis naised - on tervislik ja kasulik ikkagi eelkõige jõutrenn (mida ka ei pea tegema üldse kohutavalt palju, lihtsalt... korralikult. ses mõttes, et intensiivselt). kogu seda vastupidavusvärki võivad soovijad ju oma lõbuks teha, ja neile, kellele see rõõmu pakub, on siin raamatus palju kasulikku infot. aga selleks, et kõrge eani terve ja tugev püsida, ei ole vaja kuhugi joosta ega kellegagi võistelda.
mis on ses mõttes kergendus, et ma ise ka tõesti enam ei viitsi maratone joosta. aga oleks tahtnud küll, et ajal, kui ma seda veel tegin, oleks mul see raamat ja see info käepärast olnud. üks põhilisi asju, mille alles nüüd teada sain, oli see, kuidas toimib õieti hüdratsioon (nb! seosed ka kehatemperatuuriga!) ja miks ei saa ühe ja sama pudelitäie vedelikuga end nii ära toita kui joota. "toit taskus, jook pudelis" on üks autori põhilisi mantraid, ja spordigeelidest tean nüüd eemale hoida. seejuures selgub, et ka puhas vesi ei ole trenni või võistluse ajal sobivaim jook. see kõik on kenasti füsioloogia ja keemiaga ära seletatud ja ei ole isegi liiga keeruline aru saada. ah, ja oluline naiste hormonaalne eripära: janutunne on väiksem kui meestel ja väheneb vananedes veelgi, st seda ei saa usaldada ja tuleb oma hüdratsioonil ikkagi eraldi silm peal hoida.
kuna raamat on suunatud naistele ja - järgmine mantra - "naised ei ole väikesed mehed", siis on siin üldse palju juttu kõigist neist trenni- ja toitumisõpetustest, mis on välja töötatud mehe keha silmas pidades ja mis naiste puhul hormonaalsetel põhjustel samamoodi ei tööta. ja muidugi ei tööta nad ka kõigi naiste puhul ühtmoodi ja isegi mitte sama naise puhul kogu aeg ühtmoodi, sest... hormoonid. sellest teemast võtan kaasa teadmise, et aktiivsele naisele ei sobi vahelduvpaastumine, tühja kõhu peale treenimine ega ketodieet absoluutselt. seda oleks ka elus vb natuke varem teada tahtnud.
veel üks oluline kontseptsioon: LEA ehk low energy availability, mis kimbutab väidetavalt väga suurt osa treenijaid, aga eriti naisi. seisneb selles, et süüakse nii vähe, et kehal jagub energiat küll trenni/võistluse ärategemiseks (ja tulemusedki ei pruugi esiotsa kehvad olla), aga ülejäänud elu elamiseks (organite töö, aju ja menstrueerimise jaoks nt) ei jää enam piisavalt järele. ja miks süüakse vähe? sest soov on kaalu kaotada, ainult et LEA puhul ei kao see kaal kuhugi, pigem koguneb. vaja on ikkagi piisavalt süsivesikuid (jällegi, ei mingit ketot - samas perimenopausis naine tõesti peaks süsikate tarbimist vähendama), piisavalt valku (valku peavad üldse kõik naised rohkem sööma, aga eriti jällegi sporti tegevad naised) ja no loomulikult ei tohi ka rasva vältida. ehkki üllatusega sain siit näidismenüüdest teada, et rasvavaeses jogurtis ja kodujuustust on rohkem valku ja seega tasub neid täisrasvastele eelistada. sest see piisava valgukoguse saamine on päris keeruline ülesanne, kui nüüd hakata numbreid vaatama - 30g hommikusöögiks, no kuidas seda üldse päristoidust saab? ma nagu nii sportlasena end ka ei tunne, et valgupulbrit tarbima hakata kohe esimese asjana ärgates.
väikseks tõrvatilgaks mu jaoks on see peatükk, mis räägib ajust ja psühholoogilistest aspektidest - mitte et ma spordipsühholoogi siin sümptomite ja lahenduste osas ei usaldaks, aga hullult häirib mind korduv sõnade "hardwired" ja "wired" kasutamine meeste ja naiste ajude võrdluses. jah, täiskasvanud inimeste ajud on erinevad, aga seda mitte sellepärast, et poisid ja tüdrukud sünniksid erinevate ajuühendustega, vaid sellepärast, et aju on kohutavalt plastiline ja reageerib soospetsiifilise kasvatusele vastavate ühenduste loomisega (allikas: dr Gina Rippon jt päris aju-uurijad). naised ei ole mitte sündinud sotsiaalsemaks või vähemvõistluslikuks, nad on selliseks kasvatatud. selle peatüki kontekstis eriti ei ole vahet, sest eks toimetulekumehhanismid on ikka samad, aga lihtsalt... segab selline sõnakasutus.
täiesti vahele jätsin rasedana treenimise peatüki, pole plaanis, aga igaks juhuks ehk hea teada, et see on siin ka olemas. lisaks ka pikemalt ja põhjalikumalt menstruaaltsüklist ja menopausist; luustikust ja mikrofloorast; taastumisest ja toidulisanditest. üldises plaanis suurepärane raamat.