Anna Kaare debüütkogu „InteГрация“ (Värske Raamat #28) üks peamisi teemasid on naiseks olemine, seejuures vaadeldakse maailma irooniast ja sarkasmist tulvil pilguga. Otsitakse enda kohta nii kultuuriliselt kui ühiskondlikult, otsitakse ka kuuluvustunnet, ehkki selle leidmine alati ei õnnestu.
genotsiid ja dieedinipid tüüfus ja kõhulahtistid esivanemate mälestused ja ameerika supermodell pühadeks vormi suveks saledaks üleprivilegeeritud uue ühiskonna naised leib ajab meidki nutma leib on vanem kui meie leib on püha aga … 52 grammi süsivesikuid ikkagi
arvan et enamik tekste on loodud selliselt et neid oleks ka hea ette kanda
kirjeldab hästi milline üldse on praeguse aja lavaluule tahaks öelda isegi et õpikunäide või eeskujulik aga see kõlab kehvasti
tekstid on pigem selged kui krüptilised
kui on võimalik tasub kuulata elavas ettekandes lisanduvad nüansid
teemade nappus muudab kogu tervikuks
illustratsioonid on lahedad kellele lugeda ei meeldi võib vaadata pilte
ühes luuletuses oli sümpaatne väljend “sõbranna sõbranna sõbranna” igaks juhuks guugeldasin et kas see on tavaline fraas mida pooltuttava kohta kasutatakse vist ei ole ja ei soovita teistel guugeldada ka vähemalt mitte tööarvutiga
suur osa kogust on justkui päevakajaline aga seda ei pea üldse nii lugema
Mul on nii hea meel, et noorema põlvkonna naisautorid kirjutavad ausalt ja otse kõigist neist naiseks olemisega kaasas käivatest needustest. Meie nooruses tuli silmad selle koha pealt kinni pigistada ja üritada võimalikult tough olla. (Seda muidugi lihtsalt selleks, et meestel lihtsam oleks. Ahistame nagu jaksame, nii see on ju ajast aega käinud.) Luuletused on ehedad, mõjusad, räägivad elust ja asjadest keerutamata. Aitäh, Anna!!! Ootan järgmist raamatut.
Tüdrukud, lugege!!!
Poisid võiksid ka lugeda, aga noh, me ju teame, et naiste looming ei ole teie ilmas kõneväärt. Lugemisest rääkimata. (Erandeid on, ehkki vähe.)
kes kardab Sveta Grigorjevat, ei peaks ka seda raamatut lugema, kindlasti on väga õudne.
aga kes ei karda, sellele soovitan, sest siin on lugemist küll. sellest, kuidas on olla (noor) naine ja pealegi veel mitte õige eestlane (vene perest, mustlasverd).
mulle kõige rohkem meeldisid need tekstid, kus oli veidi mängitud sümbolite ja intertekstuaalsusega, selmet lihtsalt otse põrutada, et vaadake, selline see elu meil siin on (a la luuletus ekre unelmate naisest). ja lisaks olid täitsa huvitavad ja teistmoodi need tekstid, mis rääkisid mustlastest, sest mustlastest ma tõesti eriti palju ei tea ega ole mõelnud.
kui raamat läbi sai, avasin ta algusest uuesti ja vaatasin eraldi läbi kõik pildid, see oli ka hästiveedetud aeg.
Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida).
Ma lugesin aastavahetuse perioodil, kui ma midagi muud lugeda ei jaksanud, nii palju luulet, et üle viskas. Aga võib-olla, nagu sellest paistab, viskas üle lihtsalt keskealiste meeste kurbadest elusolemisemõteonmasenduslahkuminekpettumusprobleemidest, millega mul küll vähe pistmist on, tahaks ju ikka arvata, et oma masenduses on vähemalt midagi erilist, aga olen ka valmis tunnistama, et masendus ongi erakordselt üksluine situatsioon. See raamat igatahes läks nagu lepase reega ja eriti hea oli, et autorit esimest korda HeadReadil ka lihas ja luus kuulsin, mis andis omakorda palju juurde. Olen kindel, et see kogu on "vihase noore naise" luuleks tituleeritud, aga kui seda pagana pange ümber ei õnnestu lükata, tuleb vist lihtsalt öelda, et hea, kui on viha, ja noorust, ja naisi!
Kuidagi väga julge ja konkreetne, aga samas väga haavatav ja siiras. Täpselt minu teema.
Identiteet (ja selle puudumine/segasus) ja eestivenelus (appi, mulle ei meeldi see sõna!) on teemad, mida seni pole kusagilt saanud lugeda omasuguse pilgu läbi niimoodi, et see kõnetabki, ja ongi jagatud kogemus. Esimene luuletus tabas naelapea pihta, ja ka üks teine sarnase temaatikaga lulla oli täkkesse.
Ka feminismi, sotsiaalpoliitika ja, hm, ekre-teemalised sõnavõtud olid tabavad. Vihane ja edgy, ja samal ajal sisukas ja terav.
Täitsa sugulashing teine. Ega ma ka ju mõelnud pseudonüümina eesnimeks endale Anna panna...
ROKENROLL tüdruk, tule vaatame koos margikogu su buss niikuinii just läks kõige kaduva teed sinu enesekindluse jälgedes tüdruk, tule mängin sulle kitarri mõned õlled ootavad külmas sinu emalt pätsatud huulepulgast lõõmavaid huuli tule nüüd, tüdruk! diivan on lahti, küll mahume sul pole midagi karta ja juhtumisi kuhugi minna ja ... hei! kas magad kodus ka riietega? see on rokenroll, beibi!
See polnud nüüd küll midagi sellist, mida saaks päev-päevalt lugeda ja värsse ükshaaval nautida. Ei, see läks ühe hooga lõpuni. Iga luuletus on järgmisega seotud, vahet ei saagi jätta. Tegelikult lugesin läbi ja siis alustasin otsast peale, sest no lihtsalt nii hea oli! Isegi mitte irooniline, vaid lausa sarkastiline ühiskonna, kaabude ja suurte sõnade suhtes, ennekõike feministlik, sekka käib läbi valu romade saatuse pärast. Ja oi, kuidas mulle meeldib raamatu kujundus! See seob luuletused omakorda veel täiendavalt ühtseks tervikuks. Alguses on lihtsalt üks rott... Leht lehe järel lisandub midagi uut, toimuvad mingid muutused, mis kannavad luuletuse mõtet. Lõpuks on terve leht täis joonistatud, iga detail pildil on omal kohal ja täpselt õige.
Lugesin ja õhkasin, nii hästi ja valusalt öeldud, aktuaalne ja tõsi (kohati lausa hirmutavalt aktuaalne ja tõsi). Illustratsioonide kulgu oli väga huvitav jälgida, kõlasid kenasti luuletustega kokku. Esimest korda puutusin Kaare loominguga kokku TarSlämmil ja juba siis tundsin, et oh, kuidas sõnad lõikavad, kuid sealsamas ravivad mingit ärritust, sest keegi on suutnud olukorrad sõnadesse panna. Väga mõjuv! Aitäh!
[---] lase ma nutan siis oma jooksvaid sukasilmi oma väljamõeldud solvumist oma pisiasju las ulun kuni silmad on kuivad ja midagi pole järel lõputust silmaveevarust siis võid teada kui asi tõeliselt hapuks läheb võib minu peale kindel olla
Üks nendest, väga haruldastest meie päevil raamatutest, mille lugedes saad rääkida autoriga, mitte ainult sõnadega mängida ja lause mustreid vaadata. Suured tänud, Anna Kaare.