Kus lendab part

by Olav Osolin

Baaris turvamehena töötanud Samuel Part on sunnitud otsima endale uue töökoha ning temast saab 42-aastaselt Eesti politsei nooreminspektor. Peagi kohtab ta oma uut ülemust, kindla ilmavaatega vaneminspektor Mart Sapistet, kelle kohta sahistatakse, et politseisse sai ta tööle pärast seda, kui ta oli politseidirektori Moskva stripiklubis pokkeris paljaks mänginud ning lubanud kaotatud raha tagasi anda, kui ta pääseb tööle detektiivina.

2019. aasta veebruaris saab see kummaline tandem väljakutse Lõuna-Eestis paiknevasse hotelli, kus pealtnäha lihtne mõrvalugu võtab ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning viib uurijad uskumatutesse seiklustesse, mis on ühtaegu nii põnevad kui ka naljakad ning mille lõppu ei oska keegi ennustada.

Ülimalt lõbus kriminaaljutt, mis kulgeb justkui kammiseljast piidena turritavate švejkilike lugude rütmis, jättes nüüdisaja poliitkorrektsuse nõuded muretult kõrvale. – Ülle Madise

Kui omal ajal oleks kriminaalpolitseis roima lõhutud sama lõbusalt ja humoorikalt nagu selles raamatus, poleks ma inspektorist edasi rühkinudki! – Andres Anvelt

Värvika vaimukusega kirjutatud põnevik, mille ettearvamatusse süžeesse on eriti nauditaval moel pikitud ka Eesti elust tuttavaid tegelasi ja kirjeldusi. – Anu Tali

Kriminaalselt naljakas raamat. – Mart Juur

Genres: Crime, Detective, Mystery, Fiction

224 pages, Paperback

Published September 1, 2021

Reviews

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 4 out of 5]

Olav Osolini "Kus lendab part" oli nii üles kiidetud ja promotud raamat, et langesin ka reklaami ohvriks. Aga mida muud reklaamiproffilt oodatagi, eksole.

Ootused olid seega üsna kõrged ja eks sealt ka kukkumine veidi valusam.

Tegu oli ääretult lõbusa ja jantliku looga. Minu eelmine raamat oli aga samuti lõbus ja jantlik ("Matk naeratuse eest") ning kahe matkaselli seiklused köitsid mind rohkem kui kahe detektiivi omad.

Osolini kirjutamisstiil on väga muhe. Pean aga tõdema, et väikeste ampsudena (nagu näiteks tema Facebooki postitused) meeldib see mulle rohkem. Hetkel olid nagu kõik komponendid heaks looks olemas, aga tugevat tervikut ei tekkinud.

Kui võrrelda krimkadega, siis meenub kohe mõnda aega tagasi loetud "Talvekartulikneedlid". Ilmselt on neis mingisugune sarnane huumor või absurd võ õhkkond. Aga jällegi, Talvekartulikneedlid meeldis mulle rohkem.

Küll aga ei saa mainimata jätta, et see on parim Katrin Pautsi kriminaalromaan, mida ma lugenud olen. Mis sest, et Pauts ei olnud mitte autor, vaid hoopis... Ah, lugege parem ise!

[Brita · Rating 3 out of 5]

"Kus lendab part" on kodumaine krimipõnevik, mis viib peategelase, politseinik Pardi Lõuna-Eestisse tuntud kirjaniku mõrva uurima. Kahtlusalused on kõik hotelli asukad, seega uurimine läheb pikaks ning mida enam osalisi küsitletakse, seda kahtlasemad nad kõik tunduvad.
Kaanepilt on kena, kuid ei lähe kuidagi sisuga kokku. Raamat on üpris tragikoomiline ning autor on hästi ära tabanud tüüpilise eestlasliku ning kohati ka põlvkonnale omase onuheinoliku mõtte- ja käitumisviisi. Sümpatiseerisid tuttavlikud olukorrad, ehkki tegelased olid üsna ebameeldiva olemusega.
Tore, et eesti autoritelt ka midagi sellist ilmub, kuid otseselt ei püüaks kedagi veenda seda lugema.

[Sille · Rating 1 out of 5]

Võrdlemisi sujuv, aga tüütu loba ja tugevalt alla keskpärase huumor. Isegi ajaviitekirjanduseks saab seda nimetada üksnes mööndustega.

[Hedi · Rating 3 out of 5]

Humoorikas lugu mõrva lahendamisest ja sellest kuidas loodetavasti politseis asjad ikkagi ei käi. Ehe näide sellest kuidas rumalad inimesed saab veel lollimaks teha ning ette sööta just seda, mida parasjagu vaja on.

[Triinu · Rating 2 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Monika · Rating 4 out of 5]

Kuskil Lõuna-Eesti hotellis leitakse naisterahva (kuulsa kirjaniku, kelle nime jätan siinkohal saladuseks) laip. Juhtumit kutsutakse lahendama uurijatepaar Sapiste ja Part. Edasi läheb juba päris lõbusaks ja jaburaks jandiks kätte. Parafraseerides klassikuid - kas oli laip või ei olnud?
Olen juba nii kaua Eestist ära olnud, et Osolin on mulle teada vaid nime ja näo poolest, tema tööde ja kirjutistega ma tuttav pole. "Kus lendab part" oli lõbus avastus. Kuigi lugu ise on eriti lõpupoole veidi nõrk, on raamat täis tervameelseid ja naljakaid tähelepanekuid nii Eestimaa elu kui ka välispoliitika kohta. Minu isiklik lemmik oli muidugi see, et Fixi laul "Pardike ja mooniõis" oli ära mainitud, sest see on mu lemmiklaul.
Oli lahe lugemine, ma pole tükil ajal nii palju itsitada saanud.

[Svea · Rating 3 out of 5]

Jantlik kriminull. Iseenesest käis ka ja kohati isegi turtsusin naerda.
Kes eriti kerget krimit tahab ja soovib, et juuste asemel peas tõuseksid suunurgad, siis see on õige asi.

[Heidi · Rating 3 out of 5]

Tundus jube põnev eesti autori krimkat lugeda, aga pean enda pettumuseks tunnistama, et teose stiil mulle küll hästi ei sobinud ja poole pealt tahtnuks täitsa sinnapaika seda lugemist jätta. Võib-olla polnud ma lihtsalt teose sihtgrupp? Vahva oli iseenesest, et kõik toimub Eestis tuttavate nimedega ja kohtadega, aga sisu ise polnud minu jaoks kahjuks nii haarav kui oleks oodanud. Samas kuulsin raamatukogus, et järg pidavat oluliselt parem olema. Äkki peaks siiski järgmisele ka võimaluse andma?

[Seili · Rating 4 out of 5]

Awwww. See oli nüüd selline nunnu lugemine. Ses mõttes kõik asjad, mis mulle muidu nagu istuvad krimkade juures olid toredasti kokku kirjutatud: müsteerium, (irooniline) huumor, üllatused, ladus ja kiire minek. Nii kui esimese lehekülje lugesin, kohe meeldis :P
Muhekrimi kindlasti. Segatud lõbustava dialoogiga. Üldse mitte tõsine ja üldse mitte igav. Ma parem sisusse liialt ei lähe, et võib-olla on veel keegi, kes ei tea, nagu mina ei teadnud, kes see lendpardike siis on või milles on asja uba :D
Mul on hea meel, et on ka teine osa olemas. Sellest võiks vabalt saada uus pikk sari, sest neid tegelasi vaataks veel tegutsemas küll. Ikkagi kohalik värk ja puha. Ja üsna julge, ma ütleks ka. Ei ole poliitkorrektne, ei taotle mingit kõrgemat kunsti pigem ehk pisut pilab seda krimivärki ja inimeste käitumisviise ning pigem sinna 90ndate aega jäävat võimalikku elu aga kindlasti on meelelahutuslik ja hästi kirjutatud mu meelest küll :)

[Cäroly · Rating 3 out of 5]

Põnev, mitmeid üllatusi pakkuv Eesti oma krimka. Kuna nii mõnedki tegelased olid niivõrd hästi kogu oma ebameeldivuses tabatud, oli tihti see tunne, et appi kuidas peategelane Part suudab sellist idiootsust välja kannatada.
Lõpp läks ootamatult tempokalt ja nii mõnigi pakutud lahenduslõng jäi kripeldama.

[Kertu Aland · Rating 4 out of 5]

Krimiromaan on selle kohta pisut palju öeldud, pigem kriminaalsete sugemetega komejant. Viited tuntud inimestele olid natuke liiga otsesed ja kohati magedad (Siim Pallas, Angeelika Pang). Sellegi poolest meeldis see raamat mulle väga, pole ammu lugedes nii palju naerda saanud. Loodan, et Osolinilt ilmub ilukirjandust veel.

[Liisi Laineste · Rating 2 out of 5]

Üleshaibitud (vt tagakaane arvamusi) hästi komponeeritud krimilugu, mille lõppu autor ei suutnud enda jaoks selgelt välja joonistada. Aga et oluline on protsess, mitte lõpptulemus, siis selle osas saab raamat plusspunktid; veiderdava kõnepruugi eest jällegi paar miinust, nii et kokku sai kaks:)

[Merilin (the_bookshelf_of_merilin) · Rating 2 out of 5]

"Kus lendab part" räägib loo Samuel Pardist, kes on küll juba varastes 40ndates, kuid politseinikuametis alles uustulnuk. Lugu ise keskendub Pardile, kes läheb vaneminspektor Mart Sapistega lahendama ühes Lõuna-Eestis hotellis toimunud mõrva. Erinevate asjaolude kokkulangemisel võtab mõrvalugu aga ootamatu pöörde.

"Kus lendab part" valiti mu raamatuklubi septembrikuu lugemiseks. Lugu iseenesest liigub kiiresti edasi ning pole üldse tõsine krimiraamat, mis oleks verdtarretavalt kirjutatud. Kuid ma kardan, et ma olen vähemalt 30 aastat liiga noor ja valest soost, et austada raamatus olevat onu-heinolikku huumorit ja ebasümpaatseid peategelasonusid, kes kohati sulandusid üheks keskmiseks eesti vanameheks kokku. Raamatut ei hinnata kaanepildi järgi, mis oli küll mõnusalt sünge ja kena, kuid selle põhjal ootasin pigem huvitavat mõrvalugu, mitte loogikavigu täis teost, millel on väga nõrk lõpplahendus.

Raamat tundub olevat selline ideaalne eesti vanamehekirjandus, mida kinkida oma kahtlasele onule, kes teeb igal jõuludel veidraid kommentaare kõige ja kõigi kohta. Minu lõplik hinnang on 2.5/5.

[Reelika Kullerkan · Rating 3 out of 5]

Väga muhe lugemine. Eriti muhe on viia kokku raamatutegelasi ja Eesti päriselu tegelasi. Ega Osolin keskmise eestlase virinat ja kõiketeadvat suhtumist oma tegelastel tagasi pole hoidnud. Süžee midagi enneolematut pole - veidi kriminaalne lugu, kus on laip, aga võib-olla pole ka. Aga kes on laip, see on juba märksa huvitavam ja kuulsaid inimesi vurab raamatust läbi veel teisigi.

[Britt Ernewein · Rating 4 out of 5]

Kohati võib-olla läks liiga palaganiks kätte ära, aga samas siiski väga meelelahutuslik ja naersin mõnes kohas ehk isegi liialt. Igati humoorikas keelekasutus ja üle võlli stereotüüpsed tegelased pakkusid igatahes lugemislusti küll.

[Madis Must(s) · Rating 3 out of 5]

See minategelase karakter ja ta boss ei ole oma jutuga küll täiesti usutavad (a kas peabki?), aga üldiselt on siiski humoorikas lugeda. Ongi huvitav jälgida, kui autor kujutab ette mingit kergelt madalama kultuursusega inimest ja üritab end väljendada nagu tema. Alguses oli tekst kuidagi tihkemalt mõnusat huumorit täis, näis. Kõige suurem naer tabas mind hetkel, kui tehti teatavaks diivani taga lebaja isik. Raamatut lugesin salaja tööl ekraanilt, saavutus seegi.

Stiilinäide kah: "Kuna Boss vahtis mulle otsa sellise näoga, et ma pean siiski midagi ütlema, siis vastasin konkreetselt: "Ütleme nii, et mina sellele plaanile vastu pole." Selle nipi oli mulle õpetanud vana bürokraat Siim Pallas, kes kirjutas alati dokumentidele peale resolutsiooni "Pole vastu!", mille kohta sai ta hiljem öelda, et tegelikult ta kõnealust projekti ei toetanud, sest muidu oleks ta kirjutanud "Poolt!" või "Kiidan heaks!".

[Ele Pärtel · Rating 1 out of 5]

Turundus on võimas asi. Kui raamat raamatukogus ette jäi, siis arvasin, no eks proovime suvisel ajal paljukiidetud, aga ilmselt kergemat lugemist.
Ei olnud kerge, raske oli. Ma ei saanudki aru, kas autor on sarkastiline mingite konkreetsete tüüpide osas, elab üle mingeid noorepõlvetraumasid/-unistusi või püüabki nalja teha - stiilis "Meie mees", Vana Baskini Teater, Aiku ja Pets. Ainult et selle sihtgrupi seltskond vist liiga palju raamatuid ei loe.
Mulle on tundunud, et Eesti on ühikonnana sellest 90ndate rämedast ja punnitatud huumorist ja üldse elust edasi liikunud, aga ju siis ei ole.
Lugu kui sellist ei olnudki, lihtsalt mingid kulissid selleks, et saaks kildu rebida. Loodan, et autoril muude teemadega on paremini.
Aga ma võtsin raamatukogust teise pardi ka ja pean selle kasvõi puhtast masohhismist läbi lugema :(.

[Age]

Lühidalt võtaks kokku: mõrvajant ühes vaatuses.
Peategelane, nooreminspektor Part iseloomustab end kui Kroonikat lugev ja Kanal 2 vaatav mees, et temaga saab moodsatel teemadel rääkida küll.
Sellise kirka ja erudeeritud peategelase silmade läbi tuleb ettekandele ühe päevane kriminaalne lugu Võrumaa hotellis.
Huumorit on tublisti üritatud sisse pigistada, kuid kas just igaühe maitsele. Sarkasmi ja irooniat eesti eluolu kohta oli kah piisavalt puistatud. On ära tuntavad nii mitmedki tuntud eesti tegelased, mõni rohkem või vähem varjatud kujul.
Igatahes oli kiire lugemine, et kel on soovi või vajadust midagi kerget lugeda, siis näiteks pika bussisõidu aitab vast mööda saata küll.
Koju riiulisse ei osta.

[Maire Forsel · Rating 3 out of 5]

Mulle Osolini huumor sobib ja tema ladus kirjutamisstiil ka, nii et mul olid sellele raamatule suured ootused. Kui läbi sain, siis oli natuke nagu Möh?-tunne. Saa sest nüüd aru, kas see on kriminull või mingi naljaraamat - natuke on nagu mõlemat. Ja tuleb muidugi tunnustada autorit, et ta suudab ühest ainsast päevast nii palju teksti välja pigistada, et lausa terve raamatu saab kokku. Naerda sai siin päris mitme koha peal ja natuke üllatas mind julgus üks kuulus Muhumaa kirjanik surnuks kirjutada. Ma pole päris kindel, kas talle endale sellises rollis olemine naljakas tundus, minu nalja peale on ta küll lausa kõvasti pahandanud kunagi. Loodan, et Osolinil läheb paremini :)

[Leyly · Rating 2 out of 5]

Võtsin selle raamatu ette, kuna nii enne kui peale ilmumist tehti sellele üsna kõva reklaami ja silma jäänud hinnangud olid pigem positiivsed. Ning Olav Osolini esinemismaneer tema avalikes ülesastumistes mulle meeldib. Kuid vähemalt praegu ei olnud ma küll selle raamatuga (Osoliniga) samal lainepikkusel. See oli nagu halb üle võlli komöödia, kus iga hinna eest püütakse vaid vaimukusi loopida. Täiesti suvalistest heietustest oli püütud mingi laialivalguv jant kokku traageldada. Sobiks ilmselt hästi ka mõne arulageda palagani lavastamiseks.

[Marre · Rating 4 out of 5]

Hästi kirjutatud tore lugu. Mõnusalt väheambitsioonikas ja lihtne. Ühe punkti kaotas lõpu pärast. Oleks võinud ikka natuke rohkem seda lõpulugu uurida ja ühele tegelasele helistada, et noh, kuidas tervis ja elu on. Oleks selgust toonud ja oleks võrdlemisi loogiline samm olnud. Kõik viimased leheküljed oleks tahtnud karjuda, et kurat, miks te talle lihtsalt ei helista?!
Täpsemalt ei saa kirjutada, spoilin muidu ära :)

[Annika · Rating 2 out of 5]

Paras komejant küll, kui toimunud on mõrv ja Tallinnast kohale saadetud tähtsatest politseiuurijatest üks on rumal ja teine veel rumalam. Kindlasti rohkem naljaraamat kui tõsiselt võetav kriminull. Lõpp jäi minu jaoks arusaamatuks, tekkis tunne justkui oleks mingi tähtsa osa lugemata jätnud, mis kõik detailid ühtseks tervikuks kokku oleks sidunud. Kindlasti saaks sellest hea tetrietenduse lavastada, kuna kogu tegevus toimub sisuliselt ühes-kahes ruumis, ühe päeva jooksul.

[Liisi Viljalo · Rating 3 out of 5]

Väga mõnus paroodia! Palju nii otseseid kui kaudseid vihjeid ühiskonnaelu murekohtadele ja päevapoliitilistele teemadele. Palju sissetoodud konkreetseid avaliku elu tegelasi või selgeid vihjeid neile. Eriti meeldis mõrvaohvri isik, naersin kõva häälega tükk aega! Samas hakkas aga pikapeale see lõputu palagan ära tüütama, kohati oli endal lausa piinlik nö kõrvaltvaataja (lugeja) rollis olla. Kõiki üle võlli asju sai ehk korraga natuke liiga palju.

[Mari-Liis · Rating 4 out of 5]

Ma kohe ei teagi, kuidas seda hinnata. Omal ajal kiideti raamatut taevani ja tagasi, kuigi ilmselt oli oma osa heal turundamisel ja autoril.
Kas oli kaasahaarav? Jah. Oli lihtne lugemine? Jah. Aga kas ma soovitaksin seda kellelegi teisele? Vist mitte, sest kuigi oli kaasahaarav ja kohati naljakas ning ka kerge lugemine, siis lõppu jõudes justkui nagu noh polnud midagi ja minu jaoks see miski jäi puudu.

[Katrin Li · Rating 3 out of 5]

Lugu sellest, kuidas mitte ühte ainsat protseduurireeglit ei järgita ning lõpuks on meil käes suurejooneline komejant.

Vaneminspektor Mart kujutas seal inimest, kellega mitte kunagi mitte mingi hinna eest ei sooviks ühes paadis olla.

Raamatus olev huumor ei ole just minu maitsele, kuid lugu oli täitsa hea.

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Mu meelest oli see nii hea (ja veidi ka absurdika) huumoriga kiire lugemine. Väga mitmel korral sain muheleda tegelaste nimede, käitumismallide ja ütluste peale.

Tegevus toimub ühe päeva jooksul, mil uurijad Part ja Sapiste on lahendamas tuntud kirjaniku mõrvajuhtumit…või midagi sinna kanti 😅

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

See raamat sattus minu lugemislauale väga õigel ajal. Olin Põhjamaade tetraloogia järel päris sünges lugemismaailmas. Nüüd sai naerda, lõõgastuda ja mitte millelegi mõelda. Osolin on hea sulega, pole midagi öelda. Mitte õigesti põlev Punamütsike tuli tuttav ette...Hea ka, et Pauts ellu jäi.

[Virgo Siil · Rating 3 out of 5]

Tore vahelduseks piinlikustundeta lugeda Eesti autori meelelahutuslikku teost. Samas pole ma jätkuvalt selle sihtgrupp, ei viitsi neid kriminullide "kes tegi" nämmutamisi jälgida, olgu tekst nii lobe kui tahes.

[Kersti Raspel · Rating 5 out of 5]

Mönusalt humoorikas ajuvaba lugemine :) Osolinil on mahlakas huumor. Suu läks ikka mitmeid kordi naerule. Praegusel masendaval ajal lausa peab mönikord sellist absurdihuumorit lugema, et suudaks üldse normaalseks jääda!

[Saara · Rating 2 out of 5]

Tuletas meelde, et Eestis on ka maailm, kuhu kuuluvad triiksärgid nokamütsidega, roppused lamedate naljadega ja kabanossid. Ilma majoneesita.

Humoorikas teos, paar korda naersin, mis tegelikult kõva sõna, sest huumor oli üsnagi labane.

Kiire suvelugemine, krimka.