Kristofer on äsja omaette elama kolinud ning tunneb puudust õest Irisest, kellelt on harjunud tuge otsima ja leidma. Diana on taskuvaras. Neil mõlemal on rääkida oma lugu, ühtaegu väga erinev ja samas sarnane.
„Portselanist nael“ on raamat emotsionaalsest sõltuvusest ja lähedaste allutamisest ning erinevatest eluhoiakutest, sealhulgas provintsisnobismist ja tõusiklusest, mis hävitavad inimsuhteid. Kahe peategelase loo kaudu avanevad ebakindluse ja süütunde tagamaad. Otseselt kedagi hukka mõistmata juhatatakse nad läbi sisemise segaduse selguse ja meelerahu poole. Kireva tegelastegalerii ja mõtteainet pakkuva sündmustiku taustal jääb läbiva toonina kõlama igatsus lihtsa inimlikkuse järele.
PIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Raamat kui väljalõige inimeste elust - osa suuremast, keerulisemast loost, kui me ette suudame kujutada. Mida me üldse teiste inimeste kohta teame? Ja nende elude? Siin on Kristofer, kes eksib ka kodulinnas ära ja Diana, taskuvaras, kes toksilises suhtes enese ära kaotab. Me saame lugeda killukesi nende loost, kuidas nad raamatus talletatud hetke jõudsid. Piret Raud on seda teinud nii, et tahaksin edasi teada, kuidas neil läheb. Loodetavasti hästi.
Kirjutan hiljem pikemalt, aga tõesti hea lugemine ning värvigammalt kõigist Pireti romaanidest mulle kõige südamelähedasem! Peaksin justkui iluasjana sellega kõikjal ringi käima :)
"Muidugi mõtlesin ma aeg-ajalt sellele, kes võiks olla mu isa. Seda alates hetkest, kui minuni jõudis teadmine, et inimese sündimiseks on vaja ka meest. See avastus oli üllatav ja veidi ebameeldiv, ent kohe, kui olin esimesest ehmatusest toibunud, täitis mõte isast mind eelkõige uudishimuga. Kui vanaisa kohta oli teada, et ta oli omal ajal käinud sõjas ning üsna varsti pärast ema sündimist siitilmast lahkunud, siis isast meie majas ei kõneldud."
Mõni raamat on ikka tõeline üllatus! Ma arvan, et ma pole Piret Raualt midagi lugenud, küll olen aga ta tegemistega kursis muus vallas. "Portselanist nael" jäi näppu, kui poes kinkekaarte realiseerisin ning hea meelega mõtlesin, et viskaks ka sellele Rauale pilgu peale, kuna kõik eelmised pereliikmed on erakordselt hea sulega seni olnud. Ning nagu selgus, siis on ka Piret. Kusjuures sõnakasutus oli väga meeldiv, kohati ka üllatav - aga ma ei lähe detaili, las see jääb lugejale avastada. Küll aga mainin, et üllatused olid kõik meeldivad.
Raamat on tegelikult üsna õhuke ning küljenduses on jäetud õhku mitme suunas. Mis kokkuvõttes on äärmiselt meeldiv, kuna lugu ise on tihe, isegi kui trükimärke on ilmselt liigitamise mõttes lühiromaani jagu. Tegelikult on siin isegi mitu lugu, ning mingis mõttes meenus mulle tehnilises mõttes Ervin Õunapuu tirelraamat "Väike palveraamat", mis kah sarnaselt erinevaid tegevusliine kokku sõlmis.
Kui korraks piiluda sisu poole, siis läbiv teema on emotsionaalne sõltuvus. (Pea)tegelaste mõttes on siin üksielu õppiv noormees Kristofer, pikanäpunaine Diana ning palju nendega seotud isikuid. Minu jaoks on muljetavaldav, kuidas Raud suudab väheste märkide ja lausetega luua äärmiselt elusad karakterid, kelle siplemised on liigagi tuttavad. On siin veri paksem kui vesi, või siis paarisuhtes on sarnased, teinekord ajas muutuvad, järjest rohkem kaugenevad eesmärgid - aga punase niidina käib läbi ikka see, kuidas osavad manipulaatorid teisi iseenda külge seovad ning see kõik on väga loogiline, arusaadav - ja kui siis aastaid hiljem avastad, et nomisseenüüd oli, siis ega on raske ju kuhugi ajateljele näppu peale panna, kuidas see kõik nüüd küll juhtus.
Lisaks on siin raamatus ka muud, omaette hästi põnev liin on ebateadus, uhhuundus. Ei hakka üldse sisurikkuma, küll aga moka otsast poetan, et siin on üks minu jaoks väga huvitav meetod, skeem, millest ma varem pole kuulnud. Mitte, et ma nüüd hull uhhuudetektor oleks, aga ma ei imestaks, kui turul on veel täitmata sektor, mis kergeusklikke ootab. Aga see selleks, viis, kuidas Piret Raud kirjeldab konksu otse minemist ning kui loomulik see taaskord on - hurmav, hurmav lugu. Ausalt, ma olen raamatust mitems mõttes püstivaimustuses.
Kokkuvõtvalt: äärmiselt kaunis ja mõnus raamat. Mõtlen just sisu, kuigi ega Piret Raua kaanepilt on samuti imeilus. Aga just see, kuidas mitu lugu lahti rulluvad ning mitmel viisil omavahel seotud on, lisaks veel mõtlemapanevad situatsioonikäänakud, nauditav keelekasutus - ikka ja jälle mõtlen, kui palju on ikka eesti keeles head kirjandust ning kui kahju, et paljud inimesed seda ei tea. Kasvõi seda raamatut ma kahtlen, ks keegi väga teab või oskab arvata, mis siit seest leida võib. Mina lugesin, nautisin iga tähemärki - ning soovitan teile ka.
"Portselanist nael" on lugu kahest noorest inimesest: Kristoferist ja Dianast. Kristofer on pealtnäha saamatu noormees, kes on terve elu naiste tahtmise järgi elanud. Diana on neiu, kes soovib iseseisvuda ning pürgida oma unistusteni, mis on talle veel tundmata. Nende kahe ühine joon: emotsionaalne sõltuvus. Piret Raua raamatud on ägedad. Need ei ole vaimselt kergete teemadega, kuid need on kirjutatud suurepäraselt, seeditavalt ning mõnusalt absurdi piiril mängeldes. Raamat sai kiiresti läbi tänu mõnusale kirjatüübi ja reavahe kombinatsioonile ning loomulikult tänu kaasahaaravale jutustusele. Boonus: pealkiri passib looga kui rusikas silmaauku.
Lugesin raamatut uuesti 2024.aastal.
Otsustasime raamatuklubiga, et Eesti kirjanduse päeva puhul loeme jaanuaris midagi Eesti kirjanikult. Nii sai valituks Piret Raud, teosega "Portselanist nael". Koju minnes mõtlesin, et nii lahe, seda raamatut ma veel polegi temalt lugenud. Aga kui raamatukogust raamatuga koju jõudsin, siis taipasin, et tegelikult ma siiski olen seda raamatut lugenud ning oh rõõmu - veel 5 tähte ka andnud. Ka sel korral annan elamusele 5 tähte, ja ehk veel säravamaltki kui eelmisel korral, sest nüüd nägin tegelasi veidi paremini läbi. Ma tean lugedes alateadvuses, mis juhtuma hakkab. Raamatu lahkamine raamatuklubilistega koos andis elamusele täiendava positiivse nüansi ning tekkisid mõned uued ideed, kuidas sisu mõtestada.
Nii põnev, kujundlik ja kergelt absurdimaiguline lugemine. Soovitan!
Ilusas keeles kirjutatud lugu kahest inimesest, kelle elud on pealtnäha väga erinevad. Diana on taskuvaras ja Kristoferil on kohanemisraskused. Lehekülgede möödudes aga ilmnevad mitmed paralleelid noorte elus ning nad mõjutavad üksteise kulgemist väiksemal või suuremal määral.
Mulle meeldis, et olevikuliin leidis aset ühe õhtu jooksul, mil mõlemad olid sunnitud mõtlema minevikule ning kuidas nad siia punkti jõudsid. Diana oli koos olnud mehega, kellega kõik tundus alguses ideaalne, kuid kes aja möödudes Dianas süütunnet ja haletsust tekitas. Haletsusest naine prooviski end teha selliseks, nagu mees tahtis, sest oli ju tema see, kes ei suutnud rasestuda (alati on kurb lugeda, kui naisi selles süüdistatakse). Kristoferi kirjeldamiseks kasutaksin raamatust pärinevat kujundit. Ta on nagu valge pulmatuvi, aretatud puuris ning kui ta laia ilma peale lahti lasta, siis on suur tõenäosus, et koduse eluga harjunud lind ei saa hakkama ning sureb nälga või jääb kellelegi saagiks. Siiski on võimalus, et tuvi kohaneb ja saab hakkama. Õpib teistelt lindudelt ja elab edasi, vabaduses.
Paralleele on autor toonud välja ka seeläbi, et kasutab peaaegu täpselt sama monoloogi erinevate tegelaste jaoks. Seda oli väga huvitav lugeda, noppida sarnasusi ja vihjeid. Näha, kuidas inimeste enda alaväärsuskompleks neid nii täielikult pimestab. Laste edu ei kuulu samuti vanematele, kuigi nii paljud proovivad laste saavutustega uhkeldada võtmes, nagu nemad oleks midagi korda saatnud.
Ümbritsevate inimeste eludes toimub nii palju, millest kõrvalseisjal aimugi pole, isegi kui on tegemist lähedasega. Siin on avatud kahe tegelase mõttemaailm lugejale mõnusal viisil.
esiteks on hullult tore taas lugeda kirjandust, mis ongi eesti keeles kirjutatud, aga teiseks oli ka lugu tohutult haarav. stiili poolest meeldis ka väga.
Piretraualik stiil. Mingi sarnasus võtetelt raamatuga "Verihurmade aed". Üks tegelan mõtleb sama, mis teine ja sama sõnastus. "Vanaema kohta ütlesid kõik, et ta on hea inimene. Aus ja tark niikuinii, kuid eelkõige hea. "Vanaema, sa oled hea,", ütlesin ma talle kord, kui olin veel päris väike. "Väga hea." Vanaema noogutas sõbralikult. "Ma arvan küll, et ma olen hea. Aga sellega on nii, et alati saab olla veelgi parem.". (lk 101) "Maailm on lolliks läinud, ütlen ma teile, ja tarkade vanade meeste nõu võetakse aina vähem kuulda. Kõik tahavad kangesti oma tõde kuulutada, aga tõde kuulda soovivad vähesed. See on viga. Väga suur viga." (lk 122)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Piret Raua "Portselanist nael" on valitud eelmise aasta kauneimate raamatute sekka. Ja kaunis see raamat tõepoolest on ja mitte ainult välise kujunduse poolest. Piret Raua keel on nauditav, lugu haarab endasse. Vaikselt suunatakse lugeja ootus kindla lõpu poole, kuid siin tabab lugejat üllatus. :) Raamatus on kaks paralleelset lugu kahest noorest inimesest, kelle omavahelised kokkupuutepunktid on põgusad. Mõlema eluhetk on selline, mis lubab tagasi mõelda oma eelnevale elule: Kristofer läheb oma mõtetes tagasi lapsepõlve, Diana piirdub oma täiskasvanueluga. Tegemist on väga erinevate elude ja inimestega. Mis võiks neid siduda? Raske öelda, kas nad on oma valikute tõttu just õnnetud, kuid mingi rahutus vaevab neid mõlemat. Mõlema elus on olnud ka inimesi, kes neid on mõjutanud, et mitte öelda, nendega manipuleerinud. Eriti häiris mind Kristoferi vanaema. Vanemad ja vanavanemad on inimese elus olulised ja tegelikult ongi neil väga suur mõju oma laste eludele. Küll tahaks, et kõigil oleks tarkust seda mõju targalt kasutada, mitte neid purustades ega isegi mitte mõrasid jättes. Nauditav lugemine. Soovitan! :)
Peab lugema eesti kirjanike teoseid. Nii ilus keel, nii õrn voolamine, nii kurb lugu. Tegelased, kes ei saa aru kui õnnetud nad on. Ei märka oma viletsust, ei anna aru ülekohtust, mis nende suhtes on päriselt olemas ja suur. Kuidagi liigestest lahti. Reaalsusest lahti. Lugesin läbi ühe hingetõmbega, aitäh Piret Raud. Meeldis väga!
“Meie kõigi sees võib olla mõni selline nähtamatu mõra - mingi vastik kogemus või muidu halb asi -, mille peale me iga päev ei mõtle. Hästi peidetud mikroskoopiline mõra, mis ühel halval hetkel võib põhjustada totaalse kokkuvarisemise. Ja siis seisadki siin seina ees ja hoiad hinge kinni, et midagi sellist ei juhtuks. Et ükski süda ei läheks katki. Et ükski inimene ei läheks katki, et maailm ei läheks katki.”
See raamat puudutab inimese pärismina nii sügavat olemust, et selle kirjeldamiseks on sõnad liiga kohmakad, tahaks lihtsalt vaikida ja saata autorile suur-suur tänu. "Mind häiris, et mõtted, mis tulid sügavalt minu seest, muutusid väljaöelduna pidulikeks ja justkui õõnsateks, ent jätkasin sellest hoolimata: "Piisab väiksemat sorti kukkumisest või kokkupõrkest ja kõik saab kildudeks. Või siis mõraseks... Mõraseks kohe kindlasti. Aga kui mõra on juba sees, siis piisab katkiminekuks veelgi vähemast. Millestki pealtnäha sugugi mitte nii rängast - kergest müksamisest näiteks." Ooloog kummardus südameid lähemalt uurima. "Mina siin mõrasid ei näe," ütles ta. "Neid ei peagi nägema. Piisab sellest, kui teada, et need on võimalikud. Meie kõigi sees võib olla mõni selline nähtamatu mõra - mingi vastik kogemus või muidu halb asi -, mille peale me iga päev ei mõtle. Hästi peidetud mikroskoopiline mõra, mis ühel halval hetkel võib põhjustada totaalse kokkuvarisemise. Ja siis seisadki siin seina ees ja hoiad hinge kinni, et midagi sellist ei juhtuks. Et ükski süda ei läheks katki. Et ükski inimene ei läheks katki, et maailm ei läheks katki."
Elulised kokkusattumused. Liig-empaatiliste inimeste sinisilmne heatahtlikkus. Tugevad ja sügavad metafoorid läbi raamatu.
Tagakaane järgi ootasin pigem õe ja venna lugu, kuid tegelikult on rohkem tegu looga vanaemast, toksilistest paarisuhetest ja peategelaste mälestustest — "praeguses hetkes" kulgevad tegelased üsna vähe. Mis pole iseenesest halb. Meeldib ka, kuidas lugu ei leiagi tegelikult oma lõpp-lahendust, aga samas nagu leiab ka.
Muidu on loos minu meelest ka paar väikest loogikaviga — nt ei ole kuigi loogiline, et umbes 25-30 aastased tänapäeval elavad noored inimesed (sest nutitelefonide ja nende funktsioonide järgi võib eeldada, et sündmustik kulgeb 2020+ aastal) on olnud lapsepõlves vaimustuses Minni Hiirest (kuulun ise samasse põlvkonda ja sestap võin öelda, et Miki ja Minni polnud ülevoolavalt meie lapsepõlve teema, see kuulub pigem minu vanemate vendade, kes sündinud 80datel, generatsiooni); ning samuti: millised lapsed tunnevad rõõmu "suvistest aiatoimetustest" või oskavad valida vanaema ärasaatsmiseks Marie Underi luuletuse? Aga eks raamatute universumis ja selles reaalsuses, milles lugu kulgeb, peagi olema ju kõik nii nagu meil siin "päriselt".
This entire review has been hidden because of spoilers.
Paralleelteemad jooksid mõnusasti. Mõlemad peategelased on siirad ja teadlikud oma tahtmistest.
Tabasin end mõttelt -kui sul on mälu, tähelepanemise mälu selle kohta mis hetked on sind kõnetanud, mis on olnud oluline ja tähele panemist väärt, kas siis oled põhimõttekindlam? Ma arvan et jah!
Nii Diana kui ka Kristofer tunduvad põhimõttekindlad, sest nad märkavad hetki enda ümber, inimesi ja tundeid samuti.
Helge tunne on peale seda raamatu lugemist.
p.s. No väga naljakas koht oli (ja minu arust autorile väga omane, et mingid seigad saavad ootamatu lahenduse) kui Diana bussis muna katki litsus mehe taskus ..... :)
Selle raamatu hingasin sisse nagu külma, härmas üürikese sügisõhtu. Läbivad motiivid (naelad, juuksed, munad ja kanad) ei lasknud mõttel kaugele uitama minna. Pärast Nullpunkti kõnetas ka, et “hunt kodu lähedalt ei murra” ja kujuteldavate “hirvede tasased sammud”, kuigi meeleolu oli neis raamatuis üsna vastandlik. Manipulaatorid, kiusajad, meistervargad ja ullikesed on kõik rohkem või vähem haprad inimolevused, kes annaksid kõik ära läheduse eest. Et olla armastuse väärne. Eriti meeldisid kordusniidid kahes paralleelses loos.
Kui eelmisel aastal raamatu kätte võtsin, siis tundus, et ei ole õige aeg ja nii ma esimestest lehtedest edasi ei jõudnudki. Rõõm, et otsustasin nüüd uuesti proovida. Võtsin kätte ja mõned tunnid hiljem olin ise raamatust läbi voolanud. Tõesti, ilusas eesti keeles kirjutatud ja nii oma lihtsuses kui mitmetähenduslikkuses võluv. Selline, mis tundub, et jääb veel pikaks ajaks kummitama.
Tegelikult pigem 3,5, ent Eesti kirjanduse kohta kõva sõna - mulle ei meeldi hirmus masendavad ja rasked teosed, siin oli kergust aga parajalt ja tempo meeldis mulle ka ja ... üldse. Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2024/01/...
Küll oli hea ja nauditav lugeda eesti keeles kirjutatud teksti. Meeldis raamatu veidike maagiline realism, huvitavad elulised tegelased, feministlik meelsus ja mõnus huumor. Ootan põnevusega uusi raamatuid Piret Raualt.