Andreas Kübar esitles raamatut “Telk” oma moekollektsioonina ERKI Moeshowl 2021. “Minu kollektsioonis puuduvad rõivad ning mood jõuab kliendini tekstina. Esiteks sellepärast, et mood ei soovi ega näe vaeva tegeleda kirjasõnalise meediumiga, teisalt et pakkuda moekogemust, mida ise igatsen ja milles ennast ära tunnen. Kollektsioon on kriitiline, humoorikas ja mänguline vaade Eesti moele. Lugeda saab Eesti moest kui sokkidest, telgist, plätudest, tagurpidi pükstest, kaelakeest, voodist ja vaibast. Südamesse võtta ei tasu, meelde jätta ning tegutsema hakata aga kindlasti,” kirjeldab autor ise oma tavatut sekkumist Eesti eksperimentaalse moe skenel.
Andreas Kübar on disainer kelle leib on kodumaine Ellen Richard ja vesi kõik muu, mis moodi ümbritseb. Taskust leitud sigaretid, ülbed autojuhid, fake-tan naised ja roosade pükstega I Land’i mehed. Kübar õpib Eesti Kunstiakadeemias moodi ja hoiab varasalves Taanist saadud kogemusi – installatsioonipraktikat Henrik Vibskovi moemajas ja välisaastat Design School of Kolding ülikoolis.
Ypris mahlane. Vahepeal upub omaenda mahla sisse ära, aga reeglina püsib enamvähem pinnal ja vahel tõuseb päris kõrgele püsti. Üldiselt on hea meel, et keegi sellise asja teinud on. Pole küll moeinimene, aga tundub üpris adekvaatne kriitika, mis siia ridade vahele ja suunurgast öeldult välja kostub. Vōi noh, pigem mida kõigest sellest volüümikast ja tihedast andmisest lõpuks kokku võtta annab.
Muuhulgas selline “Miks ma ei taha rõivaid valmistada” essee üle 70+ lehekülje, [lisan (16.10):] mis kuulub ehk bartlebylikku kategooriasse 'põhjendatud keeldumised', mis on kindlasti huvitavamad kui põhjendamata jaatused ja vahel ehk isegi, vastavalt põhjenduse sisule, huvitavamad põhjendatud jaatustest. Seega hõissa(!), elagu keeldumine.