What do you think?
Rate this book
Madame Lazare
Ó bhí sí ina páiste óg, tá Levana bródúil as a dúchas Giúdach agus as na mná láidre a chuaigh roimpi. Duine acu sin í Hana
Lazare, seanmháthair Levana, a theith ina cailín óg di óna tír dhúchais i dtuaisceart na hEorpa, an t-aon duine amháin dá
muintir a tháinig slán ó shlad an Shoah. Ach nuair a thagann mearbhall intinne ar Hana i ndeireadh a saoil,
sceitheann blúirí eolais óna béal a fhágann Levana trína chéile. Seoltar an bhean óg ar aistear a thugann uirthi gach rud a dúirt a seanmháthair riamh léi a cheistiú. De réir mar a ghluaiseann an scéal ó Pháras go dtí an Bhruiséil go hiarthar na hÉireann, druideann Levana le fíorscéal a seanmháthar agus leis an tubaiste ba chúis leis an saol rúnda atá caite ag Madame Lazare.
Lazare, seanmháthair Levana, a theith ina cailín óg di óna tír dhúchais i dtuaisceart na hEorpa, an t-aon duine amháin dá
muintir a tháinig slán ó shlad an Shoah. Ach nuair a thagann mearbhall intinne ar Hana i ndeireadh a saoil,
sceitheann blúirí eolais óna béal a fhágann Levana trína chéile. Seoltar an bhean óg ar aistear a thugann uirthi gach rud a dúirt a seanmháthair riamh léi a cheistiú. De réir mar a ghluaiseann an scéal ó Pháras go dtí an Bhruiséil go hiarthar na hÉireann, druideann Levana le fíorscéal a seanmháthar agus leis an tubaiste ba chúis leis an saol rúnda atá caite ag Madame Lazare.
256 pages, Paperback
Published January 1, 2021
9 people are currently reading
187 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
January 26, 2022
Is é seo an t-úrscéal is fearr atá léite agam sa nGaeilge go dtí seo. Tá an scéal fite go healaíonta ag Mac Dhonnagáin; tá na carachtair go hiomlán inchreidte agus ní dhéanann siad aon rud sa scéal nach bhfuil bunús láidir mothúchánach faoi atá ag ag teacht go hiomlán leis na pearsantachtaí atá forbartha ag an údar go barr feabhais dóibh; tá an prós éadrom ach saibhir agus scuabann sé tríd an scéal tú go mear ainneoin gur úrscéal réasúnta fada é (251 leathanach); tá an éagsúlacht sna radharcanna (Árainn, an Bheilg, an Fhrainc) suimiúil agus coinníonn sí beocht san insint. Ní aistriúchán é seo mar eolas (seans go gcuirfeadh an teideal duine ar strae), ach leabhar den scoth a céadscríobhadh i nGaeilge agus a bhfuil muid faoi chomaoin ag Mac Donnagáin as. Faigh cóip agus pléigh liom é!
August 29, 2023
ma ei teagi. see oli natuke nagu... raamatu luukere. igasuguseid inimesi ja suhteid ja liine toodi sisse, mille puhul ma jäingi ootama, et mis sellega nüüd saab või kuhu areneb, ja kas ei saanudki midagi või lihtsalt nenditi epiloogis, et "sellega läks kõik hästi". muidugi ma iseenesest kiidan heaks õhemapoolse raamatu, kus kõike lõpuni läbi ei nämmutata ja osa asju jääbki lugejale endale lõpuni mõelda. aga ikkagi jäi kuidagi hõre tunne lõpuks.
iseenesest see lugu ja idee mulle väga meeldis - vanaema, kes hoiab oma saladusi eluaeg nii iseenda kui pereliikmete õnne hinnaga (oh, mul oli kahju nii Samuelist kui Levanast, kes pidid selle kibestunud vanainimesega koos elama) ja alles dementsuse saabudes murrab emakeel alateadvusest välja ja vähemalt osa loost jõuab lõpuks ka lapselapseni. ja jälle saab selgeks, et kõigi inimeste elud võiksid olla tükk maad lihtsamad ilma organiseeritud religioonideta.
muidu see keelte teema mind võlus ses raamatus - see, kuidas Euroopa Liidu tõlkide kogukonna abiga vanaema räägitava tundmatu keele jälgi aetakse, on päris lahe mu meelest. ja see, et vastuseks oli iiri keel - mul on nüüd natuke kahju, et ma seda ei oska ja ei saa iialgi seda raamatut originaalis lugeda.
aga jah. kui juba oli kasutusel see võte, et lugeja teab (ja teabki kuni lõpuni?) vanaemast ja ta elust rohkem kui Levana, siis oleks võinud siiski ka need lüngad täita, et mis seal Londonis juhtus ja kuidas Prantsusmaale elama jõuti ja kõik see.
iseenesest see lugu ja idee mulle väga meeldis - vanaema, kes hoiab oma saladusi eluaeg nii iseenda kui pereliikmete õnne hinnaga (oh, mul oli kahju nii Samuelist kui Levanast, kes pidid selle kibestunud vanainimesega koos elama) ja alles dementsuse saabudes murrab emakeel alateadvusest välja ja vähemalt osa loost jõuab lõpuks ka lapselapseni. ja jälle saab selgeks, et kõigi inimeste elud võiksid olla tükk maad lihtsamad ilma organiseeritud religioonideta.
muidu see keelte teema mind võlus ses raamatus - see, kuidas Euroopa Liidu tõlkide kogukonna abiga vanaema räägitava tundmatu keele jälgi aetakse, on päris lahe mu meelest. ja see, et vastuseks oli iiri keel - mul on nüüd natuke kahju, et ma seda ei oska ja ei saa iialgi seda raamatut originaalis lugeda.
aga jah. kui juba oli kasutusel see võte, et lugeja teab (ja teabki kuni lõpuni?) vanaemast ja ta elust rohkem kui Levana, siis oleks võinud siiski ka need lüngad täita, et mis seal Londonis juhtus ja kuidas Prantsusmaale elama jõuti ja kõik see.
April 11, 2023
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2023/0...
Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare” on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?
20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.
“Proua Lazare” on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on "Proua Lazare" ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.
Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa - Pariisi, Brüsselisse, Londoni ja Iirimaale.
Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis *hops* oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka! :P
Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib.
Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare” on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?
20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.
“Proua Lazare” on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on "Proua Lazare" ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.
Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa - Pariisi, Brüsselisse, Londoni ja Iirimaale.
Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis *hops* oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka! :P
Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib.
April 7, 2023
See raamat on nagu mosaiikmõistatus - eri ajast pärit killud tekitavad kõigepealt küsimusi ja mida rohkem neid kilde lisandub, seda rohkem saab lugeja ka vastuseid. Küsimused käivad ikka inimeste kohta - kes nad on, kust nad tulevad ja kuidas nad sinna said, loo lahti rullimise käigus saab üht-teist teada ka Pariisi juutide ja Iirimaa väikesaare elanike elu-olu kohta.
Kokkuvõttes läheb lugemine kiirelt, eesti keel on nauditav ja mingid pildid jäävad aju tagaserva pikemaks istuma.
Kokkuvõttes läheb lugemine kiirelt, eesti keel on nauditav ja mingid pildid jäävad aju tagaserva pikemaks istuma.
March 19, 2023
Hmm.. ma vist julgeks seda raamatut soovitada "Kus laulavad langustid" fännidele.
June 17, 2023
Lihtsalt suurepärane ja nii kaasahaarav ja huvitav ja ahh! Kahju isegi, et ma iiri keelt ei oska, sest kui eestikeelne tõlge juba kaunilt kõlab, siis mis see veel originaalis oleks. Võib-olla on mu kiidulaul kantud omaenese suurest huvist folkloristika vastu, aga ka selleta on võimalik seda lugu endale sisse ahmida. Ja hea meel on ka selle üle, et "Inisherini hinged" nähtud on, need kuidagi täiendavad üksteist jube hästi (tegevuspaik mõlemal sama saarestiku peal).
March 26, 2023
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 10, 2022
Díomá orm gur ghlac sé píosa orm tús a chur leid an leabhar seo, ach a luaithe agus a thug mé faoi - bhí mé iomlán sáite sa scéal.
Bua ar leith ag Mac Donnagáin eachtraí, carachtair agus eile a gcur os ár gcomhair ar bhealach atá iomlán inchreidte. Ach fós féin, ní théann sé thar fóir in aon áit sa leabhar le híomhá a tharraingt dúinn.
Deora liom in amanna (go minic ag druidim leis an gcríoch) ach níor mhothaigh sé duairc nó iomarcach. Deacracht is mó ná é a leagadh uaim toisc go mbogann an plota ar aghaidh go sciobtha agus bhí fonn orm tuilleadh eolais a fháil faoin bplota.
Léigí é seo!
(Muna mbíonn tú ag léamh sa Ghaeilge go minic, táimse féin ciontach as seo freisin, gateway drug den scoth atá anseo!)
Bua ar leith ag Mac Donnagáin eachtraí, carachtair agus eile a gcur os ár gcomhair ar bhealach atá iomlán inchreidte. Ach fós féin, ní théann sé thar fóir in aon áit sa leabhar le híomhá a tharraingt dúinn.
Deora liom in amanna (go minic ag druidim leis an gcríoch) ach níor mhothaigh sé duairc nó iomarcach. Deacracht is mó ná é a leagadh uaim toisc go mbogann an plota ar aghaidh go sciobtha agus bhí fonn orm tuilleadh eolais a fháil faoin bplota.
Léigí é seo!
(Muna mbíonn tú ag léamh sa Ghaeilge go minic, táimse féin ciontach as seo freisin, gateway drug den scoth atá anseo!)
April 15, 2023
Kuidas mõjutab sinu isiklik ajalugu tervet sinu ja sinu sugulaste elu.. Mõistan, miks ta vaikis. Mõistan, miks seda vaikimist ei suudetud taluda.
Raamatus korduvalt mainutud Eestit.
Raamatus korduvalt mainutud Eestit.
February 22, 2023
Is trua nach féidir níos mó na cúig réalt a bhronnadh ar an leabhar seo. Deora i mo shúile agus tocht i'm scórnach agus an leabhar críochnaithe agam...ceann de na leabhair is fearr a léigh mé riamh, i dteanga ar bith. Táim ag tnúth len é a mholadh go hard na spéire do mo lucht aitheantais. Fanfaidh scéal Madame Lazare liom go deo 😭
December 2, 2025
Kummaline on lugeda Iiri kirjaniku raamatust seost Eestiga. See oli huvitav ja omapärane lugemine, kuigi midagi jäi siiski kripeldama. Vast see, et lugu oli veidi hüplik ning põnevuse kruttimine jäi veidi poolikuks. Tegevus toimus kahel ajajoonel, tänapäeva elu ning minevik, mille sündmuseid oli põnevam lugeda. Iseenesest hea, aga minu jaoks jäi nelja tähe vääriliseks.
November 24, 2025
See oli hästi tehtud raamat, põnevalt jutustatud ja minu jaoks mitmel moel uudne,
nagu ikka, painama jäävad täitsa kirjandusvälised küsimused: "aga kuidas TEGELIKLUT oli"?
Kõike, mida Arani ja Iirimaa kohta kirjutati, usun täielikult. Need otsad olid ka kenasti kokku viidud lõpuks. Mina isiklikult kahtlustan, et kirjanikul sai jaks enne lõppu otsa, või siis ehk kirjastaja arvas, et aitab kah, raamat on juba piisavalt paks, rohkem pole vaja. Nii et need Eesti seosed jäid lõpuks ikka täitsa ripakile. Mis selle Eesti juuditariga siis õieti juhtus ja kuidas tema identiteet proua Lazare'i kätte sattus? Ja üldse, kas meil oli Eesis enne Teist maailmasõda eesti perekonnanimega juute üldse? Sel ajal võibolla juba mõni juuditar abiellus eesti mehega, aga proua Lazare'i isa Leib Sepp on juba täiesti ilmvõimatu. Kui sul oli 19 sajandil eesti perekonnanimi, siis sa rääkisid eesti keelt ja ei pannud lapsele nimeks Leib. Ja kui sa ei rääkinud eesti keelt ja kuulusid juudi kogukonda ja panid lapsele nimeks Leib, siis võtsid sa mõne parema perekonnanime kah juba. Nii et see Eesti haru romaanist: ei usu!
A no raamat oli ise ikka täitsa hea, tasub lugeda küll.
nagu ikka, painama jäävad täitsa kirjandusvälised küsimused: "aga kuidas TEGELIKLUT oli"?
Kõike, mida Arani ja Iirimaa kohta kirjutati, usun täielikult. Need otsad olid ka kenasti kokku viidud lõpuks. Mina isiklikult kahtlustan, et kirjanikul sai jaks enne lõppu otsa, või siis ehk kirjastaja arvas, et aitab kah, raamat on juba piisavalt paks, rohkem pole vaja. Nii et need Eesti seosed jäid lõpuks ikka täitsa ripakile. Mis selle Eesti juuditariga siis õieti juhtus ja kuidas tema identiteet proua Lazare'i kätte sattus? Ja üldse, kas meil oli Eesis enne Teist maailmasõda eesti perekonnanimega juute üldse? Sel ajal võibolla juba mõni juuditar abiellus eesti mehega, aga proua Lazare'i isa Leib Sepp on juba täiesti ilmvõimatu. Kui sul oli 19 sajandil eesti perekonnanimi, siis sa rääkisid eesti keelt ja ei pannud lapsele nimeks Leib. Ja kui sa ei rääkinud eesti keelt ja kuulusid juudi kogukonda ja panid lapsele nimeks Leib, siis võtsid sa mõne parema perekonnanime kah juba. Nii et see Eesti haru romaanist: ei usu!
A no raamat oli ise ikka täitsa hea, tasub lugeda küll.
November 9, 2023
Sisu oli ju huvitav ja põnev, aga edasiandmine veniv. Ma pole ammu raamatut lugenud diagonaalis üle lehe. Selle raamatuga nii juhtus.
Saan aru küll, et erinevad liinid viivad ühte kohta kokku lõpuks. Mma ei saanud aru iirikeelsetest nimedest, mina arvasin, et Muraed on poisinimi, samuti Bid. No tekkis segadus.
Ma vist ei saanudki teada või lugesin siis lohakalt, et mis moodi tuli mängu see eesti nime kaaperdamine. Ei olnud minu raamat.
(p.s. Pärast seda on ikka eriti tore lugeda Piret Raua raamatut. Tema keel on nii ilus, lihtne, salapärane ja fantaasiarikas.)
Saan aru küll, et erinevad liinid viivad ühte kohta kokku lõpuks. Mma ei saanud aru iirikeelsetest nimedest, mina arvasin, et Muraed on poisinimi, samuti Bid. No tekkis segadus.
Ma vist ei saanudki teada või lugesin siis lohakalt, et mis moodi tuli mängu see eesti nime kaaperdamine. Ei olnud minu raamat.
(p.s. Pärast seda on ikka eriti tore lugeda Piret Raua raamatut. Tema keel on nii ilus, lihtne, salapärane ja fantaasiarikas.)
February 19, 2025
Mina liigitaks selle üsna paeluvaks romantiliseks ajaviitelooks, olgugi et proua Lazar oma erivajadusega venna eest hoolitsemise tõttu küllalt kurnavaks kujunenud lapsepõlve suure armumise ning samas ka kogu eluks painava jälje jätnud traagikaga lõpetas. Omajagu naljakas oli tõepoolest see, et proua eesti juudist vale-isale oli tõenäoliselt äpardunud või kohmaka tõlke tõttu saanud eesnimeks Leib ;). Eeldan, et tegekikult oli Gleb, siiis vene keeles kirjutas keegi Hleb... või mine tea kah....
March 12, 2023
Väga põnevas stiilis kirjutatud romaan, mis räägib II maailma sõja eel ja järel toimunud sündmustest / saatustest, mida avastatakse tagantjärgi tänapäeval. Jutustatakse erinevate osapoolte vaadetes ja ka aegades ning kõik jookseb kokku üsna raamatu lõpus. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, võiks see olla vabalt ka päriselt juhtunud.
June 2, 2024
The story itself was interesting. However, the book only became exciting in the second half and towards the end. The first half had long, detailed descriptions, even about the lives of minor characters, which made it boring for me. It took real effort not to give up on the book. But I liked the second half and the ending.
February 21, 2023
Seans gurb é seo an t-úrscéal Gaeilge is fearr a léigh mé riamh!
May 2, 2025
See raamat jäi mul esialgu toppama, aga kui mu tütre kool teatas lugemistalgutest, võtsin selle loo uuesti kätte. Enne ei saanud raamatut käest panna, kui läbi sai.
Pani nutma. Haaras kaasa.
Pani nutma. Haaras kaasa.
September 17, 2025
One of the best books I have read in a long time!
April 23, 2023
Raamatu nimitegelane Hana Lazare on Eestist põgenenud, juudi päritolu naine, kelle vanemad hukkusid holokaustis. Hana abiellus, perre sündis tütar Brigitte, kes suri kahjuks noorelt vähki, aga jättis endast maha väikese tütre. Brigitte tahtis, et ta laps kasvaks üles rangete juudi traditsioonide järgi ning vanavanemad annavad endast parima, et kadunud tütre soovi täita.
Lehekülgede arvu poolest on "Proua Lazare" pigem õhuke, kuid sisu poolest paks. Sündmused liiguvad mitme riigi ja ajaperioodi vahel ning lõpuks tuleb välja, et miski pole nii nagu esmalt arvasid. Tegelikult tahaksin ma sisust palju pikemalt kirjutada, kuid kardan tulevase lugeja elamust rikkuda ning selle raamatu puhul on järk-järguline, ise avastamine väga oluline.
Selles raamatus oli palju erinevat infot, kuid minu jaoks olid juudi kommete kirjeldused väga huvitavad ning natuke ka tuttavad. Ma töötan firmas, kus järgitakse juudi pühasid ja kontor reedeti varem kinni pannakse, sest nii jõuavad need, kes tahavad sabatit pidada, õigeaegselt koju.
Sisukirjelduse järgi ootasin hoopis midagi muud, aga lõpptulemus oli väga hea ja eriline ning tegi sellest raamatust mu käesoleva aasta suuremaid lugemiselamusi. Soovitan kindlasti, kui armastate perekonna saladusi täis ajaloolisi romaane.
Lehekülgede arvu poolest on "Proua Lazare" pigem õhuke, kuid sisu poolest paks. Sündmused liiguvad mitme riigi ja ajaperioodi vahel ning lõpuks tuleb välja, et miski pole nii nagu esmalt arvasid. Tegelikult tahaksin ma sisust palju pikemalt kirjutada, kuid kardan tulevase lugeja elamust rikkuda ning selle raamatu puhul on järk-järguline, ise avastamine väga oluline.
Selles raamatus oli palju erinevat infot, kuid minu jaoks olid juudi kommete kirjeldused väga huvitavad ning natuke ka tuttavad. Ma töötan firmas, kus järgitakse juudi pühasid ja kontor reedeti varem kinni pannakse, sest nii jõuavad need, kes tahavad sabatit pidada, õigeaegselt koju.
Sisukirjelduse järgi ootasin hoopis midagi muud, aga lõpptulemus oli väga hea ja eriline ning tegi sellest raamatust mu käesoleva aasta suuremaid lugemiselamusi. Soovitan kindlasti, kui armastate perekonna saladusi täis ajaloolisi romaane.
December 28, 2023
Väga hea tõlge eesti keelde. Huvitav ülesehitus. Hindan kolme tärniga, kuna raamatu sai vabalt käest panna ja järgmistel päevadel edasi lugeda; lugu naha vahele ei pugenud.
Displaying 1 - 22 of 22 reviews