Kummiliimiallikad

by Kiwa

Tühistatud tulevik on kätte jõudnud. Salapärane agent saadab minategelase kadunud käsikirja otsima. Satutakse lagunevasse utoopiasse, kus seikleb ringi Alissa, kes on avastanud olmekeemia maagilised omadused. Sünnib kõige rajum tekst, mis kunagi eesti keeles kirjutatud.

Vahetu küte ajule.

„Kummiliimiallikad“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistluse EKSA ning EKI keele- ja stiiliauhinna.

"„Kummiliimiallikates“ Kiwa pigem loob maailma kui jutustab lugu. See maailm on ühtaegu nii mineviku kui ka oleviku nägu: sel on siirdeaja põrandaalune sisu, aga nüüdisaja retooriline vorm. See maailm jõuab meieni pigem asjade ja nähtuste kui inimeste kaudu; pigem vahetute teadvuslike meeleandmete üksikasjaliku loetelulise poeetika kui tähenduslike lugude viimistletud jutustamise kaudu. Postindustriaalsed tühermaastikud, sünteetilised helimaastikud, automaatkirjutuslikud sisemaastikud, funky pink, agropunk jne – kaardistav teadvus liigub kõigi nende vahel sujuvalt nagu Alice mingil hilissotsialistlikul imedemaal. Siin on nukrust ja paratamatust, aga ka huumorit ja hoogu. Sellel maailmal on sageli küberpungi lauseline tekstuur. Ja punki on siin ka sisuliselt palju. Kuid küberruumi tehnilist mitte-ruumi asendab kummiliimil (või millelgi muul?) põhinev kaleidoskoopilispsühhedeelne sisekosmos. Miski ütleb veel, et kõikidest oma teostest just selles on Kiwa kõige otsesõnalisemalt ja sirgjoonelisemalt poliitiline.“

JAAK TOMBERG
Kirjandusteadlane

„Käiks nagu võtteplatsil ringi, kus reaalsus on papist dekoratsioon ja sealt unenäolisesse maailma läbi kukkudes muutuvad meeled ja taju päriselt teravaks. Täpne tabamus maailma loomise paine ja naudingu vahekorrast. Sensoorne, sundimatu ja ulmasid usaldav tripp alateadvuslikku seiklusparki, mis üllatab nii tuttavlike kui tontlike maamärkidega läbi terve teose.“

LIISA SAAREMÄEL
etenduskunstnik

168 pages, Paperback

Published January 1, 2021

Reviews

[Helena]

Kuna Kummiliimiallikad ei allu eriti konventsioonidele, siis tundub tähtede abil hindamine võimatu. Kui alguses sai veel harjumatut vormi ja stiili kergelt mekutatud, kõva häälega naerdudki (pigem harv lugemiskogemustes) siis eneselegi ootamatult hakkasin umbes 1/4 pealt kugistama. Lugesin järjest, sonides, nagu peale ärgata unustamist une ja teadveloleku vahepeal olles. Tundus nagu sobilik lugemisviis, paistis, et mõistlik on end lasta tekstil kanda. Kiwa pulbitsev kohalolu, presents (sest muudmoodi ei kujuta ette selle teksti tekkimist ja tekitamist) nakkub lugejasse nagu õiges kuivuseastmes kummiliim sõrmede külge. Kogu läbisoristamise käigus tekkis hulluks minemise tunne, ilmselt polegi ükski teos paremini seda minu jaoks simuleerinud. Lõpuks siis vudiseski loetav lugemise käigus ajust läbi, tekitas assotsiatsioone, imendus ja sulgus endasse nagu paksu televiisorisse sukelduv pilt, kui see nupust kinni vajutada. Lugu loob end vahetult lugedes, kaasi kokku surudes muutub see kättesaamatuks ja pole naastes enam kunagi endine. Keegi koputab ning ukse sulgudes toimub mõistmine, et ust ei ole kunagi olnudki.

[emma lii · Rating 5 out of 5]

:0000

[Hanna Stiina · Rating 5 out of 5]

lahe. soovitan nuusutada!

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Abstraktsionism kirjanduses.
Kohati päris vaimukas ja võtab turtsuma, kohati läheb muidugi nii lappesse, et raske on rajal püsida. Nii mõnigi löökauk lennutab kraavi ja sealt ikka annab välja rabeleda.
Seega soe soovitus: jäta kõik eelarvamused, põhimõtted ja ootused heaga maha. Püüa lugeda umbes samamoodi nagu autor on selle teksti kokku kirjutanud, lihtsalt mine.

PS. Ära looda, et "Alice Imedemaal" aitaks teost dešifreerida. Ei aita see ka, ikka ise pead sellest jamas välja ujuma :)
PPS. Kui vahel on tolku abivahenditest lugemise ajal, siis seekord ei aidanud mind need ka.

[Andrus K · Rating 1 out of 5]

See raamat on 153 lehekülge, vahel harva võrdlemisi hoolikalt stiliseeritud, juhusliku seosega mürarikkaid pilte millest ei teki mõttega lugu. Kohati just nagu paistaks trubetskylikku punkromaani, ehinlikku absurdi või emo-poeesiat aga see on vaid aimdus, millest lohiseb üle venivalt rõhuv igav tähenduseta pseudointellektuaalsus. Positiivsetest külgedest - pealkiri on ok.

[hiskus · Rating 5 out of 5]

võtsin kätte, ei saanud esimesest peatükist midagi aru ja panin riiulisse tagasi. pool aastat hiljem võtsin raamatu taas kätte ning kuidagi märkamatult imes see mind täielikult endasse. nautisin iga hetke teose seltsis ja naeratasin lolli näoga lugedes omaette. üks kõige uskumatult suurepärasemaid teoseid, mida ma kunagi lugenud olen.

[Elina Masing · Rating 4 out of 5]

Meeldis väga, vabastav ja omapärane, inspireeriv.

[Karola · Rating 2 out of 5]

Loominguline, trippy, hästivoolav tekst. Aga sisu ja sõnad ei kõnetanud. See pole ei raamatu ega lugeja süü – kõik suhted polegi toimima määratud. :p

[Liisbet · Rating 3 out of 5]

Veider värk. Raske oli raamatuga sammu pidada, kõike oli kohati liiga palju. Selline omamoodi absurdikas. Tasub katsetamist küll.

[Lauri · Rating 4 out of 5]

JAH ja EI

osalt meeliülendav-ja-kujutlusvõimet-paisutav rokenroll, osalt mida-faking-v**** sa ei või siis natuke õhku vahele jätta!?

ma ei suuda ära otsustada, kumb jääb peale

ja see on kompliment

kontseptuaalse tervikuna on ikka tegemist vist päris geniaalse asjaga, kui veel see kujunduse kummiliimituubile viitamine ja kogu teose mõjumine nagu kummiliimipauk ajju kokku panna... ja kas see, et mina sain osalt trigerdatud, sest ma ei suutnud narratiivi jälgida, peaks tähendama, et midagi oli "valesti" või "halvasti"?

lugesin paari arvamuslugu kah ja... mõistsin... et see ei ole see teos... kus keegi teine loob mingi hoomatava terviku... - kohe jäin igatsema kaost, mis nendele teiste arvamustele eelnes, seda peaaegu meeleheitlikku püüdu aru saada, pilti kokku panna, lapata 30 korda edasi-tagasi, avastades, et midagi ei läinud selgemaks kuigi kõik läks korraga selgeks... see oli kogemus! ja on seda edasi.. ma ei kavatsegi teda niipea raamatukogule tagasi anda..

ja siin tundsin eriti, kuidas mu korrapärasid ja tervikut otsiv mõistus jäi nii tüütult kõigele rajule ette, peaaegu tühistades metsikud keelelised mängud ja aegruumi ületavad kirjeldused, sest... MA PEAN ARU SAAMA. aga miks peab aru saama? on see ellujäämiseks vajalik? pean ma suutma iga kogemust siis ka pärast edasi anda? olen ma seda üldse kunagi tegelikult suutnud?

no okei... Alissa - Alice... see peaks juba sisse minnes päris hea aluse andma... mis võiks juba päris suurt hulga segadust suuta koos hoida... aga kus sa sellega!

kohati jah, võib lõpuni välja minna seletusega, et see ongi dekodeerimist nõudev pusle, simulatsioon ja metafiktsioon ja kummiliimitripp algusest lõpuni, mõndade selgusehetkedega... teiselt poolt, idee oligi erakordselt ambitsioonikas, ja veidi äkki läkski lappama... narratiivi hoidmine ehk ei olegi kellelegi nii visuaalsele nii põnev... ja sellevõrra ehk võitis stiililine julgus ja meeletult humoorikad viited ja täiesti ebareaalselt sürrid musikaalsed rännakud!

tee, mis tahad, pärliga on siin tegu igaljuhul.. midagi sellist olen juba ammu otsinud.. midagi, mis vajutaks minu mõistuses-kujutlusvõimes just selliseid nuppe, oleks piisavalt düstoopiline sci-fi ja samas keeleliselt piisavalt raju, julge ja mänguline... noh, võibolla miinus see nõukogude terminoloogia... mis mõjus natuke nagu magusalt seksika eelmängu vahele lastud peer

lõpuks oli ta rohkem Matrix kui Alice Imedemaal... sest, noh... "Ühel otsustaval hetkel aga renderdas keegi värdjas kogu reaalsuse mingiks seletamatuks koodimüraks." ja... "Alissa seisis pilvelõhkuja katuse äärel,..." Sound familiar?

[Ott Vaiknemets · Rating 4 out of 5]

Salatühik on selle raamatu võti. (Lihtsalt infoks.)