Pirita kloostri kummitus

by Helen Käit, Sirly Oder (Illustrator), Silvia Pärmann (Editor)

Et kummitused on päriselt olemas ka siinsamas Tallinnas ja võivad elada peaaegu et kõrvaltänavas, saab kinnitust ühel palaval suvel, kui parimad sõbrad Martin ja Karoliina koolivaheajal kodulähedasse Pirita kloostrisse avastusretkele lähevad. Nende seiklus on riskantne algusest peale, kui nad pileti ostmisest pääsemiseks üle Pirita jõe kohale ujuvad ja otsustavad minna “ekskursioonile” külastajatele tegelikult suletud maa-alustesse käikudesse ja koobastesse.
Põnev suveseiklus muutub aga suveõuduseks, kui kloostri koobastes kohatud kummitus paar päeva hiljem Karoliina kodus välja ilmub. Miks ta rahu ei saa? Mida ta lastest tahab? Kuidas seda kõike vanemate eest saladuses hoida?

Helen Käit tuli Eesti kirjandusse lastele mõeldud fantaasialooga "Janne ja Joosep. Lohe needus” 2013. aastal. Ta on ise öelnud, et kirjutas selle sooviga oma tütar rohkem raamatuid lugema meelitada.

Sellega oli algus tehtud ning kuni tänaseni on ta lugema meelitanud tuhandeid Eesti lapsi – ilmunud on 8 laste- ja noorteraamatut, millest neli on saanud erinevatel konkurssidel auhindu ja äramärkimisi (BestSeller 2015 lastekirjanduse kategoorias II koht, Tänapäeva 2015. aasta lastejutuvõistlusel III koht, Tänapäeva 2017. aasta lastejutuvõistluse II koht ning Tänapäeva 10. noorteromaanide võistluse äramärgitud töö).

Eesti lastekirjanduse konkursil Nukits jagas ta kirjanike edetabelis 2020. aastal 3.-4. kohta.
Eesti Draamateatris esietendus 2018. aastal lavastaja Kersti Heinloo käe all lastelavastus "Lohe needus", mis põhineb "Janne ja Joosepi" sarjal.

Helen Käit debüteeris täiskasvanutele suunatud kirjanduses 2017. aastal romaaniga "Fööniksi viimane lend" (äramärgitud töö Tänapäeva romaanikonkursil). Ta on avaldanud novelle ja lühijutte kodumaist ulmekirjandust edendavates võrguajakirjades

165 pages, Hardcover

First published January 1, 2021

Reviews

[Elar · Rating 3 out of 5]

Lugu oli sirgjooneline ja peaks nooremat lugejat kõnetama, kui nad ei ole eelnevalt midagi keerulisemat ja huvitavalt läbi töötanud. Hea oli, et lugu ei olnud ülesehitatud suurele dramaatilisele sündmusele, vaid pigem selline väike seiklus ja õppetund.

[Preili Pipar · Rating 5 out of 5]

No see oli nüüd küll üks uhke kummituslugu. Piisavalt vähe õudne, et meeldida ka minu maitsele :D Ei armasta ma väga õudukaid ja sellest siin piisas küll. Tegelased olid mõnusalt välja kujundatud ja kogu lugu oli täiesti tõepärane. Nii see, et lapsed lähevad seiklusi otsima, kui ka lahendus. Ja see maal vanaema juures käik ja ning metsmaasikate korjamine ning karud metsas :D Ma võin ka hea meelega maasikaid korjata, aga kui keegi tuleb karu jutuga, siis hakkan isegi mina kahtlustavalt ringi vaatama :D

[Svea · Rating 4 out of 5]

Üks tärn tuleb ainuüksi selle eest, et mingit suhtlust kummitusega ei olnud ja lapsed tema iidset probleemi lahendama ei asunud. Värskendav!

[Tiina Neljandik · Rating 3 out of 5]

Püüdsin küll lugedes astuda raamatu sihtgrupi - st varateismeliste kingadesse aga väga hästi see vist ei õnnestunud. Usun, et mitte väga kummituskartlikele nende hulgast võiks see meeldida. Peategelased olid päris toredad, toimumiskohad nii maal kui linnas niisamuti. Päris ladusalt kirjutatud - kui välja arvata mõned minu jaoks küsitavad kohad - pole kuulnud küll sellevanuseid vandumas "Põrgu päralt!" - Kõlab rohkem nagu tsitaat "Kolmest musketärist!" Samuti ei usu, et lihtsalt maast saaks krabada peotäit metsmaasikaid ja seda sõbra poole visata! Aga see on rohkem tähenärimine, jutustamisviis mulle tegelikult meeldis. Oleksin seda ja kogu raamatut palju rohkem hinnanud, kui see poleks olnud nii üheplaaniliselt "kummituslik". Lugu ei jäta mingit kahtlust, et vaimud on olemas, helendavad pealuud jälitavad inimesi päise päeva ajal nende oma kodus. Kui kummitavatele vaimudele miski ei meeldi on ainult üks viis neist lahti saada - teha nii nagu nad soovivad. Kummitamine unenägudes mis on täpselt ühesugused, helendavad pealuud kloostrikäikudes ja kummaline sinakas valgus kasvõi kaasa võetud konditükki sisaldava kapikese juures oleks OK, aga helendav ja undav pealuu, mis inimesi jälitab - minu jaoks liig mis liig! Kogu salapära kaob ära ja on kas hirmus või pisut naeruväärne. Oleks võinud ikka veidi lahtisi otsi jätta - lasta kahelda, kas oli, mis oli ja kuidas oli! Aga - nagu öeldud - ma ei ole sihtgrupp!

[Aet Altement · Rating 3 out of 5]

Raamat sai hindeks kolme. Emotsioone see minus ei tekitanud, kuigi ega ma pole sihtgrupp ka. Paljuski mõjutas mind ilmselt see, et olen Pirita kloostri nurgatagustega vägagi tuttav. Kuidagi keeruline oli seda pinnapealset juttu lugeda, teades mis seal tegelikult on ja mida seal pole. Sama hästi oleks loole võinud välja mõelda suvalise lossi või kloostriaia, oleks olnud rohkem päris. Samas saan aru, et Pirita lastele on see kindlasti tore lugu ja ehk lähevad ka ise kloostrisse vaatama, mis seal on.

Lapsed üle Pirita jõe ujumas, ei tundunud mulle ka hea ideena. Kummituse lugu oli selline keskmine. Illustratsioonid meeldisid väga, aga neid pealuusid oleks võinud vähem olla. Minu meelest pole mitte nii, et mida rohkem seda õudsem vaid, mida vähem, aga õigetes kohtades seda vingem.

Ainus lõbus asi, mis selle raamatuga meelde tuli oli videviku tuur Pirita kloostris, kust leidsime jupi nautiloidist ja tutvustasime kui nunna sõrmeluud.

[Helena · Rating 4 out of 5]

Mina ise olin muidugi kergelt pettunud, et miks polnud hirmus (aga lastele muidugi ei saagi liiga hirmsat raamatut ju kirjutada ja tegelikult seda kõhedust jagus ka). Lapsevanemana ma pigem lugesin ja oigasin, et mis ideid kõik lapsed sealt pahandusteks saada võivad! Ja mis mulle üldse ei meeldinud, et vaeset piletimüüjat mutiks kogu aeg tituleeriti!

[Mairi]

Täitsa ok lugemine. Pildid olid ilusad.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Ma ütleksin, et tegelikult oli päris õudne raamat, kuigi õudukaid õnneks öösel sellest ei tekkinud. Aga igatahes on ju kõhe, kui pärast Pirita kloostri maa-alustes käikudes kollamist ja salapärase vana kalmistu avastamist üks kummituselaadne toode sulle koju järgneda otsustab. Võtab ikka aega, et aru saada, mis on tema soov ja kuidas temast lahti saada. Nii et loo moraal on, et ära mine igasuguseid vanu konte näppima. Võib-olla natuke venis see lugu, aga mulle istus igatahes rohkem kui eelmine samalt autorilt loetud raamat.

[Meltz · Rating 4 out of 5]

Ilus raamat. Illustratsioonid ongi peamine põhjus, miks ma seda lasteraamatut üldse lugema hakkasin.
Kirja suurus on hea ja mugav, suurematele lastele peaks olema üpriski kerge lugeda (põhikool).
Midagi sellist eriti vapustavat ei juhtunud, aga põnev oli seigelda Pirita kloostri aladel, kuhu ma ise tegelikult sattunud ei olegi. Kontserdil olen käinud seal varemete keskel, aga ekskursioonidel ei ole veel sattunud.
Muidugi meenusid mulle ka "Viimse reliikvia" stseenid ning seda vist isegi mainiti raamatus ka paaril korral (nt koht, kus Schenkenberg kukub alla kloostri salakäiku).