What do you think?
Rate this book
Naise koht
Eesti naised said valimisõiguse rohkem kui sada aastat tagasi enne rootslannasid ja ameeriklannasid. Täna, 21. sajandil on Eesti naise olukord võrreldes oma lääne sõsaratega vabaduste mõttes siiski kehvem. Kõige ilmekamalt avaldub see piiratud majanduslikus iseseisvuses. Hoolimata naiste kõrgemast haridustasemest on naisi näiteks ettevõtete juhtkondades jätkuvalt vähe. Mõndagi märkimisväärset on sajandi vältel küll muutunud ja näiteks poliitikas osaleb naisi tunduvalt rohkem, kuid praegugi võib täheldada koolis tüdrukutele poistega võrreldes kõrgemaid nõudmisi, tööturul soolist palgalõhet, samamoodi ei näita kadumise märke ei lähisuhtevägivald ega Rakvere raipena vohavad soostereotüübid. „Naise koht” on kirjutatud naistele ja meestele, et me kõik saaksime naiste õiguste nimel õigel hetkel sekkudes olukorda muuta.
Marianne Mikko on südilt võidelnud sõnade ja tegudega soolise võrdõiguslikkuse eest. Nüüd on ta koondanud oma kogemused, teadmised ja nägemuse naise kohast ja rollist Eesti ühiskonnas nauditavaks raamatuks. Tõeline tour de force!
Rainer Kattel, soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esimees
„Naise koht” aitab mõista naiste süstemaatilise alaväärtustamise ajaloolisi, poliitilisi, folkloorseid, anekdootlikke, eraelulisi ja ühiskondlikke põhjuseid. Selle raamatu olulisim osa on Eesti kontekst ja eriti Marianne Mikko kogemused ajakirjaniku, poliitiku ja aktivistina.
Mare Tralla, kunstnik
Feminist Marianne Mikko sündis 1961. aastal. Tartu Ülikooli diplomiga raadioajakirjanik töötas kaheksa aastat Eesti Raadios. Seejärel Eesti Ekspressis, Päevalehes, Eesti Televisioonis. Ta rajas Eesti Televisiooni korrespondendipunkti Brüsselis, kus ta töötas ajavahemikus 1994–2000. Marianne Mikko pani aluse välis- ja julgeolekupoliitika kuukirjale Diplomaatia, olles selle esimene peatoimetaja 2003–2004.
Poliitik Marianne Mikko nimi on seotud kaitse- ja julgeolekupoliitikaga. Ta kuulus kahe Riigikogu koosseisu (XII, XIII) riigikaitsekomisjoni koosseisu. Ta on oma poliitikukarjääri algusest saadik pidanud tähtsaks seista naiste õiguste eest. Seda nii Euroopa Parlamendi (2004–2009) kui ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (2015–2019) liikmena. 2006. aastast kuulub ta Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei Naisorganisatsiooni PES Women juhatusse.
Marianne Mikko on kirjutanud ridamisi artikleid naiste õigustest. Ta oli üks esimesi, kes tõstatas Eesti ühiskonnas soolise palgalõhe teema. Ta kirjutiste keskmes on olnud nii lähisuhtevägivald, soostereotüübid kui ka naiste vähene esindatus poliitikas. Ta on naiste õigustele juhtinud tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid ka oma missioonidel Euroopas, aga ka Aasias ja Aafrikas. Mitmel korral on ta osalenud ÜRO Naiste Komisjoni korraldatud naiste nädalal New Yorgis.
Marianne Mikko on südilt võidelnud sõnade ja tegudega soolise võrdõiguslikkuse eest. Nüüd on ta koondanud oma kogemused, teadmised ja nägemuse naise kohast ja rollist Eesti ühiskonnas nauditavaks raamatuks. Tõeline tour de force!
Rainer Kattel, soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esimees
„Naise koht” aitab mõista naiste süstemaatilise alaväärtustamise ajaloolisi, poliitilisi, folkloorseid, anekdootlikke, eraelulisi ja ühiskondlikke põhjuseid. Selle raamatu olulisim osa on Eesti kontekst ja eriti Marianne Mikko kogemused ajakirjaniku, poliitiku ja aktivistina.
Mare Tralla, kunstnik
Feminist Marianne Mikko sündis 1961. aastal. Tartu Ülikooli diplomiga raadioajakirjanik töötas kaheksa aastat Eesti Raadios. Seejärel Eesti Ekspressis, Päevalehes, Eesti Televisioonis. Ta rajas Eesti Televisiooni korrespondendipunkti Brüsselis, kus ta töötas ajavahemikus 1994–2000. Marianne Mikko pani aluse välis- ja julgeolekupoliitika kuukirjale Diplomaatia, olles selle esimene peatoimetaja 2003–2004.
Poliitik Marianne Mikko nimi on seotud kaitse- ja julgeolekupoliitikaga. Ta kuulus kahe Riigikogu koosseisu (XII, XIII) riigikaitsekomisjoni koosseisu. Ta on oma poliitikukarjääri algusest saadik pidanud tähtsaks seista naiste õiguste eest. Seda nii Euroopa Parlamendi (2004–2009) kui ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (2015–2019) liikmena. 2006. aastast kuulub ta Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei Naisorganisatsiooni PES Women juhatusse.
Marianne Mikko on kirjutanud ridamisi artikleid naiste õigustest. Ta oli üks esimesi, kes tõstatas Eesti ühiskonnas soolise palgalõhe teema. Ta kirjutiste keskmes on olnud nii lähisuhtevägivald, soostereotüübid kui ka naiste vähene esindatus poliitikas. Ta on naiste õigustele juhtinud tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid ka oma missioonidel Euroopas, aga ka Aasias ja Aafrikas. Mitmel korral on ta osalenud ÜRO Naiste Komisjoni korraldatud naiste nädalal New Yorgis.
- GenresFeminismNonfiction
262 pages, Paperback
Published October 1, 2021
6 people are currently reading
121 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
October 21, 2021
Kahtlemata vajalik täiendus eestikeelsele feministlikule kirjandusele. Kõik olulised teemad on kaetud, faktid ja protsendid paigas. Minu jaoks võttis raamat lõpupoole hoo üles ja Rwanda naistest oli juba täitsa põnev lugeda.
Muidugi, kui ise oled ammu juba feministlikku kirjandust lugenud ja ise ka mõnda teemat üleval hoida püüdnud, siis on raske millestki üllatuda. Marianne raamatu puhul mulle meeldis just ülevaatlikkus, põhjalikkus. Selge ja struktureeritud ülesehitus. Võib vist öelda jah, nagu Merike Kaunissaare ütles, et "feministlik algkursus". Nüüd oleks tore, kui saaks neid meie onu Heinosid suunata seda raamatut lugema, ehk oleks edaspidi vähem lolli juttu feminismi teemal.
Muidugi, kui ise oled ammu juba feministlikku kirjandust lugenud ja ise ka mõnda teemat üleval hoida püüdnud, siis on raske millestki üllatuda. Marianne raamatu puhul mulle meeldis just ülevaatlikkus, põhjalikkus. Selge ja struktureeritud ülesehitus. Võib vist öelda jah, nagu Merike Kaunissaare ütles, et "feministlik algkursus". Nüüd oleks tore, kui saaks neid meie onu Heinosid suunata seda raamatut lugema, ehk oleks edaspidi vähem lolli juttu feminismi teemal.
August 31, 2023
Iga uue põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.
Kas tegemist on teosega, mis täidab Eesti kirjandusmaastikul olulist lünka, käsitledes naisõiguslust ja seda nii globaalses kui kohalikus kontekstis? Jah, ikka.
Kas see tähendab, et see väärib automaatselt 5 tärni ja on immuunne igasugusele kriitikale? No muidugi mitte.
Ma alustan etteheidetest ja murekohtadest.
Esiteks oleks teos vajanud kõvasti toimetamist. Mitte grammatilises mõttes, vaid sisulise poole pealt. Ülesehitus on kohati liiga kaootiline, lõigud vajaksid tugevamat seotust, mõnes kohas kipub liiga tugevalt esile autori arvamus, kuigi jutt oleks justkui faktidest ja statistikast. Natuke selline ligadi logadi mulje jääb mõnes kohas. Lisaks tahaksin nõudlikumat sorti lugejana säärasel temaatikal kirjutatud teoselt kõvasti rohkem viiteid (eriti teadusuuringutele, mitte ainult sajanditagustele klassikutele või arvamusartiklitele) ja süvitsiminemist.
Aga noh, mingit sorti algus ju seegi. Plusspoolena on lugemine üpris lihtne ja kõigile ehk sellevõrra kättesaadavam, et ei süvene üleliia detailselt teemadesse, mida saab lähemalt uurida teistest teostest, mis kogu oma sisu on just detailidele pühendanud (nt sellised teemad nagu sekstöö, meditsiin ja tervishoid, naised ja meedia). Peab tõdema, et nii mõnigi klassik on endal ka veel läbi lugemata, ja Mikko teos suunas ja innustas neid lähiajal kätte võtma.
Ühe suurima kriitikakohana toon välja Mikko vasturääkivused teemadel, kus tema arvamused võivad kohati minna vastuollu minu silmis lausa feminismi fundamentaalsete väärtustega. Meil kõigil on oma pimekohad ja need kindlasti ei tühista kõike seda, mida autor ütleb hästi; ei kustuta ära kõike seda, mida autor on naisõigusluse heaks teinud. Samas on kuidagi hästi nörritav lugeda muidu nii oluliste ja heade pointidega teksti, mis teatud hetkedel järsku degradeerub kaheldava väärtusega omal moel tagurlikuks arvamusavalduseks, mida võiks samahästi kuulda mõne EKRE-muti suust. Tuleb tõdeda, et need kohad on subtle ega pruugi silma hakata nendele, kes naisõigusluse teemadega nii süvitsi ei ole tutvunud, mistõttu ei saa ette heita, justkui need rikuks "tavalugeja" jaoks üldmuljet liiga palju. Kuid kui autor mainib ise nii mitmel korral, kuidas Eesti ei ole sama sootundlik kui nt Põhjamaad, siis on natuke kurbnaljakas näha autorit ennast sooritamas samamoodi eksimust selle vastu, mida ta tahaks Eestis rohkem näha.
Toon paar näidet, mis mind kõige enam häirisid.
Esiteks on autor otsustanud miskil põhjusel minna kaasa Madonna suunal pillutud kriitikaga. Kui te ei ole meedias veel märganud, siis 60ndates diiva on endast jätkuvalt postitamas provokatiivseid pilte, sh poolalasti näiteks. Selle peale on paljud reageerinud vastikusega, a la "mida see vanamutt enam oma tagumikuga lehvitab, rõve ju". Mikko toob välja, et Madonna on näide sellest, kuidas suhtutakse naiste vananemisse, ning et Madonna ei suuda sisuliselt aktsepteerida oma vananemist. Ega ei tea, pole Madonnaga isiklikult kohtunud, täitsa võimalik, et meelelahutustööstuses levinud standardid (mis ON naiste ja eriti vanemate naiste suhtes ebaõiglased) on teda mõjutanud ning tekitanud ebakindlust, mistõttu ta üritab säilitada oma nooruslikkust iluoppide, liigse treeningu jmt abil.
AGA. Esiteks me ei tea, kas asjalood on nii - me ei näe Madonna pähe. Teiseks - Mikko kirjutab, et naised võiks ikka väärikalt ja elegantselt vananeda. Ja vot see lennutas mul veits kaane pealt. Mida tähendab väärikas ja elegantne vananemine? Mis õigus on tulla kellelgi ütlema teisele inimesele, kuidas ta peaks või võiks vananeda? Kas väärikas vananemine tähendab, et naine ei tohi enam olla seksikas, kanda paljastavaid riideid, teha enda tagumikust pilte? Aga miks? Miks on vanemaealise inimese seksuaalsus "rõve" ja "ebaväärikas"? Sest mehed ei taha teda enam? See on lihtlabane ageism. Feminism seisaks selle eest, et Madonnal oleks õigus end väljendada täpselt nii, nagu ta ise tahab, võtku end kas või 90aastaselt paljaks, ilma et kellelgi oleks midagi vigiseda, et oi see nüüd küll elegantne pole.
Kust tõmbame piiri? "Väärikas" ja "elegantne" on sõnad, mida on just naiste käitumise ja riietusstiili kohta moraali lugedes kasutatud; kui nende kasutamine enne menopausivanust on kohatu, siis miks muutub see järsku kohaseks vanemaealiste puhul? Sellest ma ei hakka rääkimagi, et Mikko viitab autorile, kelle sõnutsi muutub vanemaealine naine sootuks. Sest mehed ei taha teda enam? Nii palju siis naisõiguslusest ja naise nägemisest mitte mehe pilgu läbi...
Ühesõnaga - jah, tõenäoline on, et Madonna üritab säilitada noorust ega aktsepteeri oma vananemist. Jah, ta võiks olla vaba survest säilitada oma noorus. Aga kas see tähendab samal ajal, et ta ei tohiks elegantse ja väärika vananemise nimel teha asju, mida tehakse nooruses? Asju, mis talle meeldivad, mis on teda kogu tema elu jooksul identifitseerinud ja esile tõstnud, sh provokatiivsus, normidele vastu minemine, oma keha eksponeerimine siis ja seal, kus ta seda ise soovib? Kas peaks eeldama, et kui survet säilitada noorus ei eksisteeriks, siis Madonna ei teeks kõiki neid asju, mis ta praegu teeb? Madonna enda sõnadega:
“Once again I am caught in the glare of ageism and misogyny that permeates the world we live in,” she said. “A world that refuses to celebrate women past the age of 45 and feels the need to punish her if she continues to be strong-willed, hard-working and adventurous.
She said she has “never apologised for any of the creative choices I have made nor the way that I look or dress and I’m not going to start.
“I have been degraded by the media since the beginning of my career but I understand that this is all a test and I am happy to do the trailblazing so that all the women behind me can have an easier time in the years to come.”
Teine häiriv koht oli Mikko nägemus sekstööst. Tema pooldab seadust, mis karistavad sekstöö ostjaid, mitte müüjaid ehk enamjaolt naisi. Aga miks sekstöö üldse karistatav peab olema? Mikko toob näiteks ühe "prostituudi" (miks ta tänapäeval seda sõna kasutab, kui ta on vägagi teadlik ja kasutab paralleelselt ka sekstöötaja mõistet?), kes on talle kunagi öelnud, et ta ei valiks uuesti sekstööd, kui ta oleks noorem. No aga on terveid raamatuid sekstöötajatest, kes võitlevad sekstöö legaliseerimise eest ja ütlevad, et nende jaoks on see töö võimestav, annab kontrolli oma keha ja seksuaalsuse üle ning nad tunneksid end turvaliselt, kui saaksid seda teha nagu ükskõik millist teist tööd! Miks tugineb Mikko isiklikule näitele ühe kogemuse põhjal?
Miks valib Mikko näha sekstööd kui eranditult naiste ohvristamist? Jah, reaalsus on see, et eksisteerib inimkaubandus, naiste ärakasutamine, lõksujäämine ja palju muud, mis ei tohiks eksisteerida. Aga suuresti ju ka sellepärast, et sekstöö on reguleerimata ja turvalised tingimused tagamata. Miks ei peaks inimestel olema õigus teha vastastikusel nõusolekul kokkulepet, et osutada teenust, mis ei kahjusta kumbagi osapoolt? Naise nägemine ainuüksi ohvrina sekstöö kontekstis on piiratud ja võtab naiselt võimu tema keha ja seksuaalsuse üle - miks peaks keegi Mikko või mingi riik tulema mulle ütlema, kas ma tohin oma keha müüa või mitte, kui teen seda turvaliselt, teadlikult ja tahtlikult? (Igaks juhuks täpsustan, et ma ise ei ole seda kunagi teinud ega ole huvitatud ka.)
Huvi korral soovitan tutvuda Mikko pooldatava seadusandliku lähenemisega siin.
Olulisena toon välja:
Many sex worker rights, aid organizations, and civil-liberties organizations oppose the Nordic model, and call for complete decriminalization, including the American Civil Liberties Union, Amnesty International, Human Rights Watch, the Joint United Nations Programme on HIV/AIDS, and the World Health Organization.
Other academics argue that there is insufficient evidence that the Nordic model actually reduces demand, and that they simply push prostitution underground through the black market. In addition, some researchers claim that the Nordic model does little to reduce harms to sex workers. In 2016, Amnesty International released a 100-page report stating that Nordic model laws caused sex workers to face ongoing risk of police harassment, client violence, discrimination, eviction, and exploitation.
Kolmandaks - Mikko paneb naistele südamele, et nad ei paneks endast provokatiivseid pilte sotsmeediasse, sest keegi võib neid kurjasti ära kasutada. Kuidas on see erinev loogika sellest, et "naised, ärge kandke provokatiivseid riideid tänavatel, keegi võib teid rünnata ja ära kasutada", mille vastu Mikko vaat et samas peatükis tulihingeliselt sõna võtab? Mõistan ettevaatlikkuse printsiipi, kuid see piirab taas naise seksuaalset eneseväljendust ja vabadust jagada endast täpselt seda contenti, nagu ta ise soovib, kartmata ärakasutamist ja kuritegelikkust.
Ükski teema ei ole mustvalge. Nimetatud kriitikakohad on teemadel, mis ongi väga komplekssed ja vajavad palju tähelepanu, arutelu, nüansside tundmist. Ka minul ei ole lihtsaid vastuseid. Kui aga võtta juba käsile raamatu kirjutamine, siis võiks selliseid hinnangulisi üldistavaid väiteid vältida. Ja pakkuda mitmekülgsemat vaatenurka poliitikale ja seadusandlusele kui enda arvamus ja eelistused.
Nagu Mikko ütles soovähemuste koha pealt - ei hakka neid praegu sisse tooma ja neist rääkima - siis mina ka ei hakka pikemalt peatuma sellel, et LGBT+ teadlikkus siin teoses sisuliselt puudub. õib-olla liiga süttimaminev teema Eestis Mikko või kirjastaja arust? Noh, kurb igatahes.
(Lause "naisi ühendab menstruatsioon" on juba problemaatiline ainuüksi cis-naistegi seas, sest kõigil ei pruugi seda esineda erinevatel põhjustel.)
Plusspoole pealt.
Väga äge, et keegi on võtnud vaevaks rääkida naisõiguslusest Eesti kontekstis - toonud sisse Eesti statistikat, ajalugu, seadusandlust ja problemaatikat. Väga meeldisid ülevaatlikud peatükid palgalõhe ja sookvootide kohta. Konkreetsed, statistikat sisaldavad ja teadusega kooskõlas. Ka abordi ja sünnitusmasinaks olemise temaatika oli hästi käsitletud ja noh, väga päevakajaline ikka. Üldjoontes on väärtuslik lugeda ka Mikko mitmekülgse karjääri ja kogemuste kohta, mis on viinud erinevatesse riikidesse üle maailma.
Valdav enamus Mikko kirjutatust on relevantne, kirjutaksin sellele igati alla. Lihtne ja ladus tekst, nii mõnigi varem tundmata infokild Eesti kontekstis. Kahju, et ei peatunud Eesti ajaloolistel feministidel rohkem, kuid eks püüan siis ise edasi uurida. Teemasid, mida Mikko katab, on palju, niisiis võiks öelda, et üpris laia haardega lugemine.
Soovitan. Võtke lihtsalt väike kriitikanool pauna kaasa.
March 9, 2023
Marianne Mikko on kahtlemata teinud ära tänuväärse töö. Teist sellist terviklikku eestikeelset kogumikku, kus oleks naiste õigusi analüüsitud pea kõiki eluvaldkondi käsitledes, ei tea, et oleks viimastel aastatel ilmunud. Ja samas on just lai teemadering ka üks selle raamatu puudusi. Vähemasti minu jaoks olid huvitavamad ennekõike need peatükid, kus Mikko kirjutas valdkondadest, kus ta on vahetult tegutsenud ja milles ta on tänu oma kogemustele vaieldamatult ekspert - poliitika ja ajakirjandus. Samas osade teemade, näiteks hariduse, emaduse, ilustandardite käsitlus jäi mõnevõrra pinnapealseks. Samuti häiris mind autori kohatine hinnangulisus ja üleolev toon teiste naiste suhtes. Näiteks kirjeldus sellest, kuidas Madonna vananemise jälgimine on "traagiline", sest see polevat piisavalt väärikas või noorte naiste manitsemine mitte panema endast internetti pilte, kus neil pikad juuksed lehvivad, dekoltee on avar ja "poosidest pole raske välja lugeda kramplikku meelelisust", sest tulevikus "nii umbes poole sajandi pärast" võib keegi tahta neid kurjasti ära kasutada. Kusjuures vaid mõned leheküljed eespool oli ta ise nentinud: "Elust irdunud õpetussõnad ei läinud ühelegi põlvkonnale korda ei siis ega lähe ka nüüd." Samamoodi tegi mulle nalja, et kuigi autor toob välja, kuidas "jalgpallimängu üksikasjalik tundmine annab võtme nii töömaailmas kui ka poliitikas läbilöömiseks", kirjutab ta teises kohas enesekindlalt sellest, kuidas jalgpalli osaks on ka mängijate karistuspingile saatmine. Selliseid ebatäpseid võrdlusi või liigseid üldistusi märkasin mujalgi. Kuid eelnevale kriitikale vaatamata on see feminismi algkursuse õpikuna hea ja vajalik raamat.
October 19, 2021
Raamat "Naise koht" on hea ülevaade, kuidas aegade jooksul on tekkinud naise rollist erinevates ühiskondades arusaamised. Arusaamised kus on naise koht, kanduvad põlvkondade kaupa edasi nii poistele kui ka tüdrukutele. Need arusaamised ei lase neiududel mõista, kui palju tehakse nende suunas ebamugavaid kommentaare ega naistel kui palju kasutatakse nende suunas vaimset vägivalda ning meestel, et nad üldse seda teevad. Raamat on üleskutse nii naistele kui ka meestele selle peale mitte ainult mõtlema vaid ka selle vastu tegutsema.
Nii nagu on maailmas palju erinevaid mehi, nii on ka naisi, kes sünnitavad suurima rõõmuga ja ei pürgi võimule ega sõna sekka ütlema, kuid naised, kes seda soovivad ja kellele selle peale näidatakse ust ning öeldakse, et ole parem vakka, tee süüa ja sünnita, siis on see diskrimineerimine, mis on vastuolus inimõigustega.
Raamatus on räägitud Naise kohast nii Marianne isiklikust kogemusest erinevates olukordades ja seltkondades kui ka sisse on toodud konkreetseid fakte nii sotsiaalsetest kui ka teaduslikkest uuringutest, mis jahmatavad, aga samas tunduvad loogilised, sest - ah, mis meie.
Raamatu ladus ja humoorikas stiil teeb lugemise kergeks ja kaasakiskuvaks.
Hea lugemine naiseks olemisel!
Nii nagu on maailmas palju erinevaid mehi, nii on ka naisi, kes sünnitavad suurima rõõmuga ja ei pürgi võimule ega sõna sekka ütlema, kuid naised, kes seda soovivad ja kellele selle peale näidatakse ust ning öeldakse, et ole parem vakka, tee süüa ja sünnita, siis on see diskrimineerimine, mis on vastuolus inimõigustega.
Raamatus on räägitud Naise kohast nii Marianne isiklikust kogemusest erinevates olukordades ja seltkondades kui ka sisse on toodud konkreetseid fakte nii sotsiaalsetest kui ka teaduslikkest uuringutest, mis jahmatavad, aga samas tunduvad loogilised, sest - ah, mis meie.
Raamatu ladus ja humoorikas stiil teeb lugemise kergeks ja kaasakiskuvaks.
Hea lugemine naiseks olemisel!
December 15, 2021
Muidugi on väga tore, et eestikeelne feministlik lektüür on täiendust saanud, nii et ega kritiseerida otseselt ei tahaks. Samas ei saa siiski ütlemata jätta, et tegemist on tõesti baaskursusega, mille puhul jääb natuke selgusetuks, kes on sihtgrupp. Kes juba feministlikult ei mõtle, neid raaamat ümber ei veena, ja selle jaoks, kes juba mõtleb, on tegemist ikka väga põhikursusega. Samas raamatu viimane kolmandik on siiski selgelt tugevam ning parandab muidu liiga fragmentaarset üldmuljet.
October 14, 2021
Mõnus, sisutihe ja mõtlemapanev, ent humoorikas mõtisklus feminismist ja nais(t)est läbi kirjapandud ajaloo. Inimkonna koidikul oli Jumal ise naissoost, kuid üha kurjemaks kiskuva patriarhaalse ajaloo jooksul läks paljugi kaduma - Naisest sai Hoor, Nõid, Reetur ja Patustaja, suisa pärispatu “maaletooja”, kes hävitas kõik ilusa nii enda kui Mehe jaoks. Teisisõnu, naisel on läbi ajaloo olnud äärmiselt mõjukas ja auväärne roll kanda ühel või teisel moel, kas muusana või kurjategijana, deemonina või küllusliku armastajana. Marianne Mikko keskendub aga eeskätt naise rollile ühiskondlikus elus, tema sotsiaalmajanduslikule turvatundele ja eneseteostuse võimalustele nii laias maailmas kui 21. sajandi Eestis. Raamatu teeb hinnaliseks maalähedane, ent muhe kirjutamisstiil, ning klassikute tsiteerimine vaheldumisi kohalike suurmõtlejatega. Justkui meie oma “Teine sugupool”.
Currently reading
October 28, 2021See on praktiliste tabavate näidetega raamat asjadest, mis mõjutavad naise elu. Soovitan kõigile mõnusaks lugemiseks!
October 31, 2021
See on üks viimasel ajal mind kõige enam kõnetanud raamatutest. Väga paljut, mis seal kirjas, teame ju varasemast ning näeme tükkhaaval iga jumala päev. Kontsenteeritult punaste kaante vahel koos on sellel teadmisel täiesti teisedimensionaalne mõju.
On tore, et me tegeleme nii põhjalikult vähemuste õiguste kaitsega. Samas kipume unustama, et umbes poolel inimkonnast on jätkuvalt mõnevõrra vähem õiguseid ja võimalusi, kui nendel, kes y- kromosoomiga siia ilma sündisid. Marianne Mikko toob selle arusaama ning teemaga seotud variserlikkuse oma raamatus väga vahetult kohale. Peaks olema soovitatava kirjanduse hulgas gümnaasiumile ja kohustuslik kirjandus poliitikutele.
On tore, et me tegeleme nii põhjalikult vähemuste õiguste kaitsega. Samas kipume unustama, et umbes poolel inimkonnast on jätkuvalt mõnevõrra vähem õiguseid ja võimalusi, kui nendel, kes y- kromosoomiga siia ilma sündisid. Marianne Mikko toob selle arusaama ning teemaga seotud variserlikkuse oma raamatus väga vahetult kohale. Peaks olema soovitatava kirjanduse hulgas gümnaasiumile ja kohustuslik kirjandus poliitikutele.
November 18, 2021
Väga hea raamat, soovitan kõigile! 🙂
Raamat on heaks materjaliks psühholoogia, pedagoogika, nõustamise valdkonna spetsialistidele, aga ka kõigile teistele. Teemat pole eriti kajastatud Eesti vaates ja see raamat just täidab olulise tühimiku. Raamatu teemakajastus on järjest enam aktuaalne. Meil on ohvriabi telefonid punased. Järjest enam on ka vabatahtlikke, kes nõustavad. Järjest rohkem räägitakse teemast meedias.
Sain raamatust abi ja soovitan lugeda oma klientidele!
Kairi
Raamat on heaks materjaliks psühholoogia, pedagoogika, nõustamise valdkonna spetsialistidele, aga ka kõigile teistele. Teemat pole eriti kajastatud Eesti vaates ja see raamat just täidab olulise tühimiku. Raamatu teemakajastus on järjest enam aktuaalne. Meil on ohvriabi telefonid punased. Järjest enam on ka vabatahtlikke, kes nõustavad. Järjest rohkem räägitakse teemast meedias.
Sain raamatust abi ja soovitan lugeda oma klientidele!
Kairi
Read
October 31, 2021Moto: Kui see pole ka tõde, siis on see hästi välja mõeldud /R. Stilmark, Pärija Kalkutast/
Novellikogu naise otsingutest.
F-sõna naise kohta otsima läkitatud (naiselikult?) roosa kujundusega raamatu pealkirjas - ning isegi eessõnas - välditakse. Sama teed läksid raamatu soovitajad-tutvustajad tagakaanel. Autoritutvustus - või kirjastaja - end selle ideoloogia esindajana kõige tähtsama ja kõige peamisena ning märgiliselt siiski manifesteerib: Marianne Mikko – feminist.
Feminism kui üks kirju lapitekk -
nii sisult kui vormilt ja eeskätt - ajas kohandudes ja sisult muutudes. Laias ilmas ja Maarjamaa paesel kannasel. Kord radikaalsemas, siis jälle leebemas vormis või suisa mõnes äärmuslikult vasakpoolses pakendis. Liberaalses ja konservatiivses valguses, puhuti omavahel segunedes või tülli pöörates, seejärel aga asja huvides oma seisukohti tasandades ja end elutõele ligemale sättides. Feminismi muutumise ajaloo kohta saab lugeja teada mõndagi, mis nüüdsel ajal Eestis juba unustatult, isegi mõneti aegunult, kaugena või koguni pisut koomiliselt kõlab. Iga tõde omas ajas ja kohas. Uued tuuled jõuavad siinsesse maanurka, teadagi, väikese viivitusega. Simone de Beavuoir annab ju naiseks saamise-kasvamise tähtsuse ja tähenduse kohta oma arvamist teada umbes samal ajal, kui siinsed naised tapirongiga Siberi poole sõitsid. India või kauge Rwanda naise koht oma kogu- või perekonnas ja kindlasti näiteks poliitikas muutub alles üheskoos sealse ühiskonna üldisema elukorraldusega. Araabia kevad või Afganistani fiasko ju värskelt meeles. Tähtsates ametites laias maailmas väsimatult ringi sõitnuna on kas autor ise või tema sõbrad igat masti konverentsidel platsis olnud. Lugeja võib soovil korral mõningast aimu saada, kui kaugel tema enda kodumaisest argielust tunduvad seal arutatavad probleemid meretagustes maades ning kui puhuti üsna nahkselt kõmisevad ÜRO, ILO vmst suur-organisatsioonide sõnastatud soovitused. Oeh … Sündmuste kirjeldaja ise aga piilub oma raamatus eesti inimese elukaarele aga üsna sõbraliku huumoriga vürtsitatud kümnes peatükis ning karüatiidina raamatut sisu kandva ideoloogia vaatetornist. Autor-vaatleja valib oma elutõe selgituseks sedamoodi ühest ja teisest valdkonnast mõne värvikama seiga omaenda või tutvusringkonna juhtumustest, laenab kohase võrdluse või pasliku tsitaadi mõnelt autoriteedilt mõttelõnga ilmestamiseks. Mõni selline teekond ja teema pakub rohkem äratundmisrõõmu, mõni aga tundub esmapilgul küll vähem usutav või otsekui kirjanduslaadselt konstrueeritud. Nagu väike novellikogu, mis autori sõnumi selguse ja tõsikindluse huvides kasutatud allikate loeteluga viljastatud. Kui aga ometi nii edasi mõelda, siis see kirjanduslik žanr peaks kannatamatult vaimukat üllatust ootava lugeja tarbeks ikka mõne ootamatu lõpplahendusega kroonitud saama. Surudes maha kiusatust värvikamaid näiteid siinkohal meelevaldselt esile tuua, - olgu aga igaüks ise nüüd kena, ja saagu sel viisil iga lapiteki värvilaigukese kohta teada midagi asjaomast seoses f-sõnaga.
Naiste koha otsimisel ühiskonnas ilmnevaid probleeme ja konflikte näibki üldmõistetavalt olevat keerukas ära sõnastada. Üks Ameerika koolkonna feminist Betty Friedan nimetas selle enigmaatilise mõistatuse lahendust umbes poolsajandi eest - naiselikkuse müstikaks. Naiselikkuse müstika selle teise laine feminismi ideoloogi arvamise kohaselt - olevat miski naiste ja meeste eneste sees. Pisut krüptiline küll, lihtsamas mõtteruumis tundub see miski olevat niisugune olukord, kui valged keskklassi [ameerika] naised frustreerunult oma kõikvõimalikke eluolulisi probleeme maha salgavad. Eestigi tundub isegi mõne siinse valminud soo-uuringu (Anu Laas, 2000) järelduste valguses justkui üks naiselikkuse müstikaga õnnistatud maa olevat. Kui selline valdkondliku müstika tõlgendus eesti oludes ometi vähegi tõepärane tundub, siis ehk laieneks Naise koha võimaliku lugejaskonna otsimine kõigile selle salapärase „miski“ huvilistele (ja mitte ainult vähese enesekriitika võimega ja omaenda seksistlikku laadi naljade peale laia naeru müristavatele napsilembestele menukast teleklipist välja astunud vägimeestele).
Teatav aukartus nende vastukäivatena tunduvate ning endas üksjagu keerulisi seoseid peitvate teooriate ning vahest sekka üsna sõjakate aktivistide absoluudimaiguliste tõdede suhtes paneb mõnegi selle raamatu võimaliku lugeja ennast feminismi nähtamatutest rindejoontest eemale hoidma ja pigem aabitsatarkust lisaks nõutava onu Heino või spliini käes vaevleva vettinud mägrana tundma, olles sellevõrra, mõistagi, ära rikutud eestlase patriarhaalset rahulolust.
Pole aga vast hullu, - senikaua kui isegi Narvas annavad jõrmid mehed oma hääled Katri Raigile, kui Eestis peaministri ametit peab naine ja ning pingsal naise koha otsimisel suudetakse leebelt ning üksteist jõudumööda arvestavalt ka enda üle nalja heita (miks mitte - kasvõi need lugeja lõbustamiseks Marianne Mikko välja pakutud väikesed vinjetid vanasõnade-kohanimede-ausammaste teemadel või lühike ekskurss naise anatoomia ja kirikuarhitektuuri ühisossa), leidub ikka mõni uus ja vahest isegi - müstiline (?) uus võimalus.
Novellikogu naise otsingutest.
F-sõna naise kohta otsima läkitatud (naiselikult?) roosa kujundusega raamatu pealkirjas - ning isegi eessõnas - välditakse. Sama teed läksid raamatu soovitajad-tutvustajad tagakaanel. Autoritutvustus - või kirjastaja - end selle ideoloogia esindajana kõige tähtsama ja kõige peamisena ning märgiliselt siiski manifesteerib: Marianne Mikko – feminist.
Feminism kui üks kirju lapitekk -
nii sisult kui vormilt ja eeskätt - ajas kohandudes ja sisult muutudes. Laias ilmas ja Maarjamaa paesel kannasel. Kord radikaalsemas, siis jälle leebemas vormis või suisa mõnes äärmuslikult vasakpoolses pakendis. Liberaalses ja konservatiivses valguses, puhuti omavahel segunedes või tülli pöörates, seejärel aga asja huvides oma seisukohti tasandades ja end elutõele ligemale sättides. Feminismi muutumise ajaloo kohta saab lugeja teada mõndagi, mis nüüdsel ajal Eestis juba unustatult, isegi mõneti aegunult, kaugena või koguni pisut koomiliselt kõlab. Iga tõde omas ajas ja kohas. Uued tuuled jõuavad siinsesse maanurka, teadagi, väikese viivitusega. Simone de Beavuoir annab ju naiseks saamise-kasvamise tähtsuse ja tähenduse kohta oma arvamist teada umbes samal ajal, kui siinsed naised tapirongiga Siberi poole sõitsid. India või kauge Rwanda naise koht oma kogu- või perekonnas ja kindlasti näiteks poliitikas muutub alles üheskoos sealse ühiskonna üldisema elukorraldusega. Araabia kevad või Afganistani fiasko ju värskelt meeles. Tähtsates ametites laias maailmas väsimatult ringi sõitnuna on kas autor ise või tema sõbrad igat masti konverentsidel platsis olnud. Lugeja võib soovil korral mõningast aimu saada, kui kaugel tema enda kodumaisest argielust tunduvad seal arutatavad probleemid meretagustes maades ning kui puhuti üsna nahkselt kõmisevad ÜRO, ILO vmst suur-organisatsioonide sõnastatud soovitused. Oeh … Sündmuste kirjeldaja ise aga piilub oma raamatus eesti inimese elukaarele aga üsna sõbraliku huumoriga vürtsitatud kümnes peatükis ning karüatiidina raamatut sisu kandva ideoloogia vaatetornist. Autor-vaatleja valib oma elutõe selgituseks sedamoodi ühest ja teisest valdkonnast mõne värvikama seiga omaenda või tutvusringkonna juhtumustest, laenab kohase võrdluse või pasliku tsitaadi mõnelt autoriteedilt mõttelõnga ilmestamiseks. Mõni selline teekond ja teema pakub rohkem äratundmisrõõmu, mõni aga tundub esmapilgul küll vähem usutav või otsekui kirjanduslaadselt konstrueeritud. Nagu väike novellikogu, mis autori sõnumi selguse ja tõsikindluse huvides kasutatud allikate loeteluga viljastatud. Kui aga ometi nii edasi mõelda, siis see kirjanduslik žanr peaks kannatamatult vaimukat üllatust ootava lugeja tarbeks ikka mõne ootamatu lõpplahendusega kroonitud saama. Surudes maha kiusatust värvikamaid näiteid siinkohal meelevaldselt esile tuua, - olgu aga igaüks ise nüüd kena, ja saagu sel viisil iga lapiteki värvilaigukese kohta teada midagi asjaomast seoses f-sõnaga.
Naiste koha otsimisel ühiskonnas ilmnevaid probleeme ja konflikte näibki üldmõistetavalt olevat keerukas ära sõnastada. Üks Ameerika koolkonna feminist Betty Friedan nimetas selle enigmaatilise mõistatuse lahendust umbes poolsajandi eest - naiselikkuse müstikaks. Naiselikkuse müstika selle teise laine feminismi ideoloogi arvamise kohaselt - olevat miski naiste ja meeste eneste sees. Pisut krüptiline küll, lihtsamas mõtteruumis tundub see miski olevat niisugune olukord, kui valged keskklassi [ameerika] naised frustreerunult oma kõikvõimalikke eluolulisi probleeme maha salgavad. Eestigi tundub isegi mõne siinse valminud soo-uuringu (Anu Laas, 2000) järelduste valguses justkui üks naiselikkuse müstikaga õnnistatud maa olevat. Kui selline valdkondliku müstika tõlgendus eesti oludes ometi vähegi tõepärane tundub, siis ehk laieneks Naise koha võimaliku lugejaskonna otsimine kõigile selle salapärase „miski“ huvilistele (ja mitte ainult vähese enesekriitika võimega ja omaenda seksistlikku laadi naljade peale laia naeru müristavatele napsilembestele menukast teleklipist välja astunud vägimeestele).
Teatav aukartus nende vastukäivatena tunduvate ning endas üksjagu keerulisi seoseid peitvate teooriate ning vahest sekka üsna sõjakate aktivistide absoluudimaiguliste tõdede suhtes paneb mõnegi selle raamatu võimaliku lugeja ennast feminismi nähtamatutest rindejoontest eemale hoidma ja pigem aabitsatarkust lisaks nõutava onu Heino või spliini käes vaevleva vettinud mägrana tundma, olles sellevõrra, mõistagi, ära rikutud eestlase patriarhaalset rahulolust.
Pole aga vast hullu, - senikaua kui isegi Narvas annavad jõrmid mehed oma hääled Katri Raigile, kui Eestis peaministri ametit peab naine ja ning pingsal naise koha otsimisel suudetakse leebelt ning üksteist jõudumööda arvestavalt ka enda üle nalja heita (miks mitte - kasvõi need lugeja lõbustamiseks Marianne Mikko välja pakutud väikesed vinjetid vanasõnade-kohanimede-ausammaste teemadel või lühike ekskurss naise anatoomia ja kirikuarhitektuuri ühisossa), leidub ikka mõni uus ja vahest isegi - müstiline (?) uus võimalus.
June 18, 2023
Marianne Mikko "Naise koht" tegi mind tänulikuks kõikide nende õiguste ja vabaduste eest, mille üle ma 21. sajandil elava naisena ei pea muret tundma (valida ja olla valitav, omandada kõrgharidust, käia tööl, teha karjääri) ja samas tekitas parajalt trotsi, sest ehkki naise kohast ühiskonnas räägitakse alatasa, lokkab argiseksism ja lähisuhtevägivald, ees laiutab klaaslagi.
Autor tutvustab aspekte, mis tõestavad üha uuesti, et maailm on veel tänini meestekeskne – alates poolikust ajalookäsitlusest, milles napib naisi. Nii teame näiteks Miina Härmat ja Lydia Koidulat, kuid hoopis vähem tunneme viimase õde, Eugenia Rosenthali, kes oli esimese naisühingu loomise algataja. Hämmastusega lugesin, kuidas isegi tänavaid nimetades on naised kõrvale jäetud (Tartu 480 tänavast on isikustatud 36 mehe ja kahe naise järgi – Anna Haava ja Lydia Koidula); kuidas isegi naistele ravimeid tootes lähtutakse meestest – naisi nähakse tööstuses kui lihtsalt väiksemaid mehi.
Kokkuvõttes aga üks väga põnev lugemine igal juhul!
Autor tutvustab aspekte, mis tõestavad üha uuesti, et maailm on veel tänini meestekeskne – alates poolikust ajalookäsitlusest, milles napib naisi. Nii teame näiteks Miina Härmat ja Lydia Koidulat, kuid hoopis vähem tunneme viimase õde, Eugenia Rosenthali, kes oli esimese naisühingu loomise algataja. Hämmastusega lugesin, kuidas isegi tänavaid nimetades on naised kõrvale jäetud (Tartu 480 tänavast on isikustatud 36 mehe ja kahe naise järgi – Anna Haava ja Lydia Koidula); kuidas isegi naistele ravimeid tootes lähtutakse meestest – naisi nähakse tööstuses kui lihtsalt väiksemaid mehi.
Kokkuvõttes aga üks väga põnev lugemine igal juhul!
March 23, 2025
Kuigi raamatu olemasolu on tänuväärne, jääb sisu iganenuks. Paljudes varasemateski tagasisidedes on öeldud, et Mikko enda kogemus oli põnevaim ja sellega ma nõustun. Teemad olid aga pinnapealsed ja laialivalguvad. Läbi kumas ka Mikko suhtumist paksudesse inimestesse ning laste saamise pooldamist, samuti ka "backhanded" komplimente Clintoni suunas. See on tänuväärne teos oma olemasolu poolest ja hea sissejuhatus feminismi, pakkudes eelkõige oma väärtuselt just Eesti ajalugu. Samas raamatul puudub sügavus ja mõtted on minu hinnangul ajast ja arust.
February 6, 2024
Rahulik ja selge tekst, mis annab ülevaate soolisest ebavõrdsusest Eestis ning selle destruktiivsest mõjust kogu sootsiumile.
November 13, 2021
Palju olulist infot ühes kohas koos. Mõtlemapanev.
February 8, 2022
Hea alguspunkt, kui feminism on äsja hakkanud huvi pakkuma.
April 17, 2025
Marianne Mikko on raamatut kirjutades teinud ära tänuväärse töö, kuna ega meil eestlaste poolt kirjutatud feminismi käsitlevaid raamatuid palju ei ole. Muidugi võib lugeda muukeelset või tõlgitud kirjandust, aga Mikko tugevuseks on Eesti näitajate võrdlus muu maailmaga ja meie olukorra kirjeldamine, samuti väike ülevaade Eesti naisõigusluse ajaloost ja võtmeisikutest. Teema on olnud Mikkole südamelähedane nii ajakirjaniku kui poliitikuna töötades ning autorit tuleb tunnustada tema jõupingutuste eest naiste õiguste eest võitlemisel ja feministliku mõttelaadi levitamisel Eestis, Euroopas ja mujal maailmas.
Ma ei ole küll päris kõikide raamatus avaldatud seisukohtadega nõus, näiteks on mulle võõras mõte sookvootidest parlamendis või ka ettevõtete juhatustes ja nõukogudes, samuti pole ma kindel, kas triibulised valimisnimekirjad aitaksid rohkem naisi riigi esinduskokku, kuna ka hetkel on meil valimisnimekirjades päris palju naisi ning mulle tundub, et valituks ei osutu nad pigem seetõttu, et naised ise ei hääleta naiste poolt. Eestis elab rohkem naisi kui mehi ja kui kõik naised võtaksid nõuks anda alati oma hääl naiskandidaadile, kuuluks üle poolte kohtadest nii Riigikogus kui kohalikes omavalitsustes naistele. Paraku on mind nii mõneski seltskonnas ja just naiste poolt sõelapõhjaks lastud, kui avaldasin, et hääletan kõikidel valimistel alati sümpaatseima naiskandidaadi poolt ja kutsun ka teisi seda tegema. Ma arvan, et naisküsimuse võti Eestis ei peitu tihti meestes, vaid naistes ning kindlasti aitavad raamatud nagu “Naise koht” sellele kaasa, et naised mõtestaksid lahti oma koha ühiskonnas, oma võimalused ning ka näiteks selle, kuidas nad soovivad, et nende tütred tulevikus oma koha nii tööl kui pereelus leiaksid.
Ma ei ole küll päris kõikide raamatus avaldatud seisukohtadega nõus, näiteks on mulle võõras mõte sookvootidest parlamendis või ka ettevõtete juhatustes ja nõukogudes, samuti pole ma kindel, kas triibulised valimisnimekirjad aitaksid rohkem naisi riigi esinduskokku, kuna ka hetkel on meil valimisnimekirjades päris palju naisi ning mulle tundub, et valituks ei osutu nad pigem seetõttu, et naised ise ei hääleta naiste poolt. Eestis elab rohkem naisi kui mehi ja kui kõik naised võtaksid nõuks anda alati oma hääl naiskandidaadile, kuuluks üle poolte kohtadest nii Riigikogus kui kohalikes omavalitsustes naistele. Paraku on mind nii mõneski seltskonnas ja just naiste poolt sõelapõhjaks lastud, kui avaldasin, et hääletan kõikidel valimistel alati sümpaatseima naiskandidaadi poolt ja kutsun ka teisi seda tegema. Ma arvan, et naisküsimuse võti Eestis ei peitu tihti meestes, vaid naistes ning kindlasti aitavad raamatud nagu “Naise koht” sellele kaasa, et naised mõtestaksid lahti oma koha ühiskonnas, oma võimalused ning ka näiteks selle, kuidas nad soovivad, et nende tütred tulevikus oma koha nii tööl kui pereelus leiaksid.
March 8, 2023
Marianne Mikko "Naise koht"on vajalik raamat! Paljudele naistele äratundmiskurbuseks(!), paljudele meestele silmade avamiseks, ja kõigile kahtlejatele kinnituseks, et jah, on tõesti kehvad seisud maailmas, sest naistele katsutakse koht kätte näidata nii ühel kui teisel meetodil. Raamat toob näiteid nii ajaloost kui kaasajast, nii Eestist kui mujalt maailmast. Hästi kirjutatud ka, igav ei hakka kohe kindlasti (vaatamata tõsisele teemale)!
Marianne Mikkos book "Womens place" is a long-needed book! For many women, it will bring up sad memories, for many men it will be an eye-opener and for all those who still doubt - it will be a clarifier that yes, the situation in the world is tragic because women are forced into a lower position in so many ways.
This book is full of example (contemporary and historical), from Estonia and from many other countries. The book is well-written so you will enjoy reading it despite the very serious matter it is about.
Marianne Mikkos book "Womens place" is a long-needed book! For many women, it will bring up sad memories, for many men it will be an eye-opener and for all those who still doubt - it will be a clarifier that yes, the situation in the world is tragic because women are forced into a lower position in so many ways.
This book is full of example (contemporary and historical), from Estonia and from many other countries. The book is well-written so you will enjoy reading it despite the very serious matter it is about.
June 16, 2025
Minu jaoks liiga üldine ja filosoofiline. Rohkem oleks võinud olla konkreetseid fakte, numbreid, protsente ja teadusuuringuid, mis on just läbi viidud eesti naiste seas. Vahel lipsab teksti seest läbi viide ühele või teisele uuringule/situatsioonile/ajaloolisele faktile, kuid kui tahaksin lugejana teada täpsemalt, et kes-kus-mis, jään pimedasse kompima. Näiteks on toodud välja ajamaht, mida kulutavad india naised ja india mehed kodutöödele ööpäevas (6 tundi versus 36 minutit), aga eesti naiste ja meeste töömahtu pole numbrina välja toodud. Lootsin sellest raamatust endaga kaasa võtta rohkem teadmisi, kui tegelikkuses sain.
August 15, 2022
Teretulemast feminstilikku maailma! Kogumik koosneb meeldivalt paraja pikkustega, lihtsa ja ladusa kirjastiiliga mõtisklustest-arvamustest-tähelepanekutest. On väga hästi mõista, et autor on enda jaoks teemad läbi mõelnud ning ka elukogemusest on toodud mitmeid näiteid. Nii on kaetud palju erinevaid igapäevaelu puudutavaid teemavaldkondi, alates kodusest elust kuni poliitika ja meediani. Iga kirjutise lõpust leiab rohkelt viiteid allikatele, mis annab mõnuga ainest lisalugemiseks. Vat see raamat võiks olla ühiskonnaõpetuse rangelt soovituslik lugemisvara gümnaasiumis.
December 31, 2023
Väga vajalikul teemal raamat meestekeskses maailmas.
Üsna iseloomustav on Prantsuse revolutsiooni kangelanna Olympe de Gouges'i tsitaat: "Mees, oled sa võimeline olema õiglane? Selle küsimuse esitab sulle naine, sa ei võta ometi talt õigust sellist küsimust esitada? Ütle mulle, mis andis sulle sõltumatu mõjuvõimu minu sugu alla suruda? On see jõud? Su erilised anded?"
Üsna iseloomustav on Prantsuse revolutsiooni kangelanna Olympe de Gouges'i tsitaat: "Mees, oled sa võimeline olema õiglane? Selle küsimuse esitab sulle naine, sa ei võta ometi talt õigust sellist küsimust esitada? Ütle mulle, mis andis sulle sõltumatu mõjuvõimu minu sugu alla suruda? On see jõud? Su erilised anded?"
Read
June 24, 2022Antud raamat jäi pooleli, peale mitut korda proovimist. Ilmselt pole statistika ikkagi minu tühermaa, mis absoluutselt ei vähenda selle raamatu olulisust. Korjasin sealt killukesi.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews