What do you think?
Rate this book
Lingvistika #2
Lingvistinen metsä
Miten siluurikauden maakerrostumat liittyvät itämerensuomalaiseen pakanauskoon? Miksi Kalevala tuntuu suomalaisesta omalta ja Kalevipoeg virolaisesta vieraalta? Herättikö uraanimalmi Viron laulavan vallankumouksen?
Semiootikko ja biologi Valdur Mikitan Lingvistinen metsä pureutuu virolaisen ja itämerensuomalaisen kulttuurin historiaan aina mannerlaattojen liikkeistä alkaen. Mikitan tekstit risteilevät eri aikakausissa, maan pinnanmuodostumissa ja metsätyypeissä. Hänellä on kyky nähdä yhteyksiä nykyajan kulttuuri-ilmiöiden, maantieteellisten sijaintien sekä myyttien ja historian välillä. Raikkaan tulkinnan saavat niin esihistoriallisen ajan tapahtumat, kylmä sota kuin kesämökkikulttuuri.
Lingvistinen metsä on omalaatuinen ja yllättävä luonnon ja pienten kansojen puolustuspuhe. Anniina Ljokkoin kääntämän teoksen alussa on Mikitan tervehdys suomalaisille lukijoille. Itämerensuomalaisilla on edellytykset selviytyä ekokatastrofista, koska meillä on jäljellä kivikautisen keräilijän elämäntavan piirteitä metsissä kulkiessamme, kiitos synestesian, saunan ja sienikorin.
Semiootikko ja biologi Valdur Mikitan Lingvistinen metsä pureutuu virolaisen ja itämerensuomalaisen kulttuurin historiaan aina mannerlaattojen liikkeistä alkaen. Mikitan tekstit risteilevät eri aikakausissa, maan pinnanmuodostumissa ja metsätyypeissä. Hänellä on kyky nähdä yhteyksiä nykyajan kulttuuri-ilmiöiden, maantieteellisten sijaintien sekä myyttien ja historian välillä. Raikkaan tulkinnan saavat niin esihistoriallisen ajan tapahtumat, kylmä sota kuin kesämökkikulttuuri.
Lingvistinen metsä on omalaatuinen ja yllättävä luonnon ja pienten kansojen puolustuspuhe. Anniina Ljokkoin kääntämän teoksen alussa on Mikitan tervehdys suomalaisille lukijoille. Itämerensuomalaisilla on edellytykset selviytyä ekokatastrofista, koska meillä on jäljellä kivikautisen keräilijän elämäntavan piirteitä metsissä kulkiessamme, kiitos synestesian, saunan ja sienikorin.
334 pages, Hardcover
First published July 1, 2013
71 people are currently reading
704 people want to read
About the author
Valdur Mikita
20 books32 followersSemiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 65 reviews
January 17, 2025
see raamat pani mind erakordselt tugevalt oma surelikkust tajuma. mitte sellepärast, et Mikita oleks midagi nii diipi öelnud, lihtsalt... sain aru, et nüüd ma tõesti olen juba nii vana, et mul ei ole enam aega halbu raamatuid lugeda, kui ma elus midagi muud ka veel ära tahan teha.
kui sellel raamatul oleks olnud toimetaja (ei ole olnud. keeletoimetaja ainult, ja keele osas tõesti ei ole midagi ette heita), siis oleks see esiteks tükk maad õhem lihtsalt korduste arvelt, mille oleks saanud välja rookida (kuskil pole sellele viidet, aga paistab, nagu oleks tegu olnud eraldi valmiskirjutatud tekstidega, mis siis ühel hetkel on kokku köidetud. nii et samad motiivid, mõtted ja isegi konkreetsed laused korduvad peatükist peatükki) ja teiseks oleks kriitiline partner ehk nõudnud igasuguste kõrgelennuliste väidete jaoks tõestusi või faktikontrolli. mis midugi tähendab, et neid väiteid ei oleks saanud enam esitada, mis omakorda tähendab, et seda raamatut poleks saanud kirjutada. sest üldiselt selle raamatu juhtmõte ikkagi on see, et Eesti ja eestlased on kogu ülejäänud maailmast absoluutselt erinevad... mida sellisel moel saab väita ainult inimene, kes ei ole eriti reisinud ega oma silmaringi ka kirjanduse, filmide, ajalooõpingute või muude tavapäraste vahenditega avardada viitsinud. ja no ausalt öeldes ei paista ta olevat ka eriti palju teisi eestlasi kohanud.
aga jah, kui selle osa oleks välja jätnud, oleks järele jäänud ainult autori enda sünesteesia kirjeldused. mida ta muidugi ka laiendab alustuseks kõigile eestlastele ja siis väidab justkui ka, et sünesteesia ongi ainult (lõuna)eestlastele omane.
siin muidugi on selliseid aforisme, mis panevad muigama ja jäävad meelde. mis kindlasti on suur osa selle raamatu võlust laiema publiku jaoks, sest ikka on ju tore, kui keegi väidab enesekindlalt, et kärbsed on nagu koerad ja sääsed on nagu kassid. või et eestlasi poleks olemas, kui baltisakslased poleks meid välja mõelnud. või et seakartul on semiosfääri piirikupits. ainult et... see kõik ei tähenda tegelikult ju mitte midagi.
ühesõnaga, tohutu hulk sõnavahtu mingite täiesti meelevaldsete, tihtipeale tõestatavalt valede väidete ümber. see muidugi pole eesti publitsistikas mitte midagi uut - Mikital on selles žanris nii eelkäijaid kui järgijaid, Lennart Merist (khmkhm, Hõbevalge) Kristjan Pordini. ehk annab jumal mullegi kord portsu keskealise eesti mehe enesekindlust ja kirjutan ka midagi niisugust valmis? loodan muidugi, et ei.
aa, et miks ma üldse lugema hakkasin seda jama ja miks pooleli ei jätnud? sest kaotasin ühe kihlveo, mlle panuseks oli, et kaotaja peab "Lingvistilise metsa" läbi lugema. nii et kogu selles üldiselt kurvas loos on üks tore aspekt ja see on see, et K ehitaja sai ta põrandaliistud ikkagi enne jõule paika!
kui sellel raamatul oleks olnud toimetaja (ei ole olnud. keeletoimetaja ainult, ja keele osas tõesti ei ole midagi ette heita), siis oleks see esiteks tükk maad õhem lihtsalt korduste arvelt, mille oleks saanud välja rookida (kuskil pole sellele viidet, aga paistab, nagu oleks tegu olnud eraldi valmiskirjutatud tekstidega, mis siis ühel hetkel on kokku köidetud. nii et samad motiivid, mõtted ja isegi konkreetsed laused korduvad peatükist peatükki) ja teiseks oleks kriitiline partner ehk nõudnud igasuguste kõrgelennuliste väidete jaoks tõestusi või faktikontrolli. mis midugi tähendab, et neid väiteid ei oleks saanud enam esitada, mis omakorda tähendab, et seda raamatut poleks saanud kirjutada. sest üldiselt selle raamatu juhtmõte ikkagi on see, et Eesti ja eestlased on kogu ülejäänud maailmast absoluutselt erinevad... mida sellisel moel saab väita ainult inimene, kes ei ole eriti reisinud ega oma silmaringi ka kirjanduse, filmide, ajalooõpingute või muude tavapäraste vahenditega avardada viitsinud. ja no ausalt öeldes ei paista ta olevat ka eriti palju teisi eestlasi kohanud.
aga jah, kui selle osa oleks välja jätnud, oleks järele jäänud ainult autori enda sünesteesia kirjeldused. mida ta muidugi ka laiendab alustuseks kõigile eestlastele ja siis väidab justkui ka, et sünesteesia ongi ainult (lõuna)eestlastele omane.
siin muidugi on selliseid aforisme, mis panevad muigama ja jäävad meelde. mis kindlasti on suur osa selle raamatu võlust laiema publiku jaoks, sest ikka on ju tore, kui keegi väidab enesekindlalt, et kärbsed on nagu koerad ja sääsed on nagu kassid. või et eestlasi poleks olemas, kui baltisakslased poleks meid välja mõelnud. või et seakartul on semiosfääri piirikupits. ainult et... see kõik ei tähenda tegelikult ju mitte midagi.
ühesõnaga, tohutu hulk sõnavahtu mingite täiesti meelevaldsete, tihtipeale tõestatavalt valede väidete ümber. see muidugi pole eesti publitsistikas mitte midagi uut - Mikital on selles žanris nii eelkäijaid kui järgijaid, Lennart Merist (khmkhm, Hõbevalge) Kristjan Pordini. ehk annab jumal mullegi kord portsu keskealise eesti mehe enesekindlust ja kirjutan ka midagi niisugust valmis? loodan muidugi, et ei.
aa, et miks ma üldse lugema hakkasin seda jama ja miks pooleli ei jätnud? sest kaotasin ühe kihlveo, mlle panuseks oli, et kaotaja peab "Lingvistilise metsa" läbi lugema. nii et kogu selles üldiselt kurvas loos on üks tore aspekt ja see on see, et K ehitaja sai ta põrandaliistud ikkagi enne jõule paika!
July 26, 2015
"Lingvistilisest metsast" on kirjutatud ja arutatud leheveergudel ohtralt ning seda eesti kultuuri raskekaalaste poolt. Ei hakka mina oma sulgkaalulist mõttelendu nende vahele toppima, aga lisan lihtsalt paar juhuslikku uitmõtet, mis mul Mikita teost lugedes tekkisid. Otsides Mikitale ja tema fenomenaalselt populaarseks kujuneva raamatule "Lingvistiline mets" paralleelteost eesti kultuurist, siis suudan välja pakkuda ainult Lennart Mere ja tema "Hõbevalge(ma)". Kui Meri rändas mööda eesti ajalugu ja mereteid, siis Mikita mööda eesti keelt ja metsaradu. Nendes kahes mehes on mingi sarnane soomeugrilik ürgelement peidus, ainult üks on Ranna-Eestist, teine Metsa-Eestist pärit. Ka žanriliselt kuuluvad teosed minu arvates samasse kategooriasse - mõttekiri (tuletis reisikirjast).
Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!
Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!
Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 23, 2015
"Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud."
March 1, 2014
Minu jaoks siiski natuke liiga "uhhuu" raamat. Mõttekonstruktsioonina küll väga huvitav, oli osi, mis väga meeldisid (nt "Kalevipoja lüüriline mädanemine"), kuid oletused, hüpoteesid ja järeldused on ikka väga hoogsad - või mida arvata nt sellest:
"Võib-olla just siin ronisid kohmakad õhku ahmivad kalad esimest korda maismaale". (lk 134)
"Kolmandaks, nagu juba mainitud, on Eesti paik, kus elu rändas maismaale" (lk 135)
Ehk siis juba järgmiseks leheküljeks on pelgast oletusest saanud fakt. Ja vahepealne osa ei sisalda seejuures õhku visatud väite lähemat analüüsi.
Aga samas pole tõetruudus ju ka raamatu eesmärk, see on pigem nägemus, unistus, mäng... ja soov lugejat sinna kaasa tõmmata.
"Võib-olla just siin ronisid kohmakad õhku ahmivad kalad esimest korda maismaale". (lk 134)
"Kolmandaks, nagu juba mainitud, on Eesti paik, kus elu rändas maismaale" (lk 135)
Ehk siis juba järgmiseks leheküljeks on pelgast oletusest saanud fakt. Ja vahepealne osa ei sisalda seejuures õhku visatud väite lähemat analüüsi.
Aga samas pole tõetruudus ju ka raamatu eesmärk, see on pigem nägemus, unistus, mäng... ja soov lugejat sinna kaasa tõmmata.
June 12, 2015
Osadele raamatutele ei saagi puhta südametunnistusega star´e anda...
Antud raamatust lootsin eriti palju, sest "mets" ja "lingvistika" (!!!!!!) - mis võiks veel parem olla?! Olin NII KINDEL, et ei vaevunud hetkekski kontrollima, kas mu sisetunne ka õigust räägib. Või mis sisetunne. Polnud siin tundega mingit pistmist, puhas loll loogika.
Aga raamat koosneb minu meelest 70 leheküljest jurast, ca 109 leheküljest üsnagi huviga loetavast materjalist ja taas 40 leheküljest lõpujurast. Igikorduvad väljendid on "seda on raske kirjeldada" või "ma ei oska seda kirjeldada". Aga mida sa siis kirjutad üldse, mees? Äkki mõtled enne selgeks, kuidas seda kirjeldada, ja kui ei saa selgeks, äkki siis ei kirjutagi?
Loetav osa koosneb enam-vähem faktilisest materjalist. Alguse 70 lk + lõpu 40 lk peaks tegelikult ilukirjandus olema. Mikita oleks võinud seda sellisena kirjutada. Aga mulle tundub, et ta ei oska. Tundub olevat mees, kes ei oska korralikult ei seda ega teist. Ise tunnistab ka, et 3 eelnevat raamatut juba aia taha läinud. Minu meelest on see ka aia taga. Miks see on bestseller? Ma arvan, et see peaks siililegi selge olema.
Kolm tähte sai minult siis see 109 lehekülge raamatu keskel. Algus ja lõpp ei saaks ühte ka mitte.
Antud raamatust lootsin eriti palju, sest "mets" ja "lingvistika" (!!!!!!) - mis võiks veel parem olla?! Olin NII KINDEL, et ei vaevunud hetkekski kontrollima, kas mu sisetunne ka õigust räägib. Või mis sisetunne. Polnud siin tundega mingit pistmist, puhas loll loogika.
Aga raamat koosneb minu meelest 70 leheküljest jurast, ca 109 leheküljest üsnagi huviga loetavast materjalist ja taas 40 leheküljest lõpujurast. Igikorduvad väljendid on "seda on raske kirjeldada" või "ma ei oska seda kirjeldada". Aga mida sa siis kirjutad üldse, mees? Äkki mõtled enne selgeks, kuidas seda kirjeldada, ja kui ei saa selgeks, äkki siis ei kirjutagi?
Loetav osa koosneb enam-vähem faktilisest materjalist. Alguse 70 lk + lõpu 40 lk peaks tegelikult ilukirjandus olema. Mikita oleks võinud seda sellisena kirjutada. Aga mulle tundub, et ta ei oska. Tundub olevat mees, kes ei oska korralikult ei seda ega teist. Ise tunnistab ka, et 3 eelnevat raamatut juba aia taha läinud. Minu meelest on see ka aia taga. Miks see on bestseller? Ma arvan, et see peaks siililegi selge olema.
Kolm tähte sai minult siis see 109 lehekülge raamatu keskel. Algus ja lõpp ei saaks ühte ka mitte.
December 3, 2023
Ergutav ja värske vahepala rõhuvaks saanud viidete ja plagiaadita akadeemilistele artiklitele. Ja vist mingis laiemas suhtumiseküsimuses ka: meenus, et kultuurist ja akadeemiast on ikka olulisem iseenene.
Jagan Mikita Nietzschelikku mõttekäiku: Need kaks suurt kategooriat, millel põhineb nüüdisaegse inimese maailm - tõde ja armastus -, on inimese sootuks ära rikkunud. Pakkudes müüdi aseainena tõde ja jõu aseainena armastust, on niisugune mõtteviis inimese olemust ainult ähmastanud. Minu arvates on see aintiikmaailmast pärit inimese muutmise projekt lihtsalt lõplikult läbi kukkunud. Korilase väel ja müüdil põhinev maailm on tohutult palju selgem, seal ei ole inimene veel kaotsi läinud. Armastuse ja tõe otsingul inimene kas väsib või hullub, ebamääraste asjade järele küünitav inimene laguneb viimaks ise lõplikult koost. Armastus on ühe monoteistliku usundi väärtõlgendus, mis algselt oli siiski väeõpetus. Muistne inimene ei otsinud armastust, tal ei olnud seda vajagi. Sisemine jõud on inimese ainus seisund, mida saab usaldada.
Jagan Mikita Nietzschelikku mõttekäiku: Need kaks suurt kategooriat, millel põhineb nüüdisaegse inimese maailm - tõde ja armastus -, on inimese sootuks ära rikkunud. Pakkudes müüdi aseainena tõde ja jõu aseainena armastust, on niisugune mõtteviis inimese olemust ainult ähmastanud. Minu arvates on see aintiikmaailmast pärit inimese muutmise projekt lihtsalt lõplikult läbi kukkunud. Korilase väel ja müüdil põhinev maailm on tohutult palju selgem, seal ei ole inimene veel kaotsi läinud. Armastuse ja tõe otsingul inimene kas väsib või hullub, ebamääraste asjade järele küünitav inimene laguneb viimaks ise lõplikult koost. Armastus on ühe monoteistliku usundi väärtõlgendus, mis algselt oli siiski väeõpetus. Muistne inimene ei otsinud armastust, tal ei olnud seda vajagi. Sisemine jõud on inimese ainus seisund, mida saab usaldada.
November 9, 2021
Välillä kirjastossa tulee vastaan kiinnostavia kirjoja. Lingvistisen metsän kansi ja nimi houkuttelivat tarttumaan ja takakansiteksti sai lainaamaan. Kaipasin pitkän proosaeepoksen jälkeen vähän kevyempää ja lyhyempää tekstiä, joten kolumnimainen rakenne nosti tämän kirjan lukulistalle.
Sikäli tuli kuitenkin huti, että eihän tämä nyt ihan kevyttä tekstiä ollutkaan. Valdur Mikita on virolainen – täsmällisemmin etelävirolainen – kirjailija ja semiootikko ja tämä kirja taas melkoinen syväsukellus semiotiikkaan ja merkityksiin. Meni siis monin paikoin reippaasti yli hilseen ja hitusen lennokkaissa sfääreissä minun makuuni.
Paikka paikoin Lingvistinen metsä osuu kuitenkin hyvin kiinnostaviin pisteisiin. Virolaisen uraanimalmin luonne, sukellusvene K-129:n kohtalo, Mikitan ajatukset ilmastonmuutoksesta, synestesian ja perifeerisyyden merkitys... Virolaisen kulttuurimaiseman syväluotaus, merkityksenlouhinta ja vaikkapa näkemykset Viron maaperän matkoista ympäri maailman olivat myös kiinnostavia. Yleensähän tällaista tekstiä lukee yksinomaan suomalaisesta näkökulmasta, mutta mukavaa oli tutustua myös naapurimaahan tällä tavoin.
Lingvistisessä metsässä on paljon luovaa ja mielenkiintoista ajattelua. Metsässä viihtyville ihmisille Mikitan ajatukset varmasti kolahtavat.
Sikäli tuli kuitenkin huti, että eihän tämä nyt ihan kevyttä tekstiä ollutkaan. Valdur Mikita on virolainen – täsmällisemmin etelävirolainen – kirjailija ja semiootikko ja tämä kirja taas melkoinen syväsukellus semiotiikkaan ja merkityksiin. Meni siis monin paikoin reippaasti yli hilseen ja hitusen lennokkaissa sfääreissä minun makuuni.
Paikka paikoin Lingvistinen metsä osuu kuitenkin hyvin kiinnostaviin pisteisiin. Virolaisen uraanimalmin luonne, sukellusvene K-129:n kohtalo, Mikitan ajatukset ilmastonmuutoksesta, synestesian ja perifeerisyyden merkitys... Virolaisen kulttuurimaiseman syväluotaus, merkityksenlouhinta ja vaikkapa näkemykset Viron maaperän matkoista ympäri maailman olivat myös kiinnostavia. Yleensähän tällaista tekstiä lukee yksinomaan suomalaisesta näkökulmasta, mutta mukavaa oli tutustua myös naapurimaahan tällä tavoin.
Lingvistisessä metsässä on paljon luovaa ja mielenkiintoista ajattelua. Metsässä viihtyville ihmisille Mikitan ajatukset varmasti kolahtavat.
April 6, 2021
Tõsiselt põnevad mõtted!
February 10, 2022
sümpaatne süst eestlust
July 25, 2021
“Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.
Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.
Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.
Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.
Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.
Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.
Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.
July 27, 2020
Kui oled oma suvekoju sõitnud ning hoidud eemale inimestest, keda puhkuse ajal näha ei taha, siis sobib kätte võtta Mikita "Lingvistiline mets" - räägib ta ju sedasama, millest isegi salamahti mõtled. :) Tema arutluskäigud on huvitavad ja nii mõnigi sarnane mõte on endalgi peast läbi käinud. Loomulikult ei pea Mikitaga kõiges nõustuma, kuid nii mõnegi asja sõnastab ta ikka üsna täpselt ära. :)) Samas üks erinevus meil on - kui Mikita on metsainimene ja peab eestlasi metsarahvaks, siis lõunaeestlasena on ta ära unustanud mere. Suur osa eestlasi on siiski mererahvas, kuigi ega see laiemas plaanis midagi muuda. Ehk on Mikital plaanis kirjutada ka "Lingvistiline meri". ;)
November 30, 2014
Tõttöelda on see mul pooleli. Mul ei ole kombeks raamatuid pooleli jätta, aga selle konkreetse raamatuga on nii, et ma ei ole isegi välja mõelnud, kunas peaks tulema jätkamise päev.
Ükskord.
Tõenäoliselt sain esimese poole raamatu lugemisega üledoosi. Siit ka hoiatus: tarbida ettevaatlikult.
Ükskord.
Tõenäoliselt sain esimese poole raamatu lugemisega üledoosi. Siit ka hoiatus: tarbida ettevaatlikult.
April 11, 2018
Väga keeruline on anda sellele raamatule hinnangut. Kui anda hinnang selle järgi, kui meisterlikult on antud edasi autori sisemaailma, tema tajusid, aistinguid, maailmataju - siis saaks raamat kindlasti viis tärni. Kui anda hinnang selle järgi, mil määral see mind kui lugejat kõnetas, saaks ta ehk kaks tärni.
Tegelikult on tegu teosega, mille puhul üks kurbloolisus on selle, et selle tõlgendused elavad juba oma elu ning vahel on need muutunud juba algse raamatuga vastassuunalisteks. Seega, lugedes raamatut viis aastat peale selle ilmumist, pole lugeja enam see "puhas leht", kes võttis selle kätte aastal 2013, mil polnud veel neid pikki vaidlusi Mikita poolt ja vastu.
Seega neli tärni just autori võime eest väga haaravalt oma maailmataju kirjutada ning see üks tärn läheb täisskoorist maha just seetõttu, et pidevalt leidsin end seda raamatut lugedes ütlemas: "aga siin ta jälle üldistab, suure osa eestlaste jaoks see üldse nõnda ei ole".
Aga veendunud põhja ja lääne-eestlasena leidsin vastuse Mikita enda lausest: "Isegi Eesti on kaugelt liiga suur – Saaremaa, Narva-Jõesuu, Tallinn, Lahemaa, Matsalu või Pandivere on minu jaoks sama kauged ja abstraktsed paigad nagu Hongkong, Kasahstan või Washington." Võin vist sama öelda Tartu, Võru, Valga, Põlva ... ehk isegi Viljandi kohta.
Tegelikult on tegu teosega, mille puhul üks kurbloolisus on selle, et selle tõlgendused elavad juba oma elu ning vahel on need muutunud juba algse raamatuga vastassuunalisteks. Seega, lugedes raamatut viis aastat peale selle ilmumist, pole lugeja enam see "puhas leht", kes võttis selle kätte aastal 2013, mil polnud veel neid pikki vaidlusi Mikita poolt ja vastu.
Seega neli tärni just autori võime eest väga haaravalt oma maailmataju kirjutada ning see üks tärn läheb täisskoorist maha just seetõttu, et pidevalt leidsin end seda raamatut lugedes ütlemas: "aga siin ta jälle üldistab, suure osa eestlaste jaoks see üldse nõnda ei ole".
Aga veendunud põhja ja lääne-eestlasena leidsin vastuse Mikita enda lausest: "Isegi Eesti on kaugelt liiga suur – Saaremaa, Narva-Jõesuu, Tallinn, Lahemaa, Matsalu või Pandivere on minu jaoks sama kauged ja abstraktsed paigad nagu Hongkong, Kasahstan või Washington." Võin vist sama öelda Tartu, Võru, Valga, Põlva ... ehk isegi Viljandi kohta.
January 14, 2018
Mikita maailma mahub mõnusaid mõtisklusi Maarjamaast maagiline meretäis. Kohati kipub kokkukraabitud konnotatsioonide kuhi ka kuivaks: arvestades arutluste arvukust aga arusaadav. Eestluse eesmärgipärane esindamine esseistikas elavdab eksimatult eestlaste e-mütoloogiat sel salapäraselt sinisilmsel sajandil. Soodest, saartest, samblast, siilidest, soojadest suplustest, sumedatest suveöödests, septembristest sabinatest saavutatav kodu kajastub kirjaniku kaemustes kordumatu kaunidusega. Mõnikord mõtisklev, aeg-ajalt arutav, keldris käind ja keldris kakand Mikita meelitab lugema lusti, lõbu, leebuse, lummuse, laheduse, lorilugude kerguse ja kuraasiga täis teksti täiesti tahtlikult täna, tuna ja homme. Tänks!
February 19, 2014
Iga inimese sees on varjul kummaline ja vastuoluline unistus - jätta võimalikult vähe jälgi. See on nagu mälestus ühest kaugest suguharust, kelle viimased jäljed tuul liivalt pühib ja läinud nad ongi, nagu poleks neid mitte kunagi elanudki. Selline unistus teeb inimese kergeks, hullupööra kergeks. Tuul, mis ükskord pühib ära meie viimsed varjud võsast - selle tuule ootuses võikski ju elada, võiks armastada.
July 19, 2015
Eks väike rahvas peabki ennast suureks mõtlema! Raamat hea alguspunkt, et edasi minna, sest skeptik minus tahaks ikka rohkem tõestusi ja võrdlusmaterjali.
November 9, 2021
Lingvistinen metsä on häkellyttävä ja lennokas teos, josta luulen ymmärtäneeni vain murto-osan. Mikita on kuin etelävirolaisesta ikimetsästä ihmisten ilmoille putkahtanut šamaani, vaikka on koulutukseltaan sekä biologi että semiootikko ja se kuuluu teoksen esseissä. Alkuun kirjailija sanoo olevansa synesteetikko ja kertoo miltä se tuntuu; jatkaa sitten maapallon geologisilla aikakausilla ja ties millä - ja pudottaa minut aika lailla kärryiltä.
Lingvistinen metsä on villi ja runsas teos, joka avaa Viroa ja virolaisuutta lennokkaasti ja pitelemättä. Mikita puhuu myös Suomesta ja Viron rajanaapureista Latviasta ja Liettuasta, mikä oli myös kiinnostavaa, koska tunnen noita maita huonosti. Viro on pieni maa, pieni kansakunta ja pieni kielialue, vielä pienempi kuin Suomi. Itsenäistymisen jälkeen maan kehitys on ollut huimaa, siksi virolainen on ymmällään ja tuskailee identiteettinsä ja itsetuntonsa kanssa. Mutta oikeastaan ei tarvitsisi, sillä virolaisilla (ja meillä suomalaisilla) on tallella henkiinjäämisen taito mahdollisen ekokatastrofin sattuessa - kuten Mikitan kehittelemä keräilyindeksi osoittaa :D
Onhan tämä loistava ja nerokas teos, joskin minulle vaikeahko. Kannattaa kuunnella Mikitan ja Urmas Vadin keskustelu kirjasta Youtubessa. Linkki blogissa. ja siellä on myös meheviä sitaatteja.
Lingvistinen metsä on villi ja runsas teos, joka avaa Viroa ja virolaisuutta lennokkaasti ja pitelemättä. Mikita puhuu myös Suomesta ja Viron rajanaapureista Latviasta ja Liettuasta, mikä oli myös kiinnostavaa, koska tunnen noita maita huonosti. Viro on pieni maa, pieni kansakunta ja pieni kielialue, vielä pienempi kuin Suomi. Itsenäistymisen jälkeen maan kehitys on ollut huimaa, siksi virolainen on ymmällään ja tuskailee identiteettinsä ja itsetuntonsa kanssa. Mutta oikeastaan ei tarvitsisi, sillä virolaisilla (ja meillä suomalaisilla) on tallella henkiinjäämisen taito mahdollisen ekokatastrofin sattuessa - kuten Mikitan kehittelemä keräilyindeksi osoittaa :D
Onhan tämä loistava ja nerokas teos, joskin minulle vaikeahko. Kannattaa kuunnella Mikitan ja Urmas Vadin keskustelu kirjasta Youtubessa. Linkki blogissa. ja siellä on myös meheviä sitaatteja.
February 3, 2021
Omal moel on see raamat täiuslik. Selle mõistmiseni jõudsin viimases peatükis nn. metsikute teooriat lugedes: "...kui "metsik" saab kultuurimärgiks, on juba ükskord kirja sisse pandud...Sellest peale ei ole ta enam metsik, vaid kübeke tavapärasest....Kui metsik siiski kirja sisse panna, siis tuleks seda teha nii, et osa temast jääks sihilikult märgi sisse püüdmata.".
Sain aru, et see, mind kogu raamatus pidevalt seganud kirjutatu mõistmise probleem on ehk taotluslik ja seega kogu teos suurepärane eesmärgi saavutamine. Et selle suurimaks taotluseks on läbii isikliku maailmatunnetuse jagamise "...aidata inimesel kasvatada oma isiklikku reaalsust, müstilist kõnnumaad, mis jääb talle saatjaks surmani.".
Aga ma oleks tahtnud rohkem. Sünesteetilisest mitmiktajust raamat justkui nõuaks enamat kui sõnad: pilte, sirgeldusi, heliribasid videolõike. Tänapäeval (isegi enam aastal 2013) ei pea leppima ainuüksi sõnadega. Osa minust tahaks seda raamatut veelkord lugeda aga tean, et ei suuda ennast selleks sundida. Pean tunnistama oma küündimatust ja see on OK.
Sain aru, et see, mind kogu raamatus pidevalt seganud kirjutatu mõistmise probleem on ehk taotluslik ja seega kogu teos suurepärane eesmärgi saavutamine. Et selle suurimaks taotluseks on läbii isikliku maailmatunnetuse jagamise "...aidata inimesel kasvatada oma isiklikku reaalsust, müstilist kõnnumaad, mis jääb talle saatjaks surmani.".
Aga ma oleks tahtnud rohkem. Sünesteetilisest mitmiktajust raamat justkui nõuaks enamat kui sõnad: pilte, sirgeldusi, heliribasid videolõike. Tänapäeval (isegi enam aastal 2013) ei pea leppima ainuüksi sõnadega. Osa minust tahaks seda raamatut veelkord lugeda aga tean, et ei suuda ennast selleks sundida. Pean tunnistama oma küündimatust ja see on OK.
January 30, 2021
Teos on kompott faktidest, müütidest, ajaloost, psühholoogiast, lugudest, geograafiast, autori enda mälestustest jne. Teemasid on seinast seina ja kõike korraga läbi lugeda on üpris keeruline. Ilmselt ongi raamatut parem läbi võtta pikema aja vältel.
Väga mõnus oli ennast, enda perekonda, sõpru ja sugulasi nii mõneski peatükis ära tunda. Naljakas oli peale mullaste Lõuna-Eesti sugulaste poolt saadetud kartulite koorimist ja hapukoorega toorsalati söömist, raamat pihku võtta ja ennast selle osana tunda. Samuti sain teada, et minu tädi on täielik seenemetsik, vanaema on rehametsik ning ema laulumetsik.
Arvan, et sellesse raamatusse suutis Mikita kokku pressida kõik põhjused, miks meie pisike Eesti nii hea, ilus ja eriline on.
Väga mõnus oli ennast, enda perekonda, sõpru ja sugulasi nii mõneski peatükis ära tunda. Naljakas oli peale mullaste Lõuna-Eesti sugulaste poolt saadetud kartulite koorimist ja hapukoorega toorsalati söömist, raamat pihku võtta ja ennast selle osana tunda. Samuti sain teada, et minu tädi on täielik seenemetsik, vanaema on rehametsik ning ema laulumetsik.
Arvan, et sellesse raamatusse suutis Mikita kokku pressida kõik põhjused, miks meie pisike Eesti nii hea, ilus ja eriline on.
May 25, 2024
tuli vähemmän yksinäinen olo kirjailijan tavasta kuvata miten ei pysty kielentämään kokemustaan olemassaolosta. ohhhoh voispa lukee tän viroksi
March 17, 2025
"Aimdused on teinekord palju tähtsamad kui teadmised."
July 25, 2016
Harva juhtub kätte raamat, mida hakkad lugema ning ühel hetkel enam muust mõelda ega rääkida suudagi, kui vaid sest raamatust. Nii on sel aastal olnud mul Hesse "Stepihundi", "Narcizz ja Goldmundi" ja värske Melchioriga. Nüüd siis "Lingvistiline mets". Minusugusele patrioodile on see mõistagi Piibli eest, ehkki Mikita läheb oma mõttelennuga rahvuslusest mööda, kaevub sügavamale ürgse päritolu poole. Mis eriti kihvt - lisaks õigetele sõnadele on Mikita leidnud õige "tooni" - tõsisest, mõtlemapanevast ja nukrast räägib ta kergelt ning humoorikalt.
Kohati läks asi minu jaoks liiga suurte sõnade tegemiseks. Teadlased võivad ju teha kuskil oma katseid ja väita, et ka kõrvitsal on teadvus ning inimene ei saa temaga suhelda üksnes seepärast, et meil puudub kõrvitsatega ühine keel. Kuid minu mõtlemist mööda on inimene maailma ja selle ajaloo mastaabis nii haledalt pisike, et ei saa ega peagi kõike hoomama. Ning nagu Mikita ise teab ja ka kirjutas, on see sahtel tõesti põhjatu. Ses suhtes meenutab Mikita minu ajalooõpetajat. Huvi ja initsiatiivi äratamiseks segab ta fakte kunstiliste liialduste kaardipakis, mängleb ja manipuleerib lugejaga, kõdistab teda mõnusalt talla alt. Ja nagu on põhjatu kultuur, on põhjatu ka "Lingvistiline mets". Usun, et saan ikka ja jälle selle juurde tagasi pöörduda ning mõtiskleda.
Kohati läks asi minu jaoks liiga suurte sõnade tegemiseks. Teadlased võivad ju teha kuskil oma katseid ja väita, et ka kõrvitsal on teadvus ning inimene ei saa temaga suhelda üksnes seepärast, et meil puudub kõrvitsatega ühine keel. Kuid minu mõtlemist mööda on inimene maailma ja selle ajaloo mastaabis nii haledalt pisike, et ei saa ega peagi kõike hoomama. Ning nagu Mikita ise teab ja ka kirjutas, on see sahtel tõesti põhjatu. Ses suhtes meenutab Mikita minu ajalooõpetajat. Huvi ja initsiatiivi äratamiseks segab ta fakte kunstiliste liialduste kaardipakis, mängleb ja manipuleerib lugejaga, kõdistab teda mõnusalt talla alt. Ja nagu on põhjatu kultuur, on põhjatu ka "Lingvistiline mets". Usun, et saan ikka ja jälle selle juurde tagasi pöörduda ning mõtiskleda.
March 21, 2016
Esimese 40 lehekülje pealt tahtsin küll selle raamatu käest panna, see pidev sünteesia jutt ei paelunud kuidagi. Raamatu lõpus tuli seda veel ning ka seal ei hakanud see paeluma. Üleüldse oli raamatus natukene liiga palju kordusi + mõnes kohas olid trükivead (häbi-häbi toimetajale, mul alati jäävad sellised asjad silma kriipima, sest see annab märku, et toimetaja pole asja mõttega läbi lugenud - näiteks kui sõna "lisaks" on kirjutatud "lsaks").
Igatahes mulle meeldis see raamat kui maalapse ood Eesti maale (mitte segi ajada Eestimaaga kui riigiga). Pani kindlasti mõtlema kuidas areneb meie kultuur, mis üldse on kultuur ning sama ka loodusega. Kuna mu vanaema on geoloog ja lapsena temaga mööda Eestit ringi reisides on ikka kivimitest ja loodusest palju juttu olnud, siis just need osad olid minu jaoks raamatus väga põnevad.
Andis ka mõningasi faktiteadmisi - näiteks meeldis mulle väike jutuke mehest, kes kuses ennast ajalukku. tõenäoliselt just põneva pealkirja tõttu jäi hästi meelde, kuidas fosfor avastati.
Minus küll ei tekitanud raamat tahtmist puude latvadel hüpata ja kurguhäälega laulda, kuid tuli suur kihk minna metsa loodust uurima.
Kuigi see pigem oli huvitav lugemine, ma siiski hetkel tema teiste teostega tutvuda ei sooviks, maht sai nagu praeguseks täis.
Igatahes mulle meeldis see raamat kui maalapse ood Eesti maale (mitte segi ajada Eestimaaga kui riigiga). Pani kindlasti mõtlema kuidas areneb meie kultuur, mis üldse on kultuur ning sama ka loodusega. Kuna mu vanaema on geoloog ja lapsena temaga mööda Eestit ringi reisides on ikka kivimitest ja loodusest palju juttu olnud, siis just need osad olid minu jaoks raamatus väga põnevad.
Andis ka mõningasi faktiteadmisi - näiteks meeldis mulle väike jutuke mehest, kes kuses ennast ajalukku. tõenäoliselt just põneva pealkirja tõttu jäi hästi meelde, kuidas fosfor avastati.
Minus küll ei tekitanud raamat tahtmist puude latvadel hüpata ja kurguhäälega laulda, kuid tuli suur kihk minna metsa loodust uurima.
Kuigi see pigem oli huvitav lugemine, ma siiski hetkel tema teiste teostega tutvuda ei sooviks, maht sai nagu praeguseks täis.
May 31, 2016
Täitsa omamoodi ja pöörane lugemine. Ma olen enam kui veendunud, et seda raamatut lugedes paljud leiavad endas mingeid "kiikse", mida raamatus on kirjeldatud :) Ja võibolla tekib seeläbi ka endast parem arusaamine.
Kohati läks lugemine libedamalt, kohati oli aeganõudev.
Mõned mõtted raamatust:
Eesti võib täna olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aata vältel. Ja kõik see kestab samas geograafilises ruumis ikka edasi.
Näib veider ja samas vastuoluline, et peaaegu kõikide "suurte" probleemide puhul pasitab mõtlemine olevat üsna kasutu. Mõtlemisega lahendatakse inimese elus päris edukalt väikseid asju, kuid väga harva suuri.
Kui poleks olnud sääski, oleks antiik kindla peale sündinud Läänemere kaldal.
Mida hapramaks muutuvad inimsuhted, seda olulisemaks saab "kultuur".
Kohati läks lugemine libedamalt, kohati oli aeganõudev.
Mõned mõtted raamatust:
Eesti võib täna olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aata vältel. Ja kõik see kestab samas geograafilises ruumis ikka edasi.
Näib veider ja samas vastuoluline, et peaaegu kõikide "suurte" probleemide puhul pasitab mõtlemine olevat üsna kasutu. Mõtlemisega lahendatakse inimese elus päris edukalt väikseid asju, kuid väga harva suuri.
Kui poleks olnud sääski, oleks antiik kindla peale sündinud Läänemere kaldal.
Mida hapramaks muutuvad inimsuhted, seda olulisemaks saab "kultuur".
January 15, 2016
V. Mikita "Lingvistiline mets" täidab selle kriteeriumi, mille alusel ma panen Goodreadsis raamatule viiest punktist viis ehk siis "It was amazing" - see tekitab vau! emotsiooni, vot nii pole ma mitte kunagi mõelnud või selle peale ma poleks tulnudki. Selle emotsiooni, et tahad sealt mõnda lõiku kellelegi teisele kõvasti ette lugeda ja tolle arvamust teada. Poole raamatu peal mõtlesin, et tuleks ikka üks tärn vähem anda, sest mõtted läksid ikka hoopis teises suunas kui minu omad, aga olin suuremeelne ja otsustasin lubada inimesel teistmoodi arvata kui ta seda vähemalt suurejooneliselt teeb.
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2015/...
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2015/...
read-estonian-autors
February 23, 2017Olles 5 aastat Eestist eemal elanud teeb selle raamatu lugemine südame soojaks ja toob irve näole.
Euroopa suurlinna elanikele on raske kirjeldada metsa müstilisust, kuid Mikita suudab osavalt sõnadesse panna minu peas toimuva emotsioonide ja mõtete virrvarri.
Ma arvan mitte ükski eestlane ei oska Eestit tõeliselt väärtustada enne kui ta pole mõnes maailma suurlinnas elanud... :)
Eestist eemal olles tunduvad mulle ka sääsed armsad...ja sokisahtlis hoian ikka vanaema kootud villaseid sokke.
Super raamat, kui ainult neid kirjavigu nii palju ei oleks.
Euroopa suurlinna elanikele on raske kirjeldada metsa müstilisust, kuid Mikita suudab osavalt sõnadesse panna minu peas toimuva emotsioonide ja mõtete virrvarri.
Ma arvan mitte ükski eestlane ei oska Eestit tõeliselt väärtustada enne kui ta pole mõnes maailma suurlinnas elanud... :)
Eestist eemal olles tunduvad mulle ka sääsed armsad...ja sokisahtlis hoian ikka vanaema kootud villaseid sokke.
Super raamat, kui ainult neid kirjavigu nii palju ei oleks.
August 22, 2016
"Globaliseerumise ja "maailmakultuuri" tulemuseks on omamoodi semiootilised tapatalgud."
"Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted."
"Inimene muutub märksa enam siis, kui ta millestki loobub, mitte siis, kui ta midagi juurde õpib. Inimese aju vajab aeg-ajalt puhkust kultuurist, tähendusest ja iseendast."
"Allkirjast on saanud viimane pelgupaik oma käega loodud kirjale."
"Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted."
"Inimene muutub märksa enam siis, kui ta millestki loobub, mitte siis, kui ta midagi juurde õpib. Inimese aju vajab aeg-ajalt puhkust kultuurist, tähendusest ja iseendast."
"Allkirjast on saanud viimane pelgupaik oma käega loodud kirjale."
August 30, 2014
Devoni liival
jalutab vanapagan
Mõte on metsas
jalutab vanapagan
Mõte on metsas
June 16, 2023
Soliidse "Hõbevalge" noorem (aga mitte väiksem!) ja emotsionaalsem vend.
July 30, 2024
Bioloogia ja semiootika haridusega Valdur Mikita raamat “Lingvistiline mets” otsib eesti identiteeti, tähendust ja sisu eesti kultuurile. Mikita on veendunud, et see on kuidagi seotud metsaga ning oma sisekaemuslikul moel üritab ta omistada eesti kultuurile mingit unikaalset dimensiooni. Ta puudutab oma raamatus populaarteaduslikul viisil väga paljusid teemasid, mis seda teooriat nimetatud dimensioonist kas otse või kaudselt peaksid toetama, aga nii mõnegi küsimuse käsitlus näib mulle kui teadlasele liiga naiivne ja endale sobivas suunas tõlgendatud. See on umbes selline tunne, nagu kuulaks kedagi, kes peab end teemas juba paari “Wikipedia” artikli lugemise järel asjatundjaks. Kohati jääbki mulje, nagu oleks autor kolanud Wikipedias, avanud ühe lingi teise järel ja siis kirjutanud nende põhjal oma teooriaga sobivat kokkuvõtet. Seepärast on lahatavate küsimuste hulk, järjekord ja süvenemisaste raamatus küllaltki juhuslik - näiteks kuidas puutuvad asjasse Sillamäe uraanitootmise üksikasjad, et sellest niivõrd pikalt rääkida?
Tõsi, Mikita tunnistab ka ise, et ta ei oska seda sõnastada, millest ta räägib. Ta üritab läbi erinevate mõttevälgatuste edasi anda mingit ideed, mis tema peas ei ole veel vormi võtnud (ei tea, kas võtabki?), kuid kobab käsikaudu selle erinevaid nurki, lootes, et ehk on siit teistel võimalik täpsemalt edasi avastada. Lk 49 kirjutab ta: “Selles raamatus püüan ma luua omamoodi tühjade hulkade teooriat, mis viitab sinna, kus võiks olla midagi, mis pole veel kuju võtnud, kuid on siiski põhimõtteliselt võimalik."
See teeb raamatu lugemise keeruliseks - iga uue teemaga (lõiguga) võivad lisanduda ühe uued võõrsõnad, esineb palju mõttekordusi ja lõigud ei moodusta süsteemi ega tervikut. Seetõttu, mis seal salata, on lugemine igavavõitu ja päris paljudest lõikudest hakkasin lõpuks üle hüppama. Paraku ei saa öelda, et raamat oleks ka hariv, sest suur osa öeldut ei põhine faktidel - palju on raamatus lauseid stiilis "Mulle meeldib uskuda…”
Vaatamata minu eelpool toodud kriitikale on uue dimensiooni avamine Mikital mingil määral siiski õnnestunud ja selle eest tuleb raamatut kiita. Mis seal salata, argirutiinidesse ja tänapäeva normidesse takerdunud keskmisel lugejal nagu mina tekitas selline populaarteaduslikus võtmes kirjutatud raamat vähemalt usu, et kultuuril võib tõesti olla üks selline lisamõõde. Ja see tundub uus ning huvitav.
Tõsi, Mikita tunnistab ka ise, et ta ei oska seda sõnastada, millest ta räägib. Ta üritab läbi erinevate mõttevälgatuste edasi anda mingit ideed, mis tema peas ei ole veel vormi võtnud (ei tea, kas võtabki?), kuid kobab käsikaudu selle erinevaid nurki, lootes, et ehk on siit teistel võimalik täpsemalt edasi avastada. Lk 49 kirjutab ta: “Selles raamatus püüan ma luua omamoodi tühjade hulkade teooriat, mis viitab sinna, kus võiks olla midagi, mis pole veel kuju võtnud, kuid on siiski põhimõtteliselt võimalik."
See teeb raamatu lugemise keeruliseks - iga uue teemaga (lõiguga) võivad lisanduda ühe uued võõrsõnad, esineb palju mõttekordusi ja lõigud ei moodusta süsteemi ega tervikut. Seetõttu, mis seal salata, on lugemine igavavõitu ja päris paljudest lõikudest hakkasin lõpuks üle hüppama. Paraku ei saa öelda, et raamat oleks ka hariv, sest suur osa öeldut ei põhine faktidel - palju on raamatus lauseid stiilis "Mulle meeldib uskuda…”
Vaatamata minu eelpool toodud kriitikale on uue dimensiooni avamine Mikital mingil määral siiski õnnestunud ja selle eest tuleb raamatut kiita. Mis seal salata, argirutiinidesse ja tänapäeva normidesse takerdunud keskmisel lugejal nagu mina tekitas selline populaarteaduslikus võtmes kirjutatud raamat vähemalt usu, et kultuuril võib tõesti olla üks selline lisamõõde. Ja see tundub uus ning huvitav.
Displaying 1 - 30 of 65 reviews