Lõplik küsimus saab olla ainult ja ainult selles, kas olemine ise kaalub üles kaasneva viletsuse ja küsimus olla või mitte olla tuleb alles pärast seda. Ja kui esimesele vastata ei suuda, siis pole tegelikult ka midagi küsida. (5 lehte hiljem…) Ootesaalis tellid purgi kokat, Peppersit ei müüda, lähed kimud viimased sigaretid, vaatad reklaame ja seisvaid lennukeid, teisi reisijaid, mõtled, et lennuk võiks alla kukkuda, aga ei kuku, seisad ja tead, et vaatamata kõigele on olemine siiski parem kui mitteolemine, mittemidagi on veel rohkem pime.
Väga maidulik raamat, kui nii võib öelda. Kõik jutud on kui laulud, kerivad lugedes viisi, sellist sõprusepuiesteelikku. Mõni lugu kõnetas rohkem (Jäätisekohviku ees, Magdalena), mõni vähem, üldmulje tugev.
Novellikogu, Kultuurkapitali 2021. a proosa peapreemia. Mõneti sarnane tema eelmisele kogule "Meeleparanduseta" - räägib umbes samasugustest melanhoolsetest ja ajale jalgu jäänud inimestest - kuid on oluliselt parem! Esiteks on kirjutamisstiil ühtlasem ning kergemini loetav. Ülipikkadest lausetest on loobutud, kuigi keerdudega lauseid on Vaigule omaselt jätkuvalt ohtralt, aga enam need ei koorma. Novellide enda kvaliteet on samuti tõusnud - eristuvad üksteisest rohkem ja nii mõnedki neist on minu arust väga head, näiteks “See on küll hea idee”, “Simulatsioon”. Mu novellikogule antavat üldhinnangut alandavad mõned pikemad ja igavamad novellid, millest ma aru ei saanud, nt “Kutse”, “Kairi”. Kuigi temaatiliselt kalduvad kõik lood jätkuvalt melanhooliasse, satub nende sekka ka mõni helgem tükk, mis lisab kogu raamatule värskust. Positiivne on, et melanhoolia varjus käsitleb iga novell mingit eraldi teemat. Või õigem oleks vist öelda, et on avatud seda maailma läbi mingi konkreetse teema - olgu selleks siis virtuaalreaalsus, sõltuvus, muusika, ulmekirjandus, usundilugu või muu säärane, mille vastu on märgata autori kirge ja asjatundlikkust. Nende valdkondade detailides ja eri vaatenurkadest avamine raamatu novellides muudab lugemise huvitavaks ja erinäoliseks. Kui siiski norida, keerlevad kõik noveliid veidi liiga palju alkoholi ümber. Kahtlemata on raamatul tugev lõpp (“Miks sa seda täna…”) ja selle tugevus avaldubki alles pärast raamatu ülejäänud novellide läbilugemist. Kahtlustan, et see selle auhinna tõigi.
Kui sa tahad midagi muuta, siis kui sa saad midagi muuta, siis tee see ära, see ainus asi, ütle see ära, vaatamata kõigele......Siis kui sa ei saa, aga selle ära teed, siis muudad sa võib-olla kogu maailma, võib-olla kogu ajalugu, kogu inimkonda, see on absoluutne muutus ja mitte sinus eneses, mitte taas ainult ja jälle sinus eneses. Sa ise ei pruugi sellest osagi saada./Miks sa seda täna..../ Olles hiljuti vaadanud Vanemuise 1984, siis lühijuttu "Jäätisekohviku ees" lugedes hakkas kohe silme ees film kerima, väga hea algmaterjal lühifilmiks! Kui autori romaan Kurvake sügis jättis kuidagi pooliku mulje, siis autori lühijutud meeldisid rohkem, enam küpsust, selgust.
2021. aasta KULKA kirjanduse sihtkapitali aastapreemia - selle tiitli tõttu tekkis ka huvi raamatut lugeda. Maailmavalu on raamatus omajagu, mis kohati ka mahlakate roppsõnadena välja voolab. Minu hinge see raamat ei kõnetanud. Kindlasti on palju neid, kellele see raamat korda läheb.
Imeline lühijutude kogumik! Väga kerge lugemine. Samas mugav ka see, et lood pole omavahel seotud nii, et saab ka spontaanselt riiulist vahepalaks haarata. Kergelt sünge/depressiivne meeleolu küll nendel loodel, aga nad on lõppkokkuvõttes oma olemuselt koomilised. Soovitan!
"Vaatasin kaubanduskeskuse korjanduskarpi, panin käe taskusse, näpud tabasid viiekümnesendiseid, võtsin välja, vaatasin, lasin karpi, seisatasin hetkeks, panin käe taskusse, vaatasin naisele otsa, käsi puudutas kaheeurost, võtsin käe taskust ja lasin mündil taskupõhja tagasi kukkuda."
Toredad meeleolupildid; erinevate inimeste ja olukordade ning mõtete suurepärased jäädvustused; vürtsitatud kohatise irooniaga. Väga matiundilik. Paraku tekitasid kõik lood vajaduse puändi, loo ootamatu lahenduse vms järele. Seda paraku ei olnud, aga pildid olid tuntavad, kohati humoorikad ja mõtlemapanevad. "Magdalena" meenutas Kafkat ja "Hingede ööd". Kogu raamatu sõnumiotsing ja minu enese mõistmine ses suhtes meenutas kunagi kuuldud vanamemmekeste juttu: "Küll see kirikuõpetaja jutlus oli ilus!" "Millest ta siis rääkis?" "Ah, ma täpselt ei mäleta, aga ilus oli!"