Onu Moritza sõnaraamat

by David Vseviov, Toomas Kall (Editor)

„Onu Moritza sõnaraamat“ on mõtteline jätk David Vseviovi raamatule „Elulugu. Kaks esimest nädalat“. „Onu Moritza sõnaraamatut“ võib nimetada ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra „onu Moritza“ koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Millistest valikutest „onu Moritz“ seejuures lähtus, on raske öelda, kuid valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.

256 pages, Hardcover

Published October 1, 2021

Reviews

[Kitty]

klge, mina enam ei jaksa. kolmandiku nokitsesin jupikaupa l2bi lugeda, et 2kki ma hakkan aru saama, miks selline raamat kirjutatud on, aga nyyd rauges j6ud. ei ole l2inud naljakaks ega huvitavaks ega yhelgi moel arusaadavaks. vseviovist ikka kivir2hku ei saa.

[Laura Väre · Rating 3 out of 5]

Bikiinid

Käesoleva mõiste - mida ma loodan ei lähe sul samuti vaja, valisin ma vaid seetõttu, et see haakub otseselt eelnevaga, minu poolt sisuliselt avatud mõistega "alimendid". Kasvad suureks - saad seosest aru. Õnneks meil midagi sellist ei kanta. Ja ühes Poola ajakirjas nähtud piltide põhjal seal polegi midagi kanda.

Reduplikatsioon

Poisikesena tahtis Ivan Kuzmitš saada teadlaseks, kuid olude sunnil hakkas jooma. Milliste olude, sellest Ivan Kuzmitš rääkida ei tahtnud - ta vaid ohkas sügavalt ja lõi tülpinult käega. Kuid jõi Ivan Kuzmitš mõistusega, rahulikult, kaalutledes ja võimalikke tulemusi põhjalikult vaagides:
"Nii, hetkel on hea olla. Kui võtan pitsikese juurde, kas hakkab veel parem? Või on maksimaalne heaoluseisund saavutatud ja peaks keskenduma selle hoidmisele. Seega "jõudis Ivan Kuzmitš järelduseni, "kindlasti üks pitsike veel, aga mitte ennem kui veerand tunni pärast. Aga mitte ka hiljem."
Niivõrd ainulaadne ja emotsioonitu lähenemine jättis Ivan Kuzmitši ilma sõpradest - mitte keegi neist ei suutnud taolist suhtumist - nende meelest veiderdamist -, välja kannatada.
Ainus inimene, kes Ivan Kuzmitši mõistis ja talle igati kaasa tundis, oli Maša - piirkonna kojamehe tütar.
Ühel kevadisel päeval, kui Ivan Kuzmitš liivakasti kõrval istudes inimkonna tuleviku üle mõtiskles, küsis Maša:
"Onu Ivan, miks teie suust tuleb viinalõhna?"
Küsimus oli sedavõrd ootamatu, et Ivan Kuzmitš isegi punastas.
Ta vaatas tüdrukule otsa ja ütles, et pole loobunud lapsepõlve unistusest saada kuuslaks teadlaseks:
"Sellepärast joongi viina. Siis ma näen asju kahekordselt, mis suurendab avastuste tegemise võimalust. Teaduse maailmas nimetatakse seda reduplikatsiooniks ehk kahekordistumiseks."

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Sõnade valik oli võrdlemisi sümpaatne. Sõnaseletused läbivalt stiilipuhtalt kindla käekirjaga. Loed paar sõna ära – väga kena.
Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse. Ja kuna praktiliselt enamus lugudel on aina uued ja uued tegelased, siis see virvarr ajab pea kirjuks. Ehk olekski võinud tegelaste galerii väheke koomale tõmmata ja isiklikult mulle oleks meeldinud, kui onu Moritza näol oleks lisaboonusena tekkinud konkreetse ajastu detailsem illustreerimine, Moritz ise selle keskpunktiks. Praegu ju ka midagi nagu tekkis, aga kole palju auru läks tühjale-tähjale sõnavahule stiilis "Jürile meeldis Mari" (nimesid võid vabalt vahetada, neid oli mustmiljon).
Moritz ise oli muidu selline stiilne karakter, eriti tema suhtumine naistesse ja venda :) Meeldis ka värvitoonide kirjeldamine. Mõeldes, kui vähe oli tol ajastul rõivastuses kirkaid ja puhtaid värve, ikka kaldus kõik sinna pruun-beež-hall-skaalale, siis nende toonide kirjeldus siin raamatus oli küll tase omaette.

Seega, kõigil Vseviovi austajatel soovitan igatahes lugeda, ent ärge tehke minu viga ja olge lugedes mõõdukad.

[Hele Israel · Rating 3 out of 5]

Tänu onu Moritzale tean ma nüüd sõnu, millest varem polnud kuulnudki ja õppima ei pidanud kuivast entsüklopeediast, vaid värvikatest lugudest. See on üks jaburamaid raamatuid, mida olen lugenud, aga nautisin täiega. Kellegi arvustusest lugesin, et tegelasi nii palju ja meelde ei jää, aga minu arvates pole kirjeldatud isikud üldse olulised, nende lood aga küll, mis peaksid andma eluks vajalikke suuniseid, umbes nagu tähendussõnad. Iga sõnaseletuslugu oli kui väike novellike ja nii vahvalt kirjutatud, et lugemise käigus unustasin tihti ära, mis sõna üldse seletatakse. Küsimuse tekitas küll see, kas tõesti tundis onu Moritz nii paljusi inimesi, kuidas lood temani jõudsid või olid need välja mõeldud? Kui viimast, siis seda suurem tunnustus onu Moritzale.
Ilmselt oli sõnaraamat mõeldud vaid Davidile, kuid suur tänu David Vseviovile selle avalikustamise eest.

[Ingrid · Rating 3 out of 5]

Mõnes mõttes muhe õdususlugemine, aga samas pigem väikeste portsude kaupa - muidu kippus õhku visatud ja sinna hõljuma jäävatest sarnase struktuuriga vinjettidest kerge küllastus tekkima. Stiili hoidmise koha pealt on Vseviov meister, aga nüüd tahaks pikemat ja sisulisemat lugu ka.

[Lauri Laanisto · Rating 5 out of 5]

Vseviovi teine (hiljaaegu avaldatud) katse elulookirjandust ümber mõtestada. Ja mis seal salata - mõlemad kõrgused said võetud esimesel korral. Ja suure varuga pealekauba... Minu meelest on see täiesti vaieldamatu geniaalsus - st olla suuteline millekski selliseks. Kui "Eluloos" keskendub ta kahele esimesele elunädalale, siis onu Moritz annab õpetussõnu hiljaaegu puberteeti jõudnud mürsikule. Keskmiselt kulub elulooraamatus selle ajavahemiku (lapsepõlv, murdeiga, kuni ca keskhariduse saamiseni välja) käsitlemiseks maksimaalselt viis lehekülge. Rohkem sellest ei meenu, või pigem ei tundu oluline. Siis on täisiga käes ja hakatakse justkui tegusid tegema. Õigemini karjääri. Mis tundub õigupoolest tegude antitees... auk... Aga ometigi see on faas, mida peetakse oluliseks. Keegi ei kipu enam elama täiel määral minevikus, nagu näiteks vana hea Venja. Ega mäletama neid tühiseid seiku (Vseviovi onu Moritz) või asju (Mudlumi tädi Ellen) või tundmusi (no ma ei tea, Brodsky...).

Moritza lood on väga ajastuspetsiifilised - ma ise olen üles kasvanud pisut hiljem, ent tänu vanade vene filmide vaatamisele jooksis silme ees koguaeg film. Lood on ka ühtemoodi struktureeritud. Lausa nii sarnaselt, et pärast esimese ca veerandi raamatu lugemist ma tundsin, et päris järjest lugeda seda raamatut ei saa. Niisiis jupitasin lugemist. Neli viis sõna päevas. Aga ega see strukturaalne sarnasus tegelikult väga ei häirinudki. Mingi hetk päris juba raamatu alguses harjusin sellega ära, sest kui alguses veel mingit varieeruvust oli, siis õige pea oli raudpolt kindel, et sõnaraamatu sõna tuleb mängu alles viimases lauses või paaris. Ja siis see ühetaolisus muutus juba teatud mängulisuseks, et kuidas see pealkirjas ära toodud sõna nüüd siis seekord asjasse puutub, kuna lugu on ju hoopis millestki muust jne. Küllap selline mäng oli eesmärgiks ka kirjutajal...

Sõnaraamatus oli muuhulgas õige mitu bioloogilist terminit, ja vastavaid entsüklopeedilisi sissekandeid lugesin ma muidugi erilise tähelepanuga. Nende puhul ilmnes väga tore läbiv joon, mida saab justkui tõlgendada kui lapsepõlvemälestuste olulisust elu läbivate ootuste ja kujutluste vormimisel. Bioloogiavaldkonna (lihhenoloogidest malakoloogideni) esindajad kippusid onu Moritza lugudes alati kusagil pargipingil istuma ja nii oma pensionipõlve veetma. Neist õhkus mingist pöörast rahu ja sõltumatust. Neil ei olnud vaja kusagil sebida, neid ei morjendanud ideoloogilised piirangud, ja üldse eimiski. Pargipinkidel muidugi tehti selles raamatus igast asju, aga bioloogid - need muudkui istusid seal ja veetsid rahulikult aega. Olles heatahtlikult leppinud maailmaga sellisel kujul, nagu see tol momendil avaldus. Hakka või uskuma, et mingi rahu on kunagi ikkagi võimalik...

[Reelika Kullerkan · Rating 3 out of 5]

Lühijuttude vormis nõukaaja juhtumite kirjeldamine ja elukogemuse jagamine tulevasele põlvele. Autoril on kombeks minna juttudes mõtterännakule, mis jõuavad algsest mõttest väga kaugele. Sellest poleks midagi kui tegelased jääksid läbi raamatu samaks. Kahjuks on aga peaaegu igas loos erinevad tegelased ja nii lihtsalt ei jõua jutulõnga jälgida.

[Anni De forest · Rating 3 out of 5]

Üks täitsa teistmoodi sõnaraamat, kus onu Moritz on erinevaid sõnu selgitanud läbi lugude. Esimene kolmandik läks mul ludinal, poole pealt hakkasin lugemisega vaevlema ning viimase kolmandiku jätsin üldse lugemata. Lõpuks hakkas kuidagi see tegelaste virr-varr kurnama. Aga lehitsemiseks hea tükk!

[Marilin · Rating 3 out of 5]

Toredad lood küll, aga patroniseeriv kõneviis muutus liiga tüütuks ja B’st kaugemale ei jõudnudki. DNF

[Anu · Rating 4 out of 5]

Kisub kaasa mängima. Ja ühel hetkel hakkavad mingid asjad korduma.

[Merle · Rating 3 out of 5]

Ebatavaline pärand.

Lehekülgi on tegelikult 375!

[Gea · Rating 5 out of 5]

David Vseviovist on kujunemas üks mu lemmikutest uutest Eesti proosakirjanikest. “Onu Moritza sõnaraamatus” jätkab ta eelmises teoses “Elulugu. Kaks esimest nädalat.” lugejat naerutanud satiirilise absurdiga, kuid nüüd lisandub magusvalusat melanhooliat ja maagilist realismigi. Tegevuspaigaks on jätkuvalt Nõukogude Eesti.
Samas on jutud head lühikesed, mõnus õhtul mõned neelata ja õigel ajal magama minna :