Vestlused Priiduga. Lahutus

by Heidit Kaio

„Lahutus“ on küpse naise elutark mõtisklus, kantuna armastusest elu ja iseenda vastu. See on lugu, kuidas andestada nii endale kui partnerile. Kuidas andestada elule, et ta on su teele veeretanud katsumused. See on valust läbiminemise reisikirjeldus. Mittetoimivast suhtest lahtilaskmise lugu.

See on lugu, mida saab kirjeldada Doris Kareva sõnadega: „Ma ei hoia Sind kinni. Ma hoian.“

Genres: Nonfiction

184 pages, Paperback

Published October 1, 2021

Reviews

[Helena · Rating 5 out of 5]

Valusast teemast on suudetud kirjutada kergelt loetav, toetav ning asjalik raamat. Teeb silmad ette nii mõnelegi eneseabi raamatule. Inimesed tahavad ju ikka vahetut kogemust, kellegi kuulsa kogemusest lugeda, nüüd on neil see võimalus.

Klatši ei tasu raamatust otsida, Heidit on olnud väga diplomaatiline Priidu suhtes :)
Samas läbi lillede saad ikkagi aru, et no mis neil meestel viga küll on. Tahavad aga oma vabadust ja lõpuks kasvatad üldse uue naise lapsi ja kes sinu omadega tegeleb huvitav küll, uus mees või.
Heidit avas suure tüki oma südamest (jällegi ridade vahelt saab lugeja aru, et on hetki, kus inimlik nõrkus jookseb läbi - nt rõhutamine, et kolmandat poolt mängus polnud. Kuidas siis pulmad nii ruttu tulid, aga okei, raamat oli võib olla valmis toimetatud enne seda).

Võib olla peaksid seda raamatut lugema naised, kes pole lahutatud, et õppida teiste kogemustest. Üks tähtsamaid, hangi omale sõbrad ja tutvusringkond väljaspool abikaasat (see ikka päris valus kui peale mehe kaovad korraga su kõrvalt ka nn sõbrad, sest sinu meest tundsid nad enne sind ....).

Igal juhul müts maha, autor on hämmastav naine ja mis iganes suhtes toimub, siis pole võimalik vihata või kahetseda suhet, mis on siiski kinkinud ka kauneid hetki elus või mille raames on elu sulle toonud 3 imelist last.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Mitte asjata ei õnnitleta lahutajat, sest lahutus ei ole lõpp, vaid see on algus. Algus võib see olla sõjale (halvemal juhul) või algus põnevale arenguteele ja uuele huvitavale elule (paremal juhul ja enamasti).


Heidit Kaio on raamatuks vorminud nopped enda abielust, lahutuseni jõudmisest, sõprade/tuttavate sarnastest kogemustest ja vestlustest sõprade ja psühholoogidega. Ja kuigi mingites detailides on iga lahutus isemoodi, siis etapid tunneteskaalal on laias plaanis siiski sarnased. Nii et kellel isiklik kogemus tagataskust võtta, siis põnev on võrrelda. Väga lobe lugemine, läks vist poolteise õhtuga, aga kirjutada sellest on raske: kas kirjutada raamatust või loost? Ja kui loost, siis kuidas sa kommenteerid teise elu üht väga erilist ja elumuutvat verstaposti. Lisaks ei ole sa ju selle teise inimese kingades käinud.
Kaks aspekti, mis on antud loos väga hästi ja mille võiksid tulevased lahutajadki kõrva taha panna 🙂. Esiteks, ümbritseva tugisüsteemi mõõdutundetu kasutamine. Ripu toru otsas, ummista sõprade messengeri ja kirjakasti, rääkimata lõpututest tundidest koos diivaninurgas jauramisest. Autor seda tegi ja ehk päästis see ka hullemast. Teiseks, analüüs. Liialdada sellega muidugi ei maksa, sest muidu ajad end ise lõpuks hulluks, ent veidi mineviku lahkamist ja ühtlasi kõrvutamist tarkade teooriatega mõjub hästi, osadele igatahes mõjub.

Raamatu ilmudes märkasin sapiseid kommentaare ja etteheiteid autori aadressil, mille sõnum väga konkreetne: miks pesta avalikkuse ees musta pesu. Tegelikult lugedes ei jää mingit musta pesu pesemise tunnet. Tõsi, olid mõned teravad nurgad, ehk vaevalt kümmekond, mille puhul tundus, et autor vajanuks veel aega, raamat oleks võinud paar aastat oodata. Aga mul on tunne, et need olid nii napid teravused, nii möödaminnes õhku visatud, et ilmselt suur osa lugejaist neile tähelepanu ei pööragi. On uskumatu, kui palju meie sisemine temperatuur muutub, kui vaid veidi aega anda. 

Mõtlen, et hästi põnev oleks, kui nüüd teine osapool ka raamatu kirjutaks. Mitte mingit ärapanemist või sõda ei oota, lihtsalt kainet ja elutervet teise poole vaatenurka tahaks, sest me teame ju kui erinevalt kaks samas paadis olijat oma teekonda näevad ja kirjeldavad. Praegu on meil siiski ainult ühe osapoole nägemus. 

P.S. Väga kaval pealkiri, kes loeb, see mõistab.

[Susan]

Spoiler alert: Priit, kellega vesteldakse, ei ole Priit Kuusk vaid mingi teine. Talle meeldib filosofeerida.

Raamatu fiiling: Palju subjektiivset arvamust esitletud universaalse tõena, mis lõpuks jättis mulje ridadevahelisest ja läbi lillede arvete klaarimisest eksabikaasaga.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

mulle meeldis siit raamatust see kolmandik, kus Heidit omaenda lahutuse lugu kirjeldas, ei meeldinud see osa, kus räägiti teiste inimeste lahutuste (päris õudseid üldiselt) lugusid, ja okei oli see osa, kus jagati üldiseid näpunäiteid ja nõuandeid eluks, illustreerituna pisidetailidega nii enda kui teiste suhetest ja lahutustest.

aga olen küll nõus, et suht kena diskreetne raamat suurema musta pesu pesemiseta (meediakajastuse ja tegelaste eelmiste ja hilisemate seiklustega ma muide ei ole kursis, minu jaoks täitsa tundmatud inimesed) ja enamusega väidetavast olen võrdlemisi nõus kah, oma elukogemuste põhjal.

paratamatult tekitas see kõik ka vajaduse omaenda elus ja mõtetes kerge inventuur teha, mille tulemusena leian nüüd, et kui peaks tekkima vajadus lahku minna, olen selleks üle keskmise hästi ette valmistatud :P

[Nastja · Rating 2 out of 5]

Mõte on iseenesest tore - räägime lahutusest! Erinevatest kogemustest, mõtetest, emotsioonidest, väljakutsetest ja õpielamustest, mis selle protsessiga kaasneda võivad. Autor on kokku seganud enda lahutuse loo ja teiste, peamiselt oma tuttavate ja sõprade kogemused lahkumineku või lahutusega. Tulemuseks on justkui täiesti toimetamata suuuuuur seguhunnik erinevaid mõtteid, mis on omavahel suhteliselt väheseotud lõikudeks kokku visatud. Puudutatakse justkui palju erinevaid (olulisi) teemasid, aga vahel ainult paari lausega, ja süvitsi ei minda millegagi. Suurt puudust tundsin nö objektiivsemast infost, nt teadusuuringud, viited, statistika - midagi, mis ei oleks ainult "minu tuttava tuttav Anni ütles" stiilis. Kogemuslikkus on kindlasti oluline komponent niivõrd isikliku temaatika puhul (ja autori enda lugu oma elukaaslasest lahutamisel oli mõnevõrra huvipakkuv terve raamatu vältel), kuid kõrvalseisjale (eriti sellisele, kes autorit ega ta meest ei tunne, kuigi nad väidetavalt kuulsad) oleks kindlasti väärtuslik saada ka sisulisemat, üldistatavamat infot.

Selle asemel teeb autor vahepeal täiesti suvalisi järeldusi ja väiteid, mis võivad tema loosse sobida, aga millel pole tegelikult eriti suurt alust. Lisaks on ta näiteks Jordan Petersoni raamatus nimetanud "Kanada psühholoog Peter Jordan"iks :D :D :D See on uskumatu, et sellised vead üldse toimetamisel sisse saavad jääda.
Ja noh, psühholoogi pilguga lugedes on natuke kummaline, kui autor üritas kirjeldada, mis on maania, ja kasutas maniakaalse depressiooni mõistet, mis pole otseselt vale, aga on ikkagi bipolaarne häire tänapäeval nimetuselt. Rääkimata sellest, et sellekohane selgitus/kirjeldus on väga ebatäpne ja kohati tekib küsimus, miks selline siltide sisseloopimine üldse vajalik oli.

Samuti häiris, et autor üritas kogu aeg name droppida teisi inimesi. Kogu aeg, et ikka Evelin Ilves ütles, ja Evelin Võigemast arvab, ja ikka selle-ja-selle kuulsa inimese suvilas istudes toimus nii. Kuna see ei olnud otseselt raamatu formaat, et "Kuulsad inimesed räägivad oma lahutuse kogemustest", siis tundus see kuidagi eputav ja ebavajalik.

Väga laias laastus ei saanud ma lõpuks aru, mis selle teose eesmärk ikkagi oli. Kui eesmärk oli jagada oma kogemust lahutusega, oli seal hästi palju muud vahtu ümber. Kui eesmärk oli jagada üleüldse laiemalt, mis kogemus lahutus kui selline saab olla, siis oli see kaugeltki liiga kaootiline ja vähe-researched.

Lõpus paarkümmend lehekülge lehitsesin lihtsalt läbi.
Suht puder ja kapsad ikka.
Nagu vist lahutuski sageli :)

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

Eeldasin, et juttu võib tulla paljuski ajakirjanike abielu karile jooksmisest ja ""nn kollane värk". Tegelikult on esiplaanil jutuajamised Priit Saagpakuga ning teiste eludest näidete toomine.
"Ei tohi lohistada arhiivikappi kaasas", ütleb sõber Priit. Mida see annab, kui kangutad minevikku? (lk 26).
"See ei tähenda, et peaksid kui hullunud pioneer olema alati rõõmus ja laulma "Olgu jääv meile päike". See oleks hirmutav."(lk 86)

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Kui esimene info sellest raamatust mu silmi ulatus, siis olin arvamusel, et tegu on kõige jälgima žanriga. Nimelt Kroonikalaadse avaliku musta pesu pesemisega, kus osapool kelle ego on kas siis põhjusega või ilma mutta surutud või muidu veidi kloppida saanud, otsustab kätte maksta ja toob ainult kahe inimese vahel juhtunud ja sinna igaveseks jääma pidanudki asjad kõigile näha, kellele irvitamiseks, kellele parastamiseks aga enamusele enam-vähem sama perversse tunde toitmiseks millega vaadatakse igasugu peamahalõikamisvideosid ja muud ekstreemi. Sedasorti kirjanduse võigas esindaja on näiteks Olavi Ruitlaneni "Naine", raamat mis tegelikult oleks tulnud õigel ajal rulli keerata ja autorile väljalasketorusse toppida.
Minu suureks üllatuseks aga siin mingeid musta pesu pesemisi ei olnudki. Isegi too Priit kes pealkirjas mainitud pole üldse autori abikaasa Priit, vaid mingi sõber. Ja abikaasa esineb üleüldse raamatus suht minimaalselt, aeg ajalt on teda mainitud aga mingeid juhtumeid üldse välja ei tooda. Ja väga hea, muidu ma poleks ilmselt seda üldse lugenudki. Selle asemel on väga ladus ja asjalik lahutuse/lahkumineku eri faaside lahkamine ning pilguheit psühholoogiasse, mida lahutus/lahkuminek inimesega teeb ja kuidas mõjub. Inimesed muidugi ei ole ühesugused ja igaüks reageerib omamoodi. Seepärast ongi raamatus ära toodud terve hulk autori sõprade-tuttavate lahutuskogemusi ja reaktsioone. Kõik need juhtumid ja nende analüüsid on kirja pandud professionaalselt, autor on ise ajakirjanik ja peatoimetaja ning oskab oma ala väga hästi.
Ma ei tea kas neil kes pole ise lahutust või lahkuminekut kogenud on seda sama huvitav lugeda kui neil kellel see kogemus olemas, aga arvestades moodsa elu tendentse kus eluaeg koos püsinud paar on pigem tsirkusefriigi staatuses siis tõenäoliselt on igaühel mingi oma kogemus varnast võtta. Lõppude lõpuks on lahutus sarnane leinaga kus elatakse läbi eri faasid ja nii ühe kui teisega puutub elu jooksul igaüks kokku.
Hea raamat. Julgen soovitada.

[Triin Soom · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldis, aga ma arvan, et selle lugemiseks ja mõistmiseks peab umbes-täpselt samas kohas olema.

[Kristina Masen · Rating 4 out of 5]

Lugesin läbi ja vajasin seedimiseks aega. Kogemusloona mulle see raamat meeldis. Ladusalt kirjutatud. Kohati valus. Kohati naljakaski. Kohati lootustandev (nii neile, kes suhtes kui neile, kes lahutamas). Ma ei lugenud ridade vahelt välja seda kättemaksu, mida mõned teised on lugenud, aga ehk ma ei ole seltskonnakroonikatega nii kursis, et peeneid vihjeid välja lugeda (või olen lihtsalt robustne).

Mulle oleks meeldinud, kui see raamat oleks jäänud rangelt vaid kogemuslooks (või lugudeks, sest neid on raamatus teisigi). Vahepeal olid raamatus soovitused, mis olid esitatud absoluutse tõdedena (tee nii, ära tee nii, see on õige ja see vale) sellises kontekstis, mis minu jaoks oli veidi sobimatu. Viidatud on küll sellele, et pereterapeut on teksti läbi lugenud ja soovitab raamatut, aga autor ise ei ole vastava haridusega, et teha kindlaid väiteid ja anda soovitusi ning kuskil pole kirjas, et soovituste autoriks on keegi teine. Selliste kindlas kõneviisis olevate "reeglitega" kaasneb ka vastutus, olukorrad pole absoluutsed. Kui mõnele teisele annaks selle lihtsamalt andeks, siis elukutseliselt ajakirjanikult ootaks veidi kõrgemaid standardeid.

Keegi kirjutas, et selle raamatu mõistmiseks peab olema ise samas olukorras (olnud). Ma pole nõus. Ma arvan, et raamatut võiks lugeda inimene, kes ise pole perekonna lagunemist läbi elanud või kelle lähikonnas on keegi, kes lahutab või on lahutanud, sest see raamat joonistab välja suhete loomise ja lagunemise tegelikud (pikaajalised) mõjud ning aitab paremini nendes olukordades olnud ja olevaid inimesi mõista.

Lihtne ja kiire lugemine. Ei ole kirjanduslik tippteos, aga on hea kogemuslugu.

[Marko Kivimäe · Rating 4 out of 5]

Mõni raamat jääb raamatupoes kohe täiesti õigel ajal näppu. St kuna oli vaja sünnipäevakinkekaart ära realiseerida, siis raamatupood on mu jaoks alati kindel valik - ning seekord võtsin iseendaga kaasa kolm eesti autorite raamtut, kõikide autorid on ka naised. Kusjuures sugu polnud valikul üldse kriteeriumiks... aga see pole üldse oluline. Oluline on raamat ja tekkinud emotsioon.

"Millalgi keskeas peaksid paarisuhtes nii mees kui naine tegema pöörde oma elus. See võiks olla keskeakriisi osa. Tuleks keerata näod laste poolt partnerluse poole. Laste kasvatamisele keskendunud suhe peab muutuma paarisuhteks. Kahe inimese suhteks.
[....]
"Kujutlen, et keskeast edasi võiks paaril olla rohkem vabadust ja mitte uus komplekt lastega seotud kohustusi. Neid on ju niigi. Ees ootaval elul võiksid siiski olla omad väljakutsed. Esiteks silmitsi olek iseendaga. Kui on tore endaga, siis sobiva partneriga saab olla ainult veel parem."

Lahutuse-raamat on mulle jäänud silma siitsamast grupist just teema neutraalse, sooja käsitluse poolest. Ma ei tea ei autorit ega ta eksabikaasat isegi mitte nime poolest, muudest tegemistest rääkimata, seega mu jaoks oli see lihtsalt kahe inimese lugu - mis pole isegi halb, kuna mul puudusid eelarvamused ja igasugune taust, mis võinuks lugemist eksitada. Kaks... tegelikult on teoses isegi rohkemate inimeste lugu, on ju Heiditil ja Priidul kolm last, lisaks põimib Kaio sisse viiteid, lugusid ka teistele, oma tutvusringkonda. Lugemise ajal tundis ma autoriga äratundmisrõõmu, kuna ka mulle pakuvad inimesed ja nende vahelised suhted palju huvi.

Raamat pole oma olemuselt süvitsi minev populaarteadus, ka mitte eneseabiraamat. On jah, suures osas kahe inimese lugu läbi ühe osapoole silmade, kus kirjanik ikka väga neutraalsel toonil näitabki, kuidas tema tegi suhte lagunemise läbi. Hästi meeldiva ja sooja tooniga raamat, nauding lugeda ning läheb kiirelt. Sekka on ka teiste inimeste kogemusi ning mis minu jaoks on äärmiselt oluline - siin pole ei parastamist ega tagantjärgi rusikate vibutamist. Eks on jah ka raskeid vestluseid ning mitte kõige meeldivamaid olukordi, aga pigem mõeldakse, mida teinekord teha paremini, ei jääda kinni minevikku. Eks on ju lihtne ütelda, et mis seda mineviku-Markot ikka sajatada, aga selline see elu ju on, tuleb mitmeid rehasid ja ämbreid läbi kõndida enne, kui inimeseloom õpib. Kui õpib.

Kokkuvõttes: hea raamat omal kohal. Lihtne, Mõnus lugeda ja kaasa noogutada. Ega siin ju ülimat tõtt selgu, pigem saab lugeda teiste inimeste kogemusi ja mõtelda, on sellest ehk ka iseendale mingit tolku. Mul isiklikult oli küll.

Goodreads 4/5

[Maire Forsel · Rating 3 out of 5]

Siin raamatus on mitmeid erinevaid lahutuslugusid, aga minu lugu siin ei olnud - selles mõttes, et sellist lugu, kus lahku minnakse täiesti tülideta ja hästitoimiva suhte pealt sel lihtsal põhjusel, et üks pooltest armub lihtsalt nii meeletult, et on valmis päevapealt kodust välja astuma. Ainuke, millega samastusin, oligi tõdemus, et armunud inimene on üdini egoistlik, muutub täiesti empaatiavõimetuks ja võib selle tõttu astuda kiirelt samme, mida hiljem kahetseb.
Mind pani imestama, et autoril on nii palju sõpru ja tuttavaid, kes seltskonnas tülitsema kipuvad. Aga ilmselt tal ongi suur tutvusringkond ja eks siis seal saab leiduda kõike.
Mulle ei jäänud siit raamatust peaaegu mitte midagi meelde - välja arvatud siis see egoismi tekkimine armunud inimesel. Lugesin seda õhtuti enne magamist paari peatüki kaupa ja pidin iga kord meenutama, et millest siin nüüd juttu oligi. Võib-olla oli see raamat lihtsalt erinevatest juhtumitest nii kirju või siis mind lihtsalt ei huvitanud nii väga inimeste keerulised suhted.
Üks tunne küll siiski minus kumama jäi - nimelt, et raamatu autor tundub olevat väga-väga kurb, kohe üldse mitte õnnelik. Et mulle selline mulje jäi, on isegi üllatav, kuna see raamat ei räägi enamuses osas üldse autorist endast. Aga jah, igasugune naer tundus olevat läbi pisarate ja tekkis kohe tahtmine öelda, et pole vaja jätta endast muljet, et kõik on korras. Kui ei ole korras, siis pole ja mõelgu teised mida tahavad, nutta on loomulik ja ei pea igaühele ütlema, et küll on ikka hea üksinda olla. Ma tõesti ei jäänud seda uskuma.

[Ele · Rating 3 out of 5]

Eneseabi raamatud ei ole üldiselt minu teema. Mulle ei meeldi nende labane stiil ja kõiketeadev sildistamine. Aga aeg-ajalt on see lugemine kirgastav. Seekord ärgitas mind lugema kahe sõbranna hetkel kestev lahutusdraama. Mõtlesin sellele, kuidas lahkuminekut mõtestada ja kas ma saaksin neile kuidagi abiks olla. Lahutus on aastaid kestev protsess. Kumbki sõbrannadest on oma lahutusega ja eluga täiesti erinevas faasis. Ma julgeks mõlemale seda raamatut soovitada, aga ma ei usu, et nad suudaksid sellest raamatust midagi kasulikku ammutada. Sest inimene usub seda, mida ta tahab uskuda. Lahutus on nii valus kogemus, et pigistame silmad kinni seni, kuni vältimatu siiski tuleb.
Raamatu plusspoolele võikski panna üldistused ja konkreetsete lahutuse läbielanute lood. Lood, mis on mõtestatud ja räägitud halastamatult reaalselt. Neid lugedes tundub, et see pole võimalik, selliseid julmalt partnerile haiget tegevaid mehi ja naisi pole olemas. Ja selliseid äpusid, kes endaga niimoodi käituda lasevad, pole ka olemas. Aga ma usun, et need on lood elust enesest ja ühel hetkel võib meist paljudest kui mitte igaühest saada üks selline. Raamatu miinuspoolele paneksin kohatise autori hooplemise oma "targa lahutusega", sest läbi teiste lugude ja ridade vahelt aiman selgelt, et rääkimata jääb paljutki. Et säästa kedagi... Mida teiste puhul ei tehta.

[Katri-Helena Allas · Rating 5 out of 5]

Ma olen väga positiivselt üllatunud. See raamat oli mõnus lugemine suhete teemal, autor avas end väga huvitava inimesena, kellel on suurepärane sõnaseadmisoskus. Kirjeldused on parajalt emotsionaalsed ja parajalt delikaatsed. Mulle, kes ma varem pole lahutuse temaatikast mõelnudki, oli päri huvitav, kui palju aspekte see protsess endas sisaldab ja ma ei nõustu mõne teisega, et seda raamatut on huvitav lugeda vaid neil, kes on või on olnud ise samas kohas. Igaljuhul ilus punkt lugemisaastale!

[Sirkel · Rating 5 out of 5]

Iga lahutuslugu on erinev, kõigil on oma lugu, mida jutustada. Tõdemus, et lahutus on sama, mis lein, aitab kõigil millegagi kirjapandut võrrelda.

Kui ajakirjanik oma kogemusele toetudes kokkuvõtvalt, delikaatselt ja õpetlikult loo kirja paneb, on seda ka huvitav lugeda. Autor püstitab palju küsimusi, millele ei ole alati ühest vastust, aga mida on hea enda seest läbi lasta, ükskõik kas oled ise mentaalselt täpselt samas kohas olnud või mitte.

[Miina Lindberg · Rating 3 out of 5]

Ma just mingi neli kuud tagasi abiellusin, seega lahutama veel niipea ei hakka. Lugesin, kuna tegu on suht kõmulise raamatuga ja noh, kuna emal oli raamaturiiulis olemas. Oli nagu segu memuaarist ja eneseabiõpikust. Kirjastiil oli veits konarlik ja nagu kordav (sama mõte mitu mitu korda), aga no muidu täitsa selline nitsjevoo raamat. Isegi värskelt abiellunule okei lugeda.

[Ivo · Rating 2 out of 5]

Raamatu tekst hüppab ajas edasi-tagasi, see on väga tüütu ja raske on kronoloogilist järge pidada. Näiteks : On juuni 2002 ja kohe algab esimene Uhhuduur (lk 29), mis kestab 4 kuud (lk 13). Ajaliselt kaks kuud ja 96 lk hiljem: Oleme sõpradega Hispaanias, mina ja Wend, augustis 2002 (lk 122), ehk ajal, kus Wend pidi olema hoopis Uhhuduuril?

[Kersti · Rating 4 out of 5]

Hinnang omas vallas st. raamatul oli raamatukogu poolt pandus kleeps Eneseabi.
Ma ei ole seda tüüpi kirjanduse lugeja. Vaatan vahel korraks mõnda selle valdkonna raamatusse sisse, ei kõneta ja panen kõrvale. See oli aga hoopis midagi muud kui *kümme nippi mida teha kui... Huvitav ja üldistav analüüs mitte ainult lahutusest vaid pigem teekonnast iseendani

[Ketlin · Rating 4 out of 5]

Kehtib elu lihtne reegel: ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha. On vaja suuremeelsust ja empaatiavõimet. Mõlemal osapoolel. Sulle tundub, et sina oled ohver? Lahkumineku olukorras on pilt suitsune, isegi esmapilgul kõige ebaõiglasemana tunduvas olukorras.

*
Aga kuidas sa siis saad aru, kes on õige?
Kui ei ole enam armunud, aga on lihtsalt nii hea.

[Anni · Rating 3 out of 5]

Ladus, lihtne lugeda ja avameelselt aus.
Kõrva taha panekuks leiab nii môndagi.
Natuke hàiris lause “ saame siiani hàsti làbi”
mida oli kaante vahel mitmeid kordi.
Kas seda nûûd eneseabi raamatuks nimetada aga làbi teiste kogemuste voib ōppida kûll.
Tugev, tegus ja avatud naine, edu talle!

[Liis Raudvere · Rating 2 out of 5]

Hüplev, fragmentaarne, kordav, pinnapealne, klišeelik. Nagu tahaks olla intimne autobiograafia aga enamasti siiski diletantlik käibetõdesid täis eneseabi. Pisut uhkeldav, pisut hinnanguline ja üleolev, rohkelt ennast kordav ja seosetult teemade vahel edasi-tagasi põrkav. Kahju.

[Liina · Rating 5 out of 5]

Hea lihtne lugemine ja piisavalt mõtteainest andev.

[Tiiu · Rating 4 out of 5]

Ausad ja sügavad mõtted - vaheldumas kerglasemate lugudega. Veidi jääb mulje nagu oleks ühe hingetõmbega kirjutanud, et kogetu endast välja saada ning teist korda enam üle lugeda ei tahtnud.

[Lea Küünal · Rating 2 out of 5]

Kas sellest raamatust keegi kasu/abi saab? Kindlasti. Nagu autor ise kirjutab, oli see raamat vajalik eelkõige talle endale, et ennast korrastada. Aga....

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[KadriK · Rating 4 out of 5]

Ladusalt kirjutatud ühe õhtu lugemine.