What do you think?
Rate this book
Lihtsate asjade tähtsus - tähtsate asjade lihtsus
Käesolev teos on kui luule- ja lühiproosa vormis enesearenguraamat, mis aitab toime tulla eluraskuste ja kaotustega ning näitab, et alati on lootust ja et kõik on võimalik.
"Mulle tundub, et see, mida me elus, väljaspool endid otsime, on äratundmine – on see siis kunst, teater, kino, raamatud, muusika või teised inimesed… Me tahame äratundmist! Selle puudutust. Ja see raamat pakub kaanest kaaneni äratundmist. Selles äratundmises on ilu, valu, pisaraid ja naeru. Veel enam, need tekstid, need sõnad mõjuvad justkui puhastavalt ja tervendavalt! See on rännak lapsepõlvest küpsemiseni, kevadest talveni ja maapinnalt taevalaotuseni." - Natali Väli, näitleja
"“See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu. Milline kergendus on mõista nende kõige lihtsamate asjade võlu." - Lauri Räpp
"Elu on pidev areng. On paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpuks läheb kõik alati nii, nagu minema peab. Vahel on hea, kui keegi midagi su lennuteele kaasa ütleb või mõtleb koos sinuga. Täpselt selline tunne tekib Lauri tekste lugedes, ta on nagu kaasaelaja, lohutaja, motiveerija. Tema tekstidel on kummaline mõju – siis, kui sul on elus keerulised ajad, mõjuvad ta tekstid lohutavalt ja lootust andvalt, ja lihtsamatel aegadel annavad ta tekstid sulle hoogu juurde." - Rain Siemer, kirjastaja
Autorist:
Lauri Räpp on avaldanud neli raamatut, mida on müüdud kokku üle 7000 eksemplari. Tal on Instagramis üle 14 500 jälgija, mis teeb temast Eesti suurima jälgijaskonnaga tekste ja luuletusi postitava inimese.
"Mulle tundub, et see, mida me elus, väljaspool endid otsime, on äratundmine – on see siis kunst, teater, kino, raamatud, muusika või teised inimesed… Me tahame äratundmist! Selle puudutust. Ja see raamat pakub kaanest kaaneni äratundmist. Selles äratundmises on ilu, valu, pisaraid ja naeru. Veel enam, need tekstid, need sõnad mõjuvad justkui puhastavalt ja tervendavalt! See on rännak lapsepõlvest küpsemiseni, kevadest talveni ja maapinnalt taevalaotuseni." - Natali Väli, näitleja
"“See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu. Milline kergendus on mõista nende kõige lihtsamate asjade võlu." - Lauri Räpp
"Elu on pidev areng. On paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpuks läheb kõik alati nii, nagu minema peab. Vahel on hea, kui keegi midagi su lennuteele kaasa ütleb või mõtleb koos sinuga. Täpselt selline tunne tekib Lauri tekste lugedes, ta on nagu kaasaelaja, lohutaja, motiveerija. Tema tekstidel on kummaline mõju – siis, kui sul on elus keerulised ajad, mõjuvad ta tekstid lohutavalt ja lootust andvalt, ja lihtsamatel aegadel annavad ta tekstid sulle hoogu juurde." - Rain Siemer, kirjastaja
Autorist:
Lauri Räpp on avaldanud neli raamatut, mida on müüdud kokku üle 7000 eksemplari. Tal on Instagramis üle 14 500 jälgija, mis teeb temast Eesti suurima jälgijaskonnaga tekste ja luuletusi postitava inimese.
- GenresPoetry
256 pages, Hardcover
First published January 1, 2021
38 people are currently reading
327 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 82 reviews
March 26, 2022
Ma olen võrdlemisi karastunud lugeja. Aga enne, kui ma käesoleva teose läbi sain, jõudis issanda päike lugematu arv kordi looja minna ja loojast tõusta, sest leidsin ennast tegelemas ükskõik mille muuga vabastamaks end vajadusest seda lugeda. Ent tunnen siiski moraalset kohustust oma ebapopulaarse arvamuse väljendamiseks, kui loen neid ülivõrdeid, millega inimesed kõnealust teost üle kuldavad.
Ma ei kavatse seda raamatut (ega fenomeni üldisemalt) hinnata kirjanduskriitika positsioonilt. Midagi, mis ei ole luule, ei ole mõtet hinnata luulena. Ma kavatsen seda arvustada selle nähtuse pinnalt, mis mahub fraasi “vaesumine ja lihtsustumine” alla ning mis loomulikult on laiem kui üksnes raamatute kontekst.
Räpi viljeldav žanr ei ole luule, see on mingi argipoeesia vorm, seesama, mida jagatakse sotsiaalmeedias fotošopitud päikeseloojangupiltide taustal ning millest inimeste pilk üle libiseb, sunnib automaatse reaktsioonina vajutama ‘like’ või ‘love’ ning edasi skrollima, ilma et loetu endast ajusse mingit jälge maha jätaks.
Ja ma ei ole sellega nõus, et niisugune žanr võiks olla vajalik selleks, et kirjanduskaugeid inimesi nö päris luulele lähemale tuua. Eelmises lõigus nimetatud põhjustel on see lõhe liiga lai. Need on skaala eri otstes asuvad nähtused, ehkki võib ju muidugi olla, et niisugune käsitus osutab üksnes minu enda piiratud binaarsele mõtlemisele. Ma võin küll nõustuda, et mingisugune vajadus lihtsama ja rahvalikuma kihistuse järele on luuleturul kahtlemata olemas, aga nagu öeldud, Räpp seda nišši ei täida, sest tema kirjutiste luulesisaldus on olematu.
Tagasi lihtsustumise juurde. Inimeste lugemus väheneb, keeletaju vaesub, tulemuseks on maailm, mis muutub tervikuna must-valgemaks ja varjundivaesemaks. Räpi poeesia esindab seda maailma, sest siin ei ole mitte midagi. Ei ole irooniat, teravaid nurki, sõnamänge, keelekujundeid, intertekstuaalsust, on vaid igav, ühetasane, tüütu võltspositiivne kitš.
Küsite selle peale võib-olla, et mis selles siis halba on, kui keskenduda heale, helgele ja positiivsele maailmas, mis on kõike muud kui seda. Ma väidan, et see on halb. See on osa vaimse vaesumise protsessist. Niisuguses koguses pöördub see retoorika iseenese vastu. See on ebaloomulik, steriilne, elutu, ärritavalt imperatiivne ning tekitab tahtmise lihtsalt kiusu pärast selle argipühaliku roosamanna keskele poriste saabastega sisse trampida.
Sellise helge lihtsustamise tulemusena jõuame välja sinna, kus tekib vajadus kaitsta lapsi muinasjuttude eest - sest neis on kurjus! - ning lõpuks on meil niiviisi täiskasvanud, kes on kaotanud võime aru saada, millal sisenetakse ilukirjanduse maailma, kus kehtivad teised reeglid ja teised stiilivõtted ning kus võidakse koleda kaudu ülevani jõuda. Selle asemel hakataksegi hindama taolist teravate nurkadeta, pehmet ja turvalist infantiilset nämmutamist.
Ma tahaksin Räpi fännidelt küsida, täiesti tõsimeeli, ilma irooniata: mis teile sellest raamatust meelde jäi? Oli seal midagigi, mis pani edasi mõtlema, arutlema, uusi seoseid looma; midagi peale selle amorfse samastumisvõimaluse - issand, ta kirjutab täpselt nii, nagu ma ise olen tundnud ja mõelnud.
Mulle isiklikult ei jäänud meelde mitte midagi. Peale nende ärritavalt üleekspluateeritud kollaste kummikute, täpiliste tasside ja aurava piparmünditee, mis aga paraku on sama otsese, kuvaldaga lajatava allegooriaga kui Saint-Exupéry käibetõdesid korrutavad rebased ja roosid. Peidetud tähendusi ei ole, mõtlemisvõimet tarvis ei lähe, aga minu meelest on see peaaegu vähim, mida võiks ühelt raamatult tahta - et ta paneks mõtlema. Natukenegi.
Ma ei kavatse seda raamatut (ega fenomeni üldisemalt) hinnata kirjanduskriitika positsioonilt. Midagi, mis ei ole luule, ei ole mõtet hinnata luulena. Ma kavatsen seda arvustada selle nähtuse pinnalt, mis mahub fraasi “vaesumine ja lihtsustumine” alla ning mis loomulikult on laiem kui üksnes raamatute kontekst.
Räpi viljeldav žanr ei ole luule, see on mingi argipoeesia vorm, seesama, mida jagatakse sotsiaalmeedias fotošopitud päikeseloojangupiltide taustal ning millest inimeste pilk üle libiseb, sunnib automaatse reaktsioonina vajutama ‘like’ või ‘love’ ning edasi skrollima, ilma et loetu endast ajusse mingit jälge maha jätaks.
Ja ma ei ole sellega nõus, et niisugune žanr võiks olla vajalik selleks, et kirjanduskaugeid inimesi nö päris luulele lähemale tuua. Eelmises lõigus nimetatud põhjustel on see lõhe liiga lai. Need on skaala eri otstes asuvad nähtused, ehkki võib ju muidugi olla, et niisugune käsitus osutab üksnes minu enda piiratud binaarsele mõtlemisele. Ma võin küll nõustuda, et mingisugune vajadus lihtsama ja rahvalikuma kihistuse järele on luuleturul kahtlemata olemas, aga nagu öeldud, Räpp seda nišši ei täida, sest tema kirjutiste luulesisaldus on olematu.
Tagasi lihtsustumise juurde. Inimeste lugemus väheneb, keeletaju vaesub, tulemuseks on maailm, mis muutub tervikuna must-valgemaks ja varjundivaesemaks. Räpi poeesia esindab seda maailma, sest siin ei ole mitte midagi. Ei ole irooniat, teravaid nurki, sõnamänge, keelekujundeid, intertekstuaalsust, on vaid igav, ühetasane, tüütu võltspositiivne kitš.
Küsite selle peale võib-olla, et mis selles siis halba on, kui keskenduda heale, helgele ja positiivsele maailmas, mis on kõike muud kui seda. Ma väidan, et see on halb. See on osa vaimse vaesumise protsessist. Niisuguses koguses pöördub see retoorika iseenese vastu. See on ebaloomulik, steriilne, elutu, ärritavalt imperatiivne ning tekitab tahtmise lihtsalt kiusu pärast selle argipühaliku roosamanna keskele poriste saabastega sisse trampida.
Sellise helge lihtsustamise tulemusena jõuame välja sinna, kus tekib vajadus kaitsta lapsi muinasjuttude eest - sest neis on kurjus! - ning lõpuks on meil niiviisi täiskasvanud, kes on kaotanud võime aru saada, millal sisenetakse ilukirjanduse maailma, kus kehtivad teised reeglid ja teised stiilivõtted ning kus võidakse koleda kaudu ülevani jõuda. Selle asemel hakataksegi hindama taolist teravate nurkadeta, pehmet ja turvalist infantiilset nämmutamist.
Ma tahaksin Räpi fännidelt küsida, täiesti tõsimeeli, ilma irooniata: mis teile sellest raamatust meelde jäi? Oli seal midagigi, mis pani edasi mõtlema, arutlema, uusi seoseid looma; midagi peale selle amorfse samastumisvõimaluse - issand, ta kirjutab täpselt nii, nagu ma ise olen tundnud ja mõelnud.
Mulle isiklikult ei jäänud meelde mitte midagi. Peale nende ärritavalt üleekspluateeritud kollaste kummikute, täpiliste tasside ja aurava piparmünditee, mis aga paraku on sama otsese, kuvaldaga lajatava allegooriaga kui Saint-Exupéry käibetõdesid korrutavad rebased ja roosid. Peidetud tähendusi ei ole, mõtlemisvõimet tarvis ei lähe, aga minu meelest on see peaaegu vähim, mida võiks ühelt raamatult tahta - et ta paneks mõtlema. Natukenegi.
December 27, 2021
Suutsin raamatu läbida, kuna soliidsele väljanägemisele vaatamata oli siin kõvasti paberit raisatud ja teksti oli võrdlemisi hõredalt. Ehk oli taotluseks jätta piisavalt õhku ja ruumi, et lugeja saaks ise edasi mõtiskleda, aga ega siin eriti millegi üle järele mõelda polnud, sest tekstidki olid paraku samamoodi õhku ja pidevaid kordusi täis, paras haltuuramaiguline segapuder tegelikult (nr 1 müügitopis, great success!).
Originaalsusega olid minu arvates samuti lood kehvad: olen elus olemise tunne, silmale nähtamatu valgus, asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma jm... Võib-olla kui palju raamatuid lugeda, siis ongi raske vahet teha, mis on enda mõtted ja väljendid ning mis kuskilt loetud.
Kellele raamatut soovitada? Hm, ilma igasuguse soovitusetagi on vaimustunud (nais)fännkond juba moodustunud, aga pöörake tähelepanu, juhul kui:
* olete siiamaani lugenud peamiselt sotsiaalmeediapostitusi ja soovite pehmet üleminekut nutiseadme asemel trükitud raamatu käeshoidmisega harjumisele;
* olete lihtsameelne romantik, kelle luulemaitse on jäänud põhikooliaegsele tasemele;
* naudite igasugu sõnamänge;
* teile meeldib kõikjalt lennukat poeesiat leida, eriti auravast piparmünditeetassist;
* armastate otsida lihtsate sõnade taha peidetud varjatud tähendusi ja sügavat mõtet, midagi "ära tunda";
* jumaldate kollaseid kummikuid ja kõike, mida need esindavad.
Originaalsusega olid minu arvates samuti lood kehvad: olen elus olemise tunne, silmale nähtamatu valgus, asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma jm... Võib-olla kui palju raamatuid lugeda, siis ongi raske vahet teha, mis on enda mõtted ja väljendid ning mis kuskilt loetud.
Kellele raamatut soovitada? Hm, ilma igasuguse soovitusetagi on vaimustunud (nais)fännkond juba moodustunud, aga pöörake tähelepanu, juhul kui:
* olete siiamaani lugenud peamiselt sotsiaalmeediapostitusi ja soovite pehmet üleminekut nutiseadme asemel trükitud raamatu käeshoidmisega harjumisele;
* olete lihtsameelne romantik, kelle luulemaitse on jäänud põhikooliaegsele tasemele;
* naudite igasugu sõnamänge;
* teile meeldib kõikjalt lennukat poeesiat leida, eriti auravast piparmünditeetassist;
* armastate otsida lihtsate sõnade taha peidetud varjatud tähendusi ja sügavat mõtet, midagi "ära tunda";
* jumaldate kollaseid kummikuid ja kõike, mida need esindavad.
January 9, 2022
Edit: mõtlesin järele ja panen ikka ühe tärni
Kaks tärni, sest ma olen täna heas tujus. Väga meeldisid need 50+ täiesti tühja lehekülge, umbes 20 lehekülje jooksul mõtlesin "hmm... pole väga viga", ülejäänud 180 lehekülge panid mind ahastuses juukseid välja kitkuma. Olen mina rumal või ongi kehv luule? Aga inimestele ju meeldib... Oeh...
Kaks tärni, sest ma olen täna heas tujus. Väga meeldisid need 50+ täiesti tühja lehekülge, umbes 20 lehekülje jooksul mõtlesin "hmm... pole väga viga", ülejäänud 180 lehekülge panid mind ahastuses juukseid välja kitkuma. Olen mina rumal või ongi kehv luule? Aga inimestele ju meeldib... Oeh...
November 4, 2021
On ilusad raamatud ja on ILUSAD RAAMATUD - sisult ja olemuselt. See on see viimane variant ja ülivõrdes. Kui mõnda raamatut liigitada öökapiraamatuks, siis see on see - midagi, mida pidevalt tahaks sirvida ja endasse haarata ja jagada. Kingi endale ja emmele ja sõbrannale ja sõbrale!
Aitäh, Lauri, see on imeline!
Aitäh, Lauri, see on imeline!
December 19, 2022
Catfished and Bemused
Review of the Rahva Raamat hardcover (October 19, 2021)
Although I mostly stick to contemporary Estonian authors whom I've previously read and enjoyed such as Andrus Kivirähk (Mees, kes teadis ussisõnu (The Man Who Spoke Snakish) (2007), Rehepapp ehk november (The Old Barnkeeper or November) (2000) a.o.), I'll sometimes take a chance on someone or something completely unknown in the hopes of a surprise discovery.
When I saw that Lihtsate asjade tähtsus - tähtsate asjade lihtsus (Estonian: The importance of simple things - the simplicity of important things) was voted both the People's Choice Book of the Year 2022 and the Best Estonian Author Literary Book of the Year 2022 by the bookseller "Rahva Raamat," I ordered it without even reading much further.
Image of some of the finalists for the Book of the Year 2022 selection at the Estonian bookseller "Rahva Raamat" (Book of the People). Image sourced from Rahva Raamat.
When it arrived, I was surprised to discover that it was mostly poetry with some interspersed prose pages of a diary nature. Also a LOT of blank pages, numbering 60+ in a 256 page book. Some of those 'blanks' contained simple ink drawings or blotches only. While I quite support books that allow you to "breathe" between chapters or sections (e.g. Jennifer Croft's Homesick, Sylvia Molloy's Dislocations come to mind from recent reading), when much of the rest of the book are 'poems' of 6 to 10 words per page only, adding further blank pages seems like excessive padding.
Reading many of the poems and seeing they were of a simplistic affirmation nature which often used the 'word reverse' formula of the title led to further disillusion. I looked at the many Estonian reviews and saw they were quite polarized, many 5 stars but also many 1 stars. I LOL'd at one review which translated read as "Rupi Kaur vibes - and I don't mean that as a compliment."
Still, I softened towards the book by the end, especially after one poem about motherhood and then a further extended sequence about the loss of the poet's brother at a young age. The latter made me wonder how many of the earlier poems weren't about an absent partner or love interest as I had imagined but were instead about lost family.
So I'm not going to be a Grinch about this book, and a 3 star "Like" is my compromise rating.
Review of the Rahva Raamat hardcover (October 19, 2021)
Although I mostly stick to contemporary Estonian authors whom I've previously read and enjoyed such as Andrus Kivirähk (Mees, kes teadis ussisõnu (The Man Who Spoke Snakish) (2007), Rehepapp ehk november (The Old Barnkeeper or November) (2000) a.o.), I'll sometimes take a chance on someone or something completely unknown in the hopes of a surprise discovery.
When I saw that Lihtsate asjade tähtsus - tähtsate asjade lihtsus (Estonian: The importance of simple things - the simplicity of important things) was voted both the People's Choice Book of the Year 2022 and the Best Estonian Author Literary Book of the Year 2022 by the bookseller "Rahva Raamat," I ordered it without even reading much further.
Image of some of the finalists for the Book of the Year 2022 selection at the Estonian bookseller "Rahva Raamat" (Book of the People). Image sourced from Rahva Raamat.
When it arrived, I was surprised to discover that it was mostly poetry with some interspersed prose pages of a diary nature. Also a LOT of blank pages, numbering 60+ in a 256 page book. Some of those 'blanks' contained simple ink drawings or blotches only. While I quite support books that allow you to "breathe" between chapters or sections (e.g. Jennifer Croft's Homesick, Sylvia Molloy's Dislocations come to mind from recent reading), when much of the rest of the book are 'poems' of 6 to 10 words per page only, adding further blank pages seems like excessive padding.
Reading many of the poems and seeing they were of a simplistic affirmation nature which often used the 'word reverse' formula of the title led to further disillusion. I looked at the many Estonian reviews and saw they were quite polarized, many 5 stars but also many 1 stars. I LOL'd at one review which translated read as "Rupi Kaur vibes - and I don't mean that as a compliment."
Still, I softened towards the book by the end, especially after one poem about motherhood and then a further extended sequence about the loss of the poet's brother at a young age. The latter made me wonder how many of the earlier poems weren't about an absent partner or love interest as I had imagined but were instead about lost family.
So I'm not going to be a Grinch about this book, and a 3 star "Like" is my compromise rating.
February 12, 2022
2.5. big rupi kaur vibes... ja kahjuks ei mõtle ma seda komplimendina.
November 2, 2021
Sooviks, et ise oleks selle raamatu kirjutanud 🥰
January 7, 2023
Lugesin teisi arvustusi ka. Paljudele vastumeelne raamatu tühjad read. Mulle just selle raamatu kujundus meeldibki, see jätab nagu mõtteruumi. Igatshes see oli esimene luuleraamat, mis loetud ja väga hea, et oli hea.
November 20, 2021
"Vahel mõtlen, et igaüks mõtleb oma elu endale välja." Nii on. Ja rohkem polegi vaja.
June 4, 2023
Selle raamatu kohta ei oskagi suurt midagi kirjutada, sest seda peab hoopis ise lugema.
Ma jäin rongist justkui maha kui see raamat ilmus ja igal pool figureeris, aga võib-olla oligi nüüd surve väiksem ja see, et see mulle päris päriselt meeldis, ei olnud seotud nende ootustega, et see peab mulle meeldima.
Kogu see lugu autori vennast oli nii ilusvalus.. Üldse oli tore, kuidas luuletuste vahele oli pikitud ka pisut pikemaid jutukesi.
Kui sa veel lugenud ei ole, loe kindlasti.
Ma jäin rongist justkui maha kui see raamat ilmus ja igal pool figureeris, aga võib-olla oligi nüüd surve väiksem ja see, et see mulle päris päriselt meeldis, ei olnud seotud nende ootustega, et see peab mulle meeldima.
Kogu see lugu autori vennast oli nii ilusvalus.. Üldse oli tore, kuidas luuletuste vahele oli pikitud ka pisut pikemaid jutukesi.
Kui sa veel lugenud ei ole, loe kindlasti.
January 26, 2022
LIHTSALT NII ILUS!!!
May 12, 2024
On tunda, et Lauri on läbi luule ja proosatekstide selle raamatu lehekülgedele valanud oma hinge, selle ilu ja valu, vahel end korrates, vahel jättes lehekülgi mõttepausiks vahele. Oli luulet, mis mind kõnetas ning mis tekitas soovi see raamat paari aasta pärast uuesti sirvimiseks kätte võtta. Jah, siin ei leidu suuri eneseabi juhtnööre või elutõdesid, on ühe mehe lihtsad peegeldused enda kogetu või tunnetatu põhjal. Aga keset seda suurt võltsmaailma, kus kõigi fassaadid on klanitud, kuid tagatubades haigutab tühjus kesk ämblikuvõrke, oli see mõnusalt ehe, aus ning värskendav. Asjadest nii nagu need on. Ilma seebivahu või puuderkreemita, ilma peeglite või suitsukatteta.
January 18, 2023
k i r j e l d a m a t u l t ilusad motted ja sonad. ma pole varem vist uhestki raamatust nii liigutatud olnud
“hinge ilmateade
murepilves selgimistega”
“hinge ilmateade
murepilves selgimistega”
March 7, 2022
Lauri on niiii wholesome inimene ja see luulekogu veel rohkem whlosome!!!
November 4, 2021
imeline ja niivõrd ilus!!!
December 30, 2024
Loetud raamatuklubi jaoks, arutasime luule seisu.
Mulle jäi arutelust meelde üks mõte. Miks kirjutab selles vanuses mees luulet pmst teismelistele tüdrukutele? Mitte ainult vaibilt, aga tihti ka sisult. Raamatuid on nii täiesti okei kirjutada, aga miski hakkab vastu kui kirjutatakse luulet kindlale sihtrühmale (kui need pole just päris lapsed). Imelik on. Kas luule peaks vist olema puhtama südametunnistusega või midagi? Minus on vist mingi ideaal, et luule pole kapitalistlik toode.
Üldiselt on selle luuletoodanguga muidugi lihtne samastuda, aga palju on ka niisama augutäidet ja levinuim luuletus on lihtsamat sorti sõnamäng. Oma märkmetes olin seda nimetanud õõnsaks sünonüümisõnastiku luuleks. Instagrami sobib paremini.
Aga kindlasti toob Lauri Räpp selle värgiga maailma palju rohkem head kui halba, seega mis vahet seal lõpuks on, mis mina arvan.
Mulle jäi arutelust meelde üks mõte. Miks kirjutab selles vanuses mees luulet pmst teismelistele tüdrukutele? Mitte ainult vaibilt, aga tihti ka sisult. Raamatuid on nii täiesti okei kirjutada, aga miski hakkab vastu kui kirjutatakse luulet kindlale sihtrühmale (kui need pole just päris lapsed). Imelik on. Kas luule peaks vist olema puhtama südametunnistusega või midagi? Minus on vist mingi ideaal, et luule pole kapitalistlik toode.
Üldiselt on selle luuletoodanguga muidugi lihtne samastuda, aga palju on ka niisama augutäidet ja levinuim luuletus on lihtsamat sorti sõnamäng. Oma märkmetes olin seda nimetanud õõnsaks sünonüümisõnastiku luuleks. Instagrami sobib paremini.
Aga kindlasti toob Lauri Räpp selle värgiga maailma palju rohkem head kui halba, seega mis vahet seal lõpuks on, mis mina arvan.
December 18, 2021
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
September 13, 2022
Elu esimene luuleraamat!🙌 Mõnus lugemine, ilusad mõtted ja vahvad sõnamängud🔆💛
December 2, 2021
Kaunid read ja ilusad mõtted.. nii ma leidsin oma luuletaja ❤
December 30, 2021
Lauri kirjutab nii kaunilt. Laurit lugedes ärkab minus mingi ürgne romantik, kes unistab, et kuskil oleks isiklik Lauri, kes mulle nii kirjutaks. Aga eesti mees üldiselt selline ei ole, eesti mehe luule reeglina on pigem ropp ja lohisev või veidi karvane :D
Lauri hinges vist põleb mingi eriline tuli, igatahes aitäh imelise luulekogu eest!
Lauri hinges vist põleb mingi eriline tuli, igatahes aitäh imelise luulekogu eest!
September 10, 2022
Minu jaoks on natukene kurvastav see, et selle raamatu kohta on nii palju halbu arvustusi. Minu jaoks (olen siiski veel kogenematu erinevate elu sammude kohta) on see raamat selline soe kallistus rasketel aegadel. Lugesin ja mõtlesin. Minu arvamus on siiani veel selline: kui oleksin raamatut 2 aastat tagasi lugenud, oleksin ilmselt samuti 1 tärni andnud. Praeguseks on palju muutunud, saan leida sarnasusi enda ja autori vahel.
Eks Lauri Räppi luule on tõepoolest nagu Instagrami luule või noh, Rupi Kauriga sarnanev. Aga kuidas sa annad edasi kindlat mõtet, kui seda on juba Instagrammis tuhat korda edasi antud. Luuletajad pingutavad, proovivad ja vahel ei ole nii head kui ootused on. Inimesed on sellised.
Autor on päris personaalseks läinud: räägib lähedaste kaotusest, armuvalust, lapsepõlve igatsusest. Teos töötas natukene nagu peegel, sain endast jälle midagi teada, ja see samuti humbles mind päris palju, sest ma siiski nii vanana kui praegu olen, ei saa samastuda armuvalu ja suhte lõpetamise valudega.
Olen nüüdseks järeldanud, et paljud inimesed ei tunne samasugust igatsust nagu mina, kui luule räägib lompidest ja kollastest kummikutest, vanaema juures käimisest ja Bullerby lastest.
Mina isiklikult nautisin lugemist, aga eks te igaüks saate siiski oma enda arvamuse luua.
Eks Lauri Räppi luule on tõepoolest nagu Instagrami luule või noh, Rupi Kauriga sarnanev. Aga kuidas sa annad edasi kindlat mõtet, kui seda on juba Instagrammis tuhat korda edasi antud. Luuletajad pingutavad, proovivad ja vahel ei ole nii head kui ootused on. Inimesed on sellised.
Autor on päris personaalseks läinud: räägib lähedaste kaotusest, armuvalust, lapsepõlve igatsusest. Teos töötas natukene nagu peegel, sain endast jälle midagi teada, ja see samuti humbles mind päris palju, sest ma siiski nii vanana kui praegu olen, ei saa samastuda armuvalu ja suhte lõpetamise valudega.
Olen nüüdseks järeldanud, et paljud inimesed ei tunne samasugust igatsust nagu mina, kui luule räägib lompidest ja kollastest kummikutest, vanaema juures käimisest ja Bullerby lastest.
Mina isiklikult nautisin lugemist, aga eks te igaüks saate siiski oma enda arvamuse luua.
December 31, 2023
Lisaks sisule, mis käistleb enamjaolt lapsepõlve igatsust, armuvalu, lähedase kaotust, erinevate aastaaegu võlu ja ühiskonda, oli see raamat ka esteetiliselt ilus: trükimasina stiilis font ja illustratsioonid. Täitsa mõistan, miks see Rahva Raamatus Aasta Raamat 2022 võitja oli.
Mu lemmikud kuus luuletust:
ma pole ilus
ega kole
ma olen lihtne
ja lihtsalt olen
aus ja ehe
mitte libekeelne
enamasti rõõmus
harva kurvameelne
kiindun suvepäikesesse
tuisulumme
ma olen
elus olemise tunne
kaalusin oma
mõtete raskust
mõnes mõttes
peaksin
alla võtma
tal olid
unistaja silmad
ta juuksed
lõhnasid seikluste järele
ja huultel oli
kaugetemaade maitse
aga tema käte vahelt
leidsin oma kodu
kõik, mis sa välja hõikad
tuleb sinu juurde tagasi
elu kajab alati vastu
siin me siis
oleme,
kahekesi
kumbki ihuüksi
sa jätsid mõra
mu hinde
aga sellest pole midagi
sest mul on nüüd koht
kust valgus sisse pääseb
Mu lemmikud kuus luuletust:
ma pole ilus
ega kole
ma olen lihtne
ja lihtsalt olen
aus ja ehe
mitte libekeelne
enamasti rõõmus
harva kurvameelne
kiindun suvepäikesesse
tuisulumme
ma olen
elus olemise tunne
kaalusin oma
mõtete raskust
mõnes mõttes
peaksin
alla võtma
tal olid
unistaja silmad
ta juuksed
lõhnasid seikluste järele
ja huultel oli
kaugetemaade maitse
aga tema käte vahelt
leidsin oma kodu
kõik, mis sa välja hõikad
tuleb sinu juurde tagasi
elu kajab alati vastu
siin me siis
oleme,
kahekesi
kumbki ihuüksi
sa jätsid mõra
mu hinde
aga sellest pole midagi
sest mul on nüüd koht
kust valgus sisse pääseb
November 4, 2024
Ma ei pea end suureks luulefänniks. Julgen isegi öelda, et enamus luulekirjanike luuletused jätavad mind pigem külmaks. Selle raamatu puhul oli täiesti vastupidi. Peaaegu iga teine luuletus, miniatuur või mõtterida tekitas minus emotsiooni, viis kaasa ja pani mõtlema.
Ausus. Nostalgia. Kevad. Raskus. Kergus. Ja tähtsus. Autor suutis rääkida kõigist elu toonidest.
Lemmikuid oli mitmeid ja välja tooma ma neid siin ei hakka, kuid siiralt loodan, et võtate selle hetke, et kasvõi seda luulekogu sirvida.
Olles selle nüüd lõpetanud, on mul eriti kahju, et kirjandussalongis autoriga kohtuma ei jõudnud. Aga küll elu loob veel meile võimalusi.
Aitäh, Heldi, et mulle selle aastake tagasi sünnipäevaks kinkisid!
2. lugemine - need samad mõtted, kuid rohkem raskust ja pool tähte vähem. aitäh nende mõtete eest!
Ausus. Nostalgia. Kevad. Raskus. Kergus. Ja tähtsus. Autor suutis rääkida kõigist elu toonidest.
Lemmikuid oli mitmeid ja välja tooma ma neid siin ei hakka, kuid siiralt loodan, et võtate selle hetke, et kasvõi seda luulekogu sirvida.
Olles selle nüüd lõpetanud, on mul eriti kahju, et kirjandussalongis autoriga kohtuma ei jõudnud. Aga küll elu loob veel meile võimalusi.
Aitäh, Heldi, et mulle selle aastake tagasi sünnipäevaks kinkisid!
2. lugemine - need samad mõtted, kuid rohkem raskust ja pool tähte vähem. aitäh nende mõtete eest!
February 19, 2022
Võib vabalt olla, et selline luule on meie tulevik - kõik ju vaesustub ja lihtsustub, muutub ilma sügavama sisuta suupärasteks ja lihtsalt tarbitavateks ampsudeks. Ja mine võta siis kinni, kas see on halb või hea, lõppkokkuvõttes loevad ju inimesed üle tüki aja hea meelega luuleraamatut. Aga ma olen viimasel ajal liiga palju väga head luulet lugenud ja seetõttu üle 1 tärni panna ei saa.
Read
June 12, 2022Lauri Räpi siirus on haruldane
Et mõelda see selgeks
Et neil on seal teisel pool ehk parem
Või et elame siis neile hästi
Või et märkame ja rõõmustame
Ei või arvata, et süütu on süüdi isegi kui see süütu süüdlane oled sina ise
Kui sügav on su sinine?
Et mõelda see selgeks
Et neil on seal teisel pool ehk parem
Või et elame siis neile hästi
Või et märkame ja rõõmustame
Ei või arvata, et süütu on süüdi isegi kui see süütu süüdlane oled sina ise
Kui sügav on su sinine?
August 19, 2022
ma armastan sind, raamat
January 15, 2025
Sain selle raamatu sünnipäevaks ja ilmselt ma poleks ise seda raamatut ette võtnud, sest ma pole varasemalt luule vastu eriti huvi tundnud.
Endalegi üllatuseks avastasin, et tegelikult oli raamatus palju luuleridu, mis mind kõnetasid ja millega ma suutsin samastuda. Oli ka neid, mis nii sügavalt ei puudutanud, aga milles oli tunda, et autor on valanud nendesse ridadesse oma hinge. Autor on raamatusse koondanud kokku ilusad ja sügavamõttelised kui ka valusad luuleread.
Kuna see raamat mulle endalegi üllatuseks meeldis, siis ehk leian end see aasta veel luulet enda jaoks avastamas 📚
Endalegi üllatuseks avastasin, et tegelikult oli raamatus palju luuleridu, mis mind kõnetasid ja millega ma suutsin samastuda. Oli ka neid, mis nii sügavalt ei puudutanud, aga milles oli tunda, et autor on valanud nendesse ridadesse oma hinge. Autor on raamatusse koondanud kokku ilusad ja sügavamõttelised kui ka valusad luuleread.
Kuna see raamat mulle endalegi üllatuseks meeldis, siis ehk leian end see aasta veel luulet enda jaoks avastamas 📚
December 19, 2022
10/10 läks südamesse, minu jaoks nii õigesti seatud sõnad ja ka väidetavalt tühjad leheküljed, mis minu jaoks ilmselt kõige rohkem peatumist pakkusid. Päevikupidajana tundsin end ära, ei ole kõik lehed äärest ääreni täis kritseldatud, mõnel seisabki üks lause, millest enam edasi ei saanud ja pärast kõrvale ei taha lisada. Saab end leida, kaotada, kaasa tunda, elada ja mõelda. Meeldib selle lihtsus.
February 15, 2022
Sõnadest jääb siinkohal väheks. Aitäh hinge puututuse eest.
December 4, 2023
teate, mul pole midagi öelda. Mulle meeldivad tabavad ja lühikesed sõnade kombinatsioonid…. 🌷
Displaying 1 - 30 of 82 reviews