Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi „Pihtimustes“. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris. Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid. — Alar Tamming
Seda lugu oleks võimalik rääkida ilmselt miljonil viisil, kus see oleks kaastunnet tekitav, haletsust esile kutsuv, piinlik vms. Urmas on leidnud võtme kuidas seda rääkida viisil, mis tekitab austus ja inspireerib. Väärt lugemine.
Raamat, mida lugedes karjus miljon ajurakku vastu, aga mis ometi oli sedavõrd hea lugemine, et hindasin siiski nelja tärniga. Vahel lihtsalt juhtub nii. Tundub, et autor on üksjagu keeruline inimene ja selline... piisavalt ärritav noh :) Kuidagi egoistlik ja kiretu (või mõjub tekst lihtsalt nii, sest lugedes tundsin kogu aeg mingit vastuolu autori ja teksti vahel, need ei olnud nagu üks tervik... oli tunne, nagu oleks loo jutustaja ja teksti vahel kuristik ja siis kord hüppab esimene üle selle laiutava lõhe teisele, ja siis jälle teine hüppab korraks üle esimese juurde, ühte jalga nad päriselt ei astunud).
Lisaks oli mul kogu aeg tema lähedastest kahju. Ja ma ei pea siinkohal silmas ainult keerulist haigus(t)ega toimetuleku aega, vaid üldisemalt.
Ja kuigi ma olen teada-tuntud raamatus ajahüpete armastaja, siis siin oli ikka täiesti segamini kõik pööratud, ajatelge oli ikka suhteliselt keeruline jälgida. Lõpuks lõingi käega ja lihtsalt lugesingi neid lühikesi peatükke nagu suvaliselt segipaisatud fragmente. Sai lugeda küll.
Ja kuigi lugemine mulle pigem meeldis, siis mul on ometi tunne, et tohutult palju potentsiaali jäi selle loo ja raamatuga kasutamata. Aga kas peakski kõike endast välja panema...
Ilustamata lugu mehest, kel on õnnestunud oma elus tervena aukudest välja tulla. Siis otsustab elu visata kaikaid kodaratesse ning seejärel on vaid motivatsiooni, järjepidevuse ja õnne küsimus, kas väljub tervenenuna ka kuristikust. Raamat andis inspiratsiooni, kuid samas ehmatas oma ehtsuse ning aususega. Lugemine läks kiirelt, kuna lugu oli ladusalt kirjutatud.
On selge, et iga suure asja taga on väga eriline inimene. Milline motivatsioon, milline elutahe, eluarmastus, enesedisipliin. Raamat kiskis kaasa esimesest lehest …
nooh, see oli nüüd küll üsna omamoodi lugemine. alapealkirja "Pisisulist ükssarvikuks" kaanel kuskil näha pole, nii et ma ootasin natuke midagi muud, st olin rohkem valmis lugema lugu võitlusest ajukasvajaga, aga sain juurde ka ülevaate ühest üsna kirevast elust. tõesti nii suli- kui ükssarvikuaspektist.
muuhulgas on see üks neid lugusid, kus üks mees kirjeldab, aga ei seleta oma suhteid naistega, ja ma... ei saa aru. aga eks ma olen sellega nüüdseks harjunud, et ma ei saa aru. mul on lihtsam mõista seda, kuidas inimene endale asju manifesteerib ja need tulevadki, ja seda, kuidas luuakse edukas firma ja saadakse rikkaks ja kõik see. ma võin mõista isegi seda, miks ja kuidas inimene endale ajukasvaja manifesteerib ja miks ta seda pärast lihtsalt ära ei manifesteeri. (ehkki ka seal jäi asju segaseks ses osas, et mis juhtus enne ja mis pärast ja mis seosed olid põhjuslikud ja mis mitte.) aga see osa, et "mul on imeline naine, meil on kaks imelist last, ma armastan seda naist maailmas kõige rohkem ma ei oleks temata mitte keegi, ma alustasin kõrvalsuhet ühe teise naisega" - ee, misasja?
aa, üldse võtsin selle raamatu lugemiseks inspireerituna Peep Vainu mälestusartiklist Urmas Purde kohta, mida Edasist lugesin.
See raamat oli hoopis midagi muud kui ma ootasin. Selle tutvustustes on keskne koht faktil, et tegemist on ühega Pipedrive’i asutajatest, kuid raamatus puudutati seda suht vähe, see polnud teemaks. Siiski oli väga oluline, et see teada oleks, kuna muidu võiks arvata, et tegemist ongi lihtsalt ühe natuke sassis, võib-olla natuke liiga palju pehmeid narkootikume tarvitava esoteerilise umbluu-tegelasega, lühises mehega. Kui juba esimeses peatükis tuli juttu manifisteerimisest ja mingite yoga gurude fännamisest, siis ilma selle taustainfota oleksin raamatu seal ka pooleli jätnud (no mulle tõesti käivad väga närvidele igasugu esoteerikud ja posijad), kuid olen väga rahul, et ei jätnud, see osutus ikka kõvaks looks. Äärmuslik… ma ei teagi nüüd, on see elulugu või haiguslugu, igatahes äärmuslik lugu ja väga hästi kirjutatud (arvatavasti peab siin kiitma ka Scott Dieli), samuti lisatud pildimaterjal on veel eraldi suurepärane (mitte niivõrd informatiivses, kuivõrd “vibe”-i edastamise mõttes). Leheküljel 102 sain vist ka vastuse juba üsna alguses tekkinud küsimusele, et kuidas taoline märgatavate probleemidega vend nii suuri ettevõtmisi suudab läbi viia, olen tegelikult juba ammu märganud, et see on üks baaskvaliteete: “Energia on minu jaoks piiramatu ressurss”. Kuigi raamat tundub liiga lühike (127 lehekülge väiksevõitu formaadis), siis antud juhul, mil põhisõnumiks pole mitte niivõrd faktid kuidvõrd “hõng”, paistab pikkus just õige olevat, optimaalne kontsentratsioon sedasorti sõnumile.
Urmas Purde lugu oli väga aus ja kuigi teda isiklikult ei kohanud, siis tekitas see lugu ja tema jutustamise viis tunde, nagu oleks ta keegi, keda tundsin ja teadsin. On tunda, et teose kirjutamise hetkel ei kandnud ta ühiskonna mõistes maske, vaid oli aus ja avatud sellisena, nagu ta inimesena oli. Kahju, et see lugu lõppes traagiliselt ja teda enam meie seas ei ole, kuid tema panus nii oma pere kui ühiskonna jaoks tervikuna elab veel pikalt pärast tema surma.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Tal olnuks veel olulist öelda. On ilme, et ta tajus elu palju sügavamalt, kui raamatusse jõudis. Aga eks lähedaste suhete kaitseks ei saanudki tollal kõike välja kirjutada. Oleksin soovinud lugeda kogu seda sügavust, mida ta tegelikult elust, elamisest ja ka suremisest tajus. Ausus oli kogu raamatust lemmik.
Tore lugu ühe inimese sisse. Samal ajal tundub et kohati on raamat välja venitatud, sest juttu vähe, pilte ja ruumi palju ning lõpuks lugemist nagu väga polegi. Potentsiaali lihtsalt palju enamaks arvestades seda teekoda mis Pipedrivel on olnud.
Appi, milline lugu! American dream ning samal ajal õudusunenägu. Tekib küsimus - mida tahab elu Urmasele õpetada ehk miks kõik juhtus mis juhtus? Ning mis saab edasi? Respekt sellise elutahte eest!!! Elu keerdkäigud on ikka äärmiselt kummalised :/