What do you think?
Rate this book
Suur tuba
Juta Kivimäe „Suur tuba” võitis tänavusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna. Romaanis on kirjeldatud sõjakeerises ellu jäänud ja kodumaale tagasi pöördunud juudi perekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Ühiskorteriks muutunud kunagise Tartu heakodanliku eluaseme atmosfääris peegeldub kogu tollane Eesti. Seal kohtuvad erinevad sotsiaalsed tüübid, sõjaeelsest ajastust nõukogude argireaalsusse jõudnud põlvkonnad ja erinevad rahvused. Peategelane on segaperekonnast pärit juba kooliealiseks saanud tüdruk, kelle pisut heitlikku lapsepõlve ilmub peale pereliikmete ajuti ka tollaseid tuntud isiksusi eesti kirjanduse- ja teatrimaailmast. Teoses on oluline sotsiaalne aeg, viiekümnendate lõpuaastad, mil Siberist tulid tagasi sinna aastate eest deporteeritud perekonnaliikmed ja metsadest julgesid koju tulla end aastaid varjanud mehed. Paljusid eestlasi haaras petlik illusioon, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole. Oldi ka kurnatud vihkamisest ja hirmust ning jõudumööda püüti kohaneda. Teose üldine atmosfäär püsib helgena, kuigi peategelase lapsepõlve sekkuvad ajuti ka vägivald, ebaõiglus ja surm.
272 pages, Hardcover
Published January 1, 2021
4 people are currently reading
167 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 24 of 24 reviews
February 18, 2022
hästi sümpaatne lugemine. üks neid raamatuid, kus tegelikult midagi ei juhtu, aga see on väga okei, sest kõik jubedad asjad on pigem just äsja juhtumise lõpetanud ja hakkab enamvähem selgeks saama, kes elus, kes surnud, kes tuleb veel tagasi ja kes enam mitte, ja kuidas nüüd siis elu edasi läheb. aasta on 1957 ja lugu jõuab meieni umbes seitsmeaastase Mintsi pilgu ja tajumise kaudu. natuke nagu... "Seitsmes rahukevad", aga seitse aastat hiljem ja selle võrra optimistlikum.
mis tegelaste galerii! Mintsis, selgub, pole tilkagi eesti verd. on emapoolne juudi suguvõsa (hästi huvitavad on nende elu ja kommete kirjeldused) ja isapoolsed poola-leedu päritolu õigeusklikud. kasuisa on, tõsi, eesti perest. elavad nad kõik kes Tartus, kes Pärnus, kes Tallinnas; kes ühiskorteri suures toas ja kes puumaja lobudikus. on lähemad ja kaugemad sugulased ja naabrid ja nende sugulased. sekka mõned kuulsad nimed (Terje Luik või Betti Alver). on arste ja baleriine, on lihtsamaid tööinimesi ja on päris külakorda käivaid vallavaeseid või muidu elu hammasrataste vahele jäänuid.
see tundub kuidagi selline... universaalne lapsepõlvelugu. mitukümmend aastat hiljem elasin ise ju mitte väga teistsugust elu, ikka solgutati last teab mitme komplekti vanavanemate või muude sugulaste vahet. ikka oli elus mõni toredam tädi ja mõni hirmsam, aga ikka huvitav naaber. ikka pandi sind kuskile diivanile või tugitooli magama, kuni suured poole ööni juttu rääkisid. ikka leidsid igas kohas kuskilt hoovi pealt mingeid mängukaaslased. ja ikka sattusid mingite vanainimeste imelike ja arusaamatute ja vahel natuke jubedate jutuajamiste peale, sest vanaemad (alati vanaemad) ajasid oma asju ja laps tolknes niisama kaasas. ega need ühiskorterid või puumajad või suvaliste kaugete sugulaste maakodud ka nõukaaja alguse ja lõpu vahel nii väga ei erinenud ausalt öeldes.
mis tegelaste galerii! Mintsis, selgub, pole tilkagi eesti verd. on emapoolne juudi suguvõsa (hästi huvitavad on nende elu ja kommete kirjeldused) ja isapoolsed poola-leedu päritolu õigeusklikud. kasuisa on, tõsi, eesti perest. elavad nad kõik kes Tartus, kes Pärnus, kes Tallinnas; kes ühiskorteri suures toas ja kes puumaja lobudikus. on lähemad ja kaugemad sugulased ja naabrid ja nende sugulased. sekka mõned kuulsad nimed (Terje Luik või Betti Alver). on arste ja baleriine, on lihtsamaid tööinimesi ja on päris külakorda käivaid vallavaeseid või muidu elu hammasrataste vahele jäänuid.
see tundub kuidagi selline... universaalne lapsepõlvelugu. mitukümmend aastat hiljem elasin ise ju mitte väga teistsugust elu, ikka solgutati last teab mitme komplekti vanavanemate või muude sugulaste vahet. ikka oli elus mõni toredam tädi ja mõni hirmsam, aga ikka huvitav naaber. ikka pandi sind kuskile diivanile või tugitooli magama, kuni suured poole ööni juttu rääkisid. ikka leidsid igas kohas kuskilt hoovi pealt mingeid mängukaaslased. ja ikka sattusid mingite vanainimeste imelike ja arusaamatute ja vahel natuke jubedate jutuajamiste peale, sest vanaemad (alati vanaemad) ajasid oma asju ja laps tolknes niisama kaasas. ega need ühiskorterid või puumajad või suvaliste kaugete sugulaste maakodud ka nõukaaja alguse ja lõpu vahel nii väga ei erinenud ausalt öeldes.
Read
December 19, 2022Juta Kivimäe liigub mööda endisaegseid ruume ja esemeid, mis neid ruume täidavad, kirjeldades nii ühtesid kui ka teisi väga üksikasjalikult. Kuid tema raamatu sisu ei moodustu ainuüksi asjadest, vaid seda täidavad tihedalt kõikvõimalikud inimesed – peamiselt hiigelsuure suguseltsi mitut masti liikmed, aga ka naabrid, poemüüjad, ema sõbrannad, õmblejannad, autojuhid, inimesed maalt ja linnast, suurematest ja väiksematest kohtadest, kodumaale jäänud ja Siberisse saadetud, eestlased, juudid, venelased … Inimtüüpidega on kaetud pea kõik registrid, mis üldse olemas on. Kuid sama olulised on ka neile inimestele kuulunud mööblitükid, kleidid ja noad-kahvlid. Kas pole sümboolne, et kui toimub lahutus, siis saetakse vana rauast abieluvoodi tükkideks ja veetakse kuskilt kohale vilauus moodne kušett! https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...
January 16, 2023
„Suur tuba“ on romaan ühe juudi perekonna elust teise maailmasõja järgses Eestis. Oma heitlikust lapsepõlvest jutustab koolitüdruk Mintsi, kes elab koos emaga Tallinnas, kuid veedab suure osa ajast ka Tartus oma vanavanemate ühiskorteris, kus kohtub kõikvõimalike värvikate tegelaste ning tolleaegsete teatri- ja kirjandusinimestega.
Üldiselt ma laste vaatenurgast kirjutatud raamatuid ei armasta. Jääb justkui mingi tasand puudu, mida ma lugedes igatsen, masohhist ja melanhoolik, nagu ma olen. Andke mulle täiskasvanuelu probleeme ja kuristikuna haigutavat sügavust, eks! Aga pean tunnistama, et see raamat oli tõepoolest väga soe, südamlik ja armas, maalides samas ajastust tõetruu pildi. Mintsi siiras lapsepilk ja naiivsus ajasid mind tihtipeale itsitama ja kui teos mind pidevalt omaette muhelema paneb, siis on sel järelikult õnnestunud mulle südamesse pugeda.
See on noore tüdruku sirgumise lugu, millest paraku ei puudu ka koduvägivald, haigused, ebaõiglus, mõistmatus, kius ja igatsus vanemate läheduse järele. Ma ei teagi, kas lapse elus saab olla midagi kurvemat kui see, et sul on küll vanemad olemas, aga neid ei ole sinu jaoks tegelikult päriselt olemas...
Jah, tarka juttu ma selle romaani kohta kirjutada ei oska, aga see oli üks tõeliselt armas lugemine ja ma soovitan seda rahulikeks sügisõhtuteks, kui on aega mõnusalt süveneda ja püüda ka ise anda mõneks ajaks voli oma lapselikumale poolele, et Mintsit ja tema muresid-rõõme paremini mõista.
Üldiselt ma laste vaatenurgast kirjutatud raamatuid ei armasta. Jääb justkui mingi tasand puudu, mida ma lugedes igatsen, masohhist ja melanhoolik, nagu ma olen. Andke mulle täiskasvanuelu probleeme ja kuristikuna haigutavat sügavust, eks! Aga pean tunnistama, et see raamat oli tõepoolest väga soe, südamlik ja armas, maalides samas ajastust tõetruu pildi. Mintsi siiras lapsepilk ja naiivsus ajasid mind tihtipeale itsitama ja kui teos mind pidevalt omaette muhelema paneb, siis on sel järelikult õnnestunud mulle südamesse pugeda.
See on noore tüdruku sirgumise lugu, millest paraku ei puudu ka koduvägivald, haigused, ebaõiglus, mõistmatus, kius ja igatsus vanemate läheduse järele. Ma ei teagi, kas lapse elus saab olla midagi kurvemat kui see, et sul on küll vanemad olemas, aga neid ei ole sinu jaoks tegelikult päriselt olemas...
Jah, tarka juttu ma selle romaani kohta kirjutada ei oska, aga see oli üks tõeliselt armas lugemine ja ma soovitan seda rahulikeks sügisõhtuteks, kui on aega mõnusalt süveneda ja püüda ka ise anda mõneks ajaks voli oma lapselikumale poolele, et Mintsit ja tema muresid-rõõme paremini mõista.
September 30, 2022
Emotsioon ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Kultuurilooline silmaring ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
"Romaanilikkus" ⭐️⭐️⭐️
Natuke nagu novellikeste pärlikee, palju sellist aimamisi värki, aga vahel isegi liiga palju mõni asi välja öeldud, näiteks täpselt üks lause üleliia selgitatud.
Peategelane ja jutustaja nagu olid sama inimene ja nagu ei olnud ka, kerge visandlikkuse vine jäi selle koha peal õhku. Võibolla nii oligi mõeldud.
Kuskil arvustuses keegi võrdles hästi Mudlumi asju-kirjeldava-stiiliga, mis viib sind olustikku hästi kohale. Hämmastav, et see on kellegi esimene romaan, väga mõnus lugemine. Palju selliseid guugeldama utsitavaid kultuuriloolisi vihjeid ka muidugi. Igal juhul soovitan!
No 5 ⭐️ ka selle eest, et kellelgi veel kodus välivoodit raskladuškaks on nimetatud :P
Kultuurilooline silmaring ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
"Romaanilikkus" ⭐️⭐️⭐️
Natuke nagu novellikeste pärlikee, palju sellist aimamisi värki, aga vahel isegi liiga palju mõni asi välja öeldud, näiteks täpselt üks lause üleliia selgitatud.
Peategelane ja jutustaja nagu olid sama inimene ja nagu ei olnud ka, kerge visandlikkuse vine jäi selle koha peal õhku. Võibolla nii oligi mõeldud.
Kuskil arvustuses keegi võrdles hästi Mudlumi asju-kirjeldava-stiiliga, mis viib sind olustikku hästi kohale. Hämmastav, et see on kellegi esimene romaan, väga mõnus lugemine. Palju selliseid guugeldama utsitavaid kultuuriloolisi vihjeid ka muidugi. Igal juhul soovitan!
No 5 ⭐️ ka selle eest, et kellelgi veel kodus välivoodit raskladuškaks on nimetatud :P
January 23, 2025
"..tuled ühest uksest sisse ja astud oma ellu nagu suurde tuppa. Ja õhtul lähed teisest uksest välja ja elu ongi otsas." See raamat paneb uskuma, et tõesti ei ole "paremaid-halvemaid aegu". Inimesed ja inimlikkus kestab läbi kõige masendavamate perioodide, mis see 1950ndate lõpp nõukogude Eestis ju oli. Metsavennad, kommunistid, juudid, venelased, usud-kombed - kõiki neid läbib inimene, kes astub tuppa, toimetab seal ja siis astub jälle välja. Holishke ja teiglachi retsept sai välja otsitud, mis muud kui küpsetama.
July 2, 2025
Juba esimene peatükk viib lugeja Pärnusse, minu lapsepõlvelinna, õigeusu kirik ja sealne preester/praost Nikolai Bežanitski on ka mulle tuttav persoon, sinna kogudusse kuulus ka minu vanaema, kellega sai teenistustel kaasas käidud ja püha vettki pudelis koju kaasa toodud.....vaatame mida tuttavat veel raamat kaasa toob.
Järgmiseks: kasvada üles arstist ema peres, kel kogu aeg kiire, öövalved, kiirabitöö jne, ning siis saavadki lapsele lähedaseks vanavanemad nagu oli ka peategelasel Mintsil, lisaks koduhaldjas Juuli Tallinnas, kellele alati loota võis ning kes rahulikul ja elunäinud moel talle elutarkusi jagas.
Tartu vanaema Bobe ja Mintsi suhe oli soe ja täis tingimusteta armastust, igavene allikas, millest rasketel hetkedel jõudu ja lootust ammutada.
Siinkohal meenusid ikka ja jälle mu oma vanaemad, nii erinevad, aga nii pühendunud oma lastelastele.
Linnavanaema tassis mu endaga kaasa igale poole, kuhu isegi läks, alates turulkäimisest, jumalateenistustest sealsamas Aia tänava kirkikus Pärnus, sõbrannadega kohvitamisest, sõidud soome kelguga talvises Pärnu rannal- midagi ei jäänud tal tegemata, kõikjal ainult üks väike ripats kaasas, kes siis suurte silmadega maailma jälgis ja avastas. Ikka turvaliselt, vanaema kõrval.
Teine vanaema ootas aga alati maitsvate roogadega külla, et siis oma nooruasjast rääkida, laulda, koos vanu albumeid vaadata ja aia- ning käsitööd teha (teismeeas tundus muidugi jube tüütu see suvi vanaema juures marju korjates ja rohides), küpsetada, koos saunatada ja siis juustesse patse punuda, et juuksed lokki hoiaksid.
Nende soojus ja kannatlikkus, need lood ja õpetused on meeles siiani ja on mind kandnud läbi elu.
"Suur tuba" viib meid tagasi lapsepõlve, lemmik-kohtadesse ja inimeste juurde, kes on tänaseks lahkunud, kuid kelle armastus meid siiani soojendab ja jõudu annab.
Ootan, et autor kirjutab veel ka sellest, kuidas Mintsi kooli läks ja temast täiskasvanu sirgus.
Kellele meeldis antud raamat, leiab kindlasti kiidusõnu ka Kairi Loogi "Tantsi tolm põrandast" ja Elin Toona "Ella", mis samuti käsitlevad vanaema ja lapselapse vahelisi suhteid.
Minsti vanavanaema lause elu ajalikkusest ja kulgemisest:
"Minu kallid, elu on lühike nagu üksainus päev. Hommikul tuled ühest uksest tuppa, lähed üle suure toa põranda ja õhtul astud teisest uksest välja."
Järgmiseks: kasvada üles arstist ema peres, kel kogu aeg kiire, öövalved, kiirabitöö jne, ning siis saavadki lapsele lähedaseks vanavanemad nagu oli ka peategelasel Mintsil, lisaks koduhaldjas Juuli Tallinnas, kellele alati loota võis ning kes rahulikul ja elunäinud moel talle elutarkusi jagas.
Tartu vanaema Bobe ja Mintsi suhe oli soe ja täis tingimusteta armastust, igavene allikas, millest rasketel hetkedel jõudu ja lootust ammutada.
Siinkohal meenusid ikka ja jälle mu oma vanaemad, nii erinevad, aga nii pühendunud oma lastelastele.
Linnavanaema tassis mu endaga kaasa igale poole, kuhu isegi läks, alates turulkäimisest, jumalateenistustest sealsamas Aia tänava kirkikus Pärnus, sõbrannadega kohvitamisest, sõidud soome kelguga talvises Pärnu rannal- midagi ei jäänud tal tegemata, kõikjal ainult üks väike ripats kaasas, kes siis suurte silmadega maailma jälgis ja avastas. Ikka turvaliselt, vanaema kõrval.
Teine vanaema ootas aga alati maitsvate roogadega külla, et siis oma nooruasjast rääkida, laulda, koos vanu albumeid vaadata ja aia- ning käsitööd teha (teismeeas tundus muidugi jube tüütu see suvi vanaema juures marju korjates ja rohides), küpsetada, koos saunatada ja siis juustesse patse punuda, et juuksed lokki hoiaksid.
Nende soojus ja kannatlikkus, need lood ja õpetused on meeles siiani ja on mind kandnud läbi elu.
"Suur tuba" viib meid tagasi lapsepõlve, lemmik-kohtadesse ja inimeste juurde, kes on tänaseks lahkunud, kuid kelle armastus meid siiani soojendab ja jõudu annab.
Ootan, et autor kirjutab veel ka sellest, kuidas Mintsi kooli läks ja temast täiskasvanu sirgus.
Kellele meeldis antud raamat, leiab kindlasti kiidusõnu ka Kairi Loogi "Tantsi tolm põrandast" ja Elin Toona "Ella", mis samuti käsitlevad vanaema ja lapselapse vahelisi suhteid.
Minsti vanavanaema lause elu ajalikkusest ja kulgemisest:
"Minu kallid, elu on lühike nagu üksainus päev. Hommikul tuled ühest uksest tuppa, lähed üle suure toa põranda ja õhtul astud teisest uksest välja."
December 6, 2024
Tegelikult jätsin raamatu 36. lehekülje pealt pooleli. Väga kahju on endal. Ei suutnud. Ma usun, et see raamat kõnetab inimesi, aga mitte mind. Võib-olla kunagi hiljem võtan ja naudin rahulikku kulgemist. Nii paarikümne aasta pärast. Liiga palju kirjeldusi, miski ei köitnud mind.
December 2, 2024
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 21, 2022
Raamatu peategelane Mintsi on umbes kaheksa aastane, ema poolt juudi perekonnast pärit tüdruk. Pärast "suurt õnnetust" saadeti ta Tartusse vanaisa (Zeide) ja vanema (Bobe) juurde.
Mintsi kirjeldab lapseliku aususe ja loogikaga kõike enda ümber olevat, nii esemeid, kui vanavanematega ühiskorterit jagavaid ja naabruses elavaid inimesi. Tänu temale heidame pilgu ka juutide kogukonna traditsioonidele ning kommetele. Loomulikult tuleb palju välja just ridade vahelt, sest laps annab edasi vaid selle, mida täiskasvanud räägivad, ta ei tea, mida üks või teine lausekatke tegelikult tähendab ega mõista minevikusündmuste õudusi, tema jaoks on need lihtsalt lood.
Bobe ja Mintsi suhe meeldis mulle väga, ta ema oli kaugel, eemal olev ning pigem hirmutav, kui soe ja helge inimene. Paratamatult meenus mu oma vanaema, kes kolis me juurde, kui olin viieaastane. Ta tassis mu endaga kaasa igale poole, kuhu ta isegi minna tahtis, küll toidupoodi, marja- ja seenemetsa, kui surnuaeda enne surnuaiapühi lähedaste haudu korrastama. Ta polnud küll Bobe moodi jutukas ja meenutas minevikku vaid üliharva, kuid tal oli kannatust lapsega tegeleda ja kõik sokid uuesti kududa, kui ma olin nende kallal natuke "harjutanud". Siis ei ei osanud ma selliste asjade eest tänulik olla, aga nüüd küll.
"Suur tuba" tekitab hinges valusa igatsuse aegade ja inimeste järele, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Autor näitab kuivõrd oluline koht on asjadel, sest esemed aitavad kadunud aegu meenutada ja meeles hoida.
Automaatne võrdlus oleks raamatuga "Seltsimees lapsega", sest sündmused toimuvad samal ajaperioodil ning peategelasedki on peaaaegu ühevanused, kuid täpselt nii nagu tegelaste iseloom, taust ja kogemused on erinevad, on seda ka raamatud. Neid omavahel võrrelda, poleks kummagi suhtes aus.
Soovitan väga! Loodan, et autor kirjutab veel.
Mintsi kirjeldab lapseliku aususe ja loogikaga kõike enda ümber olevat, nii esemeid, kui vanavanematega ühiskorterit jagavaid ja naabruses elavaid inimesi. Tänu temale heidame pilgu ka juutide kogukonna traditsioonidele ning kommetele. Loomulikult tuleb palju välja just ridade vahelt, sest laps annab edasi vaid selle, mida täiskasvanud räägivad, ta ei tea, mida üks või teine lausekatke tegelikult tähendab ega mõista minevikusündmuste õudusi, tema jaoks on need lihtsalt lood.
Bobe ja Mintsi suhe meeldis mulle väga, ta ema oli kaugel, eemal olev ning pigem hirmutav, kui soe ja helge inimene. Paratamatult meenus mu oma vanaema, kes kolis me juurde, kui olin viieaastane. Ta tassis mu endaga kaasa igale poole, kuhu ta isegi minna tahtis, küll toidupoodi, marja- ja seenemetsa, kui surnuaeda enne surnuaiapühi lähedaste haudu korrastama. Ta polnud küll Bobe moodi jutukas ja meenutas minevikku vaid üliharva, kuid tal oli kannatust lapsega tegeleda ja kõik sokid uuesti kududa, kui ma olin nende kallal natuke "harjutanud". Siis ei ei osanud ma selliste asjade eest tänulik olla, aga nüüd küll.
"Suur tuba" tekitab hinges valusa igatsuse aegade ja inimeste järele, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Autor näitab kuivõrd oluline koht on asjadel, sest esemed aitavad kadunud aegu meenutada ja meeles hoida.
Automaatne võrdlus oleks raamatuga "Seltsimees lapsega", sest sündmused toimuvad samal ajaperioodil ning peategelasedki on peaaaegu ühevanused, kuid täpselt nii nagu tegelaste iseloom, taust ja kogemused on erinevad, on seda ka raamatud. Neid omavahel võrrelda, poleks kummagi suhtes aus.
Soovitan väga! Loodan, et autor kirjutab veel.
June 22, 2022
Kuigi peategelase lapsepõlv möödub eelmise sajandi 50-ndate alguses ja minu lapsepõlv paarkümmend aastat hiljem, on äratundmist palju: ühiskorteri elu (ka minu vanaema Tallinnas Pärnu maanteel); täiskasvanute jutukatked nii eelmisest ilusast elust kui ka Siberist, mille põhjal siis laps oma arusaama kokku paneb; vanavanemad, õhtused rahvastepallimängud, rahvuse küsimus, venelased Eestis, sibi ...
August 12, 2023
Väga hea raamat, mis viib 50ndate aastate lõppu ühe 8-9a tüdruku ellu. Kogu raamat kirjeldab selle aja ja lähimineviki olustikku läbi juudi-eesti lapse prisma. Sõda, küüditamised, holokaust, reetmised, natsionaliseerimine, ühiskorterid jm jubedused. Raamat ei ole siiski enamasti kurvatooniline, sest peategelane on laps, kes võtab tema ümber toimuvat siiralt, avalalt ja normaalsusena.
Lugeja, kes on tõenäoliselt laiemalt kursis ajaloosündmustega saab kenasti ise pildi kokku panna, mida üks või teine asi kuidas täiskasvanud seal lapsega käitusid või tema ees asjadest rääkisid, tegelikult tähendas.
Lugeja, kes on tõenäoliselt laiemalt kursis ajaloosündmustega saab kenasti ise pildi kokku panna, mida üks või teine asi kuidas täiskasvanud seal lapsega käitusid või tema ees asjadest rääkisid, tegelikult tähendas.
February 17, 2023
Pärlikeeks kokku lükitud lõputud kirjeldused asjadest, inimestest, nende nimedest, sündmustest... puudu jäi tunnetest, pausidest, sügavuti minekust, loost. Lisaks oli raamatus ka palju asju, mis minu jaoks ei kõlanud usutavana: nt arstist ema, kes tabanud ära oma lapse haigust (no tegelikult juba kassi oma), kuigi lasteaia kasvatajad said küll asjale pihta, kuid sääraseid ebaloogilisusi oli teisigi. Lisaks häiris väga see vanainimeslik maailma ja asjade nägemine, kuigi samas püüti lugu jutustada lapse silmade kaudu.
July 9, 2023
Väga armas ajalooraamat, perekonnalooraamat, kultuurilooraamat. Teises pooles lipsas natuke rabedust sisse, või siis poole pealt hakkasin ma seda rabedust tähele panema; ja kui niigi räägitakse tohutust hulgast inimestest, kelle puhul pole alati meeles, kes see Juuli või Maali peategelasele õieti oli, siis paluks mitte nimetada Mariet järsku heast peast Riiaks, aga tegelikult oli see ilma erilise loota lugu algusest lõpuni huviga loetav, teistsugune ja eriline. Kiidan heaks.
March 22, 2022
Väga mõnus ja muhe lugemine!
Enda lapsepõlvest meenub Kassimoorile sarnane tegelane vanaema naabermajast, õigemini hütist, keda algul kartsime ja kellega ei tohtinud ka tegemist teha. Nimi oli Kitsemutt :-) Mul Mintsi julgust ei olnud ja nüüd ei tea keegi enam ammugi, mis kired ja armudraamad ka tema elus võisid olla…
Enda lapsepõlvest meenub Kassimoorile sarnane tegelane vanaema naabermajast, õigemini hütist, keda algul kartsime ja kellega ei tohtinud ka tegemist teha. Nimi oli Kitsemutt :-) Mul Mintsi julgust ei olnud ja nüüd ei tea keegi enam ammugi, mis kired ja armudraamad ka tema elus võisid olla…
April 21, 2023
Loos on tähendus raskuste trotsimisel, püsimajäämisel, üksteisest hoolimisel, armastamisel, kallite mälestuste hoidmisel. Ajatut elutarkust ja soojust leidub raamatus küllaga. Armas raamat, mis viis mõtted oma lapsepõlve.
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
August 9, 2024
Loetu meenutas mulle Nobeli preemiaga pärjatud Annie Ernaux teoseid Prantsuse ühiskonna 1960-date elust: minategelase jutustus ilma konkreetse süžeeliinita, lihtne realistlik kirjeldus. Olles küll helgem, kuna jutustaja on perekonna poolt kaitstud laps ega mõista veel kogu selle aja surutust ja ängi. Juudi teema sissetoomine on huvitav, viimasel ajal Euroopa kirjanduses väga palju kasutatud võte. Ja teeb teose seetõttu ka eestiüleseks. Märgilise lausena jäi minu jaoks kõlama: "Vanemad naised muudkui rääkisid, et aeg ja riik on nüüd sellised, kus inimene ise ei võinud teinekord üldse teada, milles ta süüdi võidakse mõista."
September 12, 2022
Tõeliselt nauditav lugemine. Lapse vaatepunkt võimaldab autoril ka tõsiseid teemasid ja süngeid sündmusi leebe huumoriga edasi anda. Samas raamatu lõpus tõusis ikkagi ka klomp kurku nagu ikka ühe ajastu lõppedes... (Ja ilmselt ka seoses lugeja enda vanavanemate meenumisega).
September 22, 2024
Lapse silmade läbi kirjeldatakse 1950ndate lõpu elu Eestis. Kuigi tegu on raskete teemadega, on raamatu toon helge ja lootustandev. Väga hästi jutustatud lugu.
Tekkis väike sarnasus Ruitlase raamatuga “Vee peal” - läbi lapse silmade jutustatud igapäevaelu.
Tekkis väike sarnasus Ruitlase raamatuga “Vee peal” - läbi lapse silmade jutustatud igapäevaelu.
January 6, 2026
suht fire ja sain palju teada sellest ajast ja juutide kultuurist, aga ei soovitaks kui sul kolm päeva lugeda. Vajab aega, et rohkem nautida raamatut, aga kirjeldused olid niiiii head ja stiil ka. imo polnud romaani vibe, aga midagi uut ja värskendavat.
March 22, 2022
Väga hea raamat lapsepõlve juttudega.
June 30, 2022
Kui see on nüüd autori debüütromaan, siis igal juhul võimas tulek ilukirjanduse maailma. Kunstiajaloolase taust selgitab ehk ka seda, miks teosel on selline imelik kaanepilt (sh tekstuur), mida pilguga õgida ja kätega silitada. Sisu on muidugi ikka olulisem, kuid kui see lisaks ka kaunisse vormi pakkida, annab see heale teosele vaid palju juurde.
See romaan on lugu sõjavintsutustest pääsenud juudi pere elust Tartru ühiskorteris. Lapspeategelase Mintsi silmade läbi nähtud ja tema suu kaudu jutustatud lugu annab ajaloosündmustele ja tolleaegsele argielule eheda maigu. Ühest küljest on see ühe rahvuse ja kultuuri lugu, teisalt oma aja lugu, kolmandaks ka reaalselt olemas olnud kultuuritegelaste lugu, neljandaks aga kauni keelekasutusega kirja pandud ilukirjandus, mida on lihtsalt mõnus lugeda. Justkui hõrgult suussulav maiustus, mida Mintsigi romaanis armastab.
Soovitan.
See romaan on lugu sõjavintsutustest pääsenud juudi pere elust Tartru ühiskorteris. Lapspeategelase Mintsi silmade läbi nähtud ja tema suu kaudu jutustatud lugu annab ajaloosündmustele ja tolleaegsele argielule eheda maigu. Ühest küljest on see ühe rahvuse ja kultuuri lugu, teisalt oma aja lugu, kolmandaks ka reaalselt olemas olnud kultuuritegelaste lugu, neljandaks aga kauni keelekasutusega kirja pandud ilukirjandus, mida on lihtsalt mõnus lugeda. Justkui hõrgult suussulav maiustus, mida Mintsigi romaanis armastab.
Soovitan.
November 13, 2022
Sõjajärgne elu läbi lapse silmade. Inimlik. Soe. Kurb.
January 18, 2023
Lugemisklubi raamat. Mälestuspildid läbi lapse silmade, milles on nii olustikku kui tuntud inimesi ehk sissevaade ühte kultuuriloo peatükki.
Displaying 1 - 24 of 24 reviews