What do you think?
Rate this book
Sagadi paruni mõrvalood #3
Musta paguni mõistatus
Ain Küti kriminaalloo „Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus toimub 1830. aasta külmal jaanuarikuul Tallinnas, peamiselt Toompeal. Aadel on kolinud talveks maamõisatest linnakorteritesse ja veedab omi päevi nii asjalike toimetuste kui lõbustustega.
Lugu saab alguse Margaretha Elisabeth von Staali matustel, kus Sagadi mõisahärrale poetatakse taskusse kiri, mis teatab, et vanadaami surm polnud üldse mitte loomulik. Peatselt selgub, et kirjas on tõetera: tädi Margaretha vägivaldne surm ei jää kaugeltki ainsaks kuritööks. Järgneb veel mitu mõrva, mis kuidagi omavahel haakuda ei taha. Ühe aadliperekonna sassis suhete, erineva sisuga testamentide ja kahtlase taustaga vääriskivide segast lugu hakkab lahti harutama Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, keda abistavad tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck.
"Musta paguni mõistatus" on mõtteline järg autori samade peategelastega krimilugudele "Risti soldati mõistatus" ja "Kuldse medaljoni mõistatus".
Lugu saab alguse Margaretha Elisabeth von Staali matustel, kus Sagadi mõisahärrale poetatakse taskusse kiri, mis teatab, et vanadaami surm polnud üldse mitte loomulik. Peatselt selgub, et kirjas on tõetera: tädi Margaretha vägivaldne surm ei jää kaugeltki ainsaks kuritööks. Järgneb veel mitu mõrva, mis kuidagi omavahel haakuda ei taha. Ühe aadliperekonna sassis suhete, erineva sisuga testamentide ja kahtlase taustaga vääriskivide segast lugu hakkab lahti harutama Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, keda abistavad tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck.
"Musta paguni mõistatus" on mõtteline järg autori samade peategelastega krimilugudele "Risti soldati mõistatus" ja "Kuldse medaljoni mõistatus".
- GenresCrime
288 pages, Paperback
Published January 1, 2021
2 people are currently reading
56 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 31 reviews
February 7, 2022
Mulle hakkavad Sagadi paruni mõrvalood üha rohkem meeldima. Seekordses kolmandas raamatus ei toimu tegevus küll mõisas, vaid Tallinnas, kuhu aadel külmadeks talvekuudeks pitsballideks ja muuks meelelahutuseks kogunenud on. Kuid jällegi, tegevus saab alguse sootuks tõsisemast sündmusest nagu paruniproua matus. Peagi leiab Paul von Fock end seda lugu uurimas ning ei jää see viimaseks mõrvaks. Seekordses raamatus on rohkem ka von Focki ja Aniikvere mõisapreili von Nottbecki vahelist "lugu". Samuti tundus see varasematest humoorikam olevat, nii et puksusin nii mõnelgi korral südamest naerda. Ootamatuid pöördeid saab ka. Ajaloo kirjeldamise seisukohast ei ole need romaanid küll minu arust nii tõetruud ega põhjalikud kui nt apteeker Melchiori lood, samas aga läheb lugemine kiiremini ja ladusamalt.
January 16, 2022
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
November 5, 2023
Mulle täiega see mõisa-ajastu värk meeldib ja minu meelest läheb sari iga raamatuga järjest paremaks! Kindlasti on oma osa siin ka sellel, et vahepeal sattusin läbi astuma Kännukuke raamatukogus toimunud sündmuselt "Kohtumine kirjanikuga", kus Ain Kütt rääkis päris palju põnevat tolle ajastu ja piirkonna ajaloolise tausta uurimise kohta, tõi näiteid, kust ta millegi jaoks täpsemalt inspiratsiooni sai, milliseid seiku raamatutes ära kasutas jpm. See kindlasti andis ohtrasti juurde ka tema lugude nautimisse, sest tean nüüd taustainfot, kust mingid niidid jooksevad päriselu ja fiktsiooni vahel, aga mõistan ehk ka paremini üleüldse tookordseid reegleid ning õhustikku.
Igatahes on Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock seekord lahendamas oma tädi surmajuhtumit ning sellega seonduvat päranduse jagamist, kui selle aluseks on mitu eri testamendi versiooni. Välja ilmub surnud sugulasi, toimub veel teisigi mõrvu ja Focki ning Annikvere preili suhe areneb sammu võrra edasi.
Mainitud testament on muide reaalselt eksisteeriv dokument ning selle ümber muutmine andis autorile ainest lugu kirjutada. Teadaolevalt mõrvu küll sellega ei kaasnenud, küll aga saame tänu jutustusele paremat aimu tookordsest poliitilisest olukorrast, venestamisest ja ka kohtusüsteemist.
Igatahes on Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock seekord lahendamas oma tädi surmajuhtumit ning sellega seonduvat päranduse jagamist, kui selle aluseks on mitu eri testamendi versiooni. Välja ilmub surnud sugulasi, toimub veel teisigi mõrvu ja Focki ning Annikvere preili suhe areneb sammu võrra edasi.
Mainitud testament on muide reaalselt eksisteeriv dokument ning selle ümber muutmine andis autorile ainest lugu kirjutada. Teadaolevalt mõrvu küll sellega ei kaasnenud, küll aga saame tänu jutustusele paremat aimu tookordsest poliitilisest olukorrast, venestamisest ja ka kohtusüsteemist.
July 9, 2023
Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki kolmas lugu. Seekord lahendab von Fock oma tädi Margaretha Elisabeth von Staali ootamatut surmajuhtumit, kuna matustel poetab keegi von Fockile taskusse "tädi kirja", milles too annab teada, et ta ei surnud mitte loomulikku surma. Muidugi hakkab von Fock lugu uurima ja seekord kaasab ta kohe ka Annikvere mõisapreili. Tädi surm ei jää muidugi ainukeseks ja lõpplahendus oli minu jaoks üllatav.
Mulle meeldivad need eestimaised mõrvalood oma rahulikkusega. Ainuke tegelane, kes mulle juba mitmendas raamatus närvidele käib, on Annikvere mõisapreili. Kui varem jäi ta silma eelkõige isepäisuse ja kaine mõistusega, siis seekord on temas ehk liiga palju mõisapreililikkust. Igal juhul plaanin lugeda ka järgmist osa. Loodetavasti autoril sulg ikka jookseb ja järgmisi osi tuleb veelgi.
Mulle meeldivad need eestimaised mõrvalood oma rahulikkusega. Ainuke tegelane, kes mulle juba mitmendas raamatus närvidele käib, on Annikvere mõisapreili. Kui varem jäi ta silma eelkõige isepäisuse ja kaine mõistusega, siis seekord on temas ehk liiga palju mõisapreililikkust. Igal juhul plaanin lugeda ka järgmist osa. Loodetavasti autoril sulg ikka jookseb ja järgmisi osi tuleb veelgi.
June 22, 2022
Nii mõnus ajalooline vaib ja jällegi üsna hästi kokku keerutatud müsteerium, kuigi vast veidi kiirustatud lõpuga (või ehk liiga palju tegelasi?). Seekord sai tutvuda aadlike talvise Tallinna-eluga.
Aga võtan julmalt hinnangust alla naispeategelase hüsteeritsevaks beibeks muutmise eest - esimeses raamatus oli ta ikka hulga julgem ja huvitavam tegelane, hästi oli põimitud ajastukohasus ja samas unikaalsus. Praegu läheb asi liiga seda teed, et meespeategelane on juba ebameeldivalt tark, tubli ja osav ja teistel nagu polegi rolli.
Siiski on see üks tore sari.
Aga võtan julmalt hinnangust alla naispeategelase hüsteeritsevaks beibeks muutmise eest - esimeses raamatus oli ta ikka hulga julgem ja huvitavam tegelane, hästi oli põimitud ajastukohasus ja samas unikaalsus. Praegu läheb asi liiga seda teed, et meespeategelane on juba ebameeldivalt tark, tubli ja osav ja teistel nagu polegi rolli.
Siiski on see üks tore sari.
July 6, 2024
Täitsa soliidne mõrvamüsteeriumi raamat. Raamatu tegevus möödus üsna rahulikult, mis oli meeldiv, aga suurimaks häirivamaks faktoriks oli see, kuidas autor naistegelasi kujutas. Annikvere preili tegelasel oli palju potentsiaali, aga terve raamatu jooksul oli temast tehtud mingi ühekülgne jonniv plika, kes millesti muust kui ehetest, mainest ja teatrist ei huvitunud. Tema halvasti kirjutatud tegelaskuju tegi raamatu lugemise üpris raskeks ja osaliselt keeruliseks, sest ta ajas mind väga närvi.
December 16, 2021
Tegevus toimub seekord paruni talve aja kodulinnas ehk Tallinnas. Sagadi parun läheb kirikusse oma tädi matsustele, kuid saab sealt hauataguseid sõnumeid tädilt endalt, et ta pole surnud loomulikku surma. Seekord kaasab Fock uurimisseoma mõisavalitseja ja Annikvere mõisapreili kohe juurdluse alguses ja jääb mõningate libastumiste kõrval üsna seaduspärase asjaajamise juurde.
November 14, 2021
Ain Küti kolmas raamat jätkub vanas headuses, kuigi poole pealt arvasin ära, kes on mõrvar.Lõpp laseb oodata pingsalt jälle uut raamatut, loodan, et kirjanik juba kirjutab.
April 6, 2025
Siiani sellest sarjast parim raamat. Von Fock on talveks kolinud Toompeale ja kui tädi matustel avastab oma taskust kirjakese, et lahkunu tegelikult mõrvati, hakkab ta seda juhtumit uurima. Kaaslasteks ikka Sagadi mõisavalitseja Wagner ja Annikvere mõisapreili.
Raamatus on rohkem tuttavaid paiku ja nimesid, kui esimestes raamatutes. Väljatoodud rohkem ka kombestikku. Lugu oli usutav ja huvitavate karakteritega.
Raamatus on rohkem tuttavaid paiku ja nimesid, kui esimestes raamatutes. Väljatoodud rohkem ka kombestikku. Lugu oli usutav ja huvitavate karakteritega.
March 24, 2025
Okei, raamatu lõpp oli küll jube armas.
April 20, 2023
Lood hakkavad mulle järjest rohkem meeldima. Seekord viiakkse meid 1830. aastasse Tallinasse.
Järjrkordset (3. lugu) segast mõrvalugu hakkab lahti harutama Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, keda abistavad tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck.
Loo lõpp on väga ootamatu!
"Musta paguni mõistatus" on mõtteline järg autori samade peategelastega krimilugudele "Risti soldati mõistatus" ja "Kuldse medaljoni mõistatus".
Järjrkordset (3. lugu) segast mõrvalugu hakkab lahti harutama Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, keda abistavad tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck.
Loo lõpp on väga ootamatu!
"Musta paguni mõistatus" on mõtteline järg autori samade peategelastega krimilugudele "Risti soldati mõistatus" ja "Kuldse medaljoni mõistatus".
December 16, 2022
Täitsa tore raamat, kus Eestimaa inimesed ja balti aadel tegutseb. Ladus jutt ning loogilised seosed meeldisid mulle väga.
Selliseid raamatuid võiks rohkem olla.
Selliseid raamatuid võiks rohkem olla.
August 25, 2025
Fock vaatas korraks ringi ja nägi, et oli jäänud kirikusse peaaegu üksi. Vaid üks kirikuteener puhus altari ees kandelaabritest küünlaid ära. Fock leidis, et temalgi on aeg lahkuda. Surudes käed kasuka küljetaskutesse tundis ta korraga käes midagi võõrast. Võtnud selle välja, nägi Fock, et tegemist on väikese musta ümbrikuga. Samasugusega, millega saadeti välja tänase matuse kutsed. Fock oli kindel, et tema kutse on kodus ja kaasa ta seda kindlasti ei võtnud. Imelik, mõtles Fock. Kuidas selline kiri tema taskusse sai? Fock avas ümbriku ja võttis sellest välja paberilehe. Erinevalt matusekutsest oli see ühepoolne ja ilma kaunistusteta. Fock pööras lehekese ümber ja luges sealt:
Armas Pauli!
Annan Sulle teada, mu poiss, et mina mitte vabal tahtel siit ilmast ei lahkunud, vaid kurja käe läbi.
Sinu tädi Gretha.
Fock pistis kirjakese ümbrikusse tagasi ja vaatas segaduses tühja kirikut. Mida see nüüd pidi tähendama?
On 1830. aasta jaanuarikuu ning baltisaksa aadel on külmadeks talvekuudeks kolinud maamõisatest Tallinna linnamajadesse. Nende seas on Toompea residentsi siirdunud ka juba eelnevatest romaanidest tuntud Sagadi parun Paul Alexander von Fock, kes on vahepeal kohtuinstantsis karjääriredelit pidi ülespoole turninud ning jõudnud Eestimaa ülemmaakohtu sekretäri pulga peale.
Eesriie avaneb Sagadi paruni tädi Margaretha von Staali ärasaatmisele Tallinna Toomkirikust. Kui kiriklik osa matusetalitusest möödas ning ärasaatjad kes koju, kes edasi peielauda on liikumas, leiab Sagadi Fock ootamatult oma kasukataskust kirja, mis heidab vanaproua surma asjaoludele kahtlusevarju. Ning tõendite leidmisega läheb kiireks.
Veel enne tädipere linnamajja peiedele edasi minemist veab von Fock võimalikku uurimisse sisse eelnevatest raamatutest tuttava, alkoholiga liigagi sinapeal oleva, kunagi meditsiini õppinud Metsiku mõisniku Sternbergi, kes Sagadi mõisavalitseja Wagneriga surnuvankri järel von Staalide maamõisa poole teele saadetakse, et Sternberg enne kadunukese suguvõsakalmistule sängitamist surnukeha oma silmaga üle saaks vaadata. Kaks eelnevat mõrvajuurdlust kodumõisa ümbruses on Sagadi mõishärrale vähemalt ühe õppetunni korralikult selgeks õpetanud. Sel korral ei jää ta ootama, et preili Nottbeck oma nina uurimisse toppima tuleks, vaid palub juba peiedel neiu abi esialgsete kolme kahtlusaluse – vanadaami kahe poja ja tütre, ehk siis pärijate – suhtes maakuulamisel, sest vähemalt kahe puhul neist ei juhtu von Fock sel hetkel just parimas kirjas olema.
Järgmiseks hommikuks on tagasi ka Wagner ja Sternberg oma uudistega, mis kinnitavad kirjakese poolt ülestõstetud kahtlusi – keegi tõesti aitas kadunukese manalateele. Ja et selleks, et magavat vanainimest padjaga lämmatada, ei ole Metsiku Sternbergi hinnangul just mehejõudu vaja, siis välistada ei anna kahtlusalustest kedagi. Eriti kuna üks tädipoegadest von Fockile eelneval õhtul rääkida jõudis, et laste ja ema vahel oli surma eelööl toimunud tõsine tüli põhjusel, et ema plaanis oma testamenti muuta.
Nagu ikka, jõuab esimesele ohvrile järgneda veel teisigi, ning kuritegude repertuaar ei piirdu vaid mõrvadega. Nagu varemgi, on lugejal piisavalt infot selleks, et juba armsaks saanud trio kõrval isegi suurem osa kuritöö telgitagustest kokku sobitada. Ja järjekordne kummardus autorile järjepidevuse teemal. Nimelt saab kinnitust üks juba esimeses raamatus mainitud kuulujutt, mille tõekspidavust vähemalt mina teise raamatu lõpus tõsiselt kahtlustasin.
Õnneks ei ole mul vaja neljanda osa ilmumist ootama jääda, vaid on võimalik kohe järgmise osa kallale edasi asuda.
Armas Pauli!
Annan Sulle teada, mu poiss, et mina mitte vabal tahtel siit ilmast ei lahkunud, vaid kurja käe läbi.
Sinu tädi Gretha.
Fock pistis kirjakese ümbrikusse tagasi ja vaatas segaduses tühja kirikut. Mida see nüüd pidi tähendama?
On 1830. aasta jaanuarikuu ning baltisaksa aadel on külmadeks talvekuudeks kolinud maamõisatest Tallinna linnamajadesse. Nende seas on Toompea residentsi siirdunud ka juba eelnevatest romaanidest tuntud Sagadi parun Paul Alexander von Fock, kes on vahepeal kohtuinstantsis karjääriredelit pidi ülespoole turninud ning jõudnud Eestimaa ülemmaakohtu sekretäri pulga peale.
Eesriie avaneb Sagadi paruni tädi Margaretha von Staali ärasaatmisele Tallinna Toomkirikust. Kui kiriklik osa matusetalitusest möödas ning ärasaatjad kes koju, kes edasi peielauda on liikumas, leiab Sagadi Fock ootamatult oma kasukataskust kirja, mis heidab vanaproua surma asjaoludele kahtlusevarju. Ning tõendite leidmisega läheb kiireks.
Veel enne tädipere linnamajja peiedele edasi minemist veab von Fock võimalikku uurimisse sisse eelnevatest raamatutest tuttava, alkoholiga liigagi sinapeal oleva, kunagi meditsiini õppinud Metsiku mõisniku Sternbergi, kes Sagadi mõisavalitseja Wagneriga surnuvankri järel von Staalide maamõisa poole teele saadetakse, et Sternberg enne kadunukese suguvõsakalmistule sängitamist surnukeha oma silmaga üle saaks vaadata. Kaks eelnevat mõrvajuurdlust kodumõisa ümbruses on Sagadi mõishärrale vähemalt ühe õppetunni korralikult selgeks õpetanud. Sel korral ei jää ta ootama, et preili Nottbeck oma nina uurimisse toppima tuleks, vaid palub juba peiedel neiu abi esialgsete kolme kahtlusaluse – vanadaami kahe poja ja tütre, ehk siis pärijate – suhtes maakuulamisel, sest vähemalt kahe puhul neist ei juhtu von Fock sel hetkel just parimas kirjas olema.
Järgmiseks hommikuks on tagasi ka Wagner ja Sternberg oma uudistega, mis kinnitavad kirjakese poolt ülestõstetud kahtlusi – keegi tõesti aitas kadunukese manalateele. Ja et selleks, et magavat vanainimest padjaga lämmatada, ei ole Metsiku Sternbergi hinnangul just mehejõudu vaja, siis välistada ei anna kahtlusalustest kedagi. Eriti kuna üks tädipoegadest von Fockile eelneval õhtul rääkida jõudis, et laste ja ema vahel oli surma eelööl toimunud tõsine tüli põhjusel, et ema plaanis oma testamenti muuta.
Nagu ikka, jõuab esimesele ohvrile järgneda veel teisigi, ning kuritegude repertuaar ei piirdu vaid mõrvadega. Nagu varemgi, on lugejal piisavalt infot selleks, et juba armsaks saanud trio kõrval isegi suurem osa kuritöö telgitagustest kokku sobitada. Ja järjekordne kummardus autorile järjepidevuse teemal. Nimelt saab kinnitust üks juba esimeses raamatus mainitud kuulujutt, mille tõekspidavust vähemalt mina teise raamatu lõpus tõsiselt kahtlustasin.
Õnneks ei ole mul vaja neljanda osa ilmumist ootama jääda, vaid on võimalik kohe järgmise osa kallale edasi asuda.
September 12, 2025
Sagadi paruni sarja eelmiseid lugusid pole ma lugenud ja teleseriaal jäi samuti nägemata. Baltisaksa aadli järeltulijatega on tulnud töö asjus ikka korduvalt tegemist teha (enamasti polnud need positiivset laadi kontaktid). Aga see raamat valmistas küll meeldiva üllatuse.
Mulle meenutas „Musta paguni mõistatus“ pigem mandri-Euroopa (eriti Saksamaa) algusaja krimkasid, kus kõik keerleb detektiivi ja asitõendite otsingu/analüüsi ümber. Enamasti on uuritaval kuriteol pikem eellugu, mis on seotud keerulist laadi sugulussuhetega. Üllatavalt sageli esineb sellistes lugudes mõni daam, kes kannab vahelduseks meheriideid (mitte vastupidi!). Finaalis tunnistab süüdlane (reeglina õilsa päritoluga isik) kõik üles ja esitab ka põhjuse, miks ta halvale teele sattus. Ja üsna sageli on ka teater/näitlejad kuidagi toimuvaga seotud. Kui mõtlema hakata, siis kõik need nõuded on „Musta paguni mõistatuses“ täidetud.
Kui arvestada seda muukeelset infotulva, mis uksest-aknast sisse surub, on antud ajajärgu ja tegelaste valik iseenesest julge samm. Pole midagi öelda, tolleaegne mõtteviis ja tegelaste meelsus on päris tõetruult edasi antud. Huumor on meie ajaloolises kirjanduses üsna harv külaline, aga siin leidub seda omajagu. Paarist kohast leidsin insaidernalja ühe Eestimaa rüütelkonna kuulsaima suguvõsa aadressil, aga see võis mulle lihtsalt niimoodi tunduda.
Kahe peategelase omavahelised suhted jäid mulle suht arusaamatuks, aga ma oletan, et need on juba eelmistes osades ära seletatud. Mulle ka ei meeldi sellised järjed, kus eelnenud osasid pikalt-laialt ümber jutustatakse. Samas, too mõisavalitseja Wagner on küll hästi välja kukkunud. Tegelaste kõnepruuk kõlab üsna tänapäevaselt ja sellest on kahju – nt tolleaegsed vandesõnad olid väga värvikad ja suur osa neist on tänini täiesti salongikõlblikud.
Sümpaatne oli see, et autor on lugejatele vastu tulnud, kuid pole latti liiga madalale lasknud. Too Vaikse ookeani reis ja mängupõrgu olid mõlemad väga head leiud. Meetermõõdustiku sissetoomine 1830. aastal tundub vähe kahtlasena, aga tõenäoliselt ei tahtnud autor lugejaid süldade ja arssinatega ära hirmutada. Nii või teisiti, Heidelbergis õppinud von Fock võis prantslaste järjekordse moehullusega juba kursis olla.
Ühe kolleegiga tekkis mul pikem arutelu preili von Nottbecki püstoli teemal, mida too laadis väikese kotikese abil (lk 148). Tema kui pedant arvas, et tingimata oleks tulnud mainida ka laadimisvarrast. 1830. aasta seisuga oli enamik sedasorti relvi eestlaetavad ning ümmargune kuul tuli varda abil korralikult fikseerida, muidu võis see rauast välja veereda. Kiiruga laaditud püstolid kippusid laskja käes plahvatama, mis võis kergesti kaasa tuua sõrmede või silmanägemise kaotuse. Aga samas sõltus palju kogemustest ning preili von Nottbeck oli ju püstoli käsitsemist õppinud, nii et pole ka siin probleemi.
Mulle meenutas „Musta paguni mõistatus“ pigem mandri-Euroopa (eriti Saksamaa) algusaja krimkasid, kus kõik keerleb detektiivi ja asitõendite otsingu/analüüsi ümber. Enamasti on uuritaval kuriteol pikem eellugu, mis on seotud keerulist laadi sugulussuhetega. Üllatavalt sageli esineb sellistes lugudes mõni daam, kes kannab vahelduseks meheriideid (mitte vastupidi!). Finaalis tunnistab süüdlane (reeglina õilsa päritoluga isik) kõik üles ja esitab ka põhjuse, miks ta halvale teele sattus. Ja üsna sageli on ka teater/näitlejad kuidagi toimuvaga seotud. Kui mõtlema hakata, siis kõik need nõuded on „Musta paguni mõistatuses“ täidetud.
Kui arvestada seda muukeelset infotulva, mis uksest-aknast sisse surub, on antud ajajärgu ja tegelaste valik iseenesest julge samm. Pole midagi öelda, tolleaegne mõtteviis ja tegelaste meelsus on päris tõetruult edasi antud. Huumor on meie ajaloolises kirjanduses üsna harv külaline, aga siin leidub seda omajagu. Paarist kohast leidsin insaidernalja ühe Eestimaa rüütelkonna kuulsaima suguvõsa aadressil, aga see võis mulle lihtsalt niimoodi tunduda.
Kahe peategelase omavahelised suhted jäid mulle suht arusaamatuks, aga ma oletan, et need on juba eelmistes osades ära seletatud. Mulle ka ei meeldi sellised järjed, kus eelnenud osasid pikalt-laialt ümber jutustatakse. Samas, too mõisavalitseja Wagner on küll hästi välja kukkunud. Tegelaste kõnepruuk kõlab üsna tänapäevaselt ja sellest on kahju – nt tolleaegsed vandesõnad olid väga värvikad ja suur osa neist on tänini täiesti salongikõlblikud.
Sümpaatne oli see, et autor on lugejatele vastu tulnud, kuid pole latti liiga madalale lasknud. Too Vaikse ookeani reis ja mängupõrgu olid mõlemad väga head leiud. Meetermõõdustiku sissetoomine 1830. aastal tundub vähe kahtlasena, aga tõenäoliselt ei tahtnud autor lugejaid süldade ja arssinatega ära hirmutada. Nii või teisiti, Heidelbergis õppinud von Fock võis prantslaste järjekordse moehullusega juba kursis olla.
Ühe kolleegiga tekkis mul pikem arutelu preili von Nottbecki püstoli teemal, mida too laadis väikese kotikese abil (lk 148). Tema kui pedant arvas, et tingimata oleks tulnud mainida ka laadimisvarrast. 1830. aasta seisuga oli enamik sedasorti relvi eestlaetavad ning ümmargune kuul tuli varda abil korralikult fikseerida, muidu võis see rauast välja veereda. Kiiruga laaditud püstolid kippusid laskja käes plahvatama, mis võis kergesti kaasa tuua sõrmede või silmanägemise kaotuse. Aga samas sõltus palju kogemustest ning preili von Nottbeck oli ju püstoli käsitsemist õppinud, nii et pole ka siin probleemi.
January 28, 2023
Alustan positiivsest: sedakorda Tallinnasse paigutuv mõrvalugu on korralikult üles ehitatud, pinge ei lange, kõrvaltegelased on väga värvikad ja kuigi arvasin mõrvari suhteliselt varakult ära, oli ikkagi huvitav jälgida, kuidas uurijad temani jõuavad. Kinni on peetud klassikalise kriminaalromaani põhireeglist (lugejal peab olema kogu info, et õiged järeldused teha, miski ei tohi selguda viimasel hetkel). Ajastut on kirjeldatud (ilmselt) üpris fakti- ja detailitruult, igatahes usutavalt. Vähem usutavad on peategelased ja nendevahelised suhted, samuti paneb õlgu kehitama nende (ja ka mõnede teiste aadlike) üsna lihtrahvalik kõnepruuk omavahelises suhtluses, mis küll ei tohiks ajastu vaimuga kokku langeda. Psühholoogiliselt päris põhjendamatu on peasüüdlase käitumine paljastamisstseenis, preili Nottbecki muutumine tujukaks ja tigedaks ei ole samuti kõige toredam areng. Kuid see kõik selleks, kokku oleks ikka tulnud kena 3,5, mida kodumaise autori puhul oleks võinud 4 peale ümardada.
Aga ei saanud. Sest lugedes ajab pidevalt vihale see, et raamat on sisuliselt toimetamata. Kuidas on võimalik lasta trükki tekst, mida oleks vähese vaevaga olnud võimalik muuta palju sujuvamaks, ruumilisemaks, keeleliselt ladusamaks? Pidevad sõna- ja fraasikordused samas lauses, kohmakad väljendid ja sagedased mitte just kõige õnnestunumad sõnavalikud - kõigest sellest (ja ka otsese kõne rahvalikkusest) oleks pidanud lahti saama. Samuti oleks pidanud tarindite kasutamist piirama ja ühtlasi mäletama, kuidas nad toimivad: nagu lauses "kooli minnes jäi lehm auto alla" on lehm see, kes läheb kooli, nii on ka lauses "kabinetti jõudes tabas Focki üllatus" hoopis üllatus see, mis jõuab kabinetti. See kõik häiris nii palju, et alguses kukkus ära üks täht, siis ka teine. Mõistan, et see pole üleni autori süü - toimetamine on ju kirjastuse kohustus - aga hinnang ongi antud teosele kui tervikule. Sarja järgmine raamat on mul juba riiulis, aga ülejärgmiseks paluksin küll kirjastusel end kokku võtta!
Aga ei saanud. Sest lugedes ajab pidevalt vihale see, et raamat on sisuliselt toimetamata. Kuidas on võimalik lasta trükki tekst, mida oleks vähese vaevaga olnud võimalik muuta palju sujuvamaks, ruumilisemaks, keeleliselt ladusamaks? Pidevad sõna- ja fraasikordused samas lauses, kohmakad väljendid ja sagedased mitte just kõige õnnestunumad sõnavalikud - kõigest sellest (ja ka otsese kõne rahvalikkusest) oleks pidanud lahti saama. Samuti oleks pidanud tarindite kasutamist piirama ja ühtlasi mäletama, kuidas nad toimivad: nagu lauses "kooli minnes jäi lehm auto alla" on lehm see, kes läheb kooli, nii on ka lauses "kabinetti jõudes tabas Focki üllatus" hoopis üllatus see, mis jõuab kabinetti. See kõik häiris nii palju, et alguses kukkus ära üks täht, siis ka teine. Mõistan, et see pole üleni autori süü - toimetamine on ju kirjastuse kohustus - aga hinnang ongi antud teosele kui tervikule. Sarja järgmine raamat on mul juba riiulis, aga ülejärgmiseks paluksin küll kirjastusel end kokku võtta!
January 14, 2024
Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.
Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks).
Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks).
Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 20, 2024
Rahva Raamatu äpis jäi selline eestikeelne kirjutis ette ja võtsin selle ette täiesti suvaliselt. Selgus, et Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock on varemgi uurijana paberile jõudnud ning kõnealune teos on sarjas kolmas. Kuid õnneks krimijuttudele kohaselt pole oluline, millist Hercule Poirot juttu sa järgmiseks loed. Iga juhtum on omaette tervik.
Autor žongleerib baltisaksa mõisnike rüütelkonna ametimeestega vabalt ning reel püsimine nende veidrate nimetuste rägastikus on kohati päris kurnav. Kõik need maanõunikud, foogtid, kohtu eesistujad, assessorid või mõisavalitsejad. Seda suurem lugupidamine autori ajalootundmisele. Minus see nn "kõrgem klass" tekitab pigem õõvastust oma elukaugsuses.
Kahjuks mulle väga kirjaniku kirjutusstiil ei sobi. See on sarnaselt ülikkonnaga kuidagi kauge, heietavalt jutustav või mõtteid korduvalt üle korrutav. Et mida meie peategelasest mõisnik-detektiiv ikka mõtleb ja kus me kõik uurimises oleme ja ikka üldse ei saa aru nendest teistest inimestest ja siis podiseb protagonist terve lõigu omaette. Kohati paneb autor narratiivi seisma ja vahele tuleb terve ajalooloeng. Osatäitjad käituvad ebaloomulikult ja dramaatiliselt teatraalselt, kuigi nagu põhjust polegi. Umbes nagu päris inimese ja ooperirollis kujutatava ülepakutud inimese vahel valitseb usutavuse kuristik. Või siis mängivad lihtsalt lolli. Karakterid on elukauged ja ebaloomulikud ka sellepärast, et neil puudub igasugune huumorimeel ja kõigil oleks nagu pulk ahtris. Võimalik, et see peaks peegeldama ülikute üleolevat ja ülbet suhtumist alamatesse nagu ebaolulistesse putukatesse. Kuidagi kurnav oli kuulata. Võib-olla ei aidanud kaasa ka ette lugeja ühtlane drooniv hääl, mis tuttav tihti Eesti telesaadete peale lugemistest.
Autor žongleerib baltisaksa mõisnike rüütelkonna ametimeestega vabalt ning reel püsimine nende veidrate nimetuste rägastikus on kohati päris kurnav. Kõik need maanõunikud, foogtid, kohtu eesistujad, assessorid või mõisavalitsejad. Seda suurem lugupidamine autori ajalootundmisele. Minus see nn "kõrgem klass" tekitab pigem õõvastust oma elukaugsuses.
Kahjuks mulle väga kirjaniku kirjutusstiil ei sobi. See on sarnaselt ülikkonnaga kuidagi kauge, heietavalt jutustav või mõtteid korduvalt üle korrutav. Et mida meie peategelasest mõisnik-detektiiv ikka mõtleb ja kus me kõik uurimises oleme ja ikka üldse ei saa aru nendest teistest inimestest ja siis podiseb protagonist terve lõigu omaette. Kohati paneb autor narratiivi seisma ja vahele tuleb terve ajalooloeng. Osatäitjad käituvad ebaloomulikult ja dramaatiliselt teatraalselt, kuigi nagu põhjust polegi. Umbes nagu päris inimese ja ooperirollis kujutatava ülepakutud inimese vahel valitseb usutavuse kuristik. Või siis mängivad lihtsalt lolli. Karakterid on elukauged ja ebaloomulikud ka sellepärast, et neil puudub igasugune huumorimeel ja kõigil oleks nagu pulk ahtris. Võimalik, et see peaks peegeldama ülikute üleolevat ja ülbet suhtumist alamatesse nagu ebaolulistesse putukatesse. Kuidagi kurnav oli kuulata. Võib-olla ei aidanud kaasa ka ette lugeja ühtlane drooniv hääl, mis tuttav tihti Eesti telesaadete peale lugemistest.
February 16, 2024
Pean nentima, et ka minu meelest oli see kolmas raamat eelmistest isegi parem. Mõnus lihtne lugemine. Selline klassikaline kriminull, mis algab algusest, kulgeb ajaliselt õiges järjestuses ja lõpeb õnnelikult (kurjategijad paljastatakse). Kohati siiski läksid peategelaste omavahelised vaidlused ebausutavalt lihtsakoeliseks ja naispeategelane oli eelmiste lugudegas võrreldes kuidagi väga beibestunud.
August 16, 2025
Suvise ajaviitelugemisena täitis "Musta paguni mõistatus" oma eesmärgi: kerge, kiiresti haaratav krimka, mille lugesin läbi ühe päevaga. Siiski jäi üldmulje pisut lahjem võrreldes sarja varasemate osadega. Eriti kahju on preili von Nottbecki kujutamisest – seni ühest huvitavamast tegelasest on seekord tehtud peaaegu karikatuurne hüsteerik. Kuna mõrvari ja tema põhilise motiivi arvasin ära juba raamatu esimeses pooles, jäi lõpus üllatusmoment ka olemata.
June 26, 2024
Vanad tuttavad tegelased on tagasi, Sagadi mõisahärra kolmas juhtum. Seekord tiirleb kõik testamendi ja päranduse ümber koos kolme kahtlusaluse sugulasega.
Tavaline krimilugu, ei olegi nagu midagi eraldi välja tuua. Vähemalt oli autor lisanud ka ühe juhtumivälise üllatuse seoses peategelastega.
Lisatud on mitmeid kohti, mis peaks muigama panema - aga huumorisoon minuga päris ei kattunud.
Tavaline krimilugu, ei olegi nagu midagi eraldi välja tuua. Vähemalt oli autor lisanud ka ühe juhtumivälise üllatuse seoses peategelastega.
Lisatud on mitmeid kohti, mis peaks muigama panema - aga huumorisoon minuga päris ei kattunud.
August 18, 2024
Kus liigub Sagadi mõisahärra, toimuvad ka mõrvad. Selles raamatus mõistatasin mõrvari ära. Raamatusarja esimese osa juures häiris mind saksade keelekasutus, teises osas läks see paremaks, aga kolmandas osas muutus preili Nottbecki aasimine ja tänitamine tõeliselt tüütuks.
December 11, 2021
Paneb imestama, kuidas väga rahuliku tempoga lugu on samas nii põnev ja pingeline, et seda on raske käest ära panna. Väga äge lugemine, nagu ka esimesed kaks raamatut.
March 5, 2022
Hea krimka.
September 29, 2022
Veidi naiivne.
March 16, 2024
Kolmas Sagadi paruni mõrvalugu ja ikka põnev!
October 24, 2024
Kirjutan raamatust: https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
February 22, 2025
Hea eesti muhekrimi.
May 10, 2025
Mulle niiiii väga ei meeldinud preili von Nottbecki käitumine! Ma olen täiesti hämmingus!
August 17, 2025
⭐️4.25
Siiani minu lemmik sellest seeriast. Hea kiire ja lihtne lugeda.
Siiani minu lemmik sellest seeriast. Hea kiire ja lihtne lugeda.
Displaying 1 - 30 of 31 reviews