Ārzemju uzņēmēji skolas datorklasē ierauga senlaicīgus datorus un lūdz tos uzdāvināt datortehnikas muzejam Japānā, pretī apsolot vismodernāko digitālās skolas aprīkojumu. Ilgi nedomājot, direktors Marguss Mednis sāk organizēt pāreju uz digitālajām mācībām – viņam ļoti kārojas kļūt par valsts modernākās skolas vadītāju.
1. septembrī pirmklasnieki ierastās ābeces vietā saņem planšetdatoru ar elektronisko ābeci, atjautības spēlēm un piekļuvi digitāliem mācību materiāliem. Arī citu klašu skolēniem drukātās mācību grāmatas un darba burtnīcas vairs nav nepieciešamas. Visas mācības notiek, tikai izmantojot datorus un internetu.
Bet vai viss norit tik gludi, kā sākotnēji plānots? Skolas vadītājs jūsmo par jaunajām mācību metodēm, un arī skolēni ir apmierināti – neviens taču nepārbauda, ko viņi patiesībā dara internetā. Un kā skolotājiem un vecākiem tikt galā ar nepatīkamajiem pārsteigumiem, ko sagādā digitālā revolūcija?
Igauņu rakstnieks Ilmars Tomusks (1964) dzimis un audzis Tallinā, strādājis par igauņu valodas un literatūras skolotāju, kopš 1995. gada ir Igaunijas Valsts valodas inspekcijas vadītājs. Sarakstījis apmēram četrdesmit grāmatu bērniem, saņēmis daudzas literārās godalgas. Lielākā daļa Ilmara Tomuska darbu ir lasītāju iemīļoti detektīvstāsti.
No igauņu valodas tulkojusi Daila Ozola.
Grāmata tulkota un izdota ar Igaunijas Kultūrkapitāla fornda programmas Traducta atbalstu.
Ilmar Tomusk on sündinud 28. juunil 1964. aastal Tallinnas. Aastatel 1971–1982 õppis Tallinna 32. Keskkoolis ning 1989. aastal lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 2002. aastal kaitses Tallinna Tehnikaülikooli Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Instituudis doktorikraadi haldusjuhtimises. Ilmar Tomusk töötab alates 1995. aastast Keeleinspektsiooni peadirektorina. Ilmar Tomusk on mitme populaarse lasteraamatu autor.
Tomusk kirjutab mõnusa huumoriga digipöörde ohtudest. Kange tahtmine oleks kinkida see raamat kõigile, kes räägivad, et ainult nutivahendid päästavad kooli. :) Minu arvamust jagab ka Krista Kumberg: "Pärast Ilmar Tomuski „Digipöörase kooli” läbilugemist ei uskunud ma oma kõrvu, kui kuulsin raadiost, et haridusministeerium on otsustanud aastaks 2020 digiõppele üle minna. Enne peaksid otsustajad Tomuski tõsinaljaka raamatu läbi lugema. Autor ei sarja nutitehnika kasutamist õppetöös, aga ei ülista ka. Plussid ja miinused on kenasti välja toodud ja tasakaalus. Mõtlemisainet pakub autor nii suurele kui ka väikesele lugejale." (Õpetajate Leht, 22. jaanuar 2016)
Kohustusliku kirjanduse nimekiri on üks selline kahtlane asi. Meie koolis on näiteks selle asja nimi "soovitusliku kirjanduse nimekiri" ja kolmandikud loevad parajasti Ilmar Tomuski raamatuid. Kunagi sai samalt autorilt loetud "Inglid kuuendas b-s" ja muud nipet-näpet, mis mulle täitsa meeldis. Nüüd sai lapse kõrvalt pihta pandud seesama popi pealkirjaga raamat.
Raamatu tegevus algab sellest, et ühte toredat Eesti kooli väisavad jaapanlased, kes soovivad seal olevad ürgvanad arvutid enda muuseumi viia. Jaapanis endas ju neid enam pole. Vastutasuks pakutakse uhiuusi vidinaid, millega terves koolis digirevolutsiooni korraldada saab ning seda koolidirektor ka teha otsustab. Mis siis, et teda ennast pole digitaalselt olemaski ehk Facebookis. Direktor peab kooliaasta aktuse avakõne otselülitusena torni tipust (muidugi suudab üks kajakas telefoni pihta panna), 1.klass mängib kurjade lindude mängu nii tahvlis kui päriselus, vanemad klassid lõbustavad end google translate´iga, vaesed õpetajad ei saa kuidagi järjele, sest terve klass on ju neist korraga targem. Kogemata eksib teiste sekka ära ka üks õpilane, kes kodus vabal ajal ingliskeelseid Newtoni teoseid loeb ja oma peaga mõelda oskab. Arvata võib, et kaua selline nali kesta ei saa. Kui direktor endale lõpuks Facebooki konto teinud on ja ühel päeval avastab, et teda on seal kenasti abiellu pandud kooli 82-aastase garderoobionuga, saab ka tema mõõt täis ja lugu saab väärika lõpu.
Mulle meeldis, sest andis küllalt hästi edasi tänapäeva digiajastu ajuvabadust. Tunduski tegelikult, et rohkem minusugustele lugemiseks paras. Samas lapsele meeldis ka. Muhe ja parajalt humoorikas lugemine ühesõnaga, kuigi sama autori teised raamatud on mulle rohkem meeldinud.
,,Digipöörane kool" räägib paljude koolilaste (ja tundub, et ka mõningate õpetajate?!?) soovist, et koolis saaks rohkem tehtud digitaalselt. Selle raamatu kooli direktor on väga kindel, et digipööre ongi see, mis nende pisikese kooli kaardile tõstab ja lapsed targemaks teeb. Tehakse kiire ja lennukas digihüpe, millelele keeratakse auru muudkui juurde. Direktori arvates lähevad asjad aina paremaks, kui ikka rohkem ja rohkem digi juurde keerata. Direktor on kindel, et ainult digilt õppivad lapsed on lõpuks targemad ja haritumad... tuleb aga välja, et päris nii see ikka ei ole.
Kuigi raamat on 2015.a ilmunud, siis tänapäevasemat teost olla ei saaks. Tänane olukord, kuhu oleme ootamatult sattunud, on üks asi. Aga eks ka enne praegust ootamatut digipööret on püütud õppimist järjest rohkem digisse lükata. ,,Digipöörane kool" peaks olema kohustuslik lugemine kõigile, kes hariduseluga kokku puuutuvad... ehk tänasel päeval siis peale kooliinimeste ka kõigile õpilastele ja lapsevanematele.
Autor lasi oma fantaasial lennata. Mis juhtub siis, kui koolide digipööre muutub tõesti pööraseks. Piiranguteta internet ja piiratud õigustega õpetajad, kes ei suuda õpilasi tundide ajal FB-st eemal hoida.
Gadījās tā, ka vakarā pašķirstīju bērna obligātajā literatūras sarakstā iekļauto grāmatu un secināju, ka ap 1.00 naktī jau grāmatu biju izlasījusi! Forši uzrakstīta! Aktuāla tēma, viegla valoda un galvenais mazliet dulls stāsts!