Polnud tükil ajal ühtegi raamatut ostnud, sest liiga palju paberit ja trükimusta kulutatakse täieliku jama avaldamiseks, aga kui selle raamatu ilmumine välja hõigati, kavatsesin teose kindla peale ka endale soetada.
Alustuseks mulle väga meeldib raamat visuaalselt - kena kujundus, jutu vahel illustratsioonid, peatükid on paraja pikkusega. Mind on lapsest peale imestama pannud, et miks suurte inimeste raamatutel pilte sees ei või olla, aga palunväga - selles raamatus on kõik olemas. Sa võtad raamatu kätte ja ei kuku kohe pikali, et pead hakkama läbi närima tihedast tekstist, kus pole ühtegi "õhuauku". Minu jaoks on see oluline, et raamat poleks piltlikult öeldes nagu betoonpaneel, mis lapikuks lööb, vaid pigem kena metsarada midamööda vaikselt kulgeda, teha mõned pausid, puhata kännul ja võtta omaks loetut.
Mingis mõttes välise ilu alla ma paigutaks ka keele - hindan väga ilmekat väljendusoskust, mis ei ole pingutatud ja see on Pamelal olemas. Veel ei saa kiitmata jätta raamatu põhjalikku ettevalmistust ja keeletoimetajate/korrektorite kasutamist, sest kirjavigateta raamat ei ole tänasel päeval iseenesest mõistetav nähtus. Tänan selle eest!
Viimaseks raamatu sisu - nagu keegi kuskil juba mainis, siis raamatu peatükid ei ole kõrgelt vooruse mäe otsast pillutud õpetussõnad, vaid autori siiras mõttekäik ja aus kogemus. Teisi hingearengu jms raamatuid lugedes olen pidevalt tundnud, et ma ei saa aru, millest üldse räägitakse või kuidas need tarkused päriselus toimivad, aga Pamela sõnadest ma saan, sest ta räägib "valgustamata" inimese jaoks mõistetavalt ja täiesti eluliste näidetega. Ja mis veel toredam - ei tekkinud tunnet, et appi, ma olen terve oma elu valesti elanud ning mõned harvad korrad tabas mind isegi äratundmine, et mõne asja olen täitsa õigesti lahendanud. Raamatu võib suvalisest kohast lahti lüüa ja võtta ette mistahes peatükk, iga lugu on omaette tervik, millest saab mõtteainet ja tuge.
Niisiis, soovitan raamatut kõigile, kes soovivad oma sisemist maailma rikastada ja jõuda leppimiseni iseendaga.
Kõik asjad elus juhtuvad täpselt sellel ajal kui vaja ja peavad , tundub, et ka raamatud ilmuvad sama seaduse järgi! See raamat ilmus täpselt, siis kui ma vajasin oma mõtete, teiste inimeste ja maailma mõistmiseks kinnitust , et olen õigel teel ja juhtides tähelepanu kuidas saaksin olla veelparem inimene, nii enda kui teiste vastu. Selle raamatu headusest annab mõista tunne, et kui olin viimased read hinganud sisse, tekkis hetkeks kuidagi kurb ja tühi tunne, et mis siis nüüd edasi, hing oleks soovinud jätkata nende ridade tajumist! :) Kui kõik maailma inimesed suudaksid teadvustada oma elu/suhteid enda ja teiste inimestega sellisel kujul nagu raamatus kirjas ja tähelepanu juhitud, siis OLEKS KINDLASTI MAAILM PALJU PAREM KOHT ELAMISEKS! Hingest soovitan !
Ajatu lugemine. Väga kõnetab, isegi siis, kui loed sama peatükki juba mitmendat korda, on taipamiste “Ahaa moment” ikka veel olemas... See pole klassikaline raamat ühest kindlast loost, millel on algus ja lõpp. Selline blogi formaat annab vabaduse Sinul lugejana otsustada, kui palju korraga haarad ja isegi seda, mitmendalt leheküljelt alustad. Soovitan.
Vot…. hindan raamatuid, mis on elust enesest, mitte pole vaid fiktsioon… Lugedes tunned ära, kas selles on ehedust ja ka ausust!
Antud raamatus on samastamist meil kõigil, oleme kogenud samu tundeid, olukordi elus….
Raamat, mis vōiks olla kōigil riiulis ning, mida aeg ajalt jälle uuesti teatud peatükke lugeda ja mōtestada ning tunnetada erinevalt enda eluetappides.
Läks hinge. Ilmselt on väga oluline ka ajastus. Olin varem sellest raamatust ja autorist kuulnud, aga siis ei kõnetanud. Nüüd aga ei jõua ära oodata, et lugeda teist osa, mis on kindlasti sama ilus ja valus.
Raamat, mida aeg ajalt on mõnus lehitseda siit ja sealt. Sättides end võrkkiike või sofale, fliiside alla peitu ning lihtsalt pugedamaailma eest peitu.
Raamat jõudis minuni läbi ühe artikli ajakirjanduses. Raamatut lugedes sain teda, et Pamela Maran on nende suurte "vanaemade" ja "vanaisade" raamatute autor, mis olmudes väga popiks osutusid. See raamat on tema teekonnast enda leidmisel. Tema kuulub inimeste sekka, kes ei taha kasutada sõna "tubli". Olen isegi püüdnud viimasel selle sõna kasutamist vältida. ""Kui väga tahaksin ma olla mittetubli...Istuda sel nädalavahetusel murul päikese käes, lugeda raamatut, panna pea kellegi sülle, kes teab, et minu laisklemine ongi tubli-olemine, sest selleks pean ma pingutama." (lk49). Ütle lihtsalt "Ma olen õnnelik, et sa lihtsalt olemas oled".(näide lk 145) "Vanus on paratamatus. Aga see, mida vanus meiega teeb, on juba valik. Valik, mida meie ajaga teeme." (lk57) "Me ei pea vastu võtma kõiki inimesi, kes imevad energiat, või leppima nende käitumisega. Me ei pea kogu aeg olema jaatav, armastav, andestav, sest see pole inimlikult võimalik. See Ei ole võimalik, see ei ole loomulik. Ning jah, mul on õigus olla väsinud, haige, kurb, vihane, solvunud ja kõik muud maailma tunnete spektrisse kuuluvad "pahad" tundmused. (lk98) "Oskus kuulata on suur võime. Oskus teist ja ennast samaaegselt vastu võtta-see on praktika." (lk179)
This entire review has been hidden because of spoilers.