What do you think?
Rate this book
Armastus
Loone Otsa debüütromaan „Armastus“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Ma ei jõua teda ära imetleda.
Kuidas saab yks inimene olla nii sinu ligi, et su syda ja hing, sinu silmad ja pilk ja veel iga su mõte on temast igavesti täidetud, laetud kui allikad voolavast veest? Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagendatuile ja meie vaimu kinnituseks, et me usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ymbritsevat kaledust. /../ Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks helisev vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl yle kogu maailma ja kuulutaks head.
Mida meil on siin ja praegu kohutaval kombel vaja.
***
Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.
Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.
Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.
***
„Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki.“ Andrei Hvostov
Ma ei jõua teda ära imetleda.
Kuidas saab yks inimene olla nii sinu ligi, et su syda ja hing, sinu silmad ja pilk ja veel iga su mõte on temast igavesti täidetud, laetud kui allikad voolavast veest? Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagendatuile ja meie vaimu kinnituseks, et me usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ymbritsevat kaledust. /../ Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks helisev vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl yle kogu maailma ja kuulutaks head.
Mida meil on siin ja praegu kohutaval kombel vaja.
***
Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.
Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.
Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.
***
„Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki.“ Andrei Hvostov
272 pages, Paperback
Published November 1, 2021
5 people are currently reading
115 people want to read
About the author
Loone Ots
37 books5 followersLoone Ots on eesti folklorist, kirjanik ja kirjandusteadlane.
Loone Otsa peamised uurimisvaldkonnad ongi olnud folkloristika, historiograafia, muinaspõhja müüt ja selle seosed eesti folklooriga.
Loone Otsa peamised uurimisvaldkonnad ongi olnud folkloristika, historiograafia, muinaspõhja müüt ja selle seosed eesti folklooriga.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
December 7, 2021
Poleks saanud olla paremaid päevi Loone Otsale esikoha toonud romaani "Armastus" lugemiseks, kui selle nädala lumerikkad päevad. Ehk külmapügalaid oleks võinud olla natuke rohkem, et oleks saanud end täielikult 1942. aasta jaanuarisse mõelda.
Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust.
Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.
Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust.
Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust.
Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.
Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust.
Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 2, 2022
Ōnneks saab jaanuari teisel päeval "parim sellel aastal" nalja visata, sest ma ei oodanud sellest raamatust mitte midagi (jōulukingiks saadud) ja see oli imeline. Mul oli nii pōnev, see oli kaunilt kirja pandud ja talvise Tartu/Lōuna-Eesti pildid lihtsalt jooksid silme ees. Aitäh. (Ainult, et kes see "tema" ikkagi oli.......)
February 27, 2024
Auhinnatud teos, mis mulle kohe üldse paraku ei meeldinud.
Lugu jutustatakse läbi kolme tegelase vaatepunkti ja toimub enamjaolt ühe päeva jooksul 1942. aastal. Salme varjab oma vanemate kodutalus juudist sõpra Isidori ja läheb noormehele võltsdokumentide hankimiseks Tartusse. Tartus resideerub ka Salme õppejõud ning tuttav Uku, kelle peatükid koosnevad valdavalt heietamisest ja filosofeerimisest. Kuidagi sündmustevaene oli see kulgemine lihtsalt minu jaoks. Jah, meie emakeeles saab moodustada keerulisi sõnu kasutades kauneid lauseid, aga ma eeldan sinna juurde siis ikka mingit tegevust ka. Muidu kipub igavaks jääma see asi.
Lisaks - mis värk selle y-tähega siin oli? Äkki olen mina rumal ja ei tea lihtsalt, et y oligi Uku Masingu teema? On mis on, aga lugemisel häiris see mind täiega! Kokkuvõtvalt eelisan ma lugeda raamatuid, kus sündmust on rohkem, kus ma ei pea end lugedes rumalana tundma ja koguaeg nuputama, et äkki jäi mul midagi eriti sügavasisulist ridade vahelt tabamata.
Lugu jutustatakse läbi kolme tegelase vaatepunkti ja toimub enamjaolt ühe päeva jooksul 1942. aastal. Salme varjab oma vanemate kodutalus juudist sõpra Isidori ja läheb noormehele võltsdokumentide hankimiseks Tartusse. Tartus resideerub ka Salme õppejõud ning tuttav Uku, kelle peatükid koosnevad valdavalt heietamisest ja filosofeerimisest. Kuidagi sündmustevaene oli see kulgemine lihtsalt minu jaoks. Jah, meie emakeeles saab moodustada keerulisi sõnu kasutades kauneid lauseid, aga ma eeldan sinna juurde siis ikka mingit tegevust ka. Muidu kipub igavaks jääma see asi.
Lisaks - mis värk selle y-tähega siin oli? Äkki olen mina rumal ja ei tea lihtsalt, et y oligi Uku Masingu teema? On mis on, aga lugemisel häiris see mind täiega! Kokkuvõtvalt eelisan ma lugeda raamatuid, kus sündmust on rohkem, kus ma ei pea end lugedes rumalana tundma ja koguaeg nuputama, et äkki jäi mul midagi eriti sügavasisulist ridade vahelt tabamata.
June 28, 2022
Selle raamatu alguses on öeldud, et need, kes otsivad täpseid ajaloolisi fakte, peaksid lugema teistsuguseid raamatuid, sest see siin on ilukirjandus, aga see kõik oli kirjutatud nii usutavalt, et ma otsustasin lugedes, et just nii see kõik oli. Raamatu teemal on tõesti väga palju kirjutatud ja minagi just lõpetasin Markus Zusaki "Raamatuvarga", kus samuti läbivaks teemaks juutide varjamine, oht saada selle eest karistatud, samas ikkagi abivajajaid aidates, hoolides ja armastades. Aga ma ei tüdine sellest teemast vist kunagi ära - vähemalt siis küll mitte, kui lugu on nii nauditavalt kirja pandud nagu siin raamatus.
Ilusas eesti keeles, väga hea ilukirjanduse nimetust vääriv raamat. Näha oli, et sõnavaraga on vaeva nähtud, nii et vahepeal tekkis tahtmine sõnaraamatust järele vaadata, mida mõned minu jaoks võõrad sõnad täpselt tähendavad. Tabasin end mõttelt, et ma pole viimasel ajal üheski rootsikeelses raamatus nii palju võõraid sõnu märganud, kui siin eestikeelses :) Ja ma olen ju ometi eestlane. Päris haruldane kui üht värsket romaani lugedes on võimalik oma emakeele sõnavara laiendada - ei mäletagi, millal viimati midagi sellist kogesin.
Ilusas eesti keeles, väga hea ilukirjanduse nimetust vääriv raamat. Näha oli, et sõnavaraga on vaeva nähtud, nii et vahepeal tekkis tahtmine sõnaraamatust järele vaadata, mida mõned minu jaoks võõrad sõnad täpselt tähendavad. Tabasin end mõttelt, et ma pole viimasel ajal üheski rootsikeelses raamatus nii palju võõraid sõnu märganud, kui siin eestikeelses :) Ja ma olen ju ometi eestlane. Päris haruldane kui üht värsket romaani lugedes on võimalik oma emakeele sõnavara laiendada - ei mäletagi, millal viimati midagi sellist kogesin.
November 10, 2025
Raamatu päris algus nõuab ehk harjumist, sest me satume kõigepealt geeniuse maailma: Uku Masingu unenäkku.
Edasi tundub kõik nii autentne, nagu oleks tõesti 1942. aasta talve sattunud. Kuigi Loone teeb kohe avalausetes võimalikud kriitikud relvituks, öeldes, et ”kes soovib ajaloolisi fakte, peab lugema teisi raamatuid”, on ta ise ju legendaarselt tark eesti kultuuriloo alal, nii et mina usun, et selle ajastu tunnetus on õige, ja enamik detaile ka.
Takkajärgi meenutades, siiski, üks detail mõjub faabulas kistult. Kas tõesti Kersti Merilaas kohe üles tunnistaks, külmal talveilmal Toomemäel jalutades, et ”ma olen juut”. See stseen meeldis mulle alguses väga, sest sain ahhaa-elamuse, väike Liina, kes jooksis lumes, oli kunstnik Liina Pihlak, kelle elulooraamatut ka hiljuti lugenud olin... Aga hiljem tundus, et kuidagi liiga palju, liiga kiirelt ja värviliselt toimus kõike. Noor Ain Kaalep kõrvaltegelasena mõjub aga nii ahhaa!-elamusena kui ka takkajärgi meenutades loogiliselt sinna ööpäeva klappivana.
Romaani tegevus toimub nimelt üheainsa ööpäeva jooksul. See on kibekülma ilmaga taliharjapäev, jaanuar 1942.
Ma arvan, et olin kaudselt ka ise selle romaani idee sünnihetke juures. Kunagi palju aastaid tagasi saime Loone Otsaga kokku ja ideestasime, et võiks ju olla üks selline kergelt loetavate ajalooliste romaanide sari, mida ka keskkoolinoortel hea lugeda, ”Üks päev kellegi elust”... Ja Loone ütles, et ta sooviks kirjutada ”Üks päev Uku Masingu elust”.
Mul on hea meel, et Loone sai selle idee, ja samas on hea meel, et ta sai selle idee vabaks, sest meie sari jäi sel kujul sündimata (ilmus vaid üks raamat, Arvo Valton rehabiliteeris kangelase meie ajaloost, kelle ta kunagi poolkogemata stsenaristina lurjuseks oli muutnud: ”Üks päev Ivo Schenkenbergi elust”).
Ja miks on hea, et Loone oma idee vabaks sai? Sest see romaan ei ole ju Uku Masingu elust. Peategelanna on pigem Salme Niilend. Keegi, kes on Eesti kultuuriloos unustatud ja kelle Loone Ots oma loominguga on ellu äratanud. Varem on Salme olnud tal ühe näidendi tegelane ja nüüd siis on romaan... Salme Niilendi romaan.
See on romaan headusest. 1940.-1942. aastail toimus nii palju kurja, see kuri on nagu tapeet loo taustal, kuri on õhus, kuri hirmutab. Tegelaste hulgas on neid, kes rohkem hirmul, selles osas mõjub kõige kehvemini üks kirikuõpetaja, kes samas teeb vaat et kõige olulisema heateo. Raamatu lõpuks tõden, et kuidagi helge on olla. Mitte keegi välja joonistatud tegelastest ei osutunud kurjategijaks.
Ja muidugi on see romaan armastust selle erinevates vormides. Mis oli Salme motiiv oma juudist tuttavat päästa, oma eluga riskida? See oli armastus, kahel moel. Igatsus Tartusse minna, et kedagi teist kohata. Ja see päris puhas ligimesearmastus, see ka. Samamoodi kahe armastusega tegelane on Salme leerivend, omakaitsemees.
See on talveromaan. Ma soovitan seda lugeda pigem siis, kui õues on külm, nii et lumi krudiseb. Minul jäi ta esimesel korral suvisel ajal lugedes pooleli... Aga kui õige tundus ta siis, kui talvel uuesti kätte võtsin!
See on ka kristlik romaan. Kes tunneb Piiblit, loeb siit kihtidest välja rohkem kui see, kes Piiblit ei tunne. Kõik kolm minategelast on oma loomult täiesti erinevad, aga kõik kolm on hariduselt teoloogid. Ja küsimus pole ainult pisikestes vihjetes. Lugesin pärast raamatut ka Loone Otsa intervjuud Eesti Kirikule ja sain teada, et ta on teadlikult sisse kirjutanud kolmainsuse metatasandi: rahulikult mõtisklev Uku (nime poolestki eestlaste jumal) on isa, alandatud ja laudas külmetav juut Isidor on poeg, Mulgimaalt Tartusse võltsdokumenti nõutama läinud Salme on aga aktiivselt ringi liikuv Püha Vaim.
Romaani tegevustik ongi kordamööda nende kolme jutustada.
Vahelduvromaaniga on alati häda, kuidas kõiki osasid hoida ühtlase tugevusega. Kõige põnevam on kindlasti Salme osa, tema viibib selle ööpäeva jooksul pidevas riskis. Kõhedus, hirm, aina halbade stsenaariumite ette kujutamine... see hakkab ühel hetkel end kordama, aga võib olla teadlik, selline painajalik, kafkaliku korduse stiilivõte. Läbi raamatu jääb silma ka korduv Salme sisekõne ja sellele vastanduv väline dialoog.
Isidor on samal ajal peidetud Mulgimaale, Salme isakoju, pakaselisse lauta, ka see on huvitav teemaliin, samamoodi on seda tema taustalugu: jõuka, aga samas tõrjutud juudipoisi elu Lätis...
Uku Masingu maailm on neist kolmest kõige nõudlikum. Mõned Uku-lõigud vajavad küllalt pingutust, kannatlikku lugemist, aga ma saan aru, miks nad seal on. Ja ootus ei peagi olema, et igal leheküljel pidevalt ainult põnevaid süžeepöördeid toimuks! Uku on see, kes mõtiskleb inimkonna üle ja teeb raamatu sügavamaks. Muide, Uku Masingu pähe ja hinge poeb ka Lauri Sommeri romaan ”Kolm üksiklast”.
Kui nüüd uuesti "Armastus" ette võtta, siis rahulikumas tempos üle lugedes saaks teha päris mitut asja. Uurida järele sõnaseletusi, eriti Uku Masingu peatükkides on neid, mida enne nagu kohanud polekski ja mis ilmselt ongi sealt 80 aasta tagant pärit. Edasi, saab uurida ajalooviiteid ja Piibliviiteid. Vihjed romaanidele selles ajas. Muidugi pidin ka vahepeal raamatu kinni panema ja kohe välja uurima, et kes on see „Kröits“, kellesse Salme väidetavalt tegelikult armunud oli. (Karl Ristikivi! Ja selgub, et säilinud on konkreetsed armastuskirjad. Loone Ots on ikka kõvasti liialdanud, väites, et ta romaan pole ajaloolistel faktidel põhinev. Tal õnnestus intervjueerida ju ka Isidor Levinit ennast enne tema siitilmast lahkumist. Ning see, kui väga oli laudas külmetav Isidor Salmesse armunud, see on lausa... ajalooline fakt :).
Salme Niilendile tuleks nüüd ka Vikipeedia sissekanne teha. Vägev naine oli!
Edasi tundub kõik nii autentne, nagu oleks tõesti 1942. aasta talve sattunud. Kuigi Loone teeb kohe avalausetes võimalikud kriitikud relvituks, öeldes, et ”kes soovib ajaloolisi fakte, peab lugema teisi raamatuid”, on ta ise ju legendaarselt tark eesti kultuuriloo alal, nii et mina usun, et selle ajastu tunnetus on õige, ja enamik detaile ka.
Takkajärgi meenutades, siiski, üks detail mõjub faabulas kistult. Kas tõesti Kersti Merilaas kohe üles tunnistaks, külmal talveilmal Toomemäel jalutades, et ”ma olen juut”. See stseen meeldis mulle alguses väga, sest sain ahhaa-elamuse, väike Liina, kes jooksis lumes, oli kunstnik Liina Pihlak, kelle elulooraamatut ka hiljuti lugenud olin... Aga hiljem tundus, et kuidagi liiga palju, liiga kiirelt ja värviliselt toimus kõike. Noor Ain Kaalep kõrvaltegelasena mõjub aga nii ahhaa!-elamusena kui ka takkajärgi meenutades loogiliselt sinna ööpäeva klappivana.
Romaani tegevus toimub nimelt üheainsa ööpäeva jooksul. See on kibekülma ilmaga taliharjapäev, jaanuar 1942.
Ma arvan, et olin kaudselt ka ise selle romaani idee sünnihetke juures. Kunagi palju aastaid tagasi saime Loone Otsaga kokku ja ideestasime, et võiks ju olla üks selline kergelt loetavate ajalooliste romaanide sari, mida ka keskkoolinoortel hea lugeda, ”Üks päev kellegi elust”... Ja Loone ütles, et ta sooviks kirjutada ”Üks päev Uku Masingu elust”.
Mul on hea meel, et Loone sai selle idee, ja samas on hea meel, et ta sai selle idee vabaks, sest meie sari jäi sel kujul sündimata (ilmus vaid üks raamat, Arvo Valton rehabiliteeris kangelase meie ajaloost, kelle ta kunagi poolkogemata stsenaristina lurjuseks oli muutnud: ”Üks päev Ivo Schenkenbergi elust”).
Ja miks on hea, et Loone oma idee vabaks sai? Sest see romaan ei ole ju Uku Masingu elust. Peategelanna on pigem Salme Niilend. Keegi, kes on Eesti kultuuriloos unustatud ja kelle Loone Ots oma loominguga on ellu äratanud. Varem on Salme olnud tal ühe näidendi tegelane ja nüüd siis on romaan... Salme Niilendi romaan.
See on romaan headusest. 1940.-1942. aastail toimus nii palju kurja, see kuri on nagu tapeet loo taustal, kuri on õhus, kuri hirmutab. Tegelaste hulgas on neid, kes rohkem hirmul, selles osas mõjub kõige kehvemini üks kirikuõpetaja, kes samas teeb vaat et kõige olulisema heateo. Raamatu lõpuks tõden, et kuidagi helge on olla. Mitte keegi välja joonistatud tegelastest ei osutunud kurjategijaks.
Ja muidugi on see romaan armastust selle erinevates vormides. Mis oli Salme motiiv oma juudist tuttavat päästa, oma eluga riskida? See oli armastus, kahel moel. Igatsus Tartusse minna, et kedagi teist kohata. Ja see päris puhas ligimesearmastus, see ka. Samamoodi kahe armastusega tegelane on Salme leerivend, omakaitsemees.
See on talveromaan. Ma soovitan seda lugeda pigem siis, kui õues on külm, nii et lumi krudiseb. Minul jäi ta esimesel korral suvisel ajal lugedes pooleli... Aga kui õige tundus ta siis, kui talvel uuesti kätte võtsin!
See on ka kristlik romaan. Kes tunneb Piiblit, loeb siit kihtidest välja rohkem kui see, kes Piiblit ei tunne. Kõik kolm minategelast on oma loomult täiesti erinevad, aga kõik kolm on hariduselt teoloogid. Ja küsimus pole ainult pisikestes vihjetes. Lugesin pärast raamatut ka Loone Otsa intervjuud Eesti Kirikule ja sain teada, et ta on teadlikult sisse kirjutanud kolmainsuse metatasandi: rahulikult mõtisklev Uku (nime poolestki eestlaste jumal) on isa, alandatud ja laudas külmetav juut Isidor on poeg, Mulgimaalt Tartusse võltsdokumenti nõutama läinud Salme on aga aktiivselt ringi liikuv Püha Vaim.
Romaani tegevustik ongi kordamööda nende kolme jutustada.
Vahelduvromaaniga on alati häda, kuidas kõiki osasid hoida ühtlase tugevusega. Kõige põnevam on kindlasti Salme osa, tema viibib selle ööpäeva jooksul pidevas riskis. Kõhedus, hirm, aina halbade stsenaariumite ette kujutamine... see hakkab ühel hetkel end kordama, aga võib olla teadlik, selline painajalik, kafkaliku korduse stiilivõte. Läbi raamatu jääb silma ka korduv Salme sisekõne ja sellele vastanduv väline dialoog.
Isidor on samal ajal peidetud Mulgimaale, Salme isakoju, pakaselisse lauta, ka see on huvitav teemaliin, samamoodi on seda tema taustalugu: jõuka, aga samas tõrjutud juudipoisi elu Lätis...
Uku Masingu maailm on neist kolmest kõige nõudlikum. Mõned Uku-lõigud vajavad küllalt pingutust, kannatlikku lugemist, aga ma saan aru, miks nad seal on. Ja ootus ei peagi olema, et igal leheküljel pidevalt ainult põnevaid süžeepöördeid toimuks! Uku on see, kes mõtiskleb inimkonna üle ja teeb raamatu sügavamaks. Muide, Uku Masingu pähe ja hinge poeb ka Lauri Sommeri romaan ”Kolm üksiklast”.
Kui nüüd uuesti "Armastus" ette võtta, siis rahulikumas tempos üle lugedes saaks teha päris mitut asja. Uurida järele sõnaseletusi, eriti Uku Masingu peatükkides on neid, mida enne nagu kohanud polekski ja mis ilmselt ongi sealt 80 aasta tagant pärit. Edasi, saab uurida ajalooviiteid ja Piibliviiteid. Vihjed romaanidele selles ajas. Muidugi pidin ka vahepeal raamatu kinni panema ja kohe välja uurima, et kes on see „Kröits“, kellesse Salme väidetavalt tegelikult armunud oli. (Karl Ristikivi! Ja selgub, et säilinud on konkreetsed armastuskirjad. Loone Ots on ikka kõvasti liialdanud, väites, et ta romaan pole ajaloolistel faktidel põhinev. Tal õnnestus intervjueerida ju ka Isidor Levinit ennast enne tema siitilmast lahkumist. Ning see, kui väga oli laudas külmetav Isidor Salmesse armunud, see on lausa... ajalooline fakt :).
Salme Niilendile tuleks nüüd ka Vikipeedia sissekanne teha. Vägev naine oli!
April 8, 2025
Ausalt öeldes mulle kohe üldse ei meeldinud see raamat, kuigi see on 2021 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja. Aga eks seda ma olen varemgi tähele pannud, et kõik need hirmsasti kiidetud ja auhinnatud raamatud mulle pigem ei meeldi või siis tekib huvi, et millised need ülejäänud võistlustel osalenud raamatud veel olid. Esimesed 200 lehekülge olid väga vaevalised ja igavad, lõpp oli natuke parem. Vahepeal googeldasin ka ja leidsin autori ja raamatu kohta artikli, mis natuke aitas seda sisu paremini mõista. Loone Otsa "Minu Odessa" oli ikka tükkmaad parem kui käesolev raamat.
April 28, 2022
Tartu, Uku ja Eha Masing, Uku tudengid Salme Niilend ja Isidor Levin. Muidugi ka Salme „tema” e Kröits alias Karl Ristikivi. Kõigi nende ja ka holokausti, natsisaksa okupatsiooni ning muu ajaloos tõesti toimunu kohta on palju loetud. Olen lugenud Masingu filosoofilisi mahukaid teoseid, luulet, mälestusraamatuid ja hõllanduslikku romaani Rapanuist. Avastasin taas ka L. Otsa enda kümne aasta eest kirjutatud näidendi "Üksainus araabia öö” olemasolu.
„Tean-ei tea “ on naljakas mõõtmisviis. Mida tean armastusest?
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.
(1Kr 13:1-8; 12-13)
„Tean-ei tea “ on naljakas mõõtmisviis. Mida tean armastusest?
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.
(1Kr 13:1-8; 12-13)
January 15, 2024
"Sul pole eestlase sünnitunnistust? Ära muretse, ma leian selle sulle - isegi kui riskin seda tehes oma eluga. Sakslased tahavad sind Poolamaadele küüditada, sest oled juut? Ära muretse, ma pakun sulle peavarju ning varjan sind võõra võimu eest - isegi kui riskin seda tehes oma eluga." Kohati keeruliselt kirjutatud raamatust kumas eredalt välja armastus kaasmaalase vastu. Meeldivalt kõhedust tekitav lugemine, mis ärgitab peategelastele kaasa elama!
November 29, 2023
Aasta üllataja!!! Lõpuks ei hakanud vastu ka kaanekujundus (kuigi sellist raamatut muidu riiulilt ei võtaks), nii mässis kirjanik mu ümber sõrme. Krossilikult mitmekesise sõnavaraga, aga mitte nii peru kapakuga lausehobune on Otsal, lisaks mitmekihiline ja erudeeritud tekst, särtsakas dialoog, värvikad tegelased (kelle puhul joonistatakse vilunud pliiatsiga välja nii head kui vead - Salme, Isidor, Uku), minevik põimumas olevikuga. Tempot lisab kirjanduslik võte vahetada mina-jutustajat iga paari lehekülje takka. Ja muidugi pole midagi õdusamat, lootustsisendavamat, lihtsalt Head kui lugeda seda raamatut pärnaõieteega varustatuna külmal, kargesl, lumisel Eestimaa talvel:)
December 26, 2021
Kaunis keelekasutus ja ära leierdatud kandev teema, mille klišeelik kujutamine pani iga paari lehekülje tagant pettuma. Esimene ei suutnud teist korvata.
July 7, 2023
Lugu algab hästi - kerib ennast teises peatükis värvika tegelase ja dialoogiga kohe käima ja juba tundus, et siit tuleb midagi väga-väga head. Paraku see jäigi selle raamatu kõrghetkeks, sest edasi hakkab lugu venima ja liigub konarlikult. Vahelduvad kahe-kolme peategelase minavormis kirjutatud peatükid, millest mingisugustki tegevust leidub ainult ühes - ülejäänud kaks tegelast nostalgitsevad ja heietavad mälestusi, mis aga minu jaoks jäävad kõik võrdlemisi igavaks. Kohati jääbki mulje, et mõni peatükk on vahele lisatud üksnes seepärast, et on vaja uuesti järgmisest peategelasest kirjutada, kuigi loole endale see midagi juurde ei anna.
Loone Otsa sõnavara on väga hea, lausa suurepärane! Kirjutamisstiili osas on huvitav see, kuidas vahelduvad tegelase väljaöeldud sõnad ja kohe seejärel väljaütlemata mõtted - kuid pikapeale kipuvad need väljaütlemata mõtted muutuma lapsikuks, korduvaks ja ebausutavaks - dissonants nende kahe vahel on liiga suur, mistõttu lugeja saadav emotsioon ei jõua kalduda ei traagikasse ega koomikasse, vaid jääb hoopiski ujuma kusagile neutraalsuse piirile, pinnapealseks, mis kokkuvõttes jätab kogu romaanist segase mis-see-siis-nüüd-oli mulje.
Ütleb nii pealkiri kui arutletakse ka tekstis korduvalt armastuse üle. Ka kõik raamatu tegelased on põhimõtteliselt "head" - ja nende omavahelistes suhetes võib märgata mingeid eri liiki armastuse tunnuseid. Samas pean tunnistama, et (võimalik, et tulenevalt romaani lühidusest või ajalisest piiratusest - tegevus toimub enamvähem ühe ööpäeva sees?) kõik need inimestevahelised suhted ei jõudnud romaanis areneda lugejale lõpuni mõistetavaks. Isegi, kui kõik on põhimõtteliselt “head” - ja ma saan aru sellest positiivse sõnumi eesmärgist -, siis värvi lisamiseks ehk oleks vaja romaanis tuua välja ka tegelaste nõrkusi ja tumedamaid pooli, et mitte jääda liiga üheülbaliseks? Seetõttu, kui küsida, kas mind valdab pärast romaani lugemist nüüd kõikehaarav "inimesed on head ja armastus on kõikjal" tunne, siis kahjuks pean vastama eitavalt. Domineerivaks tundeks on ikkagi see, et oli nagu lugu ja nagu ei olnud ka - mingi tegevus osades peatükkides justkui oli, teistes jälle polnud, kuid kõigi nende tegelaste olemus jäi ikkagi häguseks ja pealiskaudseks, ühetaoliseks.
Loone Otsa sõnavara on väga hea, lausa suurepärane! Kirjutamisstiili osas on huvitav see, kuidas vahelduvad tegelase väljaöeldud sõnad ja kohe seejärel väljaütlemata mõtted - kuid pikapeale kipuvad need väljaütlemata mõtted muutuma lapsikuks, korduvaks ja ebausutavaks - dissonants nende kahe vahel on liiga suur, mistõttu lugeja saadav emotsioon ei jõua kalduda ei traagikasse ega koomikasse, vaid jääb hoopiski ujuma kusagile neutraalsuse piirile, pinnapealseks, mis kokkuvõttes jätab kogu romaanist segase mis-see-siis-nüüd-oli mulje.
Ütleb nii pealkiri kui arutletakse ka tekstis korduvalt armastuse üle. Ka kõik raamatu tegelased on põhimõtteliselt "head" - ja nende omavahelistes suhetes võib märgata mingeid eri liiki armastuse tunnuseid. Samas pean tunnistama, et (võimalik, et tulenevalt romaani lühidusest või ajalisest piiratusest - tegevus toimub enamvähem ühe ööpäeva sees?) kõik need inimestevahelised suhted ei jõudnud romaanis areneda lugejale lõpuni mõistetavaks. Isegi, kui kõik on põhimõtteliselt “head” - ja ma saan aru sellest positiivse sõnumi eesmärgist -, siis värvi lisamiseks ehk oleks vaja romaanis tuua välja ka tegelaste nõrkusi ja tumedamaid pooli, et mitte jääda liiga üheülbaliseks? Seetõttu, kui küsida, kas mind valdab pärast romaani lugemist nüüd kõikehaarav "inimesed on head ja armastus on kõikjal" tunne, siis kahjuks pean vastama eitavalt. Domineerivaks tundeks on ikkagi see, et oli nagu lugu ja nagu ei olnud ka - mingi tegevus osades peatükkides justkui oli, teistes jälle polnud, kuid kõigi nende tegelaste olemus jäi ikkagi häguseks ja pealiskaudseks, ühetaoliseks.
March 29, 2022
Viimastel aastatel olen ma lugenud vähe Eesti kirjandust. Vahepeal tundus, et eesti keeles ei ilmu midagi tõeliselt lugemisväärilist, kõik on kuidagi banaalne, mõttetu heietamine. Küllap oli see eelarvamus, aga ei Kivirähk, Õnnepalu või Mikita suutnud mind hoolimata hulgalisest kiidulaulust vaimustada. Püüan oma eelarvamusest üle saada.
Loone Otsa raamatu arvustused äratasid minu tähelepanu ja arvan, et romaani ei ole asjata Eesti kirjandusmaastikul preemia vääriliseks peetud. Kuidagi väga viljakasse mulda langes see lugemiselamus ka seoses Ukraina sõja algusega. Sõjakoledused, mida raamatus tegelikult kirjeldatakse vaid ääri-veeri, tungisid naha alla. See on väga ilusas keeles, tundlikult ja empaatiliselt kirjutatud raamat. Raamatu üks tegelastest, Uku Maasing, ütleb selles märgilised sõnad, mis sobivad ka tänasesse hullu maailma: "Oh, inimkond. Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad. On nad lapsed? Jah, kogu maailmas on olnud vaid kolm täiskasvanut: Jeesus, Buddha ja Lao Zi. Ülejäänud inimkonnast on ajast aega olnud vaid kuueaastane."
Loone Otsa raamatu arvustused äratasid minu tähelepanu ja arvan, et romaani ei ole asjata Eesti kirjandusmaastikul preemia vääriliseks peetud. Kuidagi väga viljakasse mulda langes see lugemiselamus ka seoses Ukraina sõja algusega. Sõjakoledused, mida raamatus tegelikult kirjeldatakse vaid ääri-veeri, tungisid naha alla. See on väga ilusas keeles, tundlikult ja empaatiliselt kirjutatud raamat. Raamatu üks tegelastest, Uku Maasing, ütleb selles märgilised sõnad, mis sobivad ka tänasesse hullu maailma: "Oh, inimkond. Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad. On nad lapsed? Jah, kogu maailmas on olnud vaid kolm täiskasvanut: Jeesus, Buddha ja Lao Zi. Ülejäänud inimkonnast on ajast aega olnud vaid kuueaastane."
May 16, 2023
Väga tugev ja kaasahaarav draama ühest sündmusterohkest talvepäevast. Kuulasin Rahva Raamatu heliraamatute äpist peaaegu kaks korda. Saksa okupatsioon 1942. Tartu ja Tartumaa.
Raamat lisas uusi kujutluspilte minu Tartu kujutluspiltide sekka ning ahvatles pürgima kõrvalt vaadates romantilise Tartu akadeemiku elustiili suunas.
Kujutasin eesti tüdruku pere juures sakslaste eest redutavat Daugavpilsi juuti Isidor Levinit välimuselt ette kui Twitteri-tartlast ja luterlast Imar Koutchoukalit, välimuse kirjeldus näis klappivat, õpingudki sarnasel suunal vist või natuke.
Meenus seegi, kuidas pakkusin paar aastat tagasi Airbnb redupaika hiljuti omandatud Iisraeli passiga venelasele Aleksander Levinile, kelle tõi Tartusse lootus tervist parandada ja võib-olla ka juuri ajada.
Raamat lisas uusi kujutluspilte minu Tartu kujutluspiltide sekka ning ahvatles pürgima kõrvalt vaadates romantilise Tartu akadeemiku elustiili suunas.
Kujutasin eesti tüdruku pere juures sakslaste eest redutavat Daugavpilsi juuti Isidor Levinit välimuselt ette kui Twitteri-tartlast ja luterlast Imar Koutchoukalit, välimuse kirjeldus näis klappivat, õpingudki sarnasel suunal vist või natuke.
Meenus seegi, kuidas pakkusin paar aastat tagasi Airbnb redupaika hiljuti omandatud Iisraeli passiga venelasele Aleksander Levinile, kelle tõi Tartusse lootus tervist parandada ja võib-olla ka juuri ajada.
February 12, 2023
Raamat jutustab lühikese, kuid ühele inimsaatusele määrava loo Saksa okupatsiooniaegses Eestis, jaanuar 1942. See lugu on armastusest, ligimesearmastusest, otsusekindlusest ja julgusest riskida teise inimese nimel. Aga mitte ainult. Paralleelselt kulgeva looga, on tegelaste mõtted, meenutused, lootused, unistused, väga väärtuslik osa raamatust. Väga huvitav lugemine.
August 26, 2022
Lugema hakates mõtlesin, et hea algus arvustusele oleks "vihkasin seda raamatut esimesest lausest alates", aga pärast läks paremaks. Sellegipoolest, tundub, et lugu ise oli huvitavam kui romaan, mis sellest tehti. Idee oli ilus, aga mind ei veennud.
March 30, 2025
Ei oskagi midagi öelda selle raamatu kohta, väga keeruline on arvamust väljendada. Teos annab mõista hoopis teistlaadi armastusest, kuid samas väga loogilises mõttes. Alati ei olegi sõna "armastus" füüsilise mõistena, mida tavaliselt meie oleme harjunud mõistma.
Aga loetud sai.🙂
Aga loetud sai.🙂
July 7, 2024
3.5 tegelikult.
kuulasin audioraamatut ja igal mina-tegelasel oli oma hääl - Maiken Pius loeb nii hästi, kõik kiidusõnad minu poolt!
kuulasin audioraamatut ja igal mina-tegelasel oli oma hääl - Maiken Pius loeb nii hästi, kõik kiidusõnad minu poolt!
January 26, 2025
Huvitav stiil, huvitavad tegelased, palju mõtteid piiblist. Pani mõtlema.
Palju uusi sõnu, mida pidi sõnastikut järgi vaatama.
Palju uusi sõnu, mida pidi sõnastikut järgi vaatama.
March 3, 2023
Sõjaeelse Tartu (tudengi)meeleolud olid mäletamistmööda paremad ammuloetud Bernad Kangro Tartu romaanides, Uku Masingu hinge on mumst veenvamalt pugenud Lauri Sommer "Kolmes üksiklases", armastus "Armastuses" kui eelduslikult midagi intensiivset mind isiklikult kuigivõrd ei veennud, kuigi formaalselt oli pmst mitutpidi markeeritud. Aga muidu korralik käsitöö, kirjanduslikkuse kontroll-lehe kõik vastavuslahtrid linnutatud ja on vist neid, kellele taoline laad isegi meeldib. Esimene ja viimane peatüki eest paneks ka 4*
December 27, 2024
Imeilusa sõnavaraga kirjateos. Peategelane, Salme, on väga omamoodi ja paneb raamatule kulgemisele väga kaasa elama. Lugu on väga põnev ja uskumatu, et põhineb päriselt toimunul. Minu jaoks ainsa miinusena olid Uku Masingu sisemised dialoogid veidi liiga sügavad ja nende mõistmine oli minu kui noore tavalugeja jaoks veidi liigagi keerukas.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews