Öised hääled

by Tiina Laanem

Äkki nägi ta saledat ja tõmmut tibi külmkapi sisemusest enda poole vaatamas. Veiko sirutas käed välja. Kõhnad piigad mõjusid ahvatlevalt.

Ta saigi tõmmu iluduse kätte, surus ta hellalt oma rinnale, aga too muutus Rannarootsi suitsuvorstiks. Veiks viskas vorsti vastikusega eemale, samas kui külmar sikutas teda jalgadest jääkambri poole. Ta peksis kappi nagu jaksas ja leidis end lõpuks köögilaua alt, tükike vorsti pihus.

Lisaks külmkapiga võitlevale Veikole leiab jutukogust „Öised hääled“ ka Punase Jänesega koos elava Kerdi, saleda soomlase, kuuris liha praadiva Evaldi, rattasõitu vihkava Emmi, maagilise külgetõmbe omandanud Pauli ning palju teisigi tegelasi.

Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga “Väikesed vanamehed”, mis võitis 2006. a romaanivõistluse ja võeti lugejate poolt soojalt vastu. Ta on avaldanud novellikogu “Õnnelik jää” ning kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. Tema romaan “Pildilt kukkujad” pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Käesolev jutukogu on tema seitsmes raamat.

176 pages, Hardcover

Published January 1, 2021

Reviews

[Brita · Rating 2 out of 5]

Mulle ei meeldi novellikogud, sest tursketest ja rasvastest romaanikäntsakatest on novellide puhul alles jäetud vaid kondid ja luuüdi - vaid miinimum, et mõista, et tegemist on siiski struktuuri jälgiva nähtusega. Kahjuks ei õnnestunud "Öistel häältel" mind novellide osas jätkuvalt ümber veenda ning kogu jättis pigem üleüldise "meh" mulje. Enim jäi meelde "Estonian Hikikomori", mis kirjeldab peategelase eraklusest tingitud psühholoogilist allakäiku. Kui miski neid lugusid seob, siis on see ehk nihestunud maailmapilt.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Jutukogude puhul on minuga üldiselt nõnda, et kui pikemas perspektiivis jääb 2-3 lugu kogumikust "kummitama", siis on tegemist minu jaoks täitsa õnnestunud koguga. Üldiselt unustan lühipalade sisu suhteliselt kiiresti, sest mälusoppidesse talletumiseks peab neis olema midagi tõeliselt kriipivat, humoorikat või üllatavat, et sadade omasuguste seast esile kerkida. Vaatasin üle ka eelmise paari aasta jooksul loetud proosakogumike nimekirja ja nii mõnestki ei suutnud ühtki konkreetset lugu meelde tuletada, kuid õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Tiina Laanemi uuest jutukogust jääb mind kindlasti kummitama "Kuldkala". Põhjust ma ei oskagi täpselt öelda, lihtsalt selle väikese tüdruku tundemaailm ja teekond läks mulle nõnda korda. Ma ei tahtnud teha muud, kui talle öelda, et sa oledki kõige parem tüdruk maailmas ja su soovid lähevad kindlasti täide.

Kaks potentsiaalset "kummitust" Laanemi kogumikust on minule veel "Estonian hikikomori" ja "Sale soomlane". Need lood võiksid oma katkiste sisemaailmadega tegelastega kõnetada nii praegust kui ka lähituleviku lugejat. Nendes oli midagi ajatut, aga samas ka midagi, mis tundub olevat meie ühiskonnale järgmistel aastatel aina rohkem iseloomulikum - üksikud hinged oma pimedate akendega kindlustes.

Eks praegu peabki andma kogumikule natuke hingamisruumi. Küll mõne aja pärast vaatab tagasi, mis hääled mind kummitama jäävad ja millised hääled hääbuvad öhe. Olen päris kindel, et täielik vaikus mind ees ei oota.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Katri-Helena Allas · Rating 4 out of 5]

Kummaliselt paeluv, samas kerge jutukogu, kus peategelased on rohkemal või vähemal määral eluga aukus, kusjuures nii mõnedki hakkavad hallutsineerima. Kuigi lood on traagilised, siis ei jäänud nendest lootusetut või kurba lõppmaiku.

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Täiesti õnnekolmeteistkümnelik Eesti elu, kus mõne loo mõne tegelase tunned raudselt ära ja noogutad teadjalt kaasa, et jaa-jaa, just selline ta ongi. Nii et kui Andra Teede peaks klaviatuuri nurka viskama, siis võiks Laanem stsenaristi teatepulga üle võtta küll.

[Külli · Rating 4 out of 5]

Esimene novell „Sale soomlane“ lajatab näkku ülekaalulise viiekümnendates lahutatud karmi sõnavaraga Kaire soiguvad mõtted oma vaesest ja seksita elust koos peale ema surma närvihaigeks jäänud isa ja nüüd temast eemale hoidva pojaga.
Esimese lõpus mõtlesin, kas jätkata. Teises tundsin Martale kaasa. Kolmandas tegid Emma ja Bruno tuju paremaks. Mida edasi seda haaravamaks ja nii lõppu jõudsingi.