Purelevad koerad

by Andres Sarapuu

„Purelevad koerad“ on haarav pihtimus. Siiras ja liigutav lugu hea võidust kurja üle. Nooruk, kelle elu on kiskunud kiiva, leiab end ühel päeval sügavaimast põrgust – vanglast, nagu see oli vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastulekut. Selles keskkonnas saab ihatud eesmärgiks olla vanglaautoriteet, kuid elu nahutab poissi edasi. Tohutu tahtejõuga on võimalik end kehtestada, aga vabanedes satub mees uude mülkasse, seekord narkodiilerite maailmas. Paha kogub tuure, kuni … Suurepärane ja hästi jutustatud süžee näitab kurjategijate maailma kogu selle õudses eheduses. Kuid see on ka lugu vaprusest, eneseületamisest ja rasketest valikutest, kui päris viimsel hetkel hakkab pimedusest paistma valgus.
Loone Ots – raamatu toimetaja

Paperback

First published October 15, 2021

Reviews

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Nagu lubatud - vangla- ja pätielu. Kirjanduslikku ilu siit ilmselt ükski lugeja ei otsi, ja õigesti teeb. Pätielu laotatakse küll mõnuga letti. Ja kuna seda on täitsa üksjagu, siis mingiteks mõtisklusteks või analüüsiks suurt ruumi ei jää, on vaid suhteliselt lakoonilised episoodide kirjeldused.
Teod on koledad, seda peab möönma, aga ma ütleks, et mulle kui lugejale mõjus kõige masendavamalt vist hoopis see samas mustris istumine, lõputu nõiaring. Olgu selleks sulitembud, röövimised või ise süstla otsa kukkumine... No rabeleb justkui välja ja siis mingi pisidetail tõmbas jälle pöörded üles ja kõik algas otsast peale.
Raamatu võtsin Võhma ja Viljandi pärast, aga noist paigust siiski pikka juttu ei olnud.

Praegu mõtlen, et prooviks veel mõnd nn pätiraamatut, väheke ehk leebemat :)

[Liisi Viljalo · Rating 2 out of 5]

Saan aru, et sellisest raamatust mingit ilusat lugu polegi mõtet otsida, aga natuke oleks ju võinud ikkagi tekstile ja sündmuste kuivale ülesloetlemisele mingitki kenamat vormi kasvõi lauseehituse või sõnakasutusega anda ilma, et sisu muutuks. Häirisid ainult ja ainult vene k tulenenud mõisted, mida seletati lahti alles raamatu lõpus (kuulates ei olnud võimalik vahepeal lõpuosa lehitseda). Väga häiris autori/peategelase täielik päti mõtteviis, rumalus ja kohati tohutu jõhkrus. A la et mina ikka päris pätt ja roimar pole, sattusin ju vanglasse poolkogemata, aga vot vihastades lõikan tangidega teisel inimesel mitu sõrme otsast.. Džiisas, selles kohas kadus minul igasugune sümpaatia autori vastu! :(

[Lauri · Rating 4 out of 5]

Kohati päris karm tõsieluline autobiograafia vangidest ja vangielust 90ndatel ja 00ndatel Eestis. Mulle hämmastuseks oli veel 00ndatel üsna elujõus vana vene vanglakultuur oma panjaatjate ja smotrjaašitega, ma kuidagi arvasin et see kõik on ära euroopastatud. Aga selgus et euroopastatigi, ainult et peale seda, kuskil 2010 paiku ja edasi.
Väga huvitav lugemine oli. Autori väljarabelemine kriminaalsest maailmast toimus küll usu abil aga eks usk see peamine kark olegi millele toetuda saab kui vaja terve elu muuta.

[Kaidi L · Rating 4 out of 5]

Väga ehe ja kaasahaarav lugu vanglaelust Eestis läbi mitmete kümnendite. Kuidas teismeline sellisele teele sattuda võib; milline on vanglakultuur; kuidas kohaneda vanglavälise eluga, kui mitte mingeid pidepunkte müüridest väljaspool pole; millised on inimese valikud ja teod vastavalt oma eesmärkidele (saada nt uus doos, koht vanglahierarhias v hoopis gümnaasiumi lõpudiplom).