What do you think?
Rate this book
Kaarnalaul
Sünge fantaasialugu, kolmest omavahel tihedalt seotud jutust koosnev kogumik „Kaarnalaul“ on Manfred Kalmsteni teine raamat palju tunnustust kogunud jutukogu „Raske vihm“ (2020) järel. 2012. aastal oma esimesed lühilood avaldanud kirjamees on viimase nelja aasta jooksul võitnud oma juttude ja jutustustega kolm korda Eesti ulmeauhinna Stalker, mis on kindlaim märk lugejate soosingust.
„Kaarnalaulu“ peategelaseks on salakaubavedaja Haldemar ja tema nooruke protežee Gail, tütarlaps, keda kutsutakse Kaarnaks. Nad on põgenikud uhkest ja võimukast, ent üleöö dramaatiliselt hävinenud Aekadionist, ning samas ka viimane lootus selle taastamiseks. Nende omavahelised suhted ja neid kujundanud minevik selles kummaliselt moodsas fantaasiamaailmas, kus suitsetatakse sigarette ja kantakse päikeseprille, on aga enam kui keerulised. „Kaarnalaul“ on traagiline lugu ambitsioonidest, mis viivad ühe maailma hävinguni, ning hinnast, mida selle eest tuleb maksta.
„Kaarnalaulu“ peategelaseks on salakaubavedaja Haldemar ja tema nooruke protežee Gail, tütarlaps, keda kutsutakse Kaarnaks. Nad on põgenikud uhkest ja võimukast, ent üleöö dramaatiliselt hävinenud Aekadionist, ning samas ka viimane lootus selle taastamiseks. Nende omavahelised suhted ja neid kujundanud minevik selles kummaliselt moodsas fantaasiamaailmas, kus suitsetatakse sigarette ja kantakse päikeseprille, on aga enam kui keerulised. „Kaarnalaul“ on traagiline lugu ambitsioonidest, mis viivad ühe maailma hävinguni, ning hinnast, mida selle eest tuleb maksta.
- GenresFantasy
155 pages, Paperback
Published November 12, 2021
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
November 26, 2021
Eelmise teose andis lugupeetud autor eelislugeda mu kallile kaasale ja selle teose osade lugudega tegi testlugemise perioodil sedasama, aga siis jõudis järeldusele, et tema õigem lugeja olen hoopis mina ja nii jõudis värske raamat minu öökapikesele. Seega saate ometi aru, milline vastutus mul lasus. Ja vastutust mina pelgan ning vastutusrikkaid tegevusi lükkan edasi nagu vähegi saan. Võtsin siiski üksõhtu raamatu kätte, tegin lahti ja sain kohe nätaki vastu nägemist kuuma vere ja kõhtu sõlmesid tekitava kirjeldusega. Kummatigi ei muutunud peategelane sest esmapilgust vastumeelseks ses mõttes, et talle kogu ülejäänud raamatu jooksul sai üha kaasa elada, nagu ka meespeategelasele, kellele autor ei olnud pea ühtegi positiivset külge või tungi omistanud. Ometigi on Kalmsten suutnud tegelased kirjutada täpselt parasjagu inimlikuks nii, et nende suht vastikule kujunemisele ja tegutsemisele vaatamata muudkui aga lugesin. Või mine sa tea - ehk suisa tänu sellele. Mis puutub teose ülesehitusse ehk peatükkide segipaiskamisse, siis minu meelest oli see nutikas lahendus. Liigne lineaarsus, nämmutamine ja lugeja muudmoodi tuhmiks pidamine käivad mulle vastukarva ja seda viga Kalmsten ei tee. Samas on ta kandnud hoolt, et tagantjärgi “õiges” järjekorras peatükke sirvides ei karjuks loogikavead silmipimestavalt. Pealekauba on rõõm autori isikupärasest vaatest ja lähenemisest. Seega hindan mulle lahkesti pakutud lugemisvõimalust kõrgelt. Siiski osutan, et kõrgeim hinne on natuke avansiks, et autoril oleks lusti üha kirjutada.
March 6, 2022
Et siis, kui ma nüüd sellest, kuidas seda nüüd öelda, suhtepuntrast, õigesti aru sain, oli üks isa ja oli üks tütar. Elasid ja armastasid, eksisid ja reetsid, jõid, seksisid ja taplesid … ja terve maailm hävis ja tärkas taas ja seda kõike napil 150. leheküljel. Autor ise nimetab raamatut ühe-õhtu-lugemisvihikuks. Jah, mul oli kolme-päeva-kassi-päikesevanni raamat. Mõttes, käin kassi paela otsas jalutamas, kuid kuna ta otseselt jalutada eriti ei viitsi (ja mina põõsaaluseid nuuskida), passin see aeg … no vähemalt see aeg, mil kassi puu otsast päästa vaja ei ole, niisama, maja trepil mõne sooja joogi ja raamatuga. Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile – lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga! Sest loodud maailm on huvitav ja omanäoline ja nii palju, kui sellest raamatust sotti sai – laias laastus loogiline – elu käis ja asjad toimisid (päikeseprillid on kuki-muki). Ma oleks tahtnud pikemalt, lugu iseenesest on väga hea ja palju suurem kui raamat, selles on mitmeid väga häid pisikesi lugusid … .
Tegelased. Kaaren tegi mulle natuke nalja, sest selline … mustad lehvivad juuksed, mustaks lakitud küüned, nahkmantel (must) ja tanksaapas, arvake ära mis värvi. Klassika, ühesõnaga. Aga mis siis, Kaarna veidi klišeelik välimus sobis hästi nii tema isikuliste omaduste, loo kui ka kirjeldatud maailmaga (tibukollane HH jope olekski selgelt veider tundunud ja nt tikk-kontsaga on niru konisid kustutada). Ja tema isa Haldemar, ühlasi mingi hetk armuke? Kas ma ikka sain õigesti aru, öelge keegi. Samas, Aekadioni rahva eluiga oli pikem, kui Maavalla omade eluiga, nii et … No pole väga oluline, kui, siis see üksnes lisab tahke niigi mitmetahulistele, psühholoogiliselt üsna keerukatele ja põnevatele, tegelastele. Eriti Haldemarile, õrna südamega kasuahnele sõjardile. Mh meeldisid mulle kõrvaltegelased, õigemini see, kui orgaaniliselt nad looga kokku kõlasid, mul muutub tekst lugedes peas koha pildiks ja tõesõna, kui – siis just sellised s..pead seal maailmas ringi luusiksidki. Selgelt läbimõeldud värk, keegi ei olnud ei puudu ega üle, jn . Tegelaste puhul, tegelikult vist maailma puhul ka, meeldis mulle väga see, kuidas nad omandasid oma kuju, muutusid üha keerukamateks, kogu raamatu vältel. See, et kogu raamatu vältel lisandus üha uusi ja uusi detaile nt, mille poolest aekadioonlased erinesid teistest rahvastest või nende maailm Maavallast (aga armastasid nagu meie :)), vm. Meeldis, et need erinevused, nt tegelaste puhul, nii metsikult suured ei olnudki, olid hoopis nutikad. Sellised, “Ossa!” ja koguaeg oli huvitav. Kiidan veel raamatu ülesehitust, minu jaoks kõlas kenasti kokku, tervikuks, kui ma poleks lühijutu-poleemikat eelnevalt teadnud, poleks osanud tähelegi panna. Ja siis veel hoogu ja normaalseid dialooge eraldi.
Raamat on illustreeritud (Liisa Berezkin) ja see üldiselt on alati positiivne. Küll, sel korral pilt minu peas ja kunstniku oma eriti ei klappinud, minu peas on kujutatud maailm hoopis süngem paik ja no mis Haldemar! Haldemar minu peas oli kordi kuidagi … shrekilikum.
Kokkuvõttes, selline kiire ja tore lugemine, mulle väga meeldis.
Tegelased. Kaaren tegi mulle natuke nalja, sest selline … mustad lehvivad juuksed, mustaks lakitud küüned, nahkmantel (must) ja tanksaapas, arvake ära mis värvi. Klassika, ühesõnaga. Aga mis siis, Kaarna veidi klišeelik välimus sobis hästi nii tema isikuliste omaduste, loo kui ka kirjeldatud maailmaga (tibukollane HH jope olekski selgelt veider tundunud ja nt tikk-kontsaga on niru konisid kustutada). Ja tema isa Haldemar, ühlasi mingi hetk armuke? Kas ma ikka sain õigesti aru, öelge keegi. Samas, Aekadioni rahva eluiga oli pikem, kui Maavalla omade eluiga, nii et … No pole väga oluline, kui, siis see üksnes lisab tahke niigi mitmetahulistele, psühholoogiliselt üsna keerukatele ja põnevatele, tegelastele. Eriti Haldemarile, õrna südamega kasuahnele sõjardile. Mh meeldisid mulle kõrvaltegelased, õigemini see, kui orgaaniliselt nad looga kokku kõlasid, mul muutub tekst lugedes peas koha pildiks ja tõesõna, kui – siis just sellised s..pead seal maailmas ringi luusiksidki. Selgelt läbimõeldud värk, keegi ei olnud ei puudu ega üle, jn . Tegelaste puhul, tegelikult vist maailma puhul ka, meeldis mulle väga see, kuidas nad omandasid oma kuju, muutusid üha keerukamateks, kogu raamatu vältel. See, et kogu raamatu vältel lisandus üha uusi ja uusi detaile nt, mille poolest aekadioonlased erinesid teistest rahvastest või nende maailm Maavallast (aga armastasid nagu meie :)), vm. Meeldis, et need erinevused, nt tegelaste puhul, nii metsikult suured ei olnudki, olid hoopis nutikad. Sellised, “Ossa!” ja koguaeg oli huvitav. Kiidan veel raamatu ülesehitust, minu jaoks kõlas kenasti kokku, tervikuks, kui ma poleks lühijutu-poleemikat eelnevalt teadnud, poleks osanud tähelegi panna. Ja siis veel hoogu ja normaalseid dialooge eraldi.
Raamat on illustreeritud (Liisa Berezkin) ja see üldiselt on alati positiivne. Küll, sel korral pilt minu peas ja kunstniku oma eriti ei klappinud, minu peas on kujutatud maailm hoopis süngem paik ja no mis Haldemar! Haldemar minu peas oli kordi kuidagi … shrekilikum.
Kokkuvõttes, selline kiire ja tore lugemine, mulle väga meeldis.
December 25, 2021
Palju keerulisem lugu, kui esmapilgul paistab.
https://loterii.blogspot.com/2021/12/...
https://loterii.blogspot.com/2021/12/...
Read
November 12, 2021Kui "Raske vihma" puhul olin tsipake kõhklev, siis sel korral võin puhta südametunnistusega öelda, et olen tulemusega 111% rahul. Sai kuradi hea, sai.
Olin tubli. :)
Olin tubli. :)
January 19, 2022
Hoolimata sellest, et autor en lühijutukirjutajaks peab, on "Kaarnalaul" veel kõvem kui jutukogu "Raske vihm".
June 1, 2023
Ma pole varem nii kaua vaaginud, et mida ma ühest raamatust arvan. Autor hellitas mu ära ja seadis teatavad ootused oma Täheraua saagaga. Ma oleksin neid kahte raamatut pidanud lugema ehk hoopis vastupidises järjekorras.
Kaarnalaulu puhul oli kõige tugevam keskmine "Aekadioni hukk", mille sisse juhatamiseks oli selle eelnev "Aekadioni pärand" täiesti omal kohal. Nooremale ambitsioonikale Haldemarile oli täiesti võimalik kaasa elada. Kolmas osa (Aekadioni viimane vereliin) seevastu jäi minu jaoks poolikuks. Seal oleks saanud rohkem liha luudele asetada. See oleks teinud sellest rohkem Kaarna loo, kuid praegu oli kõik kokku minu jaoks peamiselt Haldemari lugu. Kaaren jäi minu jaoks kaugeks ja tal kuidagi puudus selline emotsionaalne sügavus, mis pealispinna all pakitseks ja siis aeg-ajalt esile kerkiks.
Tekst ise on sujuvalt kirjutatud ja keeleliselt vaheldusrikas. Mulle meeldis seda lugeda.
Kaarnalaulu puhul oli kõige tugevam keskmine "Aekadioni hukk", mille sisse juhatamiseks oli selle eelnev "Aekadioni pärand" täiesti omal kohal. Nooremale ambitsioonikale Haldemarile oli täiesti võimalik kaasa elada. Kolmas osa (Aekadioni viimane vereliin) seevastu jäi minu jaoks poolikuks. Seal oleks saanud rohkem liha luudele asetada. See oleks teinud sellest rohkem Kaarna loo, kuid praegu oli kõik kokku minu jaoks peamiselt Haldemari lugu. Kaaren jäi minu jaoks kaugeks ja tal kuidagi puudus selline emotsionaalne sügavus, mis pealispinna all pakitseks ja siis aeg-ajalt esile kerkiks.
Tekst ise on sujuvalt kirjutatud ja keeleliselt vaheldusrikas. Mulle meeldis seda lugeda.
January 15, 2024
Põnev maailm, mis järjest enam ja enam lahti koorub ja huvitavad karakterid, kelle motiivid loo arenedes aina selgemaks saavad. Kohe algusest haarab raamatu omapärane fluidum, millele sain vastuse teose lõpus - antiiktragöödia.
Häving, sõda, reetmine, uus algus, järjekordne elutsükkel. Reaalne toimimisahel, kuid siiski jään unistama helgemast tulevikust.
Häving, sõda, reetmine, uus algus, järjekordne elutsükkel. Reaalne toimimisahel, kuid siiski jään unistama helgemast tulevikust.
December 18, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
June 2, 2022
ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku.
Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.
Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.
Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.
Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.
Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.
Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.
Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 6, 2022
Lugesin teiste kiitvaid arvustusi ja mõtlesin, kas ma lugesin ikka sama raamatut... Mitte et see nüüd halb oleks, palun hr Kalmstenil kirjutamist jätkata, kirjutada veel ja veel, sest ma usun, et nii läheb paremaks, sügavamaks ja originaalsemaks. Praegune tundus mulle siiski veidi algeline - kusjuures põhiasjad on väga ilusti paigas ja läbi mõeldud:
* karm ja kompleksivaba naispeategelane (standardne);
* mittelineaarne jutustamine a la Zelazny;
* omamaailm (üsna originaalne, aga tundus ebaloogiline - maailm, kus päike kunagi ei looju ja vihma iial ei saja? - vajaks selgitamist, samuti see, kas nimetatud 5 maailma on igaüks omaette planeet? iseenesest loo seisukohast väheoluline, kuid mingi selgitava vihje võinuks sisse põimida);
* minu lemmikosa oli Haldemar, sest ta oli selgelt kõige mitmetahulisem - ta armastas oma ambitsioone, kodumaad ja kallimat (ning kaalus ajuti nende järjekorra vahetamist), tema mölaka-psühholoogiast oleks meeleldi rohkem teada saanud.
Ka tekstis esines ebaloogilisusi, nt tegelane, kes teatab, et ta on nõus teenet osutama, kuna kaotada pole tal midagi - peale kogu oma elu, sest ta võidakse ideaalmaailmast välja saata.
Kena lihtne meelelahutus.
* karm ja kompleksivaba naispeategelane (standardne);
* mittelineaarne jutustamine a la Zelazny;
* omamaailm (üsna originaalne, aga tundus ebaloogiline - maailm, kus päike kunagi ei looju ja vihma iial ei saja? - vajaks selgitamist, samuti see, kas nimetatud 5 maailma on igaüks omaette planeet? iseenesest loo seisukohast väheoluline, kuid mingi selgitava vihje võinuks sisse põimida);
* minu lemmikosa oli Haldemar, sest ta oli selgelt kõige mitmetahulisem - ta armastas oma ambitsioone, kodumaad ja kallimat (ning kaalus ajuti nende järjekorra vahetamist), tema mölaka-psühholoogiast oleks meeleldi rohkem teada saanud.
Ka tekstis esines ebaloogilisusi, nt tegelane, kes teatab, et ta on nõus teenet osutama, kuna kaotada pole tal midagi - peale kogu oma elu, sest ta võidakse ideaalmaailmast välja saata.
Kena lihtne meelelahutus.
December 8, 2021
TLDR: Mulle väga meeldis. Ühtlasi andis lootust, et ehk autor vähehaaval siiski liigub pikemate lugude poole ja ühel hetkel saame päris romaani käes hoida (praegune oli veel selline romaanipojuke, napp 150 lk).
Raamatu keskmes siis ametlikult daam nimega Kaaren, kes hetkel kodumaatu, sest tema kodumaa on hävitatud. Tegelikult on aga põhifookus just sellel kodumaal ja selle langemise lool. Näpuotsaga maagiat (kuigi raske aru saada, kust läheb maagia ja kust teaduse piir - või kus on teatud isikute omnistsientsus tingitud lihtsalt nende käes olevast pea piiramatust võimust, mis teiste jälgimise lihtsaks teeb), peoga vägivalda. Kõigile küsimustele vastuseid ei anta, jäetakse lugeja mõistatama.
Inimestele, kel väike huvi Eesti ulme vastu (või miks mitte lihtsalt seiklusjuttude vastu), julgeksin jõuluvana kingikotti soovitada küll.
Raamatu keskmes siis ametlikult daam nimega Kaaren, kes hetkel kodumaatu, sest tema kodumaa on hävitatud. Tegelikult on aga põhifookus just sellel kodumaal ja selle langemise lool. Näpuotsaga maagiat (kuigi raske aru saada, kust läheb maagia ja kust teaduse piir - või kus on teatud isikute omnistsientsus tingitud lihtsalt nende käes olevast pea piiramatust võimust, mis teiste jälgimise lihtsaks teeb), peoga vägivalda. Kõigile küsimustele vastuseid ei anta, jäetakse lugeja mõistatama.
Inimestele, kel väike huvi Eesti ulme vastu (või miks mitte lihtsalt seiklusjuttude vastu), julgeksin jõuluvana kingikotti soovitada küll.
Did Not Finish
December 20, 2022sisu poolest oleks ju võinud läbi lugeda selle loo, maailmaehitamine tundus paljutõotav. aga oh, kus mind ärritas keel. enamus teksti on dialoogi- või monoloogivormis ja... okei, ma tahtsin öelda, et inimesed nii ei räägi, aga need tegelased ei olegi inimesed, fair enough :)
aga jutustaja ka. näide: ühe ja sama stseeni jooksul üks mees(soost isik) esiteks "rabab" naise kaissu (samal ajal teda lohutada püüdes, no kes sellisel hetkel rabab) ja siis "rebib" veinipudelil korgi pealt. mul ajab selline asi juhtme kokku. sõnad minu meelest lihtsalt nagu... ei tööta nii. jaa, see on ulme ja vb seal on teistsugused naised ja teistsugused veinipudelid, aga ma ei suuda looga kaasa mõelda, kui keel mulle niiviisi ette jääb. seega ma jätsin pooleli veel enne, kui neil see vein otsa sai.
muidu räägitakse, et pidi hea raamat olema :)
aga jutustaja ka. näide: ühe ja sama stseeni jooksul üks mees(soost isik) esiteks "rabab" naise kaissu (samal ajal teda lohutada püüdes, no kes sellisel hetkel rabab) ja siis "rebib" veinipudelil korgi pealt. mul ajab selline asi juhtme kokku. sõnad minu meelest lihtsalt nagu... ei tööta nii. jaa, see on ulme ja vb seal on teistsugused naised ja teistsugused veinipudelid, aga ma ei suuda looga kaasa mõelda, kui keel mulle niiviisi ette jääb. seega ma jätsin pooleli veel enne, kui neil see vein otsa sai.
muidu räägitakse, et pidi hea raamat olema :)
October 2, 2024
Mes asja nüüd just toimus? Haldemar nikkus oma tütart ja oli kurb kui laps suri? Mis toimps🤨
Raamat oli mega lühikene ja peategelase jutt (Kaaren siis, I presume, sest raamatupealkiri + lugu algab tema vaatest) oli ma arvan 1/3 osa sellest raamatust?? Raamat oli ka mega lühike ning tänu sellele väga kokkusurutud sisuga ning osa asjadest jäidki arusaamatuks.
Pean ära mainima, et selline heroic storytelling style raamat pole väga minu teema, kuid teksti vaadates ei ole raamat halvasti kirjutatud. Isegi kui lugu oli küsitav, siis miski pani mind ikkagi edasi lugema.
Raamat oli mega lühikene ja peategelase jutt (Kaaren siis, I presume, sest raamatupealkiri + lugu algab tema vaatest) oli ma arvan 1/3 osa sellest raamatust?? Raamat oli ka mega lühike ning tänu sellele väga kokkusurutud sisuga ning osa asjadest jäidki arusaamatuks.
Pean ära mainima, et selline heroic storytelling style raamat pole väga minu teema, kuid teksti vaadates ei ole raamat halvasti kirjutatud. Isegi kui lugu oli küsitav, siis miski pani mind ikkagi edasi lugema.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews