Kristel Vilbaste on 2021. aastal pärjatud Hea Sõna auhinnaga ja avaldanud mitu loodust ja ravimtaimi tutvustavat bestsellerit. Selles raamatus on lähenemine isiklikum. Autor jutustab oma lapsepõlvest, avaldab suguvõsa tarkusi, aga kõneleb ka imerohtudest ja moevooludest, terveks söömisest, taimedega tossutamisest, herbaariumi tegemisest, metsas toidu leidmisest, taimeravi võlujõust. Enda kogemuse põhjal räägib ta sellestki, kuidas tegelda taimedega nii, et kogumiskirg ei tapaks, vaid aina tugevdaks armastust nende vastu.
Vilbaste kirjutab natuke taimedest, eriti nendest, mis võiks õigel tarvitamisel meile head teha. Aga taimed taimedeks, eks neist ole raamatuid juba hulgim ilmunud, märksa enam meeldisid mulle need päevakajalised teemad, mis keskendusid taimede ümber toimuvale. Näiteks "moevoolud", kord kihutab areenile jõhvikas, siis must pässik, siis äkki punane kärbseseen jne. Või see, et miks mingil ajastul on üks taim hirmus ohtlik ja mürgiste hulka arvatud, läheb aega veidi mööda ja ühtäkki on see ravimtaim. Lasteaiaga seotud jaburdus oli muidugi eriti šokeeriv, sellest ma ei olnudki varem kuulnud. Ah, tegelikult olen ma nii rumal inimene, et ma ei teadnud isegi seda, et meil on kunagi jõhvikate korjekeeld kehtinud :)
Vilbaste uuris ka, et mis tänapäeva inimestel siis need peamised ravimtaimed on, mida teatakse ja mida kodus leidub. Imestab siis, et nurmenukk nii menukas on. Ah, mis siin ikka imestada, miks üks või teine ravimtaim inimestel meelel ja keelel on. Eks ongi ju meeles see, mis sul koduõuel võimutseb. Mul lapsena Viljandimaal näiteks ei olnud eriti nurmenukku. Kui ma nüüd aga pean Hiiumaal keramajast välja astudes ikka karjateel käte ja jalgadega nurmenukke kahte lehte laiali peksma, nii et higipull otsa ees, siis on selge, et see mul mõtteis mõlgub. Nurmenukku on mul nii et tapab, seda ma joodan kõigile teejoojatest külalistele sisse.
Mõnus lugemine oli, üllatavalt palju tuttavat tarkust, mis lihtsalt vahepeal elusaginas ununenud. Või alati mitte isegi ununenud, vaid... mõni asi tundub nii elementaarne, et sa ei mõtlegi selle peale, et see on mingi tarkus ja peaks olema raamatusse raiutud. Kõik need teelehed marrastusele, naistepuna, vaarikavarretee, vereurmarohi (mul küll ei aidanud, aga ega mu peale hakka ei ussi- ega püssirohi ju), jõhvikate nosimine palaviku korral. Või kasvõi needsamad metsmaasikad, mida küll parema meelega ei raatsiks näkku määrida, aga eks ole hullematki tehtud. Ilma naljata, õrnas eas tundusid tedretähnid mulle põhimõtteliselt maailmalõpuna ja ma olen neile ladunud igasugust kraami peale, (mets)maasikad olid veel leebe variant. Ma sellest mädarõika-jamast olen juba sada korda kirjutanud, kuidas ma seda maa sisse kaevasin ja siis vist vahepeal unustasin, kuhu nimelt ja siis mööda aeda tagasi otsisin, kui meelde tuli. Ja no üleüldse oleks võinud keegi minu noorele minale öelda, et lihtsalt pimedasse on vaja see pläust panna, mitte maa alla kaevata. Ma tahaks kohe teada, mis lollist raamatust või ajalehest (kindlasti oli see Meie Meel või muu tolleaegne pubekate piibel) ma seda jura omal ajal lugesin :)
P.S. Kui keegi teab juhtumisi retsepti, kuidas tedretäpid tagasi saada, siis you know my phone number ;)
Mõnus taimeraamat, kuid mitte ainult. Lood annavad sooja hinges ja taimede puhul ka teetassis. Teadmised vaheldumisi isiklike mälestusega laseb seda nautida neil, kes pole taimemaailmasse kuigi sügavale pugenud, kuid ka neil, kel vaid juuksetutt paistmas.
Ravimtaimede ja looduslähedase eluviisi vastu olen alati huvi tundnud, mõnel eluperioodil küll laisemalt. Samas olen sarnaselt paljudele jõudmas tagasi raamatus kirjeldatud hetke, kus 30.-40. eluaastatel on juba küllalt rännatud ja seigeldud ning kasvab isu rahuliku maakoha järele, mille juurde kuuluvad muidugi ka igasugused taimed. Lugedes elustusid paljud klassikalised lapsepõlvemälestused, kus haavadele teelehepudi määrisin, vereurmarohuga soolatüükaid tupsutasin või mesiseid pärnaõisi ja kuumuses lõhnavat liivateed korjasin. Taimeteesid korjab meil endiselt ema, kuigi puhtaid korjekohti jääb järjest vähemaks...
Raamat ise on täiuslik tasakaal taimemaailma ravivõimetest, isiklikest lugudest ja mälestustest, kelleltki teiselt kuuldud lugudest ja edasiantavatest tarkustest ning praktilistest näpunäidetest. Lisaks veel hulk värvilisi pilte, tänu millele sain vähemalt kahele lapsepõlvest nii tuntud lillele-taimele lõpuks ka nime külge.
Oma väikese ravimtaimeaia rajamine on mul juba ammu mõtteis mõlkunud. Nüüd lisandus veel teadmine, et peaks kunagi mõne raamatus toodud inspireeriva koolituse läbima. Lisaks teadmine, et Meie-sarja teised raamatud ootavad avastamist, sest maaelu juurde kuuluvad ju ka mesilased ja kitsed ja nii edasi.
Olen raamatu toimetaja ja tean, et see oli autoril täiesti teadlikult kirjutatud sellise vestena, kus on sees tema isiklikud lood ja mitte kõike maailma tarkust ravimtaimede kohta (selleteemalisi raamatuid on ta juba niigi mitu kirjutanud ja ladinakeelseid nimesid võib sealt uurida). Kristel on Eesti loodusele olulisest sugupuust tulnud, ta jutustab oma vanaemast-vanaisast ja vanematest, see kõik haakub maarohtudega, samuti ta kaasa Mikk Sarve lood ja tarkused, šamaaniõpetusteni välja.
K. Vilbaste on teadlane , s.t. ta teab, millest kirjutab, kõik on kontrollitud, kõik on täpne, boonuseks veel mõnusalt loetav ladus humoorikas tekst. Leidsin siit ka mõnedki ammu unustatud retseptid, mida pikisilmi taga olin otsinud. Raamatu lõpus oleva registri abil on väga mugav vajalikku leida.