What do you think?
Rate this book
Teekond Ridamuseni
Käesolev kogumik esitleb ulmekirjanik Maniakkide Tänava hoolsalt valitud ja Kultuurkapitali poolt heaks kiidetud jutuparemikku aastatest 2008–2019.
Mida nende kaante vahelt siis leiab?
• metsavennad ja kummitused
• reisid süvakosmoses ja kohtumised võõraste mõistustega
• geenitehnoloogia aurupungimaailmas ja vampiirid
• postapokalüptilised maastikud ja stalkerid
• veidrad koletised ja kollikütid
Iga ulmesõber leiab raamatust huvitavat ja põnevat ning tõenäoliselt ka midagi üllatavat.
Mida nende kaante vahelt siis leiab?
• metsavennad ja kummitused
• reisid süvakosmoses ja kohtumised võõraste mõistustega
• geenitehnoloogia aurupungimaailmas ja vampiirid
• postapokalüptilised maastikud ja stalkerid
• veidrad koletised ja kollikütid
Iga ulmesõber leiab raamatust huvitavat ja põnevat ning tõenäoliselt ka midagi üllatavat.
288 pages, Paperback
Published November 1, 2021
6 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
January 20, 2022
Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.
Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega.
Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.
Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega.
Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.
Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 20, 2022
Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
"Pika musta mantliga mees". Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
"Haualkäik" meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
"Meie külas nähti imet". Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
"Kolmanda Reichi triumf!" Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
Kaks lugu olid tugevad, head:
"Ajudega töötajad". Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
"Tolmused soldatid". Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
"Teekond Ridamuseni". Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
"Tähed täis surma". Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
"Valuhoidjad". Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.
"Pika musta mantliga mees". Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
"Haualkäik" meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
"Meie külas nähti imet". Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
"Kolmanda Reichi triumf!" Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
Kaks lugu olid tugevad, head:
"Ajudega töötajad". Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
"Tolmused soldatid". Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
"Teekond Ridamuseni". Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
"Tähed täis surma". Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
"Valuhoidjad". Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.
May 8, 2022
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
April 4, 2024
Üheksa üsnagi erinevat lugu, mis kõigile kindlasti ei meeldi. Mul on Maniakkide tänava suhtes kahetised tunded, mõni koht on juttudes kuidagi igav, aga siis saab tuurid sisse ja siis kohe täitsa meeldib. Teemad on äärest ääreni ja isegi kui pole päris minu teema, siis ikka oli midagi, mis hämmastas või muigama pani.
"Pika musta mantliga mees". Kaks ajastut, peategelase muundumine, kõik oli nagu olemas, aga minu jättis natuke külmaks.
"Teekond Ridamuseni" kosmose teemad ei lähe mulle kohe üldse, aga konkreetne jutt võttis suu muigele. Just need naiselikud väljendid "Šokeeriv, tummaks lööv, hämmastav, ma minestan", kuidas areng toimus, seda oli lõbus jälgida.
"Ajudega töötajad" vampiirid, pits ja sats. Põnevad tegelased, kõik hästi väljajoonistatud, korralik puänt.
"Haualkäik" täiesti omaette maailm, kuhu tuleb sisse astuda ja süveneda. Naistele võibolla päris meeltmööda ei ole.
"Valuhoidjad" vastupidiselt eelmisele loole mõjutab see jutt naisi ilmselt rohkem, tekitab suuremat õõva.
"Tolmunud soldatid" veidi jabur laborijutt. Mõnus muhe lugemine, kui mõned veidi verised episoodid välja jätta.
"Meie külas nähti imet" komejant külamutikestega, lõbus, hoogne ja pisut ropp.
"Kolmanda Reich`i triumf!" Veidi sünge, veidi jabur, pisut üle pingutatud.
"Tähed täis surma" ei läinud see lugu minu jaoks käima, ei ole väga kosmose inimene ja sealsed teemad jätavad suhteliselt külmaks.
Kokkuvõttes oli minu jaoks korralik üle keskmise kogumik.
"Pika musta mantliga mees". Kaks ajastut, peategelase muundumine, kõik oli nagu olemas, aga minu jättis natuke külmaks.
"Teekond Ridamuseni" kosmose teemad ei lähe mulle kohe üldse, aga konkreetne jutt võttis suu muigele. Just need naiselikud väljendid "Šokeeriv, tummaks lööv, hämmastav, ma minestan", kuidas areng toimus, seda oli lõbus jälgida.
"Ajudega töötajad" vampiirid, pits ja sats. Põnevad tegelased, kõik hästi väljajoonistatud, korralik puänt.
"Haualkäik" täiesti omaette maailm, kuhu tuleb sisse astuda ja süveneda. Naistele võibolla päris meeltmööda ei ole.
"Valuhoidjad" vastupidiselt eelmisele loole mõjutab see jutt naisi ilmselt rohkem, tekitab suuremat õõva.
"Tolmunud soldatid" veidi jabur laborijutt. Mõnus muhe lugemine, kui mõned veidi verised episoodid välja jätta.
"Meie külas nähti imet" komejant külamutikestega, lõbus, hoogne ja pisut ropp.
"Kolmanda Reich`i triumf!" Veidi sünge, veidi jabur, pisut üle pingutatud.
"Tähed täis surma" ei läinud see lugu minu jaoks käima, ei ole väga kosmose inimene ja sealsed teemad jätavad suhteliselt külmaks.
Kokkuvõttes oli minu jaoks korralik üle keskmise kogumik.
May 17, 2024
Maniakkide Tänav on kirjanik, keda loen alati suure heameele ja ärevusega. Kui paju on seekord soolikaid, kui palju verd, kui palju sisu? Kunagi ei tea.
Sedapuhku polnud soolikaid pea-aegu üldse ja verd oli ka vähe.
Tegu oli tugeva kogumikuga, lugusid oli seinast seina. Üks neis meeldis mulle VÄGA, mõned meeldisid niisama. Ja mõned ilmselt ei meeldinud ka, aga see ei ole oluline.
"Meie külas nähti imet" oli lugu, millest ma vaimustusse sattusin. Jah, olin seda varem lugenud ("Täheajast" vist), aga esmalugemisest sellist vaimustust ei mäleta. Aga nüüd... No mine Jeesuse vittu, kui hea! Kui ma suureks saan ja režissööriks hakkan, siis tahan sellest filmi teha.
Veel kõnetasid mind "Valuhoidjad" (valus, aga hea) ja nimilugu "Teekond Ridamuseni" (väga vahva idee).
MT on kindla peale minek, kaifi saab igal juhul! :)
Sedapuhku polnud soolikaid pea-aegu üldse ja verd oli ka vähe.
Tegu oli tugeva kogumikuga, lugusid oli seinast seina. Üks neis meeldis mulle VÄGA, mõned meeldisid niisama. Ja mõned ilmselt ei meeldinud ka, aga see ei ole oluline.
"Meie külas nähti imet" oli lugu, millest ma vaimustusse sattusin. Jah, olin seda varem lugenud ("Täheajast" vist), aga esmalugemisest sellist vaimustust ei mäleta. Aga nüüd... No mine Jeesuse vittu, kui hea! Kui ma suureks saan ja režissööriks hakkan, siis tahan sellest filmi teha.
Veel kõnetasid mind "Valuhoidjad" (valus, aga hea) ja nimilugu "Teekond Ridamuseni" (väga vahva idee).
MT on kindla peale minek, kaifi saab igal juhul! :)
Displaying 1 - 5 of 5 reviews