What do you think?
Rate this book
Veealused
„Lõppu kujutati alati räpasena. Kahjutuli, tapmised, rüüstamised, amokijooks. Kõik laguneb ja lendab tükkideks. Inimestes, kes ei oleks seda endast eales oodanud, vallanduvad kõige ebainimlikumad iseloomujooned.
Tulevik on hetkega haihtunud, jäänud on vaid püüd jonnakalt loetud päevadeks elu külge klammerduda.
Me ei oleks saanud rohkem eksida.
Kui see päriselt kohale jõudis, algas kõik hingematvalt kaunilt. Kõige sobivam oleks öelda, et esimestel nädalatel nägi planeet välja nagu piltpostkaart.”
Meelis Krafti debüütromaan "Veealused" on Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos.
Tulevik on hetkega haihtunud, jäänud on vaid püüd jonnakalt loetud päevadeks elu külge klammerduda.
Me ei oleks saanud rohkem eksida.
Kui see päriselt kohale jõudis, algas kõik hingematvalt kaunilt. Kõige sobivam oleks öelda, et esimestel nädalatel nägi planeet välja nagu piltpostkaart.”
Meelis Krafti debüütromaan "Veealused" on Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos.
382 pages, Hardcover
First published December 1, 2021
30 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
November 19, 2022
Dang, see raamat oli VÄGA HEA, küll mitte sellepärast, et autor kinkis mulle selle koos pühendusega, vaid sellepärast, kuna see lugu on VÄGA HEA.
Mulle meeldis selle raamatu juures kõige enam see, et oli peatükkide kaupa niinimelt ajas edasi ja tagasi liikumine ning kuidas oli üldse see lugu välja mõeldud.
Ma leidsin ka ühe vea , mis oli 254. leheküljel - sõna liikus. Seal oli selline lause: "Masin liigus väga aeglaselt läbi massi." Ei tea, kuidas toimetajal/kirjastusel see läbi lipsas?🤔
Enamasti lugu rääkis sellest, et Augeri osakene oli Ebastabiilseks läinud ja vesi kadus ning nii palju jamasi nagu liikide/inimeseste suremine. Kuid inimesed jäid alles, tänu bunkritele. Jah, nad pidid siiski aasta hiljem juba lahkuma. Nii et lühidalt öeldes oli kõik postapocoyptic.
Mulle meeldis selle raamatu juures kõige enam see, et oli peatükkide kaupa niinimelt ajas edasi ja tagasi liikumine ning kuidas oli üldse see lugu välja mõeldud.
Ma leidsin ka ühe vea , mis oli 254. leheküljel - sõna liikus. Seal oli selline lause: "Masin liigus väga aeglaselt läbi massi." Ei tea, kuidas toimetajal/kirjastusel see läbi lipsas?🤔
Enamasti lugu rääkis sellest, et Augeri osakene oli Ebastabiilseks läinud ja vesi kadus ning nii palju jamasi nagu liikide/inimeseste suremine. Kuid inimesed jäid alles, tänu bunkritele. Jah, nad pidid siiski aasta hiljem juba lahkuma. Nii et lühidalt öeldes oli kõik postapocoyptic.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 7, 2023
Kaks on vähe, kolm on palju. Aga kuna vahepealset varianti GR ei paku, siis ümardan üles.
Selles loos ja jutustamisviisis on mõlemat, mis meeldib ja mis ei meeldi. Minu jaoks üheks suureks puuduseks on see, et mul absoluutselt ei tekkinud tegelastega emotsionaalset sidet. Samuti üldiselt mulle ei meeldi, kui tegevust ei anta edasi vahetult, vaid tehakse seda vahendatult. Esiteks enamik Nullsekundile eelnenust jõuab lugejani läbi selle, et üks mees ja naine kuulavad naise abikaasa salvestatud sonimisi. Mulle oleks meeldinud, kui neid sündmusi oleks kirjeldatud vahetult asjaosaliste kaudu. Samuti hiljem, kui kaks kampa kokku saavad, jutustab üks teisele värskelt pilti ilmunud inimeste eelnevatest läbielamistest. Kusjuures, minu arvates ei olnud seal lõpuks midagi sellist, mis oleks olnud mulle lugejana oluline teada, ei mingisugust olulist uut teadmist loo paremaks mõistmiseks. Minu jaoks tõmbas hinnangut alla ka mõningate asjaolude pigem fantaasiamaailma kandumine (teate küll see maagiavärk jne). Selle nö Nullpunkti põhjused on küll usutavad, sest neile on antud mingisugune füüsikaline seletus, mis näib pigem võimalik kui võimatu, kuigi ka selles on väikeseid küsitavusi, kui detailidesse minna. Aga näiteks see kiirenenud evolutsioon ja selle selgitus. Õigemini pigem selle puudumine. See pole loogiline. Ma lugejana soovin ju aru saada ja mõista, mis ja miks toimub, ning kui seda ei võimaldata, siis tekitab see pigem nõutust. Pall visatakse õhku, tagasi alla ei kuku ning ei öelda ka, kuhu või miks see pall kadus.
Aga midagi tõesti meeldis ka. Raamatu üldine idee mulle väga meeldis. Minu jaoks oli selline nö hukk vee läbi pigem uudne ja värskendav lähenemine. See on kõik. Kokkuvõttes lugu väga hea, teostus pigem nõrk.
Selles loos ja jutustamisviisis on mõlemat, mis meeldib ja mis ei meeldi. Minu jaoks üheks suureks puuduseks on see, et mul absoluutselt ei tekkinud tegelastega emotsionaalset sidet. Samuti üldiselt mulle ei meeldi, kui tegevust ei anta edasi vahetult, vaid tehakse seda vahendatult. Esiteks enamik Nullsekundile eelnenust jõuab lugejani läbi selle, et üks mees ja naine kuulavad naise abikaasa salvestatud sonimisi. Mulle oleks meeldinud, kui neid sündmusi oleks kirjeldatud vahetult asjaosaliste kaudu. Samuti hiljem, kui kaks kampa kokku saavad, jutustab üks teisele värskelt pilti ilmunud inimeste eelnevatest läbielamistest. Kusjuures, minu arvates ei olnud seal lõpuks midagi sellist, mis oleks olnud mulle lugejana oluline teada, ei mingisugust olulist uut teadmist loo paremaks mõistmiseks. Minu jaoks tõmbas hinnangut alla ka mõningate asjaolude pigem fantaasiamaailma kandumine (teate küll see maagiavärk jne). Selle nö Nullpunkti põhjused on küll usutavad, sest neile on antud mingisugune füüsikaline seletus, mis näib pigem võimalik kui võimatu, kuigi ka selles on väikeseid küsitavusi, kui detailidesse minna. Aga näiteks see kiirenenud evolutsioon ja selle selgitus. Õigemini pigem selle puudumine. See pole loogiline. Ma lugejana soovin ju aru saada ja mõista, mis ja miks toimub, ning kui seda ei võimaldata, siis tekitab see pigem nõutust. Pall visatakse õhku, tagasi alla ei kuku ning ei öelda ka, kuhu või miks see pall kadus.
Aga midagi tõesti meeldis ka. Raamatu üldine idee mulle väga meeldis. Minu jaoks oli selline nö hukk vee läbi pigem uudne ja värskendav lähenemine. See on kõik. Kokkuvõttes lugu väga hea, teostus pigem nõrk.
January 7, 2022
Selle teose puhul tuleb ilmtingimata alustada õnnestunud pealkirja ja kaanematerjali valiku kiitmisest, esimese puhul meeldib mulle tähendusrikkus ning teine on ühest küljest kenasti sisuga seotud ja teisest küljest on raamatut käes hoides taktiilne elamus mõnusaks vahelduseks. Seda, et Kraft kirjutada oskab, ma juba teadsin ning seegi, et ta pika tervikteksti loomisega kimpu ei jäänud, polnud üllatav. Sisukas maailmaloome, kus leiab aset omanäoline apokalüps ning leidub ägedaid tehnikavidinaid (ja antakse usutav seletus nende hankimise osas) olid minu jaoks piisavalt huvitavad. Laste mängu toomise eest saab teos ka plusspunkte. Küll aga ei olnud mulle päris mokka mööda peategelase pealispindsus, või noh, ei pea tingimata ega kohatult kaevuma tegelaste hingesoppidesse, aga et ükskõiksus ja tugevad tunded vaheldusid suht hetkeliselt ja ootamatult, takistas talle kaasaelamist.
December 24, 2021
Kui ma peaksin andma välja aasta üllataja auhinna, siis saaks selle just "Veealused". Haarav, voolav, parajas koguses sisse pikitud ootamatustega. Selline raamat, mida tahaks teistele kas soovitada või kinkida. Ja mille lugemise järel süda natuke aega veel täiesti omas rütmis lugemisärevusest peksleb.
April 2, 2022
Romaan “Veealused” on autori esimene avaldatud romaan, mis märgiti ära ka 2021. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tegemist on igati detailse ja kütkestava teadusulme teosega, kus ehitatakse ülesse ja seejärel ka lammutatakse vägagi futuristlik maailm. Pinget lisavad dramaatilised tegelastevahelised suhted ning ei puudu ka korralik märul. Kuigi raamat sisaldas nii mõndagi, mis polnud mulle mokkamööda, siis etteruttavalt võin öelda, et minu jaoks on tegemist läinud aasta ühe parima täispika romaaniga.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
February 26, 2022
Kodumaine sõjalise kallakuga düstoopia. Täitsa korralik žanriulme muidu, usutavalt konstrueeritud maailm ja palju leidlikke detaile. Aga psühholoogiliselt muidugi pealiskaudne, no võib-olla ei olegi muidugi tingimata vaja, aga minu jaoks jääb midagi puudu, kui tegelased on täiesti kahemõõtmelised.
June 12, 2025
Ilus maailmalõpu lugu. Lõppes kuidagi eikuskil
April 23, 2022
Muidu hästi kirjutatud raamat, aga mõned asjad tekitasid ikka hulgi küsimusi. Näited: vesi kaob ka kinnisest pudelist, aga mitte elusorganismide kudedest? Ebaloogiline ressursside jaotus punkris, kui tegelikult ei teatud suurt midagi kataklüsmilisest sündmusest ega seega ka punkrisse jäämise ajalisest vajadusest. Antropotsentristlik evolutsiooni käsitlus - kohaneb vaid inimene, mitte teised elusorganismid. Ja no pole ka hea mõte panna inimene aastateks elama steriilsesse keskkonda, millest väljumisel tabab immuunsüsteemi kohe hunnik probleeme ja veel eriti last, kes on sellises keskkonnas sündinud.
March 17, 2025
Meeldis väga. Omapärane, põnev. Võttis jupp aega aega, enne kui toimuvast aru hakkasin saama. Kinni köitvalt kirjutatud.
May 4, 2022
Nauditav ladusalt kirjutatud eesti sci-fi. Põhjusega 2021 a. romaanivõistlusel ära märgitud. Kui tervikus midagi kripeldama jääb siis see, et paar viimast peatükki jätavad otste kokkutõmbamisel väga skemaatilise mulje. Ju siis oli raamatu lõpetamisega kiire või liigne hirm raamat kuidagi lohisema jätta. Ei tea. Samas muidugi jätab lõpp selge vihje tulevasele järjele. Õnneks õigustatult, sest patt oleks nii hoolikalt loodud maailm ainult sellesse romaani jätta.
Üldiselt on raamat mõnusalt balansis - tavaliselt ei langeta põhjendamatusse kirjeldavasse detaili ja ka dialoog on ladusalt loetav. Kui tõesti tahaks millegi üle nuriseda siis mulle näib, et väga olulise taustaloo jutustamisvõttena kasutatud unes rääkimise asemel oleks saanud kasutada mõnda usutavamat lahendust. Samuti on tulevikku vaatava evolutsiooni kontseptsioon minu jaoks natuke liiga üle võlli "fi". Aga las ta olla, loo tervikut see ei rikkunud.
Stiililiselt tsitaatide kasutamine peatükkide eristajate/pealkirjadena oli ootamatu ja superhästi töötav. See kõik tõstab Veealused minu jaoks hetkel eesti sci-fi top kolme raamatu hulka.
Üldiselt on raamat mõnusalt balansis - tavaliselt ei langeta põhjendamatusse kirjeldavasse detaili ja ka dialoog on ladusalt loetav. Kui tõesti tahaks millegi üle nuriseda siis mulle näib, et väga olulise taustaloo jutustamisvõttena kasutatud unes rääkimise asemel oleks saanud kasutada mõnda usutavamat lahendust. Samuti on tulevikku vaatava evolutsiooni kontseptsioon minu jaoks natuke liiga üle võlli "fi". Aga las ta olla, loo tervikut see ei rikkunud.
Stiililiselt tsitaatide kasutamine peatükkide eristajate/pealkirjadena oli ootamatu ja superhästi töötav. See kõik tõstab Veealused minu jaoks hetkel eesti sci-fi top kolme raamatu hulka.
August 11, 2022
Autor on loonud huvitava(d) tulevikumaailma(d). Eriti nautisin pisidetaile inimeste argielu kohta (mõnuained, sportimine, andmekaitse, jms), mis oma teatud sarnasuses tänapäevale olid usutavad. Igal juhul fantaasiarikkad konstruktsioonid.
Vähem nautisin dialoogi, mis mõjus kohati kunstliku ja kuivana (küsimus-vastuste voor). Tsitaadid peatükkide vahel tundusid ebavajalikud.
Kuna potentsiaali on siin palju siis hea meelega loeks veel lugusid sellest maailmast.
Vähem nautisin dialoogi, mis mõjus kohati kunstliku ja kuivana (küsimus-vastuste voor). Tsitaadid peatükkide vahel tundusid ebavajalikud.
Kuna potentsiaali on siin palju siis hea meelega loeks veel lugusid sellest maailmast.
March 27, 2023
Kuna ma kirjutan sellele juba aasta aega arvustust ja ikka kirjutatud ei saa, siis võtke seda kui märki, et om hea raamat, om! :)
Displaying 1 - 12 of 12 reviews