What do you think?
Rate this book
Teistes osades
Mitte nii väga mõrvamüsteerium. Ega isegi enesetapumüsteerium. Rohkem nagu elu müsteerium. Politsei püüab dešifreerida hüvastijätukirja (ja lindistust), mille enda sõnul „maailma üks kõige empaatilisem inimene“ Porter maha jättis, enne kui ta, veidral kombel, vannis käis ja siis autoga Pariisis Seine’i jõkke kihutas. Abikaasa, perearsti, naabri ja juhututtava abiga kujuneb surma põhjuste uurimisest elu põhjuste juurdlus.
256 pages, Hardcover
Published January 1, 2021
2 people are currently reading
26 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
January 20, 2022
Nende kaante vahel oli üsna palju elemente, mis mind kuidagi kaasa ei tahtnud võtta - tegelased ei kõnetanud, kohad olid võõrad, vestlused justkui kistud ning mõned elemendid puhta ebaloogilised. Samas, eks toredaid võtteid oli ka. Ja mingil hetkel hakkas ka lugu huvi pakkuma, et mis siis sai - krimkasugemetega romaani juures hädavajalik asi.
Lugemist ma siiski ei kahetse ja mulle tundub, et see raamat teeb seda, mida autor tahab, et see lugejatega teeks. Aga võibolla võinuks see, mida autor tahab, olla veidi paremini peidus või vähemalt mitte nii puust ja punaseks tehtud ning lava ette lükatud.
Kokkuvõttes mulle tundub, et see kõik oleks võinud veel oodata enne avaldamist.
Lugemist ma siiski ei kahetse ja mulle tundub, et see raamat teeb seda, mida autor tahab, et see lugejatega teeks. Aga võibolla võinuks see, mida autor tahab, olla veidi paremini peidus või vähemalt mitte nii puust ja punaseks tehtud ning lava ette lükatud.
Kokkuvõttes mulle tundub, et see kõik oleks võinud veel oodata enne avaldamist.
dnf
January 14, 2022ei viitsnud lõpuni lugeda, sest mul ei tekkinud nende tegelaste ega nende tegemiste osas mingit erilist huvi ega uudishimu esimese sajakonna lehekülje jooksul. keeleliselt tundus nagu kohmakas otsetõlge inglise keelest.
July 14, 2025
Näib, et Tankler on tahtnud kirjutada raamatu, et oma maailmavaatluse tulemusi veidi paberile panna ja leidnud, et üks kriminullitaoline süžee võiks sellele sobiva “raami” anda. Kahjuks on see süžee kohutavalt ebausutav - leitakse enesetapukiri ilma laibata ja sellest piisab, et kõik tegelased seda kirjutajat kahtlusteta surnuks peaksid. Nad isegi ei looda ega karda, et ta kusagilt ikkagi välja võiks ilmuda. Seega - mingil põhjusel puuduvad tegelastel emotsioonid. Selle asemel on nad kõik kõvad “filosoofid”, isegi torumees, ja neile meeldib jaurata sellest, milline maailm tegelikult on. Kahjuks siin erilisi sähvatusi ei ole ja minu kui lugeja jaoks leidus nendes aruteludes vähe värskust - kõik ideed on kuidagi lihtsakoelised ja juba varem kuuldud.
November 26, 2022
Läksin evolutsiooni ohvriks seda raamatut muretsedes. No ausalt. Tutvustustekst mainib evolutsiooni. Kui raamat mingi aeg tagasi ilmus, siis mainiti igas kajastuses evolutsiooni. Kurat - liimile läksin lõpuks! Ostsin raamatu ära. Pealegi, Tankler tundub suht normaalne tüüp olevat, vähemalt Twitteris. Aga seal muidugi on normaalsusel üsna lihtne positiivselt silma paista...
Aga evolutsiooni raamatus polnud. Sellest oli juttu täpselt kahel leheküljel (12-13), mis jäid esimese peatüki algusesse (esimene pt algab 11. leheküljel). Nii et kõik need evolutsiooni välja toovad kajastajad nagu poleks raamatuga kaugemale jõudnudki. Oleks ju võinud seda aimata... Ja see jutt evolutsioonist seal kahel leheküljel - intrigeerivaid järeldusi on ikka võimalik lihtsasti teha, kui puuduvad sügavamad teadmised. Üldistused saavad siis liialt ülelihtsustavad ja muutuvad seeläbi sisututeks. Vähemalt minu jaoks.
Raamat ise. Laguneb koost. Või noh, kas laguneb koost, aga pärast lugemist on selline tunne nagu näiteks Godardi "Hingetu" vaatamise järel. Et noh, oli ju hoogne ja puha, aga mitte midagi kõrvade vahele pidama ei jää (peale selle pöidla-huulte kombo otseloomulikult). Tõsi, ega see tekst nüüd piisavalt hoogne ka polnud, ma olin enamuse ajast poolelijätmise serval, ja mõned peatükid, kus arutleti suhete teemadel jms - need ma läbisin üsna diagonaalis.
Žanriliselt on "Teistes osades" krimka - kogu raamat keerleb ühe tüübi kahtlasena tunduva enesetapu ümber. Aga sisuliselt on tegemist blogikirjandusega, kus autor arutleb, enamasti dialoogidesse seatuna, kõikvõimalike argiste teemade üle. Needsamad suhteteemad valdavalt, nii kõige laiemas mõttes. Keskmine peatükk on 15-20 lk pikk, selle alguses oli lehekülje kuni kahe vältel juttu nö asjast, aga siis liigub vestlus sujuvalt kusagile mujale ja ei jõuagi enam tagasi. Järgmine peatükk räägib jälle paari lehekülje jagu asjast, ja triivib siis samamoodi mingitele muudele radadele. Tänu sellele ei läinudki raamat kuni lõpuni käima. See oli nagu piltmõistatus, kuhu olid sattunud juhuslikud jupid kümnetest erinevatest pusledest, ja midagi kokku saada polnudki võimalik. Võibolla oleks sellist struktuuri õigustanud see, kui tekst olnud paremini ja tihedamalt läbi kirjutatud - et need temaatilised arutelud oleksid kas päris lõimunud kokku keskse krimilooga, või vähemalt mingis sisulises puutumuses sellega olnud. Aga praegu see puudus ja seepärast tervikut ega voolavust polnud.
Aga evolutsiooni raamatus polnud. Sellest oli juttu täpselt kahel leheküljel (12-13), mis jäid esimese peatüki algusesse (esimene pt algab 11. leheküljel). Nii et kõik need evolutsiooni välja toovad kajastajad nagu poleks raamatuga kaugemale jõudnudki. Oleks ju võinud seda aimata... Ja see jutt evolutsioonist seal kahel leheküljel - intrigeerivaid järeldusi on ikka võimalik lihtsasti teha, kui puuduvad sügavamad teadmised. Üldistused saavad siis liialt ülelihtsustavad ja muutuvad seeläbi sisututeks. Vähemalt minu jaoks.
Raamat ise. Laguneb koost. Või noh, kas laguneb koost, aga pärast lugemist on selline tunne nagu näiteks Godardi "Hingetu" vaatamise järel. Et noh, oli ju hoogne ja puha, aga mitte midagi kõrvade vahele pidama ei jää (peale selle pöidla-huulte kombo otseloomulikult). Tõsi, ega see tekst nüüd piisavalt hoogne ka polnud, ma olin enamuse ajast poolelijätmise serval, ja mõned peatükid, kus arutleti suhete teemadel jms - need ma läbisin üsna diagonaalis.
Žanriliselt on "Teistes osades" krimka - kogu raamat keerleb ühe tüübi kahtlasena tunduva enesetapu ümber. Aga sisuliselt on tegemist blogikirjandusega, kus autor arutleb, enamasti dialoogidesse seatuna, kõikvõimalike argiste teemade üle. Needsamad suhteteemad valdavalt, nii kõige laiemas mõttes. Keskmine peatükk on 15-20 lk pikk, selle alguses oli lehekülje kuni kahe vältel juttu nö asjast, aga siis liigub vestlus sujuvalt kusagile mujale ja ei jõuagi enam tagasi. Järgmine peatükk räägib jälle paari lehekülje jagu asjast, ja triivib siis samamoodi mingitele muudele radadele. Tänu sellele ei läinudki raamat kuni lõpuni käima. See oli nagu piltmõistatus, kuhu olid sattunud juhuslikud jupid kümnetest erinevatest pusledest, ja midagi kokku saada polnudki võimalik. Võibolla oleks sellist struktuuri õigustanud see, kui tekst olnud paremini ja tihedamalt läbi kirjutatud - et need temaatilised arutelud oleksid kas päris lõimunud kokku keskse krimilooga, või vähemalt mingis sisulises puutumuses sellega olnud. Aga praegu see puudus ja seepärast tervikut ega voolavust polnud.
January 14, 2022
Raamatu žanrit on raske määratleda. Lugu algab hüvastijätukirjaga, milles keskeakriisis mees annab teada peatsest enesetapust. Sellele ei järgne tüüpiline politseiuurimise kirjeldus, vaid peategelase mõtisklused ja kirjeldused enda elust ja elust üldse. Mehe lähedased ei muretse väga juhtunu pärast, pigem arutlevad pikalt elu olemuse üle ja elavad edasi. Kõige selle sisse mahub siiski ära ka juhtumi kulgemise kirjeldus ja lõpptulemus.
Raamatust leiab mõtisklemise ja äratundmise kohti, lisaks on siia põimitud lugusid, mis raamatu sisuga minu arvates otseselt ei haaku. Kirjutamise stiil on omapärane ja hüplik. Mulle meeldisid politseiuurija mõtete kirjeldused - lehekülgede kaupa kirjavahemärkideta teksti, aga lugejana jõuad "rütmi" ja kaasa mõelda. Raamatu peatükkide kummaline numeratsioon kannab kindlasti ka mingit eesmärki, ei tabanud seda ära.
Kokkuvõtteks ütleks, et oli teistmoodi lugemise väljakutse, meeldis, et ongi teistmoodi kirjutatud-mõeldud.
Raamatust leiab mõtisklemise ja äratundmise kohti, lisaks on siia põimitud lugusid, mis raamatu sisuga minu arvates otseselt ei haaku. Kirjutamise stiil on omapärane ja hüplik. Mulle meeldisid politseiuurija mõtete kirjeldused - lehekülgede kaupa kirjavahemärkideta teksti, aga lugejana jõuad "rütmi" ja kaasa mõelda. Raamatu peatükkide kummaline numeratsioon kannab kindlasti ka mingit eesmärki, ei tabanud seda ära.
Kokkuvõtteks ütleks, et oli teistmoodi lugemise väljakutse, meeldis, et ongi teistmoodi kirjutatud-mõeldud.
November 23, 2023
No meeldis ja ei meeldinud ka. Mitte just päris krimka, aga piisavalt põnev, et tahta teada, mis lõpuks saab ja paari päevaga läbi lugeda. Ühegi tegelasega sinasõprust ei tekkinud, kõik jäid kuidagi kaugeks või veidraks. Kohe suht alguses (lk 35) olin raamatut käest viskamas, sest üks tegelane andis oma mõtteid edasi lohisevate kirjavahemärkideta leheküljepikkuste lausepõimikutega ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Õnneks see oli vaid üks tegelane ja vaid paaris peatükis. Teine asi, mida ma ei armasta, on kuidagi kunstlikult segipaisatud peatükid. Pärast raamatu läbilugemist avastasin peatükkide eest järjekorranumbrid ja nüüd mõtlen, et kas raamat oleks mulle rohkem meeldinud, kui ma oleksin neid hoopis nummerdatud järjekorras lugenud.
December 31, 2021
Väga mõnusalt kulgev kerge ajaviiteraamat, millega lugemisaasta lõpetada.
Raamatu põhiline võti antakse lugejale u 50. leheküljel ja kui enne oli see olnud tõesti lihtsalt mõrvamüsteerium, siis pärast seda peatükki saab raamatust elu müsteerium, nagu tagakaanel lubatud. Politseiuurimise ja kentsakate mälestuste vahele mahub ka rohkelt selliseid tähelepanekuid, mille puhul tõesti saab nõustuvalt noogutada või mis panevad korraks mõtlemispausi võtma.
Stiilivimkasid oli minu jaoks raamatus ehk pisut liiga palju, aga omamoodi andsid eri laadis kirjutatud peatükid tegelastele vajaliku iseloomu ja meeleolu.
Igatahes õnnestunud debüüt!
Raamatu põhiline võti antakse lugejale u 50. leheküljel ja kui enne oli see olnud tõesti lihtsalt mõrvamüsteerium, siis pärast seda peatükki saab raamatust elu müsteerium, nagu tagakaanel lubatud. Politseiuurimise ja kentsakate mälestuste vahele mahub ka rohkelt selliseid tähelepanekuid, mille puhul tõesti saab nõustuvalt noogutada või mis panevad korraks mõtlemispausi võtma.
Stiilivimkasid oli minu jaoks raamatus ehk pisut liiga palju, aga omamoodi andsid eri laadis kirjutatud peatükid tegelastele vajaliku iseloomu ja meeleolu.
Igatahes õnnestunud debüüt!
December 4, 2022
Stiilne raamat eluvalikutest, kohalolust ja võõrandumisest. Kohati tundus, et autor oli kõik sahtlisse kirjutatud tekstid kokku sobitanud, et tulevärk oleks korralik. Seda, et tegelased kaugeks jäid, ma ei laidaks: arvestades keskset küsimust, võis see olla isegi nii mõeldud. Mees kaob ja erinevad tuttavad ja võõrad hakkavad olukorda selgust tooma, rünnates lugejat ootamatult erinevate stiili- ja žanrilahendustega. Mõtlesin peale raamatukokku tagasiviimist selle oma riiulile osta.
Read
February 19, 2022Autor ütles raamatu tutvustusel, et tema teosest leiab ühe keskealise mehe mõtted.
Peab ütlema, et seal on palju ka keskealise naise mõtteid, väga tuttavad oma elulisuses ja küsimuste püstitustes. Kui siis ainult mitte peatükk 5 - ma pole varem selle peale tulnud, mida võib endas üks hotellituba peita. Ja pagan, ma juba tean, et nüüd ma hakkan hotelle külastades sellele mõtlema..
Peab ütlema, et seal on palju ka keskealise naise mõtteid, väga tuttavad oma elulisuses ja küsimuste püstitustes. Kui siis ainult mitte peatükk 5 - ma pole varem selle peale tulnud, mida võib endas üks hotellituba peita. Ja pagan, ma juba tean, et nüüd ma hakkan hotelle külastades sellele mõtlema..
January 9, 2022
Väga ladusalt kirjutatud (elu)müsteerium. Kohati absurdne, küüniline, aga igavaks kindlasti ei lähe. Ma polegi midagi sarnast (eesti keeles) lugenud. Huvitav debüüt.
March 13, 2022
Palju kirjeldavat teksti. Ka kahekõnedes. Väga palju. Kohati suht seosetu ja ebaloogiline. Ei olnud ka sugugi kaasakiskuv. Ei soovita.
July 31, 2025
Mulle meeldis. Sest ma hakkasin mingil hetkel Porteriga samastuma.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews