What do you think?
Rate this book
Kärkä
See romaan räägib sõna väest, randlaste eluolust, meelelaadist ja uskumustest 19. sajandi Põhja-Eesti rannakülas. Teos jälgib Kärkä talu perenaise Anne, tema pere ja külarahva tegemisi, rõõme ja muresid.
Täpselt tabatud olustiku ja arvukate tegelastega romaani eriline trump on värvikas ja haruldane Kuusalu rannakeel, mis erineb tuntavalt sisemaal räägitavast ja milles võib leida omajagu ühist hoopis soome keelega. Kuigi romaani tegelasteks on kunagi reaalselt elanud inimesed, ei ole teos siiski päris dokumentaalne, vaid kirjanduslik fiktsioon. See on autori kummardus esiemade elulaadile ja keelele, kirja pandud hoolika käe ja sooja südamega.
Heli Kendra esikromaan "Kärkä" võitis 2021. aasta kirjanike liidu romaanivõistlusel II koha.
Täpselt tabatud olustiku ja arvukate tegelastega romaani eriline trump on värvikas ja haruldane Kuusalu rannakeel, mis erineb tuntavalt sisemaal räägitavast ja milles võib leida omajagu ühist hoopis soome keelega. Kuigi romaani tegelasteks on kunagi reaalselt elanud inimesed, ei ole teos siiski päris dokumentaalne, vaid kirjanduslik fiktsioon. See on autori kummardus esiemade elulaadile ja keelele, kirja pandud hoolika käe ja sooja südamega.
Heli Kendra esikromaan "Kärkä" võitis 2021. aasta kirjanike liidu romaanivõistlusel II koha.
510 pages, Hardcover
Published December 1, 2021
3 people are currently reading
70 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
February 9, 2022
Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri tüvitekst.
Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.
Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.
Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
November 11, 2023
üks neid raamatuid, kus justkui nagu ei juhtugi midagi, kuigi samal ajal muidugi juhtuvad kõik asjad, mis läbi ühe inimese elu üldse juhtuda saavad. inimesed abielluvad ja ehitavad kodusid ja talitavad ja peavad oma peresid ülal; lapsi sünnib ja sureb (KOHUTAVALT palju lapsi sureb siin raamatus ja eks surigi sel ajal) ja kasvab suureks; tüdrukud lähevad teenima ja poisid merele, mõni ka sõtta; aetakse asju kiriku ja mõisa ja kroonuga; naabrid tülitsevad ja lepivad ja vahel ei lepi ka; järgmised põlvkonnad abielluvad ja hakkab aga jälle otsast.
kõik see kuskil 19. sajandi Põhja-Eesti rannakülas - keskne tegelane Ann ei koli oma elu jooksul isatalust kaugemale kui silmaga ära paistab ja kuulda on, ja enamus raamatu tegevust toimub ka sellessamas raadiuses.
kaht raamatut meenutab see kõik mulle: "Tõde ja õigust" (aga vähema naisepeksu ja üldse tervemate inimsuhetega, Anne mees Jürg pole mingi Andres ega ka Pearu; ja eriti tammsaarelikud tundusid mõned laste omavahelised mängud ja jutud, aga jällegi vähem loomapiinamist sinna juurde) ja Madde Kalda "Seitset tähte taeva Sõelas" (isegi peategelase nimi on sama ja ajastu vist ju ka).
eriliseks aga teeb "Kärkä" see, et kõik tegelased räägivad Kuusalu murret, millest läbinärimine oli päris mõnus ajukõdi :) räägime jah muudkui, et põhjaeesti keelest sai me kirjakeel, aga seal rannikul räägiti küll... hoopis teistmoodi. algus läks konarlikult, aga siis sain hoo sisse ja lõpuks oli tunne, et võiksin ise ka neile samas keeles vastu rääkida (ainult et mul ei ole jumala kohta pooltki nii palju nii diipe mõtteid, kui sel rannarahval oli). ja nüüd tahaks raamatu algusest peale uuesti üle lugeda ilma peatükkide lõpust tõlkeid piilumata.
kõik see kuskil 19. sajandi Põhja-Eesti rannakülas - keskne tegelane Ann ei koli oma elu jooksul isatalust kaugemale kui silmaga ära paistab ja kuulda on, ja enamus raamatu tegevust toimub ka sellessamas raadiuses.
kaht raamatut meenutab see kõik mulle: "Tõde ja õigust" (aga vähema naisepeksu ja üldse tervemate inimsuhetega, Anne mees Jürg pole mingi Andres ega ka Pearu; ja eriti tammsaarelikud tundusid mõned laste omavahelised mängud ja jutud, aga jällegi vähem loomapiinamist sinna juurde) ja Madde Kalda "Seitset tähte taeva Sõelas" (isegi peategelase nimi on sama ja ajastu vist ju ka).
eriliseks aga teeb "Kärkä" see, et kõik tegelased räägivad Kuusalu murret, millest läbinärimine oli päris mõnus ajukõdi :) räägime jah muudkui, et põhjaeesti keelest sai me kirjakeel, aga seal rannikul räägiti küll... hoopis teistmoodi. algus läks konarlikult, aga siis sain hoo sisse ja lõpuks oli tunne, et võiksin ise ka neile samas keeles vastu rääkida (ainult et mul ei ole jumala kohta pooltki nii palju nii diipe mõtteid, kui sel rannarahval oli). ja nüüd tahaks raamatu algusest peale uuesti üle lugeda ilma peatükkide lõpust tõlkeid piilumata.
February 17, 2022
Selle teose lugemist oodates tundsin juba ette naudingut, sest suguvõsauuringute käigus olen autori mõtisklustega kokku puutunud ning tema faktide looks seadmise oskuses polnud mingit põhjust kahelda. Lisaks olen isegi n-ö rannarahva hulgast, kes "ka haigetand peast kammilaverkudega mässab jo". Seega olid ootused suured, sest Eesti ajaloo ja suguvõsakroonika kombo lihtsalt on mu lemmik, eriti kui seda veel oma esivanemate eluoluga samastada annab. Õnneks ei pidanudki ootustes pettuma. Rannakeel osutus algul küll kõvemaks pähkliks pureda kui ootasin, sest minu vanaema suus see ikka nii ehe ei olnud. Raamatu lõpupoole aga tabasin end juba kodustele selles kõnepruugis vastavat.
Lugu ise oli puhas gurmee. Ühelt poolt kiriku laulumees, kristlike tõekspidamistega. Teisalt Kärkä Ann, ravimtaime- ja maausku naine. Nende ühine elutee, mis hoolimata lahkhelidest sooja ja toetavana meelde jäi. Teisalt pole kunagise maarahva elu idüllilisena kujutatud, sest suhted läksid teinekord ikka nii sassi, et vanemad oma lihase lapse ukse taha viskasid. Kadedust, seljataga susimist ja ässitamist oli küllaga. Kange Eesti naisena püüab Kärkä Ann selle kõige vahel loovides tasakaalu leida, täites oma rolli tütre, abikaasa, ema ja sõbrannana.
Lugu ise oli puhas gurmee. Ühelt poolt kiriku laulumees, kristlike tõekspidamistega. Teisalt Kärkä Ann, ravimtaime- ja maausku naine. Nende ühine elutee, mis hoolimata lahkhelidest sooja ja toetavana meelde jäi. Teisalt pole kunagise maarahva elu idüllilisena kujutatud, sest suhted läksid teinekord ikka nii sassi, et vanemad oma lihase lapse ukse taha viskasid. Kadedust, seljataga susimist ja ässitamist oli küllaga. Kange Eesti naisena püüab Kärkä Ann selle kõige vahel loovides tasakaalu leida, täites oma rolli tütre, abikaasa, ema ja sõbrannana.
May 5, 2022
Mu arvamine pole kindlasti objektiivne - ei ole tegemist tavalugejaga, sest jupikaupa sain lugeda (ja tagasisidet anda) aastate eest ja aastate jooksul. Seetõttu vaatangi raamatut kui osa protsessis. Erinevatest ahelatest.
Üks on kindlasti seotud autentse ajaloo osaga - inimesed - see mida õnnestub leida kirikuraamatutest ja muudest ajaloolistest ürikutest mis õnneks veebi vahendusel kasutatavad on. Teades, millest alustati, on tegemist loogilise aegreaga. Geni on vahend, kuid pigem on alguseks Saaga. Kahjuks on nii mõnelgi juhul geni-sse sattunud pinnapealseid järeldusi, mistõttu alati tuleb kõik võimalikud algallikad üle kontrollida. Esmalt oli huvi isapoolse suguvõsa juurtes, kuid isu kasvas. Oma suguvõsa uurimisele järgnes lähenemine külade kaupa (kes kus elas ja kudamoodi sugulased), et inimesed on kogu aeg kuigivõrd liikunud, kattis lähenemine olulist osa just rannakeele areaalist (Viimsist Võsuni) - oma küla ajalooni. Ka see on osaliselt avaldatud (arvutitrükk ja köitmine) kuid alguses suhteliselt kuiv dokumentaalselt tõestatud rida. Sedavõrd, kuivõrd arhiivid end avavad. Elu ja pärimust on uuritud ja dokumenteeritud.
Teine - rannakeel. Autoril kodust kaasa tulnud ja vahepeal peaaegu unustatud. Rannakeele sõnaraamatu koostamise käigus oli palju tööd arhiivides sõnavara ja sõnakasutuse täpsustamisega. Uurijad on kohalike inimeste jutte (pärimust) üles tähendanud mitmel viisil ja see andis ka parema pildi sellest, kuidas inimesed tollal elasid. Sõnaraamat ise ka enamvähem sama mõõtu tellis (500+ lk) ja ka selle koostamises autori roll tõenäoliselt üks suuremaid kuigi tegemist on kollektiivse tööga. Rannakeele seosed soome keelega, lingvist Santeri Junttila. Pärimuses suuremad seosed üle vee Soomega kui sisemaaga. Mu enda isapoolsed juured Võrumaalt Haanja kandist ja sealt kuuldud võrokiilne kõnepruuk samuti soome keelele lähedasem kui eesti kirjakeelele. Ning maailmapildis siis soome keele kujunemise lugu läbi rahvaste liikumise lõunast üle Võru ja edasi paralleelselt põhjaranniku ja Karjala kaudu Soome.
Kolmas - kirjanduslik liha luukeredel, mis tugineb dokumenteeritud faktidel, kuid paljuski juurde fantaseeritud.
Ja neljas - kabeli lugu. Legend? Mida võiks ka üheselt kodulooliseks lugeda.
Kogu protsessis palju sellist, mis on vastuolus seniste teadmistega mida tõena esitatakse, küll juhtumeid, kus ajaloolisi ürikuid on valesti loetud või valesti mõistetud nii et tõlgendus tänasesse tervikusse ei haaku. Aga ka tuletatud geograafilisi seoseid mis kaartide ja ka tänaste teadmistega väga hästi enam kokku ei klapi. Ning püütud kogu eeltoodut tervikuks siduda viisil, kus erinevad osad ühtseks haakuvad.
Aga jah, seda tulemust võib ju ka lihtsalt raamatuna võtta.
Üks on kindlasti seotud autentse ajaloo osaga - inimesed - see mida õnnestub leida kirikuraamatutest ja muudest ajaloolistest ürikutest mis õnneks veebi vahendusel kasutatavad on. Teades, millest alustati, on tegemist loogilise aegreaga. Geni on vahend, kuid pigem on alguseks Saaga. Kahjuks on nii mõnelgi juhul geni-sse sattunud pinnapealseid järeldusi, mistõttu alati tuleb kõik võimalikud algallikad üle kontrollida. Esmalt oli huvi isapoolse suguvõsa juurtes, kuid isu kasvas. Oma suguvõsa uurimisele järgnes lähenemine külade kaupa (kes kus elas ja kudamoodi sugulased), et inimesed on kogu aeg kuigivõrd liikunud, kattis lähenemine olulist osa just rannakeele areaalist (Viimsist Võsuni) - oma küla ajalooni. Ka see on osaliselt avaldatud (arvutitrükk ja köitmine) kuid alguses suhteliselt kuiv dokumentaalselt tõestatud rida. Sedavõrd, kuivõrd arhiivid end avavad. Elu ja pärimust on uuritud ja dokumenteeritud.
Teine - rannakeel. Autoril kodust kaasa tulnud ja vahepeal peaaegu unustatud. Rannakeele sõnaraamatu koostamise käigus oli palju tööd arhiivides sõnavara ja sõnakasutuse täpsustamisega. Uurijad on kohalike inimeste jutte (pärimust) üles tähendanud mitmel viisil ja see andis ka parema pildi sellest, kuidas inimesed tollal elasid. Sõnaraamat ise ka enamvähem sama mõõtu tellis (500+ lk) ja ka selle koostamises autori roll tõenäoliselt üks suuremaid kuigi tegemist on kollektiivse tööga. Rannakeele seosed soome keelega, lingvist Santeri Junttila. Pärimuses suuremad seosed üle vee Soomega kui sisemaaga. Mu enda isapoolsed juured Võrumaalt Haanja kandist ja sealt kuuldud võrokiilne kõnepruuk samuti soome keelele lähedasem kui eesti kirjakeelele. Ning maailmapildis siis soome keele kujunemise lugu läbi rahvaste liikumise lõunast üle Võru ja edasi paralleelselt põhjaranniku ja Karjala kaudu Soome.
Kolmas - kirjanduslik liha luukeredel, mis tugineb dokumenteeritud faktidel, kuid paljuski juurde fantaseeritud.
Ja neljas - kabeli lugu. Legend? Mida võiks ka üheselt kodulooliseks lugeda.
Kogu protsessis palju sellist, mis on vastuolus seniste teadmistega mida tõena esitatakse, küll juhtumeid, kus ajaloolisi ürikuid on valesti loetud või valesti mõistetud nii et tõlgendus tänasesse tervikusse ei haaku. Aga ka tuletatud geograafilisi seoseid mis kaartide ja ka tänaste teadmistega väga hästi enam kokku ei klapi. Ning püütud kogu eeltoodut tervikuks siduda viisil, kus erinevad osad ühtseks haakuvad.
Aga jah, seda tulemust võib ju ka lihtsalt raamatuna võtta.
April 12, 2024
Põhja-Eesti rannarahva elust 18. sajandil jutustav raamat, võiks öelda, et lausa suurteos. Huvitav oli jälgida tolleagsete inimeste elu, suhteid, arusaamu. Kahjuks pean ütlema, et minusugusele läänlase/hiidlase ristsugutisele said saatuslikuks need paljukiidetud murdekeelsed dialoogid - mind see teksti voolamise koha pealt kohutavalt segas, sest ma lihtsalt ei saanud sellest keelest aru. Suurt abi polnud ka joonealustest üksikute sõnade tõlgetest. Soome keelt ma kah ei oska (väidetavalt aitavat see poolest tekstist aru saada). Seetõttu jäi raamat mulle kaugeks ja lõpuni ei haaranud. Nii et kui keegi tahaks selle nüüd kirjakeelde panna, siis loeksin!
July 29, 2024
Kui paar aastat tagasi kuulsin, et mu hea tuttava ema on kirjutanud romaani ja saanud selle teosega, mis on kirjutatud suuresti rannarahva keeles, teise koha, mõtlesin kohe, et seda peaks kindlasti kunagi lugema. Nüüd jõudis see aeg kätte ning nautisin seda raamatut üllatavalt palju - nii soravalt kirja pandud, et leheküljed läksid lenneldes ning väga loomulikult ja empaatiliselt kirjutatud, et tegelastega tekkis kuidagi eriline side, nagu oma küla rahvale elaksid lugedes kaasa ja endal elaks kõrval Kärkä rahvas.
Kaasahaarav ja väga huvitav pilguheit ühe väikese erilise Eesti kultuurikillukese igapäevaellu läbi ühe inimese eluea.
Kaasahaarav ja väga huvitav pilguheit ühe väikese erilise Eesti kultuurikillukese igapäevaellu läbi ühe inimese eluea.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews