What do you think?
Rate this book
Kas ema südant tunned sa?
Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi, 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldusvormides.
- GenresFiction
255 pages, Paperback
First published January 1, 1988
4 people are currently reading
46 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
August 6, 2022
Seda Kaugveri raamatut lugedes saab näkku suure pahvaka Nõukogudeaja eluolu (tegevus toimub aastatel 1986-87), kui asjad olid teistmoodi ning režiim oli rangem. Teose tutvustuses oli kirjas, et see räägib noorte probleemidest ja elust, mille tõttu eeldasin, et kogu asi edastatakse läbi noorte vaatepunkti. Raamatu peategelaseks on aga 38-aastane eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tehvan Kruuda. Selle tõttu on tervel teosel manitsev ja õpetlik maik küljes.
Kruuda on justkui detektiiv, kes teeb ükskõik mida selleks, et tema tütrest ei saaks narkomaan ning teda ei saadetaks erikooli. Tütrest, kes on ammuse ülikooliaegse seksisõpruse vili ning kelle eksisteerimisest sai ta ainult mõned kuud tagasi teada. Ta unustab nagu täiesti ära, et alles väga hiljuti suri tema armastatud abikaasa, kellega ta 7 aastat koos oli... Kogu selle jama jooksul kepib ta mingit psühhiaatrit, kes on samal ajal talle infoallikaks oma tütre kahtlaste sõprade mineviku suhtes. Lõpuks tütar armub temasse ja alles siis tuleb Kruuda mõttele, et noh võib-olla ma peaks talle nüüd ära rääkima, et olen tema isa... Nagu seebiooper.
Teose lugemise ajal ajas mind nii põlema see moraalitsemine ja silmakirjalikkus, ma ei tea isegi miks. Võib-olla on asi selles, et juba minu maailmavaated on boheemlaslikumad, kui teoses esile tõstetavad. Moraalitsemist ja silmakirjalikkust on selles teoses nii palju, et seda voolab lausa üle ääre. Kruuda ise saatis, kes teab, mis lollusi ülikooli ajal korda ja abiellus alles 30ndates aga noorte ning naiste suhtes on tal väga ranged ning vanamoodsad maailmavaated. Ma ei ole sajaprotsendilise vabakasvatuse poolt, teatuid reegleid ja asju siin elus peab austama. Aga elu on lihtsalt tuttavate pealt näidanud, et mida rangemad vanemad, seda hulljulgemad ja suuremates pahandustes lapsed on. Seega ei tasu alati olla oma laste suurim kohtumõistja. Teoses on tegu ajaga, mil arvati kui 16-aastane oma sõpradega ühe peedika ära joob on ta automaatselt alkohoolik; kui ta hingab mingeid bensiini- või liimiaurusid sisse on ta narkomaan; kui ta jääb peale kella 10 õhtul välja on ta huligaan. Sobiv lugemine, kui on soov heita pilk minevikku ja vanamoodsale maailmavaatele.
Kruuda on justkui detektiiv, kes teeb ükskõik mida selleks, et tema tütrest ei saaks narkomaan ning teda ei saadetaks erikooli. Tütrest, kes on ammuse ülikooliaegse seksisõpruse vili ning kelle eksisteerimisest sai ta ainult mõned kuud tagasi teada. Ta unustab nagu täiesti ära, et alles väga hiljuti suri tema armastatud abikaasa, kellega ta 7 aastat koos oli... Kogu selle jama jooksul kepib ta mingit psühhiaatrit, kes on samal ajal talle infoallikaks oma tütre kahtlaste sõprade mineviku suhtes. Lõpuks tütar armub temasse ja alles siis tuleb Kruuda mõttele, et noh võib-olla ma peaks talle nüüd ära rääkima, et olen tema isa... Nagu seebiooper.
Teose lugemise ajal ajas mind nii põlema see moraalitsemine ja silmakirjalikkus, ma ei tea isegi miks. Võib-olla on asi selles, et juba minu maailmavaated on boheemlaslikumad, kui teoses esile tõstetavad. Moraalitsemist ja silmakirjalikkust on selles teoses nii palju, et seda voolab lausa üle ääre. Kruuda ise saatis, kes teab, mis lollusi ülikooli ajal korda ja abiellus alles 30ndates aga noorte ning naiste suhtes on tal väga ranged ning vanamoodsad maailmavaated. Ma ei ole sajaprotsendilise vabakasvatuse poolt, teatuid reegleid ja asju siin elus peab austama. Aga elu on lihtsalt tuttavate pealt näidanud, et mida rangemad vanemad, seda hulljulgemad ja suuremates pahandustes lapsed on. Seega ei tasu alati olla oma laste suurim kohtumõistja. Teoses on tegu ajaga, mil arvati kui 16-aastane oma sõpradega ühe peedika ära joob on ta automaatselt alkohoolik; kui ta hingab mingeid bensiini- või liimiaurusid sisse on ta narkomaan; kui ta jääb peale kella 10 õhtul välja on ta huligaan. Sobiv lugemine, kui on soov heita pilk minevikku ja vanamoodsale maailmavaatele.
July 16, 2014
See on 1980.-te Kaugverile iseloomulik elulisi probleeme käsitlev romaan, taas rohkete sisemonoloogide ja väga selgetüübiliste karakteritega. Teemaks siis teismeliste käitumisprobleemid ja nende tagamaad, emade roll laste kasvatamises ja ühiskonna paindumatus. Perestroikaaegset poliitiliste muutuste õhkkonda vähemalt mina ei tajunud, pigem tundub see olevat juba varem valmismõeldud teema ja mõtete esitlus. Mõtted ise on aga kohati päris head, näiteks:
"Esmakordselt unnetasin täielikult selle lõhe ulatust, mille meie ratsionaalne ja vaimsust ülistav ajastu on tunnete ja mõistuse vahele raiunud. Iga siirast tunnet häbenetakse, seda peetakse läägeks sentimentaalsuseks, meie kohutavalt targa epohhi inimese silmis on see rudimentaarne, lausa naeruväärne. Üks kunagisi kolleege märkis kord sarkastiliselt, et tänapäeva tütarlapsel on kergem poisiga voodisse ronida, kui talle öelda: armastan sind." (lk. 204)
Tõmbab kaasa ja on kergesti loetav.
"Esmakordselt unnetasin täielikult selle lõhe ulatust, mille meie ratsionaalne ja vaimsust ülistav ajastu on tunnete ja mõistuse vahele raiunud. Iga siirast tunnet häbenetakse, seda peetakse läägeks sentimentaalsuseks, meie kohutavalt targa epohhi inimese silmis on see rudimentaarne, lausa naeruväärne. Üks kunagisi kolleege märkis kord sarkastiliselt, et tänapäeva tütarlapsel on kergem poisiga voodisse ronida, kui talle öelda: armastan sind." (lk. 204)
Tõmbab kaasa ja on kergesti loetav.
Read
December 28, 2015aastas korra ikka loen, viimased ... mitu aastat juba
November 29, 2017
Mu üks lemmikraamatuid sellest ajast saadik , kui ise 16-aastane olin. Olen kasvanud ja seda raamatut üle lugenud erinevatel eluetappidel ja sellel on endiselt mulle midagi anda.
January 15, 2026
Huviga uurisin pisikirja raamatu viimasel leheküljel. Trükiarv 115 tuhat eksemplari. Kui selline raamat ilmuks tänases Eestis, teeks julge kirjastaja tiraažiks ehk heal juhul 1000 ja siis hoiaks ka hinge kinni, kas ikka leidub menuautorile nii palju huvilisi... Aga toona oli 115 korda rohkem neid, kellele loota võis. Kusagilt jooksis kord läbi fakt, et Kaugveri raamatute üldtiraaž on korralikult üle miljoni, seega tema raamatuid on siin planeedil rohkem kui eestlasi.
1988. aastal olin ma teismeline ja käisin emale appi tööle maaraamatukokku, mäletan, et sellel raamatul oli ilmumise aastal pidev järjekord ja Kaugveri teosed üldse liikusid aktiivselt, olid lugejaile vajalikud. Ka mina lugesin neid, aga vahepeal on möödunud mu elus aastakümned ilma Kaugverita!
Imelik, et ma jälle ei mäletanud süžeed, see kipub olema tavaline asi, kui ikka "pool elu" tagasi esmakordselt loetud. Kusagil pealiskaudses mälus oli teadmine, et see raamat käib kokku tema „Meie pole süüdi“ looga ja käsitleb seda, miks noored halvale teele lähevad. Lugu ennast ei mäletanud, aga märkasin, et süžeepöörete puhul (neid ma täpsemalt ei reeda) tabas mind aimdus juhtuvast... hetk enne, kui see juhtus.
Peategelane on ligi 40aastane meesõpetaja, kelle abikaasa sureb ootamatult ja ta läheb tööle uude kooli, kusagile anonüümsesse Eesti linna, mis pole ei Tartu ega Tallinn ega Pärnu, parajalt suur ja parajalt väike linnake. Ees on parasjagu melodraamat, aga enamvähem usutavad kokkusattumused, igatahes kohtab ta seal kedagi oma minevikust. Loo toimumise keskkond on huvitav, sest kooliõpetajate elu köögipool huvitab väga laia inimkihti, alates teismelistest kuni... enamvähem kõigini, sest koolis oleme käinud kunagi kõik, ja väga paljud on olnud ka lapsevanemate rollis.
Kui koht on anonüümne, siis tegevuse ajastus on täpselt antud, vähemalt korra oli vihje 1985. aastale. (Kirjutatud on teos 1986-1987.) Viidatud on sellele, mismoodi ajad muutuvad. Üks skandaal on seotud pornofilmide vaatamisega hakkajate lapsevanemate kodusalongis, ja tekib küsimus: kas see üldse on enam probleem, kas panna suure kella külge või on see muutuvas ajastus lubatud? Alanud on ju avalikustamine!
Suur probleem teoses on toksikomaania, olin selle sõna peaagu unustanud, see kuulus sinna 1980-1990ndatesse. Peamine teadlikult tõstatatud teemaliin on: mis viib noored allakäigutrepile (tsiteerin nüüd raamatu taga olevat sisukokkuvõtet), kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Kaugver vastab sellele küsimusele päris hästi, laiahaardeliselt. Esindatud on hellitava-kaitsva-kõikelubava ema tüüp, pildilt kadunud isa(d), nii rikkad kui vaesed pered. Teema laieneb siis, kui raamatu peategelane läheb Kaagverre ja Sinti oma silmaga asja uurima. (Kaugver on naljaviluks sisse pannud ka iseenda: toimub kirjanikuga kohtumine Kaagveres, sest kirjanik plaanib sel teemal raamatut kirjutada.)
Minagi olen kirjanikuna Kaagveres kohtumas käinud ja see oli kindlasti teistmoodi kui tavalised koolikohtumised. Juba see, et kooli territooriumile ei pääsenud tavalisel moel sisse ja pidin värava taga ootama. Ja noorte tähelepanu saamine oli...hoopis teine tase kui tavakoolis. Mis seal kõrge aia taga juhtub, kas seal kasvatakse ümber või õpitakse juurde? Kaugveri raamatust tuleb konkreetne vastus: kui võimalik, ärge saatke noori sinna, sest vastus on: seal õpitakse juurde.
...Aga kas 16aastane tüdruk on juba „seda teinud“, just nii küsitakse dialoogis ja on kohe arusaadav, mis see „see“ on. Arvan, et maailm selles osas eriti muutunud pole. Kohati tundub õpetaja natuke eluvõõralt konservatiivne, ma sain igatahes aru 16aastase („seda teinud“) neiu emast. Parem, kui tüdruk tuleb ja ütleb: „Ema, et sa teaksid, ma pole enam tütarlaps“ ja ema on teemaga kursis, ei tekita skandaali. Mind pani igatahes see teemaliin kaasa mõtlema! Ja olgu öeldud, et raamat on väga siivas, ei ühtegi erootilist stseeni. Aga ajastu märgina olid õpetajatel oluliste juttude ajal sigaretid suus, ka siseruumides.
Raamatut lugeda oli väga lihtne, palju on dialoogi, teksti tempo on just parajalt hoogne. Siinseal on natuke tempot aeglustavad peategelase sisemonoloog-arutelud või siis arutab ta ilmaasju mõne teise tegelasega. Ei läinud need sotsiaaldiskussioonidki igavaks, sest tuletasid meelde ajastut (viide näiteks Gustav Naanile). Vaid mõni üksik sõna on aegunud, näiteks „lubjakas“ täiskasvanute kohta.
Kokkuvõtteks: Kaugver ei kuulu ainult oma ajastusse ja kindlasti elab edasi. Mu meelest sobiks raamat tänapäeva 16aastasele kohustuslikuks kirjanduseks ja pärast esseeks või aruteluks, olgu siis fookusteemade või ajastu-tausta osas. Muide, omaette küsimus, mida Kaugver arvatavasti ei plaaninud sisse kirjutada, aga võibolla plaanis ka: väikesed valed. Enamvähem ideaaltegelane, see meesõpetajast peategelane, tegelikult valetas igapäevaelus üsna palju, pisikesi viisakaid valesid. Kust lõppeb viisakusvale ja algab suur vale?
1988. aastal olin ma teismeline ja käisin emale appi tööle maaraamatukokku, mäletan, et sellel raamatul oli ilmumise aastal pidev järjekord ja Kaugveri teosed üldse liikusid aktiivselt, olid lugejaile vajalikud. Ka mina lugesin neid, aga vahepeal on möödunud mu elus aastakümned ilma Kaugverita!
Imelik, et ma jälle ei mäletanud süžeed, see kipub olema tavaline asi, kui ikka "pool elu" tagasi esmakordselt loetud. Kusagil pealiskaudses mälus oli teadmine, et see raamat käib kokku tema „Meie pole süüdi“ looga ja käsitleb seda, miks noored halvale teele lähevad. Lugu ennast ei mäletanud, aga märkasin, et süžeepöörete puhul (neid ma täpsemalt ei reeda) tabas mind aimdus juhtuvast... hetk enne, kui see juhtus.
Peategelane on ligi 40aastane meesõpetaja, kelle abikaasa sureb ootamatult ja ta läheb tööle uude kooli, kusagile anonüümsesse Eesti linna, mis pole ei Tartu ega Tallinn ega Pärnu, parajalt suur ja parajalt väike linnake. Ees on parasjagu melodraamat, aga enamvähem usutavad kokkusattumused, igatahes kohtab ta seal kedagi oma minevikust. Loo toimumise keskkond on huvitav, sest kooliõpetajate elu köögipool huvitab väga laia inimkihti, alates teismelistest kuni... enamvähem kõigini, sest koolis oleme käinud kunagi kõik, ja väga paljud on olnud ka lapsevanemate rollis.
Kui koht on anonüümne, siis tegevuse ajastus on täpselt antud, vähemalt korra oli vihje 1985. aastale. (Kirjutatud on teos 1986-1987.) Viidatud on sellele, mismoodi ajad muutuvad. Üks skandaal on seotud pornofilmide vaatamisega hakkajate lapsevanemate kodusalongis, ja tekib küsimus: kas see üldse on enam probleem, kas panna suure kella külge või on see muutuvas ajastus lubatud? Alanud on ju avalikustamine!
Suur probleem teoses on toksikomaania, olin selle sõna peaagu unustanud, see kuulus sinna 1980-1990ndatesse. Peamine teadlikult tõstatatud teemaliin on: mis viib noored allakäigutrepile (tsiteerin nüüd raamatu taga olevat sisukokkuvõtet), kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Kaugver vastab sellele küsimusele päris hästi, laiahaardeliselt. Esindatud on hellitava-kaitsva-kõikelubava ema tüüp, pildilt kadunud isa(d), nii rikkad kui vaesed pered. Teema laieneb siis, kui raamatu peategelane läheb Kaagverre ja Sinti oma silmaga asja uurima. (Kaugver on naljaviluks sisse pannud ka iseenda: toimub kirjanikuga kohtumine Kaagveres, sest kirjanik plaanib sel teemal raamatut kirjutada.)
Minagi olen kirjanikuna Kaagveres kohtumas käinud ja see oli kindlasti teistmoodi kui tavalised koolikohtumised. Juba see, et kooli territooriumile ei pääsenud tavalisel moel sisse ja pidin värava taga ootama. Ja noorte tähelepanu saamine oli...hoopis teine tase kui tavakoolis. Mis seal kõrge aia taga juhtub, kas seal kasvatakse ümber või õpitakse juurde? Kaugveri raamatust tuleb konkreetne vastus: kui võimalik, ärge saatke noori sinna, sest vastus on: seal õpitakse juurde.
...Aga kas 16aastane tüdruk on juba „seda teinud“, just nii küsitakse dialoogis ja on kohe arusaadav, mis see „see“ on. Arvan, et maailm selles osas eriti muutunud pole. Kohati tundub õpetaja natuke eluvõõralt konservatiivne, ma sain igatahes aru 16aastase („seda teinud“) neiu emast. Parem, kui tüdruk tuleb ja ütleb: „Ema, et sa teaksid, ma pole enam tütarlaps“ ja ema on teemaga kursis, ei tekita skandaali. Mind pani igatahes see teemaliin kaasa mõtlema! Ja olgu öeldud, et raamat on väga siivas, ei ühtegi erootilist stseeni. Aga ajastu märgina olid õpetajatel oluliste juttude ajal sigaretid suus, ka siseruumides.
Raamatut lugeda oli väga lihtne, palju on dialoogi, teksti tempo on just parajalt hoogne. Siinseal on natuke tempot aeglustavad peategelase sisemonoloog-arutelud või siis arutab ta ilmaasju mõne teise tegelasega. Ei läinud need sotsiaaldiskussioonidki igavaks, sest tuletasid meelde ajastut (viide näiteks Gustav Naanile). Vaid mõni üksik sõna on aegunud, näiteks „lubjakas“ täiskasvanute kohta.
Kokkuvõtteks: Kaugver ei kuulu ainult oma ajastusse ja kindlasti elab edasi. Mu meelest sobiks raamat tänapäeva 16aastasele kohustuslikuks kirjanduseks ja pärast esseeks või aruteluks, olgu siis fookusteemade või ajastu-tausta osas. Muide, omaette küsimus, mida Kaugver arvatavasti ei plaaninud sisse kirjutada, aga võibolla plaanis ka: väikesed valed. Enamvähem ideaaltegelane, see meesõpetajast peategelane, tegelikult valetas igapäevaelus üsna palju, pisikesi viisakaid valesid. Kust lõppeb viisakusvale ja algab suur vale?
June 13, 2022
Kuigi raamatu tutvustuses öeldakse, et peateemaks on vanemate ja laste suhted, on tänasel päeval tegu pigem tagasivaatega mõnekümne aasta tagusesse aega.
Ma ei ole just palju Kaugverit lugenud, aga mulle meeldib tema kirjutamisstiil. Helge, omajagu idealiseeriv ja moraalitsev, aga ääretult ladus ja selgete mõtetega.
Käesoleva raamatu läbivaks teemaks võiks olla ka "käitu minu sõnade, mitte tegude järgi". Täiskasvanud, kes noorte (või siiski veel laste?) pärast südant valutavad, ei ole ise sugugi alati kõigist pattudest puhtad. Üksteise vigade ja seaduse- või ühiskonnanormide rikkumise ees pigistatakse nii mõnigi kord silm kinni.
Minu jaoks on huvitav, kas ja kui palju annab autor läbi peategelase suu omi mõtteid ja väärtushinnanguid edasi. Kui palju on tegu lihtsalt soovunelmatega? Ja kui palju on lihtsalt ühiskonna/riigikorra survet (et umbes nii peaks üks õige inimene mõtlema ja käituma)?
Kuigi raamatus kirjutatakse rasketel teemadel, oli tegu ladusa ja mõnusa lugemisega. Eks selles ole oma osa nii autori keelekasutusel kui ka sellel, et 30+ aastat on oma töö teinud. Ajaline distants lihtsalt lihvib teravused maha.
Ma ei ole just palju Kaugverit lugenud, aga mulle meeldib tema kirjutamisstiil. Helge, omajagu idealiseeriv ja moraalitsev, aga ääretult ladus ja selgete mõtetega.
Käesoleva raamatu läbivaks teemaks võiks olla ka "käitu minu sõnade, mitte tegude järgi". Täiskasvanud, kes noorte (või siiski veel laste?) pärast südant valutavad, ei ole ise sugugi alati kõigist pattudest puhtad. Üksteise vigade ja seaduse- või ühiskonnanormide rikkumise ees pigistatakse nii mõnigi kord silm kinni.
Minu jaoks on huvitav, kas ja kui palju annab autor läbi peategelase suu omi mõtteid ja väärtushinnanguid edasi. Kui palju on tegu lihtsalt soovunelmatega? Ja kui palju on lihtsalt ühiskonna/riigikorra survet (et umbes nii peaks üks õige inimene mõtlema ja käituma)?
Kuigi raamatus kirjutatakse rasketel teemadel, oli tegu ladusa ja mõnusa lugemisega. Eks selles ole oma osa nii autori keelekasutusel kui ka sellel, et 30+ aastat on oma töö teinud. Ajaline distants lihtsalt lihvib teravused maha.
March 22, 2023
Inimesed on ikka väga erinevad. Mina sellele raamatule küll liigset vanamoelisust või moraalitsemist ette ei heidaks. Minu jaoks oli see kohati isegi liiga moodne :). Kuigi Kaugver moraaliga tegeles ja minu arust pole selles midagi halba. Pigem üllatas mind selle raamatu puhul just see, et juba selles ajas mõeldi üsna (minu jaoks liigagi) postmodernselt, mis puudutab nt kooliharidust ja kasvatust.
Teisalt ei ole Kaugveri tegelased kunagi üdini positiivsed kangelased, vaid pigem ekslikud inimesed, kelle silmakirjalikkusele ning topeltmoraalile autor vaikimisi osutabki. Väga samane lugu, nagu "Meie pole süüdi". Seesama mõte, et parim õpetaja on eeskuju -ütleme üht, aga teeme teist ja niiviisi õpetame lapsed valetama. Elame hoopis teistsugust elu, kui oma lastelt eeldame ja oleme üllatunud, kui lapsed meie teguviisidest õpivad, arvates, et ega nemad ei tea, kuidas me enda elusid elame. Antud teoses ("Kas ema südant...") oli see pisut pehmemas stiilis - peategelane natuke noorem, kirjutatud ka mõned aastad hiljem; nägi juba täiskasvanute topeltmoraali läbi, olgugi, et eksis isegi.
Sarnaseid motiive leiab ka raamatust "Vana mees tahab koju". "Vanas mehes" küll on sama motiiv äraspidiselt - kui poeg on kellegi ratturi kogemata auto alla ajanud, siis isa heidab talle ette, et miks ta oma noore elu ülestunnistamisega ja liigse süü enda peale võtmisega ära rikkus - mingisuguse joodiku pärast. Poeg vastab: "Sest Sa oled mind nii õpetanud!"
Mulle tundub, et natuke lendab kriitika ka selle pihta, et inimesed oma elud liiga keeruliseks elavad ja siis teistelt paremat ootavad (seesama "Ütlen üht, teen teist ja mõtlen kolmandat"). Võimalik, et ma loen Kaugverit valesti, aga mulle tundub, et ta ise polnud sugugi selline nihilist, nagu ta oma tegelasi kujutab. Tundub, et Kaugver pigem usub moraalse telje vajalikusesse ja ironiseerib väga õrnal toonil, kui kellelgi see puudub.. (a la "Kui jumalat pole kodus" ) Tehvangi kadestab naise haual käies usklikke, et neil on lootus, mida temal pole.
Minu veregrupile Kaugveri noorsookirjandus sobib - kõikide moraalsete ja inimeseks olemist puudutavate küsimustega ühes.
Kui midagi sellele raamatule ehk ette heita, siis sedasama motiivide kordumist ja kopeerimist. Lood on erinevad, aga juhtmõtted on isegi liiga sarnased.
Teisalt ei ole Kaugveri tegelased kunagi üdini positiivsed kangelased, vaid pigem ekslikud inimesed, kelle silmakirjalikkusele ning topeltmoraalile autor vaikimisi osutabki. Väga samane lugu, nagu "Meie pole süüdi". Seesama mõte, et parim õpetaja on eeskuju -ütleme üht, aga teeme teist ja niiviisi õpetame lapsed valetama. Elame hoopis teistsugust elu, kui oma lastelt eeldame ja oleme üllatunud, kui lapsed meie teguviisidest õpivad, arvates, et ega nemad ei tea, kuidas me enda elusid elame. Antud teoses ("Kas ema südant...") oli see pisut pehmemas stiilis - peategelane natuke noorem, kirjutatud ka mõned aastad hiljem; nägi juba täiskasvanute topeltmoraali läbi, olgugi, et eksis isegi.
Sarnaseid motiive leiab ka raamatust "Vana mees tahab koju". "Vanas mehes" küll on sama motiiv äraspidiselt - kui poeg on kellegi ratturi kogemata auto alla ajanud, siis isa heidab talle ette, et miks ta oma noore elu ülestunnistamisega ja liigse süü enda peale võtmisega ära rikkus - mingisuguse joodiku pärast. Poeg vastab: "Sest Sa oled mind nii õpetanud!"
Mulle tundub, et natuke lendab kriitika ka selle pihta, et inimesed oma elud liiga keeruliseks elavad ja siis teistelt paremat ootavad (seesama "Ütlen üht, teen teist ja mõtlen kolmandat"). Võimalik, et ma loen Kaugverit valesti, aga mulle tundub, et ta ise polnud sugugi selline nihilist, nagu ta oma tegelasi kujutab. Tundub, et Kaugver pigem usub moraalse telje vajalikusesse ja ironiseerib väga õrnal toonil, kui kellelgi see puudub.. (a la "Kui jumalat pole kodus" ) Tehvangi kadestab naise haual käies usklikke, et neil on lootus, mida temal pole.
Minu veregrupile Kaugveri noorsookirjandus sobib - kõikide moraalsete ja inimeseks olemist puudutavate küsimustega ühes.
Kui midagi sellele raamatule ehk ette heita, siis sedasama motiivide kordumist ja kopeerimist. Lood on erinevad, aga juhtmõtted on isegi liiga sarnased.
August 16, 2012
Palju pole enam meeles aga tol ajal kui lugesin läks väga hinge!
Displaying 1 - 8 of 8 reviews