â€Kirka valguse pimestav sära†on romaan intriigidest, ambitsioonidest ja valikutest, millega seisavad silmitsi ühe Eesti ajalehe toimetuse liikmed. Uue peatoimetaja otsingud, valikud väljaande sisu ja maailmavaate üle tekitavad juhtkonnas veriseid kokkupõrkeid, mis võivad ajada omavahel tülli vanu sõpru ning luua samas ka uusi ja ootamatuid liite. Igaühel on siin võidelda oma võitlus, olgu see siis ühiskonnas valitseva ebaõigluse, mõne töökaaslase või hoopis iseenda ja alkoholiga.Peeter Helme (1978) kirjanik ja ajakirjanik, kes on avaldanud kuus romaani, töötanud kultuurilehes Keskus, Eesti Ekspressis, Vikerraadios ning Postimehes algul arvamustoimetuse juhi, seejärel peatoimetajana.
Ma ei mäletagi, mis teemaga seoses, aga kuskilt kommentaariumist jooksis läbi, et selline teos ajalehetoimetuse tööst on olemas, ja see pakkus huvi. No tõepoolest see ajalehetoimetusest pajatab ja tõsilugu - tegu on üsna kehva looga. Ma ei tea, kui kaua selle lugemine oleks muidu aega võtnud, aga kuna sattusin parasjagu haiglasse, siis tundus selle lugemine ajaviiteks parem, kui aknast välja vahtida. Kõigepealt häiris mind see, kuidas raamat kirjutatud on. Kõik kuidagi venis ja ei jõudnud lõpuks mitte kuhugi omadega välja. Ei joonistunud selgelt välja see, et peatoimetaja lahkumine on käivitav sündmus, kõik draama jäi kuidagi pealiskaudseks ja ei mõjunud tõsisena või olulisena, mitte ükski liin ei jõudnud omadega kuskile konkreetsesse kohta välja. Saan aru, et Luisa karakter pidi olema see neutraalne ja õiglane kõrvalseisja, kelle kaudu saab lugeja aru "kuidas asjad tegelikult olid", rema eraelu pidanuks lisama inimlikkust või midagu, aga see ei õnnestunud. Saan aru, et see raamat peaks tagantjärele seletama või õigustama peategelase ostuseid, valikuid, käitumist, tekitama tema suhtes empaatiat, kuid seda ei juhtu. Tegelased jäävad lamedateks, liinid tekitavad ükskõiksust ja lugemine on paras ajaviide sõna otseses tähenduses.