What do you think?
Rate this book
Illalla pelataan Afrikan tähteä: Isovanhemmista ja lapsenlapsista
- GenresFinnish Literature
238 pages, Hardcover
First published January 1, 2008
2 people are currently reading
51 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
August 26, 2019
Väga hea ja mõtlemapanev lugemine uuema aja probleemidest. Ja vahet isegi pole, et siinses raamatus paljud kokkupõrked tulenesid juuditarist, sama juhtub ilmselgelt igasuguste kultuurierinevuste korral.
Tegelikult... mul on mõnes mõttes hästi kurb ja kahju ja valus kõigist neist üle ilma laiali pillutatud peredest. Kui palju rõõmu ja abi ja esivanemate tarkust läheb sellega kaotsi. Mu meelest on juba jupimat aega paljude hädade põhjuseks inimeste juurtetus, ent see süveneb veelgi.
Igatahes väärtuslik lugemine ka neile, kel otseselt seesuguseid muresid (veel) ei ole.
Tegelikult... mul on mõnes mõttes hästi kurb ja kahju ja valus kõigist neist üle ilma laiali pillutatud peredest. Kui palju rõõmu ja abi ja esivanemate tarkust läheb sellega kaotsi. Mu meelest on juba jupimat aega paljude hädade põhjuseks inimeste juurtetus, ent see süveneb veelgi.
Igatahes väärtuslik lugemine ka neile, kel otseselt seesuguseid muresid (veel) ei ole.
November 26, 2017
Interesting reading for grandmothers! In some way I could identify myself as the paternal grandmother!
April 13, 2015
Kirjan punaisena lankana on kertomus Mazzarellan suhteesta omiin lapsenlapsiinsa. Lisäksi hän muistelee omia isovanhempiaan ja tarinoita kaukaisemmistakin esi-isistä ja –äideistä. Teos on esseetyyppinen pohdiskelu, jossa on vahvasti kaunokirjallinen ote. Mazzarellalla on hämmentävän avoin tapa kertoa henkilökohtaisista asioistaan, kokemuksistaan ja tunteistaan. Myös hänen lähiomaisensa on asetettu lukijan suurennuslasin alle, mikä tuntuu eettisesti arveluttavalta, varsinkin sen takia, että heitä ei aina kuvata kovin myönteisessä valossa. Tästä huolimatta lukemisesta ei tule likainen olo, mikä johtuu ehkä ennen kaikkea siitä, että Mazzarellan katse ja analyysi kohdistuu ankarimmin häneen itseensä.
Tämä on surullinen, haikea ja viiltävä kertomus elämän raadollisuudesta. Monessa kohtaa lukija saa myös nauraa, vapautuneesti ja vilpittömästi. Kirjoittajan rehellisyys itseään ja muita kohtaan tekee kirjasta aidon. Tämä kirja ajatteluttaa ja viihdyttää.
Tämä on surullinen, haikea ja viiltävä kertomus elämän raadollisuudesta. Monessa kohtaa lukija saa myös nauraa, vapautuneesti ja vilpittömästi. Kirjoittajan rehellisyys itseään ja muita kohtaan tekee kirjasta aidon. Tämä kirja ajatteluttaa ja viihdyttää.
August 20, 2018
I love Merete Mazzarella. She feels like my soul sister, though she is 45 years older than me. Halfway this book I ordered to books written by her, I've read only one before this.
The book is about being a grandmother. I love my grandmother and I am raised by women, so this one struck a chord with me. It felt really intuitive, honest and light in the way it was written, though the content was daring and bold.
The book is about being a grandmother. I love my grandmother and I am raised by women, so this one struck a chord with me. It felt really intuitive, honest and light in the way it was written, though the content was daring and bold.
November 23, 2018
Selle raamatu peaksin ma enda raamaturiiulisse muretsema. Kuidagi väga selline kurb ja sügav ning igal juhul südamesseminev lugemine. Eks oma osa ole ka sellel, et jagan ise ka elu kolme riigi ja mitme mandri vahel ja kui need lapsed siis ükskord sünnivad, siis vahet pole, kus end paika seada, üks vanaema on ikkagi ookeani taga. Eks seetõttu pani ka mõtlema, et mis ja kuidas, kui too aeg kätte jõuab. Väga hea võrdlus ka sellega, kuidas lapselapsed olid varem ja on nüüd, kuidas vanaemad olid varem ja on nüüd. Mõtisklus selle üle, miks emaema kipub olema tähtsam ja lähedasem kui isaema. Igal juhul pani see raamat mõtlema ning kuigi oli ka kirjeldusi ja hetki, mis tegid rõõmsaks, siis väga palju oli ka nukrust ja justkui kadunud aegade igatsusvalu.
February 14, 2023
Kirja isovanhemmista ja lapsista. Myös kirja miniöistä ja anopeista. Mummuista ja fammuista.
Mazzarella kertoo oman kokemuksensa pojastaan, miniästään ja lapsenlapsistaan hyvinkin avoimesti. Melkeinpä häpeällisen avoimesti, lukijaa kuumottaa. Kantavana teemana on ikävä Atlantin toisella puolella asuvia lapsenlapsia, kateus Amerikassa asuvaa mummia (lasten äidinäitiä) kohtaan sekä vaikeahko suhde (ex-)minkään.
Mutta kirjassa pohditaan aihetta kyllä laajemminkin, ja mazzarellamaiseen tyyliin viittauksia muuhun kirjallisuuteen on paljon. Alkaen Tove Janssonin Kesäkirjasta, joka sekin kertoo isoäidin ja lapsenlapsen suhteesta.
Kuten aina, Mazzarella kirjoittaa älykkäästi ja kiinnostavasti. Sekä hyvin avoimesti itsestään.
Mazzarella kertoo oman kokemuksensa pojastaan, miniästään ja lapsenlapsistaan hyvinkin avoimesti. Melkeinpä häpeällisen avoimesti, lukijaa kuumottaa. Kantavana teemana on ikävä Atlantin toisella puolella asuvia lapsenlapsia, kateus Amerikassa asuvaa mummia (lasten äidinäitiä) kohtaan sekä vaikeahko suhde (ex-)minkään.
Mutta kirjassa pohditaan aihetta kyllä laajemminkin, ja mazzarellamaiseen tyyliin viittauksia muuhun kirjallisuuteen on paljon. Alkaen Tove Janssonin Kesäkirjasta, joka sekin kertoo isoäidin ja lapsenlapsen suhteesta.
Kuten aina, Mazzarella kirjoittaa älykkäästi ja kiinnostavasti. Sekä hyvin avoimesti itsestään.
February 7, 2024
Merete Mazzarellan teos "Illalla pelataan Afrikan tähteä" pohtii esseemäisellä otteella sekä vanhemmuutta että isovanhemmuutta.
Mazzarella on tekstissään hämmästyttävän avoin. Hän ruotii tuntemuksiaan analyyttisesti ja ketään (varsinkaan itseään) säästämättä. Analysoinnissa on välillä jopa tyly sävy, varsinkin silloin kun käsittelyssä on hänen lastenlastensa äiti, entinen miniä. Välillä mietin, oliko kaikki tieto todella tarpeellista. Toisaalta joudun nostamaan hattua: harva uskaltaa myöntää edes itselleen, että lapsen avioero tuntuu itsestä helpottavalta.
Teoksessaan Mazzarella onnistuu kuitenkin soljumaan kauniisti yksityisen ja yleisen välillä. Hän puhuu omasta perheestään ja pohtii samalla isovanhemmuuden roolin muutosta ja tulevaisuutta varsin onnistuneesti.
Mazzarella on tekstissään hämmästyttävän avoin. Hän ruotii tuntemuksiaan analyyttisesti ja ketään (varsinkaan itseään) säästämättä. Analysoinnissa on välillä jopa tyly sävy, varsinkin silloin kun käsittelyssä on hänen lastenlastensa äiti, entinen miniä. Välillä mietin, oliko kaikki tieto todella tarpeellista. Toisaalta joudun nostamaan hattua: harva uskaltaa myöntää edes itselleen, että lapsen avioero tuntuu itsestä helpottavalta.
Teoksessaan Mazzarella onnistuu kuitenkin soljumaan kauniisti yksityisen ja yleisen välillä. Hän puhuu omasta perheestään ja pohtii samalla isovanhemmuuden roolin muutosta ja tulevaisuutta varsin onnistuneesti.
March 29, 2020
Harvinaisen avoin ja kaunistelematon kirja vanhemmuudesta ja isovanhemmuudesta. Nopealukuinen, kiinnostava, herätti paljon ajatuksia ja rehellisyydessään virkistävä.
Täydellinen vastakohta edelliselle lukemalleni kirjalle, Rachel Cuskin Ääriviivoille. Mazzarellan päähenkilö, hän itse, vanhempi nainen, on kaikkea muuta kuin tahdoton toimija suhteissa ja parisuhteissa. Syytä haetaan itsestä siinä missä muistakin, ymmärretään vuorovaikutuksen vaikeutta ja yksilöiden heikkouksia. Tämä tuntui oikean ihmisen oikealta elämältä ja oikeilta ajatuksilta.
Tämä oli ensimmäinen Merete Mazzarella minulle, mutta ei varmasti viimeinen.
Täydellinen vastakohta edelliselle lukemalleni kirjalle, Rachel Cuskin Ääriviivoille. Mazzarellan päähenkilö, hän itse, vanhempi nainen, on kaikkea muuta kuin tahdoton toimija suhteissa ja parisuhteissa. Syytä haetaan itsestä siinä missä muistakin, ymmärretään vuorovaikutuksen vaikeutta ja yksilöiden heikkouksia. Tämä tuntui oikean ihmisen oikealta elämältä ja oikeilta ajatuksilta.
Tämä oli ensimmäinen Merete Mazzarella minulle, mutta ei varmasti viimeinen.
July 14, 2023
KRohkea näkemys sukulaissuhteista, ei pelkästään isovanhemmuudesta, mutta myös suhteista omaan lapseen ja muihin lähisukulaisiin. Jotkut kohdat koskettivat ja liikuttivat syvästi. Muutamat lauseet osuivat kohdalleen tähän hetkeeni ja niitä pohdiskelin pitkään kirjan luettuani.
Mietin miten Ville-poika ja hänen lapsensa kokivat tämän kirjan. Haluan uskoa, että he tunnistavat sen rakkauden, mikä on kaiken takana.
Mietin miten Ville-poika ja hänen lapsensa kokivat tämän kirjan. Haluan uskoa, että he tunnistavat sen rakkauden, mikä on kaiken takana.
April 26, 2021
Mõtisklused vanaema rollist tänapäeva ühiskonnas, kus järglased on üle maailma laiali ja lapselapsi näeb vaid kord-paar aastas. Erinev rahvus ja kasvukeskkond muudavad lapselapsed vanavanematele võõraks. Lapselapsed ei oska hinna enda päritolu ega tunne põlvest põlve edasi antud kultuuri. Autor meenutab ka enda ja oma vanemate lapsepõlve ning tunneb, kuidas elu on tundmatuseni muutunud.
May 16, 2024
Väga meeldis ja väga kõnetas. Lugusid hargmaistest kärgperedest. Küll on hea, et rootsi keeles tehakse täpset vahet eri sorti vanaemadel: ühed on emaemad ja teised isaemad, ilma selleta poleks vahepeal küll kohe mitte milleski aru saanud. Kõik vanaemad võeti üksipulgi läbi:) Raamatu teises pooles millegipärast mindi üle emapoolse ja isapoolse vanaema terminoloogiale.
July 10, 2017
Såsom Meretes böcker - enligt mitt tycke - alltid kräver en viss ansträngning att komma in i, är också den här boken.
Många situationer beskrivs på kornet och man känner igen sig som morförälder.
Ändå är den här kanske inte den bästa av hennes böcker men definitivt värd ansträngningen!
Många situationer beskrivs på kornet och man känner igen sig som morförälder.
Ändå är den här kanske inte den bästa av hennes böcker men definitivt värd ansträngningen!
April 7, 2020
Rehellistä pohdintaa ja tarkkanäköisiä huomioita isoäidiksi tulemisesta ja isoäitinä elämisestä kun mausteina ovat monikulttuurinen ja -kielinen perheyhteisö parilla eri mantereella. Itselle tämä ei vielä ole ajankohtaista, mutta vahva suositus niille, jotka lähestyvät tätä elämänvaihetta.
July 28, 2022
Kenties perheet olisivat onnellisempia, jos perheenjäsenet uskaltaisivat näyttää haavoittuvaisuutensa, kuten Merete Mazzarella tässä kirjassa.
December 27, 2024
Fin och tänkvärd.
November 26, 2024
Mis tunne on olla vanaema?
Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on emarolli asemel (õigemini lisaks emarollile) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu isiklikus eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks...
Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu...“ sarja raamatutega, olemegi Petrone kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu...“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi autor ehk vabamalt võtta, ta ei pea enam miniale nii väga meeldima...). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt, isegi kui ämm ja minia on pärit samast linnast ja rahvusrühmast. Tänapäeva maailm on täis nii palju erinevaid pisikesi subkultuure.
Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt "juhtub", noor inimene alles kulgeb ja õpib ja võtab omaks, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.
Nii mõnigi koht Merete Mazzarella Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.
Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.
Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.
PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see raamat on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraajadesse ei topi.
Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on emarolli asemel (õigemini lisaks emarollile) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu isiklikus eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks...
Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu...“ sarja raamatutega, olemegi Petrone kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu...“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi autor ehk vabamalt võtta, ta ei pea enam miniale nii väga meeldima...). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt, isegi kui ämm ja minia on pärit samast linnast ja rahvusrühmast. Tänapäeva maailm on täis nii palju erinevaid pisikesi subkultuure.
Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt "juhtub", noor inimene alles kulgeb ja õpib ja võtab omaks, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.
Nii mõnigi koht Merete Mazzarella Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.
Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.
Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.
PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see raamat on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraajadesse ei topi.
Displaying 1 - 18 of 18 reviews