Ühel hommikul, kui Veimari klassiõde, samas külas elav Mareia hommikuvalges läbi metsa bussile kiirustas, nägi ta allika juures kümblevat klassivenda. Ta jäi seisma ja vaatama, millega Veimar tegeleb. Oli noorkuufaas. Päike tõusis ja Veimar tiirles kolm korda sokkides päripäeva ümber allika ning loitsis. Siis peatus, jäi seljaga allika poole seisma, viskas kopika üle vasaku õla ja lausus: " Saagu minu kodu puhtaks!" Seejärel keeras parema küljega, vasak jalg üleval, näo üle vasaku õla ja võttis klaaspurgist vett. Mareial, kes oli poole kõrvaga küla pealt kuulnud, et Veimaril on mingid kahtlased huvid ja ta oskab nõiduda nagu vanatädigi, hakkas ühtäkki kõhe.