Dvanajstletni Marij se z družino preseli v vas, kjer se sreča z govoricami o zakopanem zakladu, pa tudi o čudežnih sposobnostih nekaterih prebivalcev. Marijev brat Martin si hitro najde fantovsko družbo, medtem ko Marija bolj mika druženje z Vero, čeprav njuni sošolci pravijo, da je volkodlakinja. Marija vedno znova vleče v gozd, ki mu počasi razkriva svoje skrivnosti. Nekajkrat se znajde v nevarnosti, a se skoraj po čudežu reši, potem pa se v gozd odpravi Martin s prijateljema. Ko ga Marij in Vera najdeta, je že prepozno, a ker njegova duša še ni čisto zapustila telesa, ga Veri uspe priklicati nazaj. Toda s tem se poruši naravno ravnovesje: obiskovalcem gozda grozi smrtna nevarnost. Jih bosta Marij in Vera lahko obvarovala? In kaj se zgodi, ko bodo nenavadna bitja zapustila gozd in se znašla sredi vasi? Ali lahko Vera odkrije skrivnostno znanje, ki ji ga babica ni utegnila predati?
4,5/5 Quality of writing: 5 Plot development: 4 Pace: 4 Characters: 4 Enjoyability: 5 Ease of reading: 5
Noslēpumains mežs, gari, briesmoņi, laumas, piedzīvojumi un draudzība. Tāda jauka, viegla grāmatiņa par zēnu, kurš iedraudzējas ar ciema dīvaināko meiteni. Kura, protams, spēj pārvērsties par vilku. Un kaķi. Un vārnu. Grāmata ir sarakstīta vienkāršā un bērniem saprotamā valodā, nodaļas ir īsas, tāpēc domāju, ka grāmata varētu būt piemērota arī tiem, kam grūti noturēt uzmanību ilgāk par 10 minūtēm. Ja godīgi, man pašai grāmatu bija ļoti grūti nolikt malā. Arī ilustrācijas ir ļoti jaukas un lieliski papildina stāstu.
Patiešām jauka un interesanta bērnu grāmata, ko mierīgi var lasīt arī pieaugušais bez bērniem, gūt baudījumu no Meža un tajā mītošajām būtnēm, priecāties par saprātīgo un empātisko Marku un veidolmaini Vilmu, kuras uzdevums ir sargāt Mežu. Manuprāt, tāda viegli uztveramam fantāzijas grāmata divpadsmitgadniekiem par divpadsmitgadniekiem, pie tam, ja bērns veikli lasa - arī 7 gados būs interesanti. Man pašai visvairāk pie sirds gāja mitologisko un pārdabisko būtņu daudzveidība.
..šis darbs mani ierāva mežā kopā ar tās galvenajiem varoņiem. uz beigām gan nedaudz par daudz fantāziju, bet man patika. papildus zvaigzne liekama par ilustrācijām un grāmatas noformējumu :)
Ļoti jauka grāmata pamatskolas vecuma bērniem par citādā pieņemšanu, drosmi un draudzēšanos, kā arī iejušanos jaunā vietā. Maza šķipsniņa tautas teikās balstītas maģijas un grāmata no ikdienišķas kļūst aizraujoša.
Šī noteikti patiks pamatskolēniem, kam interesē mistika, spoki, neizdibināmais un mīklainais. Stāsts par skolēniem, kas sastopas ar dažādām paranormālām parādībām vietējā mežā.
Kuidas on üldse võimalik, et Reinausi raamatud lähevad aina paremaks?!
See raamat oli mitmekülgselt mõnus. See ei peatunud kummalise metsa ja fantaasia juures, vaid lisaks juurde seikluseid ja jahte ning ka uue kohaga kohanemist.
Viimased kaks peatükki aga oleks võinud ehk olemata olla koos kogu "meeldimise" liiniga. Tundus liiga sunnitud ja ebavajalik nii fantastilise loo juures.
Zinot, kādas irracionālas bailes manā bērnībā iesēja Ansītis un Grietiņa, pavisam noteikti, Marka un Vilmas sastaptie mosķi (ja lasītu šo kā bērns) manī iesakņotu daudz izsmalcinātāku meža paranoju, kura atturētu mani doties ikrudens sēņu medībās.
Grāmatas vāka atspīdumu atklāju nejauši (reiz par to pajokoju, bet izrādās, ka grāmatu vākos tiešām var rēgoties..). Ja šāda vāk-formēšanas tehnoloģija pastāv, tam jābūt likumam, katrai grāmatai, kurā tiek minēti pārdabiski tēli, vāku noformējumā ieslēpt elementus no citām dimensijām!
Noslēgumā neizpratu, kamdēļ pēc dzīvības glābšanas, bērni uzreiz dodas svinēt un, kā Jane "nupat" varēja izcept melleņu kūku (?), ja jau viņa atradās kopā ar visiem citiem bērniem mežā pie nāvei nolemtā. Vai viņa to nolēma cept uz vietas (?), kamēr pārējie centās glābt mirstošo? Vai asiņu pelķe viņu iedvesmoja un atmodināja iekšējo konditoru? Ja teiktu, ka tā ir "svaigā" melleņu kūka, es varbūt vēl noticētu iespējamībai, ka kūka tika uzcepta "nupat". Tamdēļ beigas šķita izmocītas.
Poleks õige Reinause raamat ilma ühe ohtliku maagilise metsa ja kurje vaime lepitava riituseta. 😁
Endalegi ootamatult neelasin selle raamatu ühe ropsuga alla. Sündmustik on hoogne: pea iga kümne lehekülje tagant tuleb ette uus takistus, mida Maarius ja Liisi ületama peavad. Oma hea lasteraamatu tunnustuse on teos minu silmis küll igati välja teeninud - soovitaksin seda nii oma Maariuse-ealisele õepojale kui ka teistele noorematele lugejatele. Ka vanematele eagruppidele on raamat igati sobiv lugemine, kuigi vanem lugeja kipub ehk teose maailma struktuuri ja sündmustiku kallal rohkem nokkima.
Siinkohal nokiksingi vaid niipalju, et raamatu kiire tempo on ühtaegu selle plussiks ja miinuseks. Ühelt poolt hoiab probleemidejada efektiivselt lugeja tähelepanu. Kuna ei esine just palju puhkehetki, püsib põnevus laes. Teiselt poolt aga ei jõua mitmed asjad settida. Raamatu maailma ülesehitus sõltub suuresti sündmustikust ehk lugeja saab üldjuhul teada just nii palju, kui käesoleval hetkel oluline on. Sellega kaasneb palju mugavaid kokkulangevusi ja hüppeid nii ajas kui ka teadmistes. Leian, et rohkem aega oleks võinud olla pühendatud teatud olendite ja maagiliste toimingute kirjeldustele. Ja ka teose kulminatsioonile:
Sellele kõigele vaatamata oli raamat aga üks väga mõnus lugemine. Ja mainimata ei saa jätta ka teose illustraatorit ja kujundajat Marja-Liisa Platsi, kes on kujundanud raamatu niivõrd kenaks ja iseloomulikuks, et seda on siiras lust lugeda. 😊
Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.
Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!
Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.
Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.
O iluzorycznej odmienności ukazanej dzięki odwołaniom do baśni i wierzeń estońskich przeczytacie w powieści "Marius, magia i Wilkołaczka Liisi" Reeli Reinaus (z ilustracjami Marji-Liisy Plats, w tłum. Anny Michalczuk-Podlecki). Po pierwsze - to pierwsza estońska książka, którą przeczytałam (a w wydawnictwie Widnokrąg jest ich wiele, więc niebawem sięgnę po kolejne), po drugie - ukazuje przeplatanie się światów - fantastycznego i realnego (realizm magiczny), przez co staje się uniwersalną opowieścią nie tylko - jak sugerują oznaczenia wieku - dla dzieci; po trzecie - strona graficzna zachwyca - od całostronicowych ilustracji, przez żółty kolor akcentów, do niebieskiego koloru tekstu. W świecie realnym mamy paczkę znajomych, współczesnych nastolatków korzystających z telefonów, którzy żywo interesują się plotkami o strażniczce lasu i jej otoczeniu - pogłoski i strach przed poznaniem Liisi potęguję las, który jest murem nie do przebicia, a przecież im mniej wiemy - tym więcej sobie wyobrażamy. Mamy tu jeszcze tytułowego Mariusa, nowego w wiosce, który po przeprowadzce nie umie się odnaleźć wśród nowych znajomych i szuka swojego miejsca w lesie - gęstym i wielkim, w którym znajduje wiele przedziwnych szkieletów zwierząt, które kolekcjonuje od zawsze. Na spotkanie wyjdzie mu dziewczynka, która zacznie go ostrzegać przed wchodzeniem do lasu, w którym jest niebezpiecznie. Okaże się ona strażniczką miejsca uznawanego za święte, pilnującą, by nikt nie zakłócał w nim spokoju - jest tu szanowana i ma niezwykły dar, chociaż w świecie poza lasem jest uznawana za dziwaczkę i odtrącana przez innych. Chłopak oczywiście zniszczy równowagę między światami, ostrzeżenia zadziałają na niego zachęcająco, bo wioska, w której zamieszkał, wydaje się nijaka i nudna, więc następnego ranka ochoczo powędruje do lasu i zostanie przez niego wciągnięty. Liisi będzie musiała przywrócić tę harmonię, a przy okazji okaże się dobrą przyjaciółką, która przestanie być obca.
Raamat jättis mulle väga sügava ja positiivse mulje. Selles on oskuslikult põimitud maagia, fantaasia, looduse ning sõpruse teemad. Algus ei köitnud mind koheselt, ent mida edasi lugesin, seda huvitavamaks kõik muutus. Mõnes kohas oli raamat üpris kõhedust tekitav ja õudne.
Peategelane Maarius paistis silma erakordse ja omapärase hobiga. Hakkas kohe huvitama, kas päriselt ka mõnel lapsel selline hobi on 🙂. Raamatu maht võib noorematele lugejatele esmapilgul tunduda pelutav, kuid tegelikult oli siin palju illustratsioone, tekst oli suure kirjaga ning lugemine kulges tempokalt ja kergesti.
Stāstā tika ievilkti pārāk daudz cilvēku, un, lai gan tā neapgrūtināja lasīšanu, problēma padarīja to garlaicīgu. Vairs nebija riska, ka kāds uzzinās Vilmas noslēpumu. Šis noslēpums tika mīts kopā ar meža noslēpumu, kuru novēroja tik daudz cilvēku, ka tas arī pazaudēja visu nozīmi. Man tomēr patika lasīt, jo nodaļas bija īsas un nevilcinājās vēstīt savu tematu pašā sākumā. Stāsts ir ieintriģējošs, un radības baisas.
Zgodba dejansko ni bila slaba. Všeč mi je bil način pisanja in slike. Naslov mi ni všeč, saj ti takoj razkrijejo, da je Vera volkodlakinja, čeprav se lahko slreminja se v druge živali. Drugače nisem ljubiteljica knjig te zvrsti, a mi je bila ta dejansko všeč. Mislim, da bi bila lahko še boljša, a sem vseeno vesela, da sem jo prebrala.
Peale toreda maagilise sisu (mis võks olla intrigeerivam libahuntidest ja kujumuutjatest!) on ka raamatu visuaalne pool koos illustratsioonidega imekaunis! See müstiline mets ilmselt ongi sellistes värvides : )
See on hea lasteraamat, milles on armumist, maagiat ja põnevust. Süžee on huvitav ning tegelased mitmekülgsed. Meie esivanemate uskumused saavad siin elavaks ning tähendusrikkaks.
Lastele meeldis lugu väga. Päris unejutuks väiksematele ei soovita, sest tegu on ikkagi õudusfantaasiaga, kus peamine on hoolimine oma sõpradest ja elukeskkonnast.
It's not bad, but I have already grown up from books like this, so it wasn't as interesting for me as I thought. But for children 13+ it's one of the most interesting and coolest books.
Kopš tikšanās ar rakstnieci Rēli Reinausu un grāmatu izlasīšanas, esmu kļuvusi par viņas grāmatu fani♥️. Aizraujošu atgadījumu un skaistas draudzības pieliets stāsts.
Jauka grāmata, man ļoti patika tajā aprakstītās maģiskās būtnes, pat sāku veidot pierakstus ar fantāzijas vārdnīcu. Šī gan vairāk tiešām likās “bērnu” grāmata.