What do you think?
Rate this book
Minu... #154
Minu Goa. Päike, penid ja piña colada
Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud „Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda.
Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?
Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.
Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?
Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.
184 pages, Paperback
Published January 1, 2022
1 person is currently reading
38 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
February 19, 2022
Minult küsitakse vahel, et miks ma küll loen kõiki neid Minukaid? No et võiks ju ikka väheke selekteerida või midagi, näituseks võtta ainult juba käidud või plaanis olevad maad ja linnad. Need nagunii, aga ma tahangi lugeda kohtadest, kuhu ma ise ühel või teisel põhjusel ei viitsi minna. Või lugeda ametitest ja hobidest, millega ma ise ei kavatse selles elus tegeleda.
Anne Vetiku "Minu Goa" tabas ses osas kaks kärbest ühe hoobiga: Indiasse minekuks ei ole ma piisavalt masohhist ja loomainimene pole ma enam pärast lapsepõlve maal. Samas raamatust kannatab kõigest sellest lugeda küll. Soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Ja kui mõni on veel minumoodi loomakauge inimene, siis luban, et selles raamatus on koeri doseeritud mõõdukalt, ei ole ainult haavast pintsettidega vaklade korjamine ja üksikasjalikud koerte toidusedeli kirjeldused. Või noh, veidi on seda loomulikult.
Mis selle raamatu rikkuseks on? Eks ikka inimesed, kohe sajaga. Goa näikse olevat just täpselt selline koht, mis meelitab ligi kõige värvikamat ja veidramat seltskonda ja autor ei hoia nende kirjeldamisel ka värvidega kokku. Õiged hipid, uue aja libahipid, joogid ja esoteerikud, rikkad Venemaalt ja kohalikud kriketimängijad jpt leiavad lehekülgedel koha.
Selline tore lugemine, veidi õhuke ainult.
Panen siia ka oma lemmiklõigu, koguni siitsamast Tallinnast ja mitte koertest:
"Reageerin sellele Goa maole rahulikult sellepärast, et olen varemgi duši all ussi avastanud ja üldsegi mitte kaugel Patnemis või Margaos, vaid Tallinnas Pallasti tänaval. Olin läinud paariks nädalaks Madise korterisse elama, tema „eksootilisest tantsijast“ üürnik oli sealt just lahkunud. Eksootiline tantsija oli suhteliselt ebameeldiv tegelane, pidades korteris kuut boamadu ja unustades pidevalt rendiraha maksta. Kui ta lõpuks lahkus, küürisid Helene ja Madis korterit mitu päeva. Üldiselt oli Pallasti tänaval tore ja rahulik, ainult korter lõhnas kuidagi naljakalt ja öösiti tundus mulle, et keegi sahkerdab vaikselt toas. Paneelmajad kostavadki läbi, rahustasin end seepeale. Olin elanud korteris umbes nädala, käisin igal hommikul duši all, sõin ja suundusin kontorisse. Ühel hommikul läks aga teisiti: vannitoas peegli ees hambaid pestes kuulsin WC-poti juurest sisinat. Hambapastavaht suus, vaatasin alla."
PS. Kes see meil siin oli, kes neid ämmalugusid ei sallinud? Kitty, sina või? Kinnitan, ämma seekord ei ole ja Annet mehele ei panda (vähemasti ei ole sellest raamatus juttu, mis ta seal salaja tegi, kes seda teab).
Anne Vetiku "Minu Goa" tabas ses osas kaks kärbest ühe hoobiga: Indiasse minekuks ei ole ma piisavalt masohhist ja loomainimene pole ma enam pärast lapsepõlve maal. Samas raamatust kannatab kõigest sellest lugeda küll. Soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Ja kui mõni on veel minumoodi loomakauge inimene, siis luban, et selles raamatus on koeri doseeritud mõõdukalt, ei ole ainult haavast pintsettidega vaklade korjamine ja üksikasjalikud koerte toidusedeli kirjeldused. Või noh, veidi on seda loomulikult.
Mis selle raamatu rikkuseks on? Eks ikka inimesed, kohe sajaga. Goa näikse olevat just täpselt selline koht, mis meelitab ligi kõige värvikamat ja veidramat seltskonda ja autor ei hoia nende kirjeldamisel ka värvidega kokku. Õiged hipid, uue aja libahipid, joogid ja esoteerikud, rikkad Venemaalt ja kohalikud kriketimängijad jpt leiavad lehekülgedel koha.
Selline tore lugemine, veidi õhuke ainult.
Panen siia ka oma lemmiklõigu, koguni siitsamast Tallinnast ja mitte koertest:
"Reageerin sellele Goa maole rahulikult sellepärast, et olen varemgi duši all ussi avastanud ja üldsegi mitte kaugel Patnemis või Margaos, vaid Tallinnas Pallasti tänaval. Olin läinud paariks nädalaks Madise korterisse elama, tema „eksootilisest tantsijast“ üürnik oli sealt just lahkunud. Eksootiline tantsija oli suhteliselt ebameeldiv tegelane, pidades korteris kuut boamadu ja unustades pidevalt rendiraha maksta. Kui ta lõpuks lahkus, küürisid Helene ja Madis korterit mitu päeva. Üldiselt oli Pallasti tänaval tore ja rahulik, ainult korter lõhnas kuidagi naljakalt ja öösiti tundus mulle, et keegi sahkerdab vaikselt toas. Paneelmajad kostavadki läbi, rahustasin end seepeale. Olin elanud korteris umbes nädala, käisin igal hommikul duši all, sõin ja suundusin kontorisse. Ühel hommikul läks aga teisiti: vannitoas peegli ees hambaid pestes kuulsin WC-poti juurest sisinat. Hambapastavaht suus, vaatasin alla."
PS. Kes see meil siin oli, kes neid ämmalugusid ei sallinud? Kitty, sina või? Kinnitan, ämma seekord ei ole ja Annet mehele ei panda (vähemasti ei ole sellest raamatus juttu, mis ta seal salaja tegi, kes seda teab).
March 24, 2022
India ei ole minu meelispaik kui valida, et kuhu võimalusel reisiks. Võib lausa öelda, et enamus saateid ja raamatuid, mida ma India kohta olen lugenud, siis kinnistub vaid arvamus, et oh issake sinna ma ei lähe nagu never ever (mis mõttes nad pesevad seal vees, kus põletavad surnuid ja üldse kogu see lehmakaka tänavatel ning see meeletu sipelgapesa laadne sagimine).
Autor suutis mulle Indiat aga kuidagi teistmoodi presenteerida ehk vahepeal lugedes ma ei tajunud, et ta üldse Indias oleks, vaid suvalisel soojal rannal. Seega kui Indiasse reisida, tasuks vist alustada Goast. Samas kuna suur rõhk raamatus oli varjupaiga elul ja koerte kirjeldamisel, siis võib olla autoril polnud aega lihtsalt kõiki Goa õudusi ka kirja panna!
Lugema asudes pidin tunnistama, et autori nimi mulle midagi ei ütle. Firmat Nudist, kus ta enne töötas, eee see vist veiniga seotud.... olen nagu kuulnud ja ju siis tõesti seal teenib hästi (peab meelde jätma :P)
Selliste "sõidan korra aastas" ja "võtan mitmeks kuuks aja maha" seiklejate puhul ma alati mõtlen, et kus kurat te selle raha võtate, et seda vabatahtliku elu pidada. Okei sa ööbid rott peakohal varjupaiga bangalos, aga toidu eest ja pina colada eest pead ju ikka maskma!
Siis mulle meenub, aa õigus neil pole lapsi ja korterile pangalaenu (ehk mul pole mõtet isegi kaaluda sellist seljakoti rännakut, kui just 50aastaselt. Siis lapsed suured ja laen ehk lõpuks makstud ja äkki 50 aastaselt ei pea ma ka kartma enam, et mõni hull India mees mind röövida tahaks ).
Üldiselt Anne Vetik suudab kirjutada nii toredalt sellest lögast ja higist ning hipide karjast (ma kardan tegelt hipisid), nii et esimest korda elus mul tekkis huvi India vastu :)
Väike ehmatus oli fakt, et Indias nii palju vene inimesi elab või hipitab, neid on tõesti vist nagu kõikjal. Autor veidi iroonitseb turistide ja nende väikekodanlikuse üle ehk justkui oleks väär reisida kuhugi, elada hotellis, nautida puuvilju ja kokteile ja käia ekskursioonidel. Teisisõnu sa toodad plastikut ja risustad õhku. Samas Anne ise ka päris lennuki ja kokteili patust prii ei ole ja ma kahtlustan, et eestis ta ka ei ela rott peakohal bangalos :)
Igal juhul kerge lugemine ja mingi aimu Indiast ikka saab.
Autor suutis mulle Indiat aga kuidagi teistmoodi presenteerida ehk vahepeal lugedes ma ei tajunud, et ta üldse Indias oleks, vaid suvalisel soojal rannal. Seega kui Indiasse reisida, tasuks vist alustada Goast. Samas kuna suur rõhk raamatus oli varjupaiga elul ja koerte kirjeldamisel, siis võib olla autoril polnud aega lihtsalt kõiki Goa õudusi ka kirja panna!
Lugema asudes pidin tunnistama, et autori nimi mulle midagi ei ütle. Firmat Nudist, kus ta enne töötas, eee see vist veiniga seotud.... olen nagu kuulnud ja ju siis tõesti seal teenib hästi (peab meelde jätma :P)
Selliste "sõidan korra aastas" ja "võtan mitmeks kuuks aja maha" seiklejate puhul ma alati mõtlen, et kus kurat te selle raha võtate, et seda vabatahtliku elu pidada. Okei sa ööbid rott peakohal varjupaiga bangalos, aga toidu eest ja pina colada eest pead ju ikka maskma!
Siis mulle meenub, aa õigus neil pole lapsi ja korterile pangalaenu (ehk mul pole mõtet isegi kaaluda sellist seljakoti rännakut, kui just 50aastaselt. Siis lapsed suured ja laen ehk lõpuks makstud ja äkki 50 aastaselt ei pea ma ka kartma enam, et mõni hull India mees mind röövida tahaks ).
Üldiselt Anne Vetik suudab kirjutada nii toredalt sellest lögast ja higist ning hipide karjast (ma kardan tegelt hipisid), nii et esimest korda elus mul tekkis huvi India vastu :)
Väike ehmatus oli fakt, et Indias nii palju vene inimesi elab või hipitab, neid on tõesti vist nagu kõikjal. Autor veidi iroonitseb turistide ja nende väikekodanlikuse üle ehk justkui oleks väär reisida kuhugi, elada hotellis, nautida puuvilju ja kokteile ja käia ekskursioonidel. Teisisõnu sa toodad plastikut ja risustad õhku. Samas Anne ise ka päris lennuki ja kokteili patust prii ei ole ja ma kahtlustan, et eestis ta ka ei ela rott peakohal bangalos :)
Igal juhul kerge lugemine ja mingi aimu Indiast ikka saab.
February 20, 2022
"Teine tunne, mida armastan ja mis mind reisima ajab, tekib siis, kui maandun troopikas, astun lennuki pealt maha ja mulle löövad näkku palavus, põleva prügi ja õitsva džungli lõhnad."
Vot selliste kirjelduste peale minu reisi kihk küll tööle ei hakka. Hahaaaa
Kui ma lugesin, et Petrone Print tuleb välja raamatuga Minu Goa, siis tunnistan täiesti avameelselt, et mul ei olnud õrna aimugi, kus Goa asub.
Tekkis küsimus, mida minult mu Ameerikas elatud aastate jooksul palju küsiti, kui ütlesin, et olen Eestist, "Mis asi see veel on?"
Tuleb välja, et "see" on osariik Indias, mis tundus täitsa huvitav. Tunnistan, et olen üks neist inimestest, kes mõtleb kohe räpasuse, vaesuse ja ülerahvastatuse peale kui kuuleb sõna India.
Seda raamatut lugedes tekkis tegelikult endal pisike huvi Goa vastu. Aga ise jääks turistiks ning külastaks randu ning natuke ka džunglit - kuigi mõlema puhul tekkisid väikesed kulmukergitused. Lehmad rannas?!?
Anne räägib enam jaolt oma viimasest reisist Goasse kui ta oli vabatahtlik Koeratemplis, kus aitas hoolitseda 60ne koera eest. Sekka tuleb ka lugusid reisimisest, kohalikust elust ja olust.
Mõnus kiire lugemine ning hoidis huvi üleval. Päris 5 tähte ei annaks kuna minu jaoks jäi miskit puudu. Siiski soovitan "Minu" fännidele.
Vot selliste kirjelduste peale minu reisi kihk küll tööle ei hakka. Hahaaaa
Kui ma lugesin, et Petrone Print tuleb välja raamatuga Minu Goa, siis tunnistan täiesti avameelselt, et mul ei olnud õrna aimugi, kus Goa asub.
Tekkis küsimus, mida minult mu Ameerikas elatud aastate jooksul palju küsiti, kui ütlesin, et olen Eestist, "Mis asi see veel on?"
Tuleb välja, et "see" on osariik Indias, mis tundus täitsa huvitav. Tunnistan, et olen üks neist inimestest, kes mõtleb kohe räpasuse, vaesuse ja ülerahvastatuse peale kui kuuleb sõna India.
Seda raamatut lugedes tekkis tegelikult endal pisike huvi Goa vastu. Aga ise jääks turistiks ning külastaks randu ning natuke ka džunglit - kuigi mõlema puhul tekkisid väikesed kulmukergitused. Lehmad rannas?!?
Anne räägib enam jaolt oma viimasest reisist Goasse kui ta oli vabatahtlik Koeratemplis, kus aitas hoolitseda 60ne koera eest. Sekka tuleb ka lugusid reisimisest, kohalikust elust ja olust.
Mõnus kiire lugemine ning hoidis huvi üleval. Päris 5 tähte ei annaks kuna minu jaoks jäi miskit puudu. Siiski soovitan "Minu" fännidele.
October 4, 2024
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...
Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.
2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.
"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.
Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.
Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.
2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.
"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.
Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.
Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
February 6, 2023
Tüüpiline ja pigem keskpärane minu sarja raamat. Kohati isegi seosetu, ei anna suurt miskit uut ja huvitavat kohaliku kultuuri kohta teada ja keskendub pigem ühele episoodile autori reisil. Meh.
January 3, 2023
Mõnusalt kerge lugemine, värvikad olukordade ja ennekõike inimeste kirjeldused. Nõustusin autori sisemaastike rännakuga vahel nii kirglikult, et tahaks näha, kas Goa ja India mind ka nii väga kõnetaks, nagu Annet. Sisemaastiku näide: kuidas näiteks mõni ei soovigi reisida ja maailma näha, teisele aga piisab fotol palmipuu nägemisest, et lennupileteid jahtima asuda ning taaskord reisile suunduda. Kirjutan alla!
Teistest "Minu..." sarja raamatutest teeb selle loo minu jaoks eriliseks vabatahtliku töö aspekt ja koerad. Kirjeldused neist imepärastest erilistest tegelastest - puhas nauding!
Endalegi üllatuseks ei häirinud mind isegi aeg-ajalt ajas ning ruumis hüppamised. Hoidis tähelepanu ja lugemisteravust.
Ühe tärni asemel võtaksin maha pool vaid raamatu pikkuse pärast. Tahaks veel!
Teistest "Minu..." sarja raamatutest teeb selle loo minu jaoks eriliseks vabatahtliku töö aspekt ja koerad. Kirjeldused neist imepärastest erilistest tegelastest - puhas nauding!
Endalegi üllatuseks ei häirinud mind isegi aeg-ajalt ajas ning ruumis hüppamised. Hoidis tähelepanu ja lugemisteravust.
Ühe tärni asemel võtaksin maha pool vaid raamatu pikkuse pärast. Tahaks veel!
August 25, 2024
See raamat pani mind Goa-pileteid otsima! Kui muidu on Goa’st jäänud mulje kui turistidele suunatud vale-Indiast, siis peale lugemust tekkis kange kihk ka ise sealset elu selle eheduses hmjq absurdsuses kogeda. Koerasõpradele on see vast parim minu-sarja teos.
January 6, 2024
Anne kirjutamine on vaimukas ja täis värvi. Goasse tulles saime häid soovitusi ja siseinfot.
February 26, 2025
Õhuke raamat, mille saab kiirelt läbi lugeda.
January 20, 2025
Vajadus raamatut lugeda tekkis mul, kuulates Anne juttu Õhtulehe podcastis ”Järgmine peatus”. Kõik need tema koeralood ja isegi vaglad haavades mõjusid põnevalt! Muide, ma ei teadnudki enne selle saate kuulamist, et Anne Vetik on slaavitar (see armasõrn aktsent), olen ta sõnaosavaid artikleid lugenud ja teda niiöelda puhtaks eestlaseks pidanud. Huvitaval kombel toob ”Minu Goa” meelde ühe teise slaavitari kirjutatud koeri täis seiklusjutu, ”Minu Alaska” Maria Kupinskajalt. Kui ma käin kusagil noortele esinemas või kui kusagil mujal keegi küsib mult noorteraamatu soovitust, siis on mu tavaline vastus olnud koeraraamat ”Minu Alaska”. Sama hästi võiksin edaspidi soovitada ”Minu Goad”! Nooruslik hoog, loomaarmastus, uljus, hea keel, terav silm... neis lugudes on palju ühist. Tõsi, Anne raamatus on ebapedagoogilisi elemente. Tsitaat: ”Ehkki olen korduvalt üritanud joogat armastama hakata, pole see mul õnnestunud. Ma ei ole väga paigal istuja inimene, välja arvatus siis, kui paigal istumine toimub heas seltskonnas, Prosecco ja joint näpus.” Nojah, hästi öeldud.
On üks teatud klišee, mis kordub troopikasse reisimise kirjeldustest, olen sedasorti stseeni seoses proovitööde lugemisega oma elus kohanud üle tuhande korra küll: esimene hetk lennukist välja astudes, kui näkku lööb troopiline õhk. Annegi mainib seda hetke, lisab põleva prügi lõhna ja ütleb: ”paigutaksin selle tunde emotsioonide skaalal kuhugi ahvivaimustuse ja meeltesegaduse vahele.” Ja kust üldse tuleb vajadus iga mõne aja tagant Indiasse rännata? ”Sensoorne puudujääk!” Indias tekib võimalus oma moodsa inimese kuubikust välja saada ja maailma katsuda ja haista, oma meeli kasutada. Ja peas sosistab vaikne hääl seikluste stsenaariumeid (see on armastuse ja rikkuse jumalanna Lakšmi, kes seal sosistab).
Ühesõnaga: hea! Mulle meeldib. Terava pilgu ja keelega autor elab raamatu vältel rannas, ühes sakslaste korraldatud koerte varjupaigas, tema elukoht on onn ja seal elab lisaks temale üks sümpaatne rott (kui torm tulema hakkas, siis hakkas ka rott sabistama ja valmistuma), õigemini on Anne see, kes absoluutselt kõik loomtegelased sümpaatseks kirjutab. Kõik need erinevate iseloomudega varjupaigakoerad, aga ka elevandid, hobused, isegi maod mõjub toredalt. Ka inimesedki siin raamatus on värvikad, kentsakad, lõppkokkuvõttes ikka sümpaatsed. Loodan, et Anne Vetiku peas sosistab Lakšmi juba uusi plaane ja neist saab kunagi mõne uue raamatu!
On üks teatud klišee, mis kordub troopikasse reisimise kirjeldustest, olen sedasorti stseeni seoses proovitööde lugemisega oma elus kohanud üle tuhande korra küll: esimene hetk lennukist välja astudes, kui näkku lööb troopiline õhk. Annegi mainib seda hetke, lisab põleva prügi lõhna ja ütleb: ”paigutaksin selle tunde emotsioonide skaalal kuhugi ahvivaimustuse ja meeltesegaduse vahele.” Ja kust üldse tuleb vajadus iga mõne aja tagant Indiasse rännata? ”Sensoorne puudujääk!” Indias tekib võimalus oma moodsa inimese kuubikust välja saada ja maailma katsuda ja haista, oma meeli kasutada. Ja peas sosistab vaikne hääl seikluste stsenaariumeid (see on armastuse ja rikkuse jumalanna Lakšmi, kes seal sosistab).
Ühesõnaga: hea! Mulle meeldib. Terava pilgu ja keelega autor elab raamatu vältel rannas, ühes sakslaste korraldatud koerte varjupaigas, tema elukoht on onn ja seal elab lisaks temale üks sümpaatne rott (kui torm tulema hakkas, siis hakkas ka rott sabistama ja valmistuma), õigemini on Anne see, kes absoluutselt kõik loomtegelased sümpaatseks kirjutab. Kõik need erinevate iseloomudega varjupaigakoerad, aga ka elevandid, hobused, isegi maod mõjub toredalt. Ka inimesedki siin raamatus on värvikad, kentsakad, lõppkokkuvõttes ikka sümpaatsed. Loodan, et Anne Vetiku peas sosistab Lakšmi juba uusi plaane ja neist saab kunagi mõne uue raamatu!
September 1, 2024
Oleksin oodanud midagi enamat. Sutsu igav raamat oli.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews