What do you think?
Rate this book
Ööpäevik
Mehis Heinsaar on selle raamatu kohta öelnud nii: „Need ülestähendused, mõtted ja jutud kirjutasin ma ajavahemikus 2007–2012 iseendale ja sellele ainsale lugejale endas, kellele meeldib küll kirjandus, ent kes ühes sellega – ja isegi seda enam – nõuab ka tõe nähtavale tulekut.
2011. aasta päevik on siit puudu, sest kaotasin ta sama aasta novembriööl pärast viimaste kõrtside sulgemist kuskil Tartu peal ringi ekseldes koos kotiga ära. Olen tagantjärele mõelnud, et võibolla oli see väikseim võimalik lunaraha, mis tuli maksta selle eest, et ma lõpuks tolle sügise ohtlikust ja tupikuterohkest linnalabürindist tee välja leiaksin."
2011. aasta päevik on siit puudu, sest kaotasin ta sama aasta novembriööl pärast viimaste kõrtside sulgemist kuskil Tartu peal ringi ekseldes koos kotiga ära. Olen tagantjärele mõelnud, et võibolla oli see väikseim võimalik lunaraha, mis tuli maksta selle eest, et ma lõpuks tolle sügise ohtlikust ja tupikuterohkest linnalabürindist tee välja leiaksin."
- GenresNonfiction
120 pages, Paperback
Published January 1, 2022
12 people are currently reading
129 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 29 of 29 reviews
February 19, 2022
Mehis Heinsaare "Ööpäeviku" lugemine pakkus nõnda palju äratundmist ja samastumist, et kohati enam ei teadnud, kas nutta või naerda. Meid kimbutavad deemonid on küll erinevad, kuid need õhtud, kui sa lubad endale, et nüüd muutub kõik (homsest käin ma õiget ja endale väärikat rada!), ning need hommikud, kus sind tabab valus mõistmine oma inimlikest nõrkusest, olid lausa üks ühele.
Aga samas oli natuke ikka lohutav ja julgustav lugeda, kuidas teised sarnaselt sinule seda paremat versiooni iseendast otsivad ja igatsevad. Meil kõigil on see võimalus ju ikka veel üles leida. Kui mitte täna, siis homme, ülehomme või järgmisel kevadel. Aga otsimast ei tohi lakata, sest see tähendaks deemonite kohest võitu. Ja halvimal juhul ei pruugi järgmist kevadet enam tullagi.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Aga samas oli natuke ikka lohutav ja julgustav lugeda, kuidas teised sarnaselt sinule seda paremat versiooni iseendast otsivad ja igatsevad. Meil kõigil on see võimalus ju ikka veel üles leida. Kui mitte täna, siis homme, ülehomme või järgmisel kevadel. Aga otsimast ei tohi lakata, sest see tähendaks deemonite kohest võitu. Ja halvimal juhul ei pruugi järgmist kevadet enam tullagi.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 29, 2022
Kuidagi kohmetu tunne on, kui keegi teeb niiviisi oma sisemaailma ukse lahti ja laseb sul sisse piiluda. Äratundmist oli palju. Liigagi palju.
February 12, 2022
Mul on päevikutega kuidagi keeruline. Huvitava inimese päevikut, eriti mõttepäevikut, on kahtlemata huvitav lugeda, aga arvustama väga ei kipu. No umbes nagu loomaaias, et vaatame ja imestame, aga ega õpetama ju ei lähe, hüaani nt pesa ehitama või seltsielu elama. Samas ju autor ikka ise ka mõne sihiliku liigutuse tegi, et need päevikud raamatu kuju omandaksid … Mul tekib siis alati küsimus, et kas autor päevikut kirjutades teadis, et avaldab need kunagi. Heinsaar ütleb oma “Ööpäevikut” tutvustavas videos, et kirjutas lugejale oma peas ja see kuidagi klapib mu tundega, et kirjanik, sõnastab ta siis selle enda jaoks selgelt või mitte, vähemalt osaliselt kirjutab ikka alati natuke (ka) lugejale peale mõeldes …
Teiseks, olles tutvunud kirjaniku päeviku või (auto)biograafiaga on mul hiljem raske selles abstraheeruda ning kirjaniku teisi raamatuid tajun juba läbi biograafia prisma. Nii et … On tegelikult vastupidi ka juhtunud. Selliselt, et kirjaniku teoste põhjal on kujunenud väga kindel ettekujutus kirjanikust ja siis (auto)biograafiast selgub, et on pilt on rohkem väär kui natuke (vt ka venekeelsete kinosõprade Tarkovski päevikute avaldamise järgne hüsteeria ja hämmik, seal nimelt selgus, et filmigeenius ei olnud kaugeltki meeldiv inimene). Etteruttavalt ütlen, et Heinsaare päevikut lugedes mul varasema ettekujutusega mingit dissonantsi ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et ma olen teda vähe lugenud. Olen proovinud lugeda, „Härra Pauli kroonikaid“ ja „Ebatavalist ja ähvardavat loodust“ aga läbi lugenud pole õieti midagi, mõned üksikud Vikerkaares või Loomingus ilmunud jutud vaid … Ju eriti ei köitnud, aga mõtlen nüüd, et ehk oli vale hetk. Praegu, kui pooleli on “Unistuste tapvat kasvamist”, olen veendunud, et Heinsaar on selline kirjanik, kelle jaoks peab olema õige tuju, vaimne seisund, Marss õige küljega Merkuuris vm. Muidu ei saa aru, ei haagi.
Samas, isegi kasinavõitu lugemuse pealt saan öelda, et „Ööpäevik“ on hoopis teisest puust, kui Heinsaare lühiproosa. Veel kordi poeetilisem ja müstilisem. Keeleliselt kaunim ja keerukam, tihedalt kujundeid (ma juba üksi vastamata armastuse võrdlemise eest karvutu koeraga annaks nii mõndagi) ja leidsõnu täis. Ühesõnaga – puhas rõõm. Nii et kindlasti tasub proovida lugeda ka neil, keda tema lühijutud ehk ei kõnetanud.
Sisult on “Ööpäevik” selline päevik-päevik või Päevik, kus lugejal on võimalik jälgida midagi tõeliselt intiimset ja nimelt protsessi, kuidas see konkreetne inimene, päeviku autor, oma hingemaastike harib. Ja harib mu meelest üsnagi meelekindlalt ja järjepidevalt vaatamata sellele, et tundliku loojanatuuri omailm pole kaugeltki golfimuru. Oma hingelaugaste või mõttepusade sügavusse vaatamine on raske, mina usun, et alati. On vaja julgust ja pealehakkamist ja kui juba nähtud, tuleb kaardistada ja oma seal elava personaalse Cthulhuga (pole iial kuulnud, et keegi seal valgeid kassikesi näinud oleks) edasi elada ja võidelda või vähemalt õppida kooseksisteerima viisil, mis peremeesorganismi maist eksistentsi ei ohustaks. „Maskid peast!“ karjusid Jack Torrence`i deemonid Stephen Kingi „Hiilguses“ vahetult enne Jacki maist otsa saamist, aga Heinsaar näed, rebib maske paremale ja vasakule, vaatleb oma deemoneid, võitleb aastast aastasse ja elab. Ja loob.
Minu jaoks osutus “Ööpäevik” oluliseks lugemiseks veel seepärast, et võimalik, et mitte alati otse, kuid siiski, koorusid Heinsaare laastukestest tõekspidamised, millesse mina (ka) (sajaga) usun (jutlustamiseni välja). Ja nimelt see, et kvaliteetne mõttetöö saab toimuda üksnes piisavalt maganud inimese peas. See, et inimese pea ei ole kummist ning selleks, et seal saaks sündida midagi uut, on vaja ruumi ja aega, ehk et inimene peab vahel lihtsalt logelema, tiksuma, tegema mitte midagi. Ja et lause “Terves kehas terve vaim” ei ole niisama sõnadekogum vaid faktile lähedalseisva tõeväärtusega informatsiooniühik, mõõdukas füüsiline koormus on vajalik, eriti neile, kes suurema osa oma tööst peaga ära teevad. Ja viimaseks see, et …
But just because it burns doesn’t mean you’re gonna die
You’ve gotta get up and try, try, try … (Pink „Try“)
… et alla anda ei tohi, peab proovima ja noh, lootma ja et … 🙂 ükskord me võidame, nii kui nii (heh, igaüks oma deemoni)!
Ühesõnaga, meeldis. Lugesin oma eksemplari nii kapsaks, et oli vaat, et piinlik nüüd Instagrami jaoks pilti teha.
“Vastamata armastus, see on nagu ilma karvadeta koer, kellel on inimese mõistus – ta tekib kuidagi äkki ja seal ta siis on … Tal on omaette eksistents. Ta on kummaline, ebardlik reptiil, haletsusväärne ja inetu oma üksinduses. Samas, heidiklapsena sündinuna pole ta ju milleski süüdi … Juhtumisi on see olevus mu vereringe ja seedekulglaga praegu otseühenduses, ja ma olen sunnitud temaga samastuma.
Kui see ebard vähegi lootust näeb, hakkab ta saba liputama, lootes pääseda sooja tuppa ja midagi hamba alla saada. Paraku saab ta sooja toa ja söögi asemel enamasti jalaga, sest tal pole karvu. Sest ta on värd. See olend on nagu padrikust leitud Chupacabra, jõletislik reptiil, kes peale jälestuseseguse kaastunde ei ärata ühtegi muud tundmust. Ka ei võta ta vastu igasugust sööki. Praegu toidaks seda kummalist looma ainult kiri armastatult, kiri teiselt poolt ookeani. Isegi paar-kolm rida kustutaks ta nälja, aga seda ei tule, seda ei tule enam … ” (lk 100)
Teiseks, olles tutvunud kirjaniku päeviku või (auto)biograafiaga on mul hiljem raske selles abstraheeruda ning kirjaniku teisi raamatuid tajun juba läbi biograafia prisma. Nii et … On tegelikult vastupidi ka juhtunud. Selliselt, et kirjaniku teoste põhjal on kujunenud väga kindel ettekujutus kirjanikust ja siis (auto)biograafiast selgub, et on pilt on rohkem väär kui natuke (vt ka venekeelsete kinosõprade Tarkovski päevikute avaldamise järgne hüsteeria ja hämmik, seal nimelt selgus, et filmigeenius ei olnud kaugeltki meeldiv inimene). Etteruttavalt ütlen, et Heinsaare päevikut lugedes mul varasema ettekujutusega mingit dissonantsi ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et ma olen teda vähe lugenud. Olen proovinud lugeda, „Härra Pauli kroonikaid“ ja „Ebatavalist ja ähvardavat loodust“ aga läbi lugenud pole õieti midagi, mõned üksikud Vikerkaares või Loomingus ilmunud jutud vaid … Ju eriti ei köitnud, aga mõtlen nüüd, et ehk oli vale hetk. Praegu, kui pooleli on “Unistuste tapvat kasvamist”, olen veendunud, et Heinsaar on selline kirjanik, kelle jaoks peab olema õige tuju, vaimne seisund, Marss õige küljega Merkuuris vm. Muidu ei saa aru, ei haagi.
Samas, isegi kasinavõitu lugemuse pealt saan öelda, et „Ööpäevik“ on hoopis teisest puust, kui Heinsaare lühiproosa. Veel kordi poeetilisem ja müstilisem. Keeleliselt kaunim ja keerukam, tihedalt kujundeid (ma juba üksi vastamata armastuse võrdlemise eest karvutu koeraga annaks nii mõndagi) ja leidsõnu täis. Ühesõnaga – puhas rõõm. Nii et kindlasti tasub proovida lugeda ka neil, keda tema lühijutud ehk ei kõnetanud.
Sisult on “Ööpäevik” selline päevik-päevik või Päevik, kus lugejal on võimalik jälgida midagi tõeliselt intiimset ja nimelt protsessi, kuidas see konkreetne inimene, päeviku autor, oma hingemaastike harib. Ja harib mu meelest üsnagi meelekindlalt ja järjepidevalt vaatamata sellele, et tundliku loojanatuuri omailm pole kaugeltki golfimuru. Oma hingelaugaste või mõttepusade sügavusse vaatamine on raske, mina usun, et alati. On vaja julgust ja pealehakkamist ja kui juba nähtud, tuleb kaardistada ja oma seal elava personaalse Cthulhuga (pole iial kuulnud, et keegi seal valgeid kassikesi näinud oleks) edasi elada ja võidelda või vähemalt õppida kooseksisteerima viisil, mis peremeesorganismi maist eksistentsi ei ohustaks. „Maskid peast!“ karjusid Jack Torrence`i deemonid Stephen Kingi „Hiilguses“ vahetult enne Jacki maist otsa saamist, aga Heinsaar näed, rebib maske paremale ja vasakule, vaatleb oma deemoneid, võitleb aastast aastasse ja elab. Ja loob.
Minu jaoks osutus “Ööpäevik” oluliseks lugemiseks veel seepärast, et võimalik, et mitte alati otse, kuid siiski, koorusid Heinsaare laastukestest tõekspidamised, millesse mina (ka) (sajaga) usun (jutlustamiseni välja). Ja nimelt see, et kvaliteetne mõttetöö saab toimuda üksnes piisavalt maganud inimese peas. See, et inimese pea ei ole kummist ning selleks, et seal saaks sündida midagi uut, on vaja ruumi ja aega, ehk et inimene peab vahel lihtsalt logelema, tiksuma, tegema mitte midagi. Ja et lause “Terves kehas terve vaim” ei ole niisama sõnadekogum vaid faktile lähedalseisva tõeväärtusega informatsiooniühik, mõõdukas füüsiline koormus on vajalik, eriti neile, kes suurema osa oma tööst peaga ära teevad. Ja viimaseks see, et …
But just because it burns doesn’t mean you’re gonna die
You’ve gotta get up and try, try, try … (Pink „Try“)
… et alla anda ei tohi, peab proovima ja noh, lootma ja et … 🙂 ükskord me võidame, nii kui nii (heh, igaüks oma deemoni)!
Ühesõnaga, meeldis. Lugesin oma eksemplari nii kapsaks, et oli vaat, et piinlik nüüd Instagrami jaoks pilti teha.
“Vastamata armastus, see on nagu ilma karvadeta koer, kellel on inimese mõistus – ta tekib kuidagi äkki ja seal ta siis on … Tal on omaette eksistents. Ta on kummaline, ebardlik reptiil, haletsusväärne ja inetu oma üksinduses. Samas, heidiklapsena sündinuna pole ta ju milleski süüdi … Juhtumisi on see olevus mu vereringe ja seedekulglaga praegu otseühenduses, ja ma olen sunnitud temaga samastuma.
Kui see ebard vähegi lootust näeb, hakkab ta saba liputama, lootes pääseda sooja tuppa ja midagi hamba alla saada. Paraku saab ta sooja toa ja söögi asemel enamasti jalaga, sest tal pole karvu. Sest ta on värd. See olend on nagu padrikust leitud Chupacabra, jõletislik reptiil, kes peale jälestuseseguse kaastunde ei ärata ühtegi muud tundmust. Ka ei võta ta vastu igasugust sööki. Praegu toidaks seda kummalist looma ainult kiri armastatult, kiri teiselt poolt ookeani. Isegi paar-kolm rida kustutaks ta nälja, aga seda ei tule, seda ei tule enam … ” (lk 100)
August 19, 2024
Sellega on nii, et mõnikord on parem mitte teada, mis toimub kellegi peas, kelle loomingut sa austad ja kellega isiklikult tuttav ei ole. Seal võib hingeminevate ja nukrate ja metsikute mõtiskluste vahel käia näiteks salapärane meesjõmin, mis avaldub muuhulgas selles, et kõik naised on kas ema (üks ja ainus) või Kiusatuse ilming (ülejäänud naissugu). Naine on teoreetiline ja metafüüsiline nagu inglid või kratid. Samuti on mul üks harjutus, mis paljude meeste mõtisklustele minu jaoks pitseri lööb: kui meesautor räägib teistest autoritest, keda ta austab, kelle raamatuid loeb ja tahab lugeda, filosoofidest, mõtlejatest, antud juhul ka maadeavastajatest jms-t vaadata, kas ta mainib kunagi mõnda naist. Selles raamatus on nimepidi ära toodud päris palju autoreid, kunstnikke, muusikuid, maadeavastajad jt, kuid peale kallimate õnnestus mul leida vaid üks eraldi välja toodud naine, see on Juliane Koepcke, kes elas üle lennuõnnetuse, ja siis on siin kaks nimekirja naisi: kaunid naised, kelle välimus on keskeas muutunud "imest groteskiks" ning nimekiri haruldastest naistest, kes on siiski õide jäänud ning omandanud elutarkuse ja väärikuse (lk 26-27, kui te mus kahtlete). Kuigi see teeb silmad ette Jaan Kaplinski Ööülikooli sarja raamatule, kus oli üldse ainult ema/ämm/naine ja ema Teresa. Ühesõnaga minu üleskutse meestele! Kui te teete juttu olulistest inimestest enda ja maailma jaoks, pange tähele, kas nende seas on ka mõni naine. Kas olete lugenud viimase aasta sees mõne naise loomingut? Ausõna, ka nende seas on erakordseid mõtlejaid, kunstnikke, muusikuid.
Muidu on selline nukker lugemine. On ilusaid ja mullegi olulisi mõtisklusi üksiolemise ja maailma tajumise ja kohalolu kohta, siseelu kirjeldamine metsiku maailmana on lummav ja lopsakas, aga see on raskusi täis, peale vaadates ei oskakski nagu oodata, et nii palju mõttetegevusest täidab kiusatuste (joomine, hasartmäng, naised) vältimine, et see tung nende järele on nii suur. Tuleb tunne, et mul endal on küll rahulik elu, sisemaailmas toimub nii mõndagi, aga millal mind viimati mõni kiusatusedeemon ahistas? Küllap on mul tänapäeva inimesele kohaselt mõningal määral internetisõltuvus, aga muidu valitseb küll tüüne vesi ses osas (hirmud ja ärevused jms on muidugi siiski olemas ja luuravad seal all). Huvitav küsimus, mis tekkis, oli ka see, kas oli algusest peale plaanis päevikut avaldada? Kas see on kirjutatud endale või lugejale? Kas siin on selekteeritud valik? Lugemiskontrolli arutelu osa.
Imelik asi, millele tärne panna, sest see ei ole otseselt mõeldud olema raamat alguse ja lõpuga, vähemalt päevikud ei ole, aga kuna see on välja antud...
Muidu on selline nukker lugemine. On ilusaid ja mullegi olulisi mõtisklusi üksiolemise ja maailma tajumise ja kohalolu kohta, siseelu kirjeldamine metsiku maailmana on lummav ja lopsakas, aga see on raskusi täis, peale vaadates ei oskakski nagu oodata, et nii palju mõttetegevusest täidab kiusatuste (joomine, hasartmäng, naised) vältimine, et see tung nende järele on nii suur. Tuleb tunne, et mul endal on küll rahulik elu, sisemaailmas toimub nii mõndagi, aga millal mind viimati mõni kiusatusedeemon ahistas? Küllap on mul tänapäeva inimesele kohaselt mõningal määral internetisõltuvus, aga muidu valitseb küll tüüne vesi ses osas (hirmud ja ärevused jms on muidugi siiski olemas ja luuravad seal all). Huvitav küsimus, mis tekkis, oli ka see, kas oli algusest peale plaanis päevikut avaldada? Kas see on kirjutatud endale või lugejale? Kas siin on selekteeritud valik? Lugemiskontrolli arutelu osa.
Imelik asi, millele tärne panna, sest see ei ole otseselt mõeldud olema raamat alguse ja lõpuga, vähemalt päevikud ei ole, aga kuna see on välja antud...
February 25, 2022
Nii palju deemoneid, kellega rinda pista. Valus.
Nii palju pinget, kõik see päevade, nädalate ja kuude töötundideks jagamine. Ja järjekordne äng, kui kõik ei lähe arvutustele vastavalt.
Kõhklused, kahtlused, segadus.
Ehk oleks armastus ja naisenergia see, mis lunastaks, aga ei, suhte ja pereeluga kaasnevad kammitsad orjastaks loojanatuuri.
Ja lõpuks on see vangla ikkagi enese sees, kahe kõrva vahel. Selle eest ei ole võimalik põgeneda.
Õrn sarnasus Õnnepalu "Palgaga". Kui oled hellas seisundis, siis ära lase seda ängi endale ligi. Vali hetke lugemiseks hoolikalt. Kaitse end.
Nii palju pinget, kõik see päevade, nädalate ja kuude töötundideks jagamine. Ja järjekordne äng, kui kõik ei lähe arvutustele vastavalt.
Kõhklused, kahtlused, segadus.
Ehk oleks armastus ja naisenergia see, mis lunastaks, aga ei, suhte ja pereeluga kaasnevad kammitsad orjastaks loojanatuuri.
Ja lõpuks on see vangla ikkagi enese sees, kahe kõrva vahel. Selle eest ei ole võimalik põgeneda.
Õrn sarnasus Õnnepalu "Palgaga". Kui oled hellas seisundis, siis ära lase seda ängi endale ligi. Vali hetke lugemiseks hoolikalt. Kaitse end.
February 5, 2022
Istuda, olla intensiivselt eikuidagi. Harjutada poolelioleku kohalolekut. Kuhugi, millessegi ei pea sisenema. Samuti nagu ka välja minema või väljas olema. Kui pole millessegi sisenemist, siis ei ole ka millestki väljasolemist. Siis ON on ON.
---
Kohata nii suurt vastuolu eneses: armukadedus ja täieliku truuduse nõudmine Mehhikosse näinud Helenilt, samas igal nädalalõpul tekkiv tõmme Tartu all-linna poole, iha kesköiste kõrtside, purjus lobisemise, tantsu ja kasiino järele. Ning siis veel vajadus täieliku askeesi, mõtluse, üksiolemise järele. Luik, haug ja vähk. Kõik see suurendab seesmist nihet veelgi.
---
Mingi imelik tahtejõuetus. Kõik, mida olen planeerinud, on jäänud tegemata. Ei ühtegi jalgratta ostu, ei fotoaparaadi ostu. Isegi telefonikõnedele pole jõudu ega tahtmist vastata. Vaid ebamäärane iha veeta õhtu kuskil sumisevas kõrtsis. Kõigest kolme-nelja päeva jooksul on kadunud mu seesmine tahe ja vabadus, distsipliin, mille saavutasin Karksis. Lõks, millesse taas kinni olen jäänud, moodustub ruttu. Kõiges, absoluutselt kõiges, mida siin linnas vaatan või kellega kokku puutun, püsib ja on peidus vangitorni oht. Staatilisus. Kinnijäämine.
---
Kohata nii suurt vastuolu eneses: armukadedus ja täieliku truuduse nõudmine Mehhikosse näinud Helenilt, samas igal nädalalõpul tekkiv tõmme Tartu all-linna poole, iha kesköiste kõrtside, purjus lobisemise, tantsu ja kasiino järele. Ning siis veel vajadus täieliku askeesi, mõtluse, üksiolemise järele. Luik, haug ja vähk. Kõik see suurendab seesmist nihet veelgi.
---
Mingi imelik tahtejõuetus. Kõik, mida olen planeerinud, on jäänud tegemata. Ei ühtegi jalgratta ostu, ei fotoaparaadi ostu. Isegi telefonikõnedele pole jõudu ega tahtmist vastata. Vaid ebamäärane iha veeta õhtu kuskil sumisevas kõrtsis. Kõigest kolme-nelja päeva jooksul on kadunud mu seesmine tahe ja vabadus, distsipliin, mille saavutasin Karksis. Lõks, millesse taas kinni olen jäänud, moodustub ruttu. Kõiges, absoluutselt kõiges, mida siin linnas vaatan või kellega kokku puutun, püsib ja on peidus vangitorni oht. Staatilisus. Kinnijäämine.
August 20, 2024
Tundub, nagu oleksin rääkinud kauge sõbraga ja samal ajal ära kuulanud omaenda ütlemata jäänud sõnad
January 25, 2023
ei lugenud lopuni, liiga palju deemoneid tal
February 23, 2022
”Põrguringidesse laskumise massiivsed rauast uksed on ehitatud nii, et nad avanevad ainult sissepoole. Sealt, nende uste alt, jaksavad end juurikate, liiva, kivide ja savi vahelt tagasi siiapoole uuristada ainult väga tugeva iseloomuga inimesed. Mina nende sekka ei kuulu.”
January 28, 2024
Eri meeleoludes pika aja jooksul lugedes andis end iga kord täitsa isemoodi kätte. Täna suhestusin viimase 40 leheküljega nii edukalt, et tahan anda kõrgeima hinde. Polnud täitsa päevikki, mida oleks raskem hinnata, ilukirjanduslikud lõigukesed siin ja seal lisasid maiku.
January 29, 2022
Noore mehe aus võitlus.
January 31, 2022
Kui tema looming mulle ei meeldiks, siis ilmselt poleks seda raamatut küll niipea kätte võtnud. Lugemine oli aga hea ja tekitas palju mõtteid. Ta kirjutab julgelt ja avameelselt oma deemonitega võitlemisest, põimides samas sisse ka maagilisi killukesi, mis tema teostele iseloomulikud. Tundub, et suurim hirm on tal väikekodanlikku elulaadi kinnijäämine ja suurim võitlus ikka iseendaga. Kui alguses võibki arvata, et mis neid ühe piinatud geeniuse mõttevälgatusi, millest viinakuratki ei puudu, ikka nii väga lugeda, siis tegelikult täitsa tasub, sest tegemist on igaljuhul omapärase loojanatuuriga.
Read
March 7, 2022Vanad head äratundmised
*
Ärkan hommikul üles ja esimene asi, mida mõtlen, on: „Ma võiksin olla geenius, aga ei ole, sest pea sees on kogu aeg mingi jääkolakas, mida seal tegelikult olla ei tohiks.“
*
Kas ma ei talugi siis enam õnne? Kas kõik, mis vähegi meenutab normaalset elu, on mu jaoks juba liiga suur koorem? Veider. Sel juhul olen ma ju invaliid.
*
Vaimule tuleb anda oma. Ükskõik, kui heitlik su meeleolu ka poleks, on püsiv, nii umbes neljatunnine töö sulle igal juhul distsiplineeriv ja tasakaalustav. Isegi, kui see tundub mõttetu tegevus, hoiab see ära lahustumise ümbritsevasse, millesse sul on nii kerge kalduda. Kuna sul puuduvad kindel iseloom, kindlad põhimõtted, sisemine eetika ning osavad ja põhjalikud teadmised, siis on igapäevane vaimuhügieen otse hädavajalik. See hoiab su vähemasti piiril.
*
Ärkan hommikul üles ja esimene asi, mida mõtlen, on: „Ma võiksin olla geenius, aga ei ole, sest pea sees on kogu aeg mingi jääkolakas, mida seal tegelikult olla ei tohiks.“
*
Kas ma ei talugi siis enam õnne? Kas kõik, mis vähegi meenutab normaalset elu, on mu jaoks juba liiga suur koorem? Veider. Sel juhul olen ma ju invaliid.
*
Vaimule tuleb anda oma. Ükskõik, kui heitlik su meeleolu ka poleks, on püsiv, nii umbes neljatunnine töö sulle igal juhul distsiplineeriv ja tasakaalustav. Isegi, kui see tundub mõttetu tegevus, hoiab see ära lahustumise ümbritsevasse, millesse sul on nii kerge kalduda. Kuna sul puuduvad kindel iseloom, kindlad põhimõtted, sisemine eetika ning osavad ja põhjalikud teadmised, siis on igapäevane vaimuhügieen otse hädavajalik. See hoiab su vähemasti piiril.
Read
April 21, 2022”Vangitorn, mis asetseb mu peas, mis siis, et kõnnin kesk vabadust, kesk õhtust linna. Vangitorn, kus pole mitte midagi peale ahistava, ülimalt ebamugava ja kõleda kambri. Kus pole ühtegi värsket mõtet, kus pole tuuletõmmet, kust pole väljapääsulootust. Ja seda kambrit valvab rumal ülemus, kes ei täida ühtegi mu soovi. Ei edasta kirju, ei anna uusi raamatuid.”
December 30, 2022
Tekkis hea äratundmine dekadentliku Tartu kirjeldustes. Heinsaare mõtisklused enesedistsipliini kohta olid sisult sageli sarnased, kuid alati huvitavaid metafoore ja rikast keelt kasutades kirja pandud ja kindlasti ei muutunud üksluiseks.
January 6, 2023
väga mõnus lugemine.
March 17, 2023
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 24, 2022
Tegemist on autobiograafilise päevikuvormis kirjutatud raamatuga. Huvitav on see, et autori mõtetega on nii kerge samastuda. Kuigi ma ei ole kirjanik, pean ka mina oma töös pidevalt tekste produtseerima. Mitte alati ei ole selleks tuju ja hingejõudu, oskust targalt midagi öelda, aga see on minu töö. Nii nagu kirjaniku töö on kirjutada ilukirjanudst. Õigem oleks sel hetkel, kui tunned, et ei suuda, kõigutada jalgu. Mitte kirjutada jama kokku. Heinsaar kirjeldab minu meelest parimal viisil loometõkendi olemust ja sellest ülesaamise võimalusi. Päevaplaani tegemist ja püüdu elu struktureerida. Ilmselt teeb ta seda intuitiivselt. Aga see ei õnnestu ja autor jookseb nagu orav rattas, sest loomeprotsessi teel tulevad ette takistused. Ei jaksa, ei suuda, tahaks olla üksi ja samas teistega suhelda. Lõpuks leiab autor end ikka Tartu linna peal hulkumas, alkoholi tarbimas või ruletilaua taga. Nõiaring, millest ei aita läbi ka planeerimine ega struktureerimine. Ka see on tuttav tunne. Ükskõik, milline sõltuvus meil on, jõuame teatud aja sellele vastu panna ja siis tuleb tagasilangus. Seejärel võtame end jälle kokku ja elame taas läbi tagasilanguse. Tahtejõudu ei ole kellelgi lõputult, aga enamus tuleb siiski kuidagi toime. Autor ei kirjelda, kuidas ta sellest nõiaringist lõpuks pääseb...
March 8, 2022
Miks mulle Heinsaar nii väga meeldib? Sest ta on omamoodi tavaühiskonnast kõrvalseisja, kes julgeb olla endaga aus ja mitte käia mööda ühiskonna poolt ettemääratud rada. Seetõttu on tal omasugune perspektiiv ühiskonnale, huvitavad mõtted ja looming, aga ka oma elustiiliga seonduvad suured raskused.
Selles teoses avab ta oma isiklikku sisemaailma mõtteampsude ja -arenduste kaudu päevikuvormis. Highs are very high and lows are very low. Kui autor oma pahede ja naudingute kätte satub, siis on ta seal mülkas tihti pikalt, ent just pikemate matkade ja eralduses olemise hetkedel koorub temas välja midagi puhast ja õnnist.
Mõned mõtted haakusid minuga eriti ja pakkusid teistsugust perspektiivi, nt Armastuse nõudmine kasvada ja ohverdused, mida selle nimel toome.
Absoluutselt imeline.
Selles teoses avab ta oma isiklikku sisemaailma mõtteampsude ja -arenduste kaudu päevikuvormis. Highs are very high and lows are very low. Kui autor oma pahede ja naudingute kätte satub, siis on ta seal mülkas tihti pikalt, ent just pikemate matkade ja eralduses olemise hetkedel koorub temas välja midagi puhast ja õnnist.
Mõned mõtted haakusid minuga eriti ja pakkusid teistsugust perspektiivi, nt Armastuse nõudmine kasvada ja ohverdused, mida selle nimel toome.
Absoluutselt imeline.
May 19, 2022
Isegi kui keegi on otsustanud oma päeviku avaldada, tundub selle lugemine ja saati siis veel arvustamine kuidagi kahtlane tegevus - mis mõttes hakkan ma midagi arvama selle kohta, mida keegi on pidanud oluliseks iseenda (või iseendas peituva lugeja) jaoks kirja panna.
Kui võtta seda lihtsalt kui kirjandusteost, siis võiks ta liigitada žanri “inimese igavene võitlus oma deemonitega vaheldumisi ilukirjanduslike vinjettidega”. Neist kahest komponendist olid vinjetid mu jaoks köitvamad. Pidev sisemaastikel toimuv lahing tekitas küll kaastunnet, aga selle muutumatus ja arengu puudumine ei andnud erilist lootust. Võimalik, et lootuse ja jõu puudumine või vähesus oligi asja point.
Kui võtta seda lihtsalt kui kirjandusteost, siis võiks ta liigitada žanri “inimese igavene võitlus oma deemonitega vaheldumisi ilukirjanduslike vinjettidega”. Neist kahest komponendist olid vinjetid mu jaoks köitvamad. Pidev sisemaastikel toimuv lahing tekitas küll kaastunnet, aga selle muutumatus ja arengu puudumine ei andnud erilist lootust. Võimalik, et lootuse ja jõu puudumine või vähesus oligi asja point.
February 2, 2024
MA TEGELIKULT EI LUGENUD SEDA RAAMATUT.
Lugesin hoopis Mehis Heinsaare “Ilus Armin”, agaaaaaa seda pole Goodreadsis lihtsalt (sad face). Jälle kohustuslik kirjandus, ma tegelt loen teisi asju ka, ma vannun, aga muidu oli natukene ootamatu sisuga novell, väga ebameeldiv kui aus olla. Siiski, see on nii lühike, et võiks lausa lastele unejutuna lugeda :)
Palun lugege seda novelli ilma spoileriteta, see on wild!
Lugesin hoopis Mehis Heinsaare “Ilus Armin”, agaaaaaa seda pole Goodreadsis lihtsalt (sad face). Jälle kohustuslik kirjandus, ma tegelt loen teisi asju ka, ma vannun, aga muidu oli natukene ootamatu sisuga novell, väga ebameeldiv kui aus olla. Siiski, see on nii lühike, et võiks lausa lastele unejutuna lugeda :)
Palun lugege seda novelli ilma spoileriteta, see on wild!
February 24, 2022
Ime, muutumise ime, mädamunalõhnaline Mina Ise, deemonid enese sees, lõbujanu, omailm - intiimsed meeleolumaastikud, millega suhestuda ja milles ennastki ära tunda.
“Muutumise ajal tuleb püsida olevikus. Jälgida end kui muunduvat olevust. Muutumise aeg, mil valmivad tiivad - haprad tiivad.”
“Muutumise ajal tuleb püsida olevikus. Jälgida end kui muunduvat olevust. Muutumise aeg, mil valmivad tiivad - haprad tiivad.”
January 6, 2024
Kurb ja südantlõhestav on lugeda inimese kohutavaid üleelamisi ja kõikumisi olemise ja mitteolemise piiril. Valus teada saada, mis on ikka mõne inimese puhul loomise hind. Vaatan kirjanikku lausa teise pilguga!
May 4, 2022
Tundusid ausad kasvuraskused. Oli tuttavaid teemasid. Väsitav lugemine.
January 8, 2023
Stiil suurepärane, sisu kiskus korduvuses tiba tüütuks.
Read
December 2, 2023Ei joo, hasartmänge ei mängi, armukesi ei vaheta, loominguga ei tegele, aga ometi on nendes heitlustes midagi kohutavalt tuttavlikku. Ja siis veel see hukatuslik Tartu …
December 27, 2023
Naudin raamatuid, mis väljendavad minu mõtteid nii nagu ma ise ei oska.
April 14, 2025
( I read Ilus arnim not this book)
Displaying 1 - 29 of 29 reviews