Mis on vaade? Esmapilgul midagi üsna lihtsat: see on miski meid ümbritsev või meid ümbritsevas, mida on huvitav vaadata – polegi nagu vaja pikalt arutada. Aga mis õieti selle huvitavuse tekitab, millest huvitavus koosneb? Miks leidub vaateid, mis ei tundu ammenduvat, mis tunduvad ühtaegu avavat ja varjavat? Miks ülepea on vaateid vaja, miks me neid otsime, nende juurde naaseme? Sellele püüabki leida vastust Jan Kausi esseeraamat „Vaade“.
Jan Kaus on eesti luuletaja, romaanikirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on korraldanud Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead ja toimetanud kultuurilehte Sirp.
Käisin taas raamatukogus ja võtsin mõne eesti kirjaniku teose. Esimesena jäi näppu Jan Kausi "Vaade". Kuna ma eeltööd ei teinud, siis oodata ei osanudki midagi. Tegemist on esseistliku mõtisklusega vaadetest, mille kohta Kaus on ise öelnud, et see on tema kõige autobiograafilisem teos. Vaateid on erinevaid ja eks olen ka mina vaatlemist harrastanud. Viimasel ajal olen piltide asemel püüdnud vaateid mällu salvestada. Ühest küljest on see tore, kuid teisest küljest tahaks ju vaateid ka teistega jagada. Sarnaselt Kausiga on ka minu hommikul esimene ja õhtul viimane vaade raamaturiiulile. Ma ei ole siiski varem mõelnud, et raamaturiiuli vaade annab vaate kaugusesse ja ka ajalukku, nii et on pärast selle raamatu lugemist on ka minu vaade muutunud. Nauditav lugemine! #toetaneestikirjanikke
Nagu iga vaade on iga inimese jaoks erinev, siis on vahest ka selle raamatu tuum. Minu jaoks peitub see aga selles tsitaadis:
"Mistõttu saabub ühel hetkel mööduv aeg tagasi ning parim, mis ma saan teha, on üllatuda taas ümbritseva küllusest ja sellest, et mul on võimalus selle keskel häirimatult viibida; olla rõõmus, suisa tänulik selle üle, et enne, kui kaduvik meid kõiki oma embusse haarab – võludes enne täieliku tühjuse saabumist meie lagunenud keha elementaarosakestest välja tuhandeid eluvorme –, on võimalik saada osa õhtuse päikese soojusest, pärnaõite lõhnast, laste hõigetest järvel, toonekurgede nokaklõbinast ja rukkiräägu lakoonilisest peituskontserdist, mis kõlab samas nagu mingi eriti oluline kood, liiga lihtne, et seda lahti muukida; on võimalik tunda rõõmu sellest, kuidas taevas peegeldub veepinnal, mille kohal ujuvad pilved ja tiirlevad kiilid ja mille pinna all tiirlevad haugid, nende kohal aga taeva peegeldused. Seda kõike on väga palju ja see kõik on mul korraks nagu peo peal, ma ise kaasa arvatud."
Tõeliselt kütkestav raamat. Jan Kaus räägib siin just sellest, mida pealkiri lubab ehk vaadetest. Nii äiatalu loodusvaadetest kui tähistaeva uurimisest ning muidugi mõtestab läbi vaate kui mõiste olemuse ja definitsiooni. Lühiuurimus loodusvaadetest, võiks öelda, aga niivõrd haaravalt kirjutatud, et raske käest panna. Kindlasti mõjutab tekst lugejat enda ümbritsevat rohkem tähele panema, teisiti vaatama. Mõtlema sellele, mis on loodus või mis on loodusvaade. Kust kohast me midagi näeme, ülevalt või alt, kas oleme kõige keskel või vaatleme seda eemalt. Raske on küll tutvustada kellegi mõtiskluste kogumikku, kuid see on lihtsalt põnev raamat, kuigi väga isiklik ning mõjub kindlasti erinevalt. Minul hakkasid igatahes peas jooksma võrdlusena erinevad erilised vaated, mida kogenud olen. Teoses on ülevaateid teiste mõtlejate vaadetest ning ka häid lugemissoovitusi, kõik oskuslikult teksti põimitud. Näiteks kasutab ta tihti peopesalise ja okeaanilise vaate erisusi. Esimese puhul on kõik meie ette laotatud ja teise puhul oleme vaid pisike osa loodusest, nagu nimest aimata, tunneksime nii keset suurt ookeani olles. Formaadilt väike teos, sobib lugemiseks trammis paari peatuse kaupa, aga ka pikemalt diivanil nautlemiseks. Ja pärast peab minema välja. Ringi vaatama ja vaateid nautima.
Kausi “Vaade” võtab luubi alla kõikvõimalikud vaated looduses, taevas, kosmoses, teatris, horisondil, linnades ja akendes. Mõnus lugemine. Väga meeldis, et autor tõi seoseid ja viitas pidevalt teistele tuttavatele teostele, nii Pipi kui ka vaarao Ehnaton said mainitud.
Kiidan raamatu välimust – üks kõige ilusaimaid teoseid, mida käes olen hoidnud.
Tänan ka Puändi raamatuklubi, kes mulle selle esseeraamatu postkasti pistis:)
Ja läkski nii, et seekord Kausilt ei mingit naiselikku hämu, vaid üks väga korralik sisse- ja ülevaade vaadetest. Vaated, see on täiesti minu teema ja seepärast oli mul kohe eriti põnev lugeda, kuidas hindab ja analüüsib keegi teine neid. Kas ja mida märkab, kuis enda jaoks põhjendab ja lahti seletab.
Tõsi, mu positiivses meelestatuses võib oma osa mängida ka Pirmastu, ikkagi Viljandimaa! Sellega ostab mu alati ära. Teine asi: flightradari veebileht, minu viimaste aastate üks lemmiksaite. Mul oli kohe midagi nagu puudu, kui neil päevil, teatud sündmuste tõttu, see veebileht üle koormatud oli ja ma iga kord sinna ligi ei saanud.
Rasvased plusspunktid ohtrate kirjanduslike viidete eest, kahju vaid, et paljud neist raamatuist varem loetud. Ent siiski mulle meeldib leida seesuguseid vihjeotsakesi, see kuidagi kohe rikastab lugemist, just nagu saaks midagi kauba peale :) Et hakkad üht raamatut lugema, aga saad veel kamaluga soovitusi lisaks.