سيارة اسمها "نصر"

by Ilmar Taska, محمد عبد العزيز (Translator)

"عام 1946، إستونيا تحت الحكم السوفيِّتي، الجميع يعيشون تحت ثقل السوفييت وقوانينهم. للقصة أربعة أبطال، يحكي جميعهم القصة نفسها لكن كل واحد من وجهة نظره. أولهم هو طفل صغير في السادسة يحب السيارات كثيرًا، وينبهر عندما يرى أحدث موديل للسيارة ""نصر"" يدخل الشارع الذي يقيم به والتي كانت بداية سلسلة من المصاعب التي سيواجهها الصغير.وثانيهم، أمه التي اعتُقِل زوجها لأنه معارض للحكم السوفيِّتي، والتي تحاول بكل ما لديها أن تقاوم ضابط الـ""كي جي بي"" الوسيم، صاحب السيارة ""نصر"" الذي يريد أن يأخذ ابنها منها ويربيه لكي يصبح من أبناء روسيا الصالحين."

Genres: Fiction, Historical Fiction, Historical, Audiobook, Adult Fiction, Ebooks

328 pages, Paperback

First published January 1, 2016

About the author

Ilmar Taska is an Estonian filmmaker and writer, who was writer and producer for 20th Century Fox movie Back in the USSR (1992) and producer for Candles in the Dark directed by Maximilian Schell. Ilmar Taska's 2016 novel Pobeda 1946 has been translated into many languages and was nominated for the Jarl Hellemann Translation Prize in Finland as best translated book of the year (translated by Jouko Vanhanen).

Ilmar Taska was born in Russia, where his family had been sent from Estonia by Stalin's repressions before WW2. Ilmar Taska grew up and went to school in Estonia where he won a Noorte Hääl youth literary prize. Ilmar Taska graduated (MA) from Moscow Film Institute (VGIK).

from Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Ilmar_T...

Reviews

[Annasnova · Rating 5 out of 5]

There must be a category for books that deal with hard subjects but are so well written they're a fast read. Whatever that category is called, this book should be there. The plot moves fluently, we witness transformation of multiple characters and get to see a slice of history that's not well known outside of Estonia.

In Russia, we were never taught about the Soviet occupation of the Baltics. We spent a whole year in History class learning every detail of every major battle in WWII (a.k.a. the Great Patriotic War as Russians call it) but no one bothered to even mention the gulags, the work camps, what was going on in the Baltics after the war. Nothing.

It was quite a shock when I visited the Occupation Museum in Tallinn and learned about the realities of what Russian history lessons wanted to hide. Historical fiction on this subject has helped to further enrich my understanding of that time period, which in turn has shed more light onto the cultural and political situation in Estonia today. The more I learn, the more admiration I have for the Estonian people.

Even if you don't know anything about Estonian history, this book is very accessible and is truly a page-turner.

[Iveta Celmiņa · Rating 5 out of 5]

Jā, laba grāmata. Kopumā patika. Manuprāt, labi ataino to, ka cilvēks ir tikai niecīga skrūvīte jebkurā lielā sistēmā-to var nomainīt, aizmest, bet sistēma darbojas tālāk. Interesanta ir autora pieeja galvenajiem varoņiem nedot vārdus-tas vēl vairāk pastiprina sajūtu, ka sieviete ir tikai viena no daudzajām sievietēm sistēmā, tētis-viens no tētiem, kas pazūd, puika-viens no n-tajiem puikām. Vārdi ir tikai Johannai un Alanam-cilvēkiem, kas turpina dzīvot ārpus sistēmas.
Noteikti vērts lasīt, lai varētu reizē gan atpūsties, gan gūt kaut ko prātam.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Korralik töö, kiire ja ladus lugemine, aga päriselt ma raamatule osaks saanud kiitust ei mõista. See tekst ei ole ilukirjandus. Olemaks ilukirjandus, peaks see olema palju mitmekihilisem, selle asemel on raamat valdavalt kirjeldav ja informeeriv. Ühelt poolt on hea, et tegelased ei ole stereotüüpselt must-valged, teisalt jäävad nad siiski väga skemaatilisteks ja elututeks. Me loeme, mida nad tunnevad, aga tekst ei pane meid koos nendega tundma. Psühholoogiliselt on teos väga nõrk.
Lisaks ei ole autor suutnud või tahtnud ära kasutada ooperiteema võimalusi, kuigi on peategelaseks valinud ooperilaulja. Vihjed "Aida" vangistatud Nuubia printsessile või "Madama Butterfly" Pinkertonile ja Cio-Cio-Sanile mõjuvad raamatu kontekstis pealiskaudse ja otsituna, hoopis võimsama allegooria oleks saanud üles ehitada "Tosca" ainetel.
Ühte ajalooperioodi dokumenteerib see teos väga hästi, aga tõeliselt sisendusjõulise ilukirjanduseni on siit veel pikk maa minna. Ent võib-olla ei peagi. Samas on mul vist tunne, et meie ilukirjanduses on selle perioodi kohal teatav lünk ning tahaks, et keegi kirjutaks sellest midagi sama võimast kui "Minu nimi on Maryte" või "Kõik see silmale nähtamatu valgus".

[Karenina (Nina Ruthström) · Rating 1 out of 5]

Strax efter andra världskrigets slut går järnridån ner mellan Sovjetunionen och resten av Europa. I det ockuperade Estland finns mannen (sovjetanhängare), bilen (en Pobeda), en sexårig pojke, kvinnan (pojkens mamma) och hans pappa (som försvinner). Mannen lurar pojken att avslöja hemligheter om sina regimkritiska familjemedlemmar.

Jag intresserar mig stort för hur människorna hade det i det ockuperade Estland på den här tiden. Min mormor kom till Gotland från Estland på trettiotalet. Men tyvärr förstörs den här tidsskildringen av stela och helt orealistiska karaktärer. Ilmar Taska försöker sig på att berätta ur pojkens perspektiv men det fungerar inte alls, barnets resonemang är helt osannolika. Det finns en ointressant kärlekshistoria här också, därtill är språket ofta dumt och ibland självmotsägande, men det som slutligen sänker det här sjunkande skeppet är våldtäktsromantiken och den ruttna kvinnosynen.

”Många av husen i stadens utkanter stod fortfarande i ruiner och trots det milda vårvädret låg smutsig sörja kvar efter vintern. Överallt syntes spår av kriget. Det var som om det inte hade tagit slut. Staden såg ut som en härjad kvinna.”

Staden såg ut som en härjad kvinna URSÄKTA!? Att använda ”kvinna” som metafor för land/stad är ett gammalt grepp som bygger på den konservativa och nationalistiska tropen att kvinnan är passiv och ska försvaras från invasion. Och vem ska försvara lilla fredliga kvinnan, tror ni, vem ska skydda moder Svea? Jo det ska den maskulina militärmakten fylld av gamla cowboyschabloner. Snälla låt oss lägga detta bakom oss.

Men håll i er, det bli värre:

”Jag ger mig inte åt honom, jag kopplar bara bort min kropp.
Mannens grepp var hårt. Han tryckte sina läppar mot hennes halsgrop. Hon besvarade inte hans kyssar men ändå lyckades han tränga in i henne. Kvinnan ville fly men förmådde inte röra sig. Jag har inte ens kontroll över min egen kropp längre. Jag är totalt viljelös. Hela hon började pulsera ofrivilligt. Allt det förfärliga som hade hänt hade inte gjort mannen mindre attraktiv. Hon kände hur doften av hans förrädiska eau de cologne hade en berusande verkan och hur skön beröringen från hans hatade händer var.”

Av de kvinnor som söker akut vård efter våldtäkt (som bekant är ett vanligt vapen i krig) uppger långt över hälften att de drabbats av handlingsförlamning, så kallad frozen fright. Genom historien har våldtagna kvinnor blivit misstrodda - av flera orsaker - bland annat om de på grund av rädsla inte gjort aktivt motstånd. (Sedan 2018 har vi i Sverige tack och lov ett tillägg i sexualbrottslagstiftningen som gäller samtycke.) I Estland är det lagligt för en tränare att ha sex med en fjortonårig så om jag tillåter mig gissa har de ingen samtyckeslag. Det Ilmar Taska gör sig skyldig till i citatet ovan är inte bara frustrerande utan farligt för att han medverkar till en idé om att kvinnor tänder på att bli dominerade sexuellt – även i de fall de inte alls medverkar.

Det blir en sågning.

[Kristine Kornijanova · Rating 5 out of 5]

Lieliski, ka sanāca šo lasīt pēc S.A. "Sievietes karā", kur visas domas un darbi bija veltīti Uzvarai un te nu dzīve pēc uzvaras, okupētajā Igaunijā, kur turpinās cīņas par cilvēku prātiem un gribu. Neaptverami, cik bērni vienlaikus var būt uzticami un neuzticami, katrā gadījumā šādos laikos- ļoti bīstami! Īpašā ⭐ par simbolisko mašīnas tēlu. +Jānoskaidro, vai Tallinas čekas mājā tiešām bija gaļas mašīna upuru likvidēšanai?!

[Sherifa · Rating 4 out of 5]

الفواصل بين الفقرات تحتاج لتوضيح
تطور الاحداث في البدايه غريب و بدا انه غير مقنع
الفضول ناحيه الاتحاد السوفيتي زاد و اتمني لو اعرف اكتر عن النظام الظالم ده اكتر
الاجزاء الاخيره موجعه للقلب

[Reyer · Rating 3 out of 5]

Estonia had been an independent country since 1918, when it was occupied during World War II and finally annexed by the USSR in 1944. 70 years later, Estonian filmmaker and writer Ilmar Taska (1953) wrote a novel about those first years of occupation. Starting with three ostensibly different storylines, he builds up to a fast-paced, suspenseful finale against the backdrop of the Iron Curtain. A starring role is given to the Pobeda (‘Victory’), a car produced in the USSR between 1946 and 1958.

Taska’s main characters are all victims of the occupation and the separation from the West in one way or another. Soprano singer Johanna tries to reunite with her beloved Alan, a broadcaster for the BBC in London. Her sister and brother-in-law are targeted as ‘enemies of the state’, while their son unwittingly becomes a pawn in the Communist Party’s strategy. As far as I am concerned, his wanderings through Estonia and Russia are a highlight.

Pobeda 1946 is a stark novel: only through the boy’s eyes does a glimpse of wonder get through. The first chapter made me think of Wim Wender’s film Der Himmel über Berlin from 1987, probably because of the centrality of thoughts in a silent world. Taska leaves little room for emotions. This makes the novel detached, which benefits the storyline, but also left me with an unsatisfied feeling.

[K.P.M. Snell · Rating 3 out of 5]

Alates Oksaneni "Puhastuse" ilmumisest on sellist raamatut oodatud - mis räägiks sellest ajast nii nagu eestlased seda nägid/näevad. Loodetavastri see tõlgitakse igasse keelde ja igaühel on võimalik soovitada seda lugemiseks kõigile neile, kes küsivad "miks politseid ei kutsutud" või "mis häda teil seal nõukogude liidus siis oli". Mulle meeldis väga, et Taska ei ole nautinud pikantsete vägivallastseenide väljajoonistamist ja jättis - täiesti ilmselt kohaloleva - vägivalla diskreetselt "lava taha". Mulle meeldis mingil põhjusel veel eriti see väike lugu Kesk-Aasia perekonnaga - selles oli tunda viidet tänapäeva pagulaskriisile (probleemidele viitav, aga ka mõistev ja isegi natuke nagu positiivset külge näitav).
Samas on mul raskusi selle raamatu kategoriseerimisega ilukirjanduse alla - läheks nagu rohkem aimekirjanduse kanti. Sest see on väga sirgjooneliselt, ühetasandiliselt ja hetkekski kõrvale, üles või alla kaldumatult just sellest ühest asjast. See kannab ühte ainsamat eesmärki - informeerida. Raamat informeerib väga hästi. Ma kujutan ette, et see raamat muutub kohustuslikuks lugemisvaraks ajalootunni raames ja nii on hea. Aga mitte kirjanduse tunniks. Kirjanduse jaoks on see liiga puust ja punaseks. Tekst ei ole justkui romaan vaid mingi vaheetapp - filmistsenaarium?

[Kurkulis (Lililasa) · Rating 4 out of 5]

Par saturu jau anotācijā gandrīz viss ir pateikts.
Igaunija, 1946.gads, čekists kā jauks onkulis sešgadīga zēna acīs, padomju dzelzs priekškars, cilvēku cerība, ka tas nevar būt uz ilgu laiku.
Vispār jau patīk man tie igauņi un līdz šim nav nācies vilties. No sajūsmas gan nelaužu krēslus, bet tāds interesants pasniegšanas stils par tēmu. Tēma nav jauna, bet vienu zvaigzni pielieku par zēna skatpunktu.
Šo romānu autors ir radījis no sava stāsta, kas 2014.gadā saņēmis Igaunijas literatūras gada balvu. Bet pabeidzot lasīt 247.lappuses, mani tomēr neatstāja īsprozas žanra sajūta.
Nedaudz vairāk šeit: https://lililasa.wordpress.com/2019/0...

[Elina Mäkitalo · Rating 4 out of 5]

Kirja oli mielenkiintoinen kuvaus sodan jälkeisestä Tallinnasta. Pidin kirjasta kyllä ja mielestäni kirjoitustyyli oli jouhevaa ja eteenpäin kulkevaa vaikka välillä tuntui hieman pitkältä selityksineen. Jännä kirja kyllä ja hieman erilainen lähestymistapa kuin normaalisti, mikä oli hyvä. Hienoa oli ettei kaikesta karmeasta oltu tehty pääjuttua vaan kuvaus oli kaunista mutta silti sai käsityksen siitä, millaisia kovia kokemuksia henkilöillä oli. Välillä mietitytti kuinka uskottavaa on että joku lapsi hylkää vanhempansa jonkin vieraan ukkelin takia, mutta ehkä en itse pysty samaistumaan kun vanhemmat on kuitenkin olleet ihan ok tapauksia. Neljä tähteä, jokin vaivasi ettei saanut nyt täysiä tähtiä.

[Ieva Artmane · Rating 4 out of 5]

Skarba, patiesa. Sākumā kļuva slikti, iedomājoties šoferi blakus zēnam, bet tā palika tikai manas prognozes līmenī. Notikumi, kas varētu būt bijuši arī Latvijā un Lietuvā. Interesanta mīlas līnija.

[Oskar · Rating 4 out of 5]

1946. aasta kevad Londonis ja Tallinnas. Esimene rahukevad terves Euroopas. Enam ei pillu tiivulised sortsid pilvede vahelt surma ja hävingut. Saabunud rahu on siiski kõigest näiline, sest juba on sortsidele jagatud uued ülesanded ja Pobedade võtmed kätte. Uus tuliselt külm sõda on alanud!

Sõja ajal loodud sõprus- ja liitlassuhted ning fotod üksteisele naeratavate riigipeadega on nüüd ainult ajaloolaste pärusmaa. Reaalses maailmas on mõlemal pool raudset eesriiet kahte liiki inimesi: uskmatud ja usklikud. Uskmatud ei suuda uskuda, et neid hetkel ümbritsev maailm võiks püsima jääda ning ootavad naiivselt sõjaeelse olukorra taastamist. Usklikud usuvad (vahel küll pimesi) saabunud maailmakorra vääramatust ning paratamatust.

Muutunud maailm on paljudele üllatusena täis rahvavaenlasi, spioone, informaatoreid, kulakuid ja imperialistide käsilasi. Kõige "toredam" on asja juures see, et sa ei või absoluutselt kindel olla, millist aunimetust sa ise homme kannad. Täna töötad rõõmsalt raamatukogus, aga homme sõidad prii piletiga Siberi suunas. Aga miks? Sest sa ei paigutanud ajaloo suurima mõtleja ehk seltsimees Lenini kogutud teoseid lugemissaali avariiulile. Nõukogude võimule nõnda suurt ohtu kujutavad isikud tuleb ju kiiremas korras likvideerida!

Ilmar Taska romaani "Pobeda 1946" tegevustik leiabki aset selles täiesti mõistusevastases ning ettearvamatus maailmas. Romaanis ei vaja kesksed tegelased enam nimesidki, sest nad on kõigest suure hakklihamasina väikesed mutrikesed. Mees/tšekist/Pobeda-Onu, naine/rahvavaenlane/ema ja poiss/informaator/poeg. Milleks neile nimed? Taska poolt raamatukaante vahele pandud lugu oleks võinud aset leida ka meie vanavanematega ning äkki mingis variatsioonis juhtuski. Sobilike nimede lisamine tegelastele jääb lugeja ülesandeks. Meie kõigi lugu on see nii või teisiti.

Lõpetuseks tahaksin ka kiita Taska valitud neutraalset stiili. Tšekist ei ole automaatselt retsidivist ega iga eestlane elukutseline metsavend. Hirmu tunnevad SÜSTEEMI ees kõik. Lihtsalt nende reageering stiimulile on erinev. Üks peidab end kartulikeldrisse ja teine hakkab teda sealt otsima. Taska on eelkõige suutnud kujutada inimesi ja neid ümbritsevat painajalikku atmosfääri ning Ida ja Lääne paratamatu konflikti on kõigest taustamuusika. Mulle tuletati muuseas see nädalavahetus meelde, et ajalugu koosneb ju ennekõike inimestest ja nende lugudest, mitte aastaarvudest ja sõdadest. Selle tõdemuse näitlikustamiseks sobibki "Pobeda 1946" suurepäraselt, sest see on üks ääretult inimlik lugu meie ajaloost.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Raamatukoi T · Rating 5 out of 5]

See on ilukirjanduslikult küps romaan. Maailmakirjandus, mida on viimasel ajal ka Soome ajakirjanduses palju positiivselt retsenseeritud. Paljutähenduslik on just peategelaste anonüümsus - Homo Sovjeetikus ei tohtinud erineda, silma paista. Kuulekal tööriistal ei olnud vaja personaalsust. Tegelased, kes jäid süsteemist väljapoole ja sealt pääsesid, on romaanis nimelised - ooperilauljanna Johanna, kelle karakter on välja joonistatud justkui täpsete ja läbitunnetatud pintslitõmmetega..
Poisi ja tema perekonna lugu on traagiline peatükk meie lähiajaloost. Kaasahaaravalt kirjutatud. Põnev ja mõtlemapanev. See puudutab tundlikku lugejat hingepõhjani. Romaani mitmekihilisus laseb pilgu heita nii KGB töötaja kui ka lapse sisemaailma, ilma neile hinnangut andmata, kedagi pole portreteeritud mustvalgena. Suurepärane romaan Eesti kirjandusloos!

[Alan (on December semi-hiatus) Teder · Rating 4 out of 5]

Bumped up from 3.5

I had some reservations with this one but it is difficult to discuss those as they would basically give away most of the plot and the ending. A way to sum it up in a more general fashion is to say that it was a bit hard to suspend belief that some of the characters acted in the way that they did and that some of the events happened so easily.

Otherwise the atmosphere of the post-World War II Soviet occupation here was well realized and the insidious nature and psychological abuse of how the population was manipulated is effectively portrayed, especially in the disturbing use of children as innocent and indoctrinated informers. Some of the abrupt jump-cuts could be forgiven from a first-time novelist who is more known as a television and movie producer.

[Erika · Rating 3 out of 5]

The story and the characters did not blow me away – but Taska's description of life in Estonia 1946 was both horrifying and eye-opening. While listening to the story I often thought about how very easily this could have been Finland's destiny as well, had the events of World War II turned out slightly different.
I started listening to this audiobook a few days before going on a trip to Pärnu and Tallinn, and finished it just after having returned from the trip. It definitely added to my experience of travelling to Estonia and I wish I would have had the time to visit the historical museum in Pärnu.

[Mai Laakso · Rating 5 out of 5]

Virolaisen Ilmar Taskan esikoisromaani Pobeda 1946 kertoo toisen maailmansodan jälkeisestä Tallinnasta, jossa pienen perheen isä ei uskalla liikkua makuuhuoneesta mihinkään. Äiti käy töissä ja huolehtii kaikesta, myös pienestä pojastaan, josta kehkeytyy kirjan nokkela päähenkilö, joka seikkailee tietämättään sinne tänne junalla, linja-autolla ja tietysti sillä Pobedalla.

Pikkuinen poika, jota oli kielletty puhumasta ventovieraitten kanssa, ei voinut vastustaa, kun häntä pyydettiin uutuuttaan kiiltävän Pobedan kyytiin. Sillä aikaa, kun poika oli ajelulla, pojan isä vietiin kotoaan, eikä hänestä kuulunut sen jälkeen mitään. Kiltti Pobeda-setä kuului valtion turvallisuuspalveluun, ja hänen tehtävänsä oli löytää valtion viholliset, siis Neuvostoliiton viholliset. Viro oli muuttunut osaksi Neuvostoliittoa, virolaiset hävitettiin maasta Neuvostoliiton vankileireille tai tapettiin kuulustelumetodeilla ja venäläiset asutettiin Viroon.

Pobeda 1946 valottaa miehityksen aikoja kiinnostavalla, mutta kipeällä tavalla. Sitä virolaisten tuskaa ja pelkoa noina vuosina en pysty itse kuvittelemaan, mutta Ilmar Taska on luonut elokuvamaisen kertomuksen, jota seuraamalla pääsen pelko-kauhutunnelmaan, jota ihmiset ovat pakostakin tunteneet noina vieraan vallan vuosina.

[Heidi · Rating 3 out of 5]

Taskan elokuvatausta näkyy romaanissa! Pobeda 1946 tarjosi jonkin verran itselle uutta, ahdistavaa ja surullista, tietoa Neuvosto-Virosta, erityisesti kaupunkilaisnäkökulmasta. Kuitenkin päällimmäisenä aika geneerinen, vaikkakin elokuvallisen sutjakkaasti kulkeva, tarina ajastaan ja paikastaan; epäluottamuksesta, petoksista, kasvusta, rakastamisesta, intohimoista, syistä jotka johtavat kivuliaaseen kuolemaan. Elokuvana voisi toimia jopa romaania paremmin, luulen!

[Kristin Soone · Rating 4 out of 5]

“teie keskel ei ole mul enam kodu.”

lugu nõukogude liidu algusest eestis. oli väga lihtne lugeda ja isegi siis, kui sellest ajast väga palju ei tea, on ikkagi arusaadav. meenutas veidi “sügisballi” selle poolest, et põimis mitme omavahel seotud inimeste lood ja tänu sellele sai kokku terviku. soovitaks seda kõigile, kes on huvitatud ajaloost ja soovivad lugeda eesti autoreid.

[Marie Claire · Rating 4 out of 5]

It took a while to finish the book. Honestly though - I blame it on type of paper the novel was printed on. Also, to be honest, the chosen font didn’t help the general reading enjoyment either.

But I digress. The premise of the book itself was actually quite good. Perfect blend of fiction
and non-fiction. Experiencing colonialism and a fascist regime through the eyes of an innocent child is a choice authors sometimes do not utilize enough. Think Jojo Rabbit but make it Russian.

[sonja · Rating 3 out of 5]

voibolla isegi 4 aga ma ei raatsinud nii palju panna. mulle meeldis! laks kiiresti ja lihtne lugeda. raakis noukogude eestist, paris kurb ja masendav tegelt, vabadus suht slayb ikka🙌

[Tina Tamman · Rating 4 out of 5]

I have read the Estonian edition but would very much like to promote the book because it has recently been published in English, so where do I place my review?
Anyway, I need to begin by saying that this is an excellent novel because the author has chosen a small child as its central character. He remains nameless throughout but he is bound to tug at the reader's heartstrings because he doesn't understand the situation. Estonia has been overrun by the Soviet Union, the system has changed and he is just a little boy who is curious about things and loves cars and buses. This is what makes him show an interest in the shiny new Pobeda car. He is not to know that the man who drives it is from the KGB.
The novel is not perfect but the imperfections, although they may annoy an English reader (the author doesn't know much about life in England), do not matter much by comparison with the interesting, engaging and saddening picture the novel paints of the country in turmoil.
Much recommended.

[Edvin Nugis · Rating 5 out of 5]

I enjoyed very much reading Pobeda 1946. An excellent novel. A real page turner. It was interesting for me to compare the different translations of it into German and Finnish. Waiting to see the English one. The novel is already shortlisted for a best translated book award in Finland. The use of children as informers is an undiscovered page of history. It is written in an interesting stylish way, even if it deals with difficult times. It does not drag you down but gives hope.

[Shimaa Allam · Rating 4 out of 5]

رحلة عبر التاريخ و رواية تتناول فترة هامة من تاريخ دول بحر البلطيق و ما كان من تَوسع دائرة النطاق السوڤيتي فيما عُرف بالستار الحديدي ، و من إستونيا تحديدّا و فترة الإحتلال السوڤيتي لها فيما بعد الحرب العالمية الثانية عام 1946 تنطلق الحكاية ، حيث نظام الحكم الشيوعي بكل قيوده و سياساته ، الآذان الصاغية ، عيون الجواسيس ، و البوليس السري الملقب بطيور الغراب السوداء.

تخيل الحياة بوطن فرح لزوال إحتلال ألماني ليتبعه فورًا إحتلال سوفيتي ، و إستقلال مؤقت كان كالحلم الذي لم يكتمل .
من خلال أربع شخصيات رئيسية بالعمل ، نتعرف على الطفل ذو الست أعوام الذي أّستغلت براءته في لعبة السياسة ، الأم التي وقعت تحت براثن السلطة و فخ الاختيار ما بين الوطن و الحياة ، يوهانا مطربة الأوبرا و حلمها المستحيل بالاجتماع بالحبيب الذي صار من بلاد الأعداء ، الرجل صاحب السيارة نصر و الذي تحول من مهمش لصاحب سلطة و نفوذ وفق قواعد النظام الجديد ، بالإضافة طبعًا للسيارة نصر برمزيتها المعبرة عن الفكر الشيوعي و التي ظلت دومًا في خلفية الأحداث .

فهل يكون الحل بالإستسلام للعيش وسط هذا المجتمع الفاسد ؟ أم مقاومة تنتهي في الأغلب بإعتقال ، تعذيب ، و موت ؟ أم أن الحل الأسلم هروب محفوف بالمخاطر و مغامرة تبدو مستحيلة ؟

جاءت الرواية متوازنة العرض ما بين الحدث السياسي ، و دراما الشخصيات و الأحداث و التي جاءت متصاعدة بحبكة مناسبة ، لتفتح باب البحث لمن أراد التعرف على المزيد من تاريخ تلك الفترة ، النهاية أيضًا جاءت مناسبة من وجهه نظري و إن اختلفت الآراء حولها .

الترجمة جيدة جدًا ، نقلت أجواء العمل بالكثير من السهولة و اليسر .

عمل سياسي إنساني بنكهة تاريخية ، أرشحه لمحبي هذه النوعية من الأعمال .

#قراءات_وترشيحات #كتب_في_كتب
#روايات_عربية #روايات_مترجمة
#سيارة_اسمها_نصر
#قراءات_٢٠٢٥

[Kristjan · Rating 4 out of 5]

See raamat on juba saanud nii palju positiivseid arvustusi ja minu neli tärni tähendab ka pigem head, seega räägin sellest, mida ma selles raamatus uskuda ei suutnud.

Eraldi vaadates ei olnud minu jaoks reaalsed poisi tegelaskuju ja tema ema tegelaskuju. Kui Briti raadiohääl, ooperilaulja, tšekist ja teised tegelased jätsid endast selge mulje, siis jäid nii poisis peituv totaalne usaldamatus omaenda vanemate vastu kui ka tema ema allaheitlikus oma mehe kadumise järel mulle raskestiusutavaks.

Selge, et tol ajal rääkisid vanemad kodus sosinal sellest, mida rääkida ei tohtinud ning lapsed jäid sellest kõrvale. Kui aga öelda lastele otsesõnu välja kehtivad tõdesid, peaksid need ju vanemate autoriteedist tulenevalt olema olulisemad kui ükskõik, mis võõra onu öeldu.

Või siis elan ma lihtsalt teisel ajal ja ei mõista sellist usaldamatust oma vanemate öeldu vastu. Eks igaüks mõtleb ise lugedes, kuidas tema sellest aru saab.

[Ingrid]

Üks neid raamatuid, mis on hästi loetav ja mille teemad on olulised, aga mille tekitatud muljet hindega väljendada on keeruline. Mis hinde ma ikka oskan panna raamatule, mis on hästi kirjutatud, aga mis räägib inimeste hävitamisest, ajast mil normaalsuse igapäevane osa oli riigi terror inimeste suhtes?
Taska teeb seda mõnevõrra filmilikult - ta ei kirjelda pikalt-laialt tegelaste emotsioone, sisemisi piinu ja heitlusi, vaid laseb kõneleda sündmustel, kontrastidel, kujunditel. Mõnes mõttes teeb see teose psühholoogiliselt nõrgemaks, aga teisalt olen autorile tänulik - kui detailselt ma tegelikult tahaksin teada, mis toimub naise hinges, kui ta kodumaa on vallutatud, sõbrad surnud, mees ära viidud, poeg teadmata kadunud ja ta ise uurimisorganite käes?

[Kirjoihin kadonnut || Johanna · Rating 4 out of 5]

Hieno kirja, joka kuvaa arkea Neuvosto-Virossa, missä kansanvihollisten kyyditykset leireille koppiautoilla oli jokapäiväinen näky katukuvassa, missä naapuriinkaan ei voinut luottaa ja jokaista tekemistä ja sanomista tuli harkita tarkkaan. Koskettavinta kirjassa oli pieni poika, joka ajautuu tahtomattaan perheensä ilmiantajaksi ja kaksi vuotta takahuoneessa piilotellut isä viedään yhtäkkiä pois. Annan kirjalle 4,5 tähteä ja suosittelen tätä vahvasti.

[Amu · Rating 2 out of 5]

Vauhdikas romaani Neuvosto-Virosta, tapahtumista joita kaikki yrittävät hallita mutta kukaan ei oikein osaa. Ehkä kirjan suurin ongelma on, että se on kirjoitettu Neuvostoliiton jälkeen ja se vaikuttaa siksi jälkiviisastelevalta. Toisaalta neuvostoaikana ei ehkä olisi voinut julkaista tällaista romaania.

[Elina Mäntylammi · Rating 3 out of 5]

Koskettava kuvaus vuoden 1946 Tallinnasta ja neuvosto-Viron todellisuudesta. Kirjassa seurataan totalitarismin vaikutusta viiden ihmisen elämään. Monen ihmiskohtalon seuraaminen söi teokselta syvyyttä, mutta toisaalta toi esiin kaikki ne julmuudet ja sen pelin, johon ihmiset alistettiin.

[Ugnė · Rating 2 out of 5]

Man buvo nuobodu skaityti. Veikėjų dialogai skambėjo šabloniškai, paviršutiniški pasirodė ir patys veikėjai. Nors aprašomu laikmečiu visus turėjo kaustyti įtampa, atrodė, kad kausto nuobodulys, ir aš to jausmo niekaip negaliu atsikratyt - kad viską, ką kiekvienas darė, darė iš nuobodulio.

[Fantastiškų KŽL · Rating 3 out of 5]

knyguziurkes.wordpress.com/2018/05/06...