Andris Akmentiņši romaan „Õpetajad“ on ilmunud Läti 20. sajandi ajaloosarjas. „Õpetajad“ viib meid peamiselt Hruštšovi aega ja näitab külakooli õpetajate, aga ka õpilaste silmade läbi nõukogude süsteemi absurdsust. Raamatu keskmes õpetajate pere, kus antakse põlvest-põlve teatepulka edasi. Lehmalüps enne kooli minekut, liikumispiirangud metsas ja mere ääres, esmapilgul mugava komsomolitöö kibedad viljad, küla salaplaan jõuda esimesena maailmas kommunismi ja lihtsate inimeste keerulised suhted loovad sündmustiku, mis avaneb kiht-kihilt raamatu nelja peakangelase erinevatest vaatenurkadest. Raamat sobib nii vanemale põlvkonnale nostalgiaks kui ka nooremale ettekujutamiseks, millist elu tookord elati.
Diplomēts žurnālists un reklāmas speciālists. Animācijas filmu dublāžas tulkotājs vairāk nekā 40 filmām (Ledus laikmets, Šreks, Nejaukais es, Minjoni, Rango, Madagaskara, Bēbis Boss, Viesnīca Transilvānija, Troļļi u.c.). Scenārija autors vai līdzautors animācijas filmām "Eža kažociņš", "Kad āboli ripo", "Lote un pazudušie pūķi", "Trubā". u.c. Romānam "Skolotāji" piešķirta AKA/LAA Autora balva un Soduma balva.
Üks väga hea raamat, millest veidral kombel üldse ei räägita raamatusõprade hulgas - mis toimub? Kas põhjuseks eelarvamused, ikkagi 1950ndad ja koolielu? No ja siis veel see Läti, millest me ju harjunud end paremaks ja ägedamaks pidama. Nautige siis lihtsalt võrratut teksti ja mõnusat tõlget (Contra) kui muud pelgate.
Tegelikult pole sel ajastul ka häda midagi. Mingi mõnus nostalgiamaik oli man, kuigi ilmselgelt ei ole ma selle aja laps, oli siin nii palju äratundmisrõõmu. Raamat jaguneb nelja ossa, neist mahukaim on Sarmīte osa, minu meelest ühtlasi ka kõige parem. Õpetajate keevalise võsukese arengutee oli humoorikas ja mõtteainet pakkuv. Lapsepõlve osa juhtumised ja mahlakas tekst meenutas veidi Manjunja raamatut. Hiljem läks lugu rahulikumaks. Muide, erinevad seigad ja olukorrad on suuresti arhiividest ja kirjavahetustest võetud, seega elust enesest. Raamat kuulub ühtlasi sarja „Meie. Läti. XX sajand“, mille eesmärk algataja sõnul ongi näidata, et ajalugu ei ole ainult sõjad ja poliitika, vaid ka lihtsate inimeste igapäevaelu. Läbi selle annab suurepäraselt kajastada suuremaid teemasid. Ja see ei ole kuiv ega igav.
Ei pole mitte paha, täitsa toreda maatüdruku ja tema ümberkaudsete elukese kirjeldus 1950ndatel. A noh, minu harimata mõistusele oli see iseloomult nagu üks klassikaline Eesti/Läti romaan. Selline, kus väga midagi ei toimu, mida võiks põhi-/keskkoolis õpetaja lugeda anda ja mis võiks olla kirjutatud ka Tammsaare ajal. Peaksin lugema, mida teised sellest arvanud on. Lemmik oli hoopis Mart Laari järelsõna, kus tõmmati paralleele Eesti ja Läti vahel. Contra pealelugemine (oli heliraamat, kuidas ma muidu nii kiiresti raamatuid läbi saaks loetud) kah meeldiv.