Kirjutatud kord raamat,
milles leiduvad lood olnud armsad
silmale lugeda, kõrvale kuulda.
Ühel päeval läksid need lood rändama.
Nad reisisid vagade jutlustajate eeslitel.
Nad seilasid tähtsate kaupmeeste laevadel.
Nad lendasid õrnade kirjatuvide jala küljes.
Ja maamunal ei olnud kohta, kuhu need lood ei oleks jõudnud.
Mõned lood jutustasid alandlikkusest.
Mõned lood ustavusest.
Mõned aga pahedest ja sellest, kuidas neist jagu saada.
Inimesed kuulasid lugusid ja noogutasid nõusolevalt:
Nii on õige elada!
Ja nad võtsid need lood omale koju.
Suured poeedid põimisid neid oma lauludesse ja lood said veel kuulsamateks.
Väikesed memmed lükkisid neid oma leelodesse ja lood said veel omasemateks.
Iga looga koos oli aga teele asunud moralisatsioon.
Moralisatsioonid ei olnud nii armsad
silmale lugeda, kõrvale kuulda.
Moralisatsioonides oli peidus mõru pill.
Kes selle pilli alla neelas, pidi pääsema taevariiki.
Kes aga mõru pilli välja sülitas, pidi põrgus igavesest ajast igavesti piinlema.
/MORALISATSIOON/ Kirjutatud lood on patune, ilmalik inimene, kes ihkab enda ümber ilusat.
Moralisatsioonid on aga kirik, mis suunab ilmikuid oma õigele teele.
Ilmik aga ei saa kunagi teada, ons' mõrul pillil lubatud vägi või on see hoopis piisk mürki,
või kas õigus oli hoopis veel ühel roomlasel, Paracelsusel: "Sola dosis facit venenum".