What do you think?
Rate this book
Ellen Niit. Heleda mõtte laast
See on raamat luuletaja ja tõlkija Ellen Niidu (1928–2016) elust ja loomingust. Raamatu autor on Ellen Niidu kunstnikust tütar Maarja Undusk, kellel muude allikate kõrval on olnud kasutada rikkalik kodune arhiiv ja perekondlik pärimus. Maarja Undusk: „Inimese elu igast päevastki oleks võimalik kirjutada terve raamat, nii et kirjutades tervest elust ühe raamatu on valik paratamatult subjektiivne. Lootkem, et Ellen Niidu olemus joonistub nende lehekülgede toel välja võimalikult aredal kujul.“
Kirjandusloolane Toomas Haug: „Meie ees avaneb meisterlikult lõimitud suur pannoo, mis kujutab eesti kirjanduse arengut ja kullaprooviga inimeste käekäiku neile osaks langenud nuripidisel ajajärgul. Autori lähenemisviisi suurim võlu seisneb tasakaalu leidmises intiimse ja objektiivse vahel. Ja sellepärast võib teost lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega.“
Kirjandusloolane Toomas Haug: „Meie ees avaneb meisterlikult lõimitud suur pannoo, mis kujutab eesti kirjanduse arengut ja kullaprooviga inimeste käekäiku neile osaks langenud nuripidisel ajajärgul. Autori lähenemisviisi suurim võlu seisneb tasakaalu leidmises intiimse ja objektiivse vahel. Ja sellepärast võib teost lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega.“
632 pages, Hardcover
Published February 1, 2022
12 people are currently reading
192 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 28 of 28 reviews
June 24, 2023
hoolimata oma näilisest paksusest osutus see raamat ühe päevaga läbiloetavaks - tõsi, see päev oli jaanilaupäev ja muid asju eriti tegema ei pidanud :) aga lugesin teda suures seltskonnas ja kõik nentisid, et ikka päris heas suures vanainimesekirjas on trükitud. (nb, see on kiitus! eriti kui öö hakul ikka veidi hämarduma hakkas, oli abiks.) ja üsna suure osa mahust moodustasid ka pildid ja luuletused (lugesin kõik läbi, aga need ju ka võtavad pigem rohkem leheruumi).
seltskonnas lugemiseks oli see ka sellepärast sobiv raamat, et siin ikka jagus selliseid uusi teadmisi, mida sai valju häälega kõigiga jagada ja kõiki huvitas ka. näiteks et Ellen deitis tudengipõlves Eno Rauaga, esimest korda kuulsime sellest loost! ja et 1947. aastal tegid Tartu tudengid eksamisessi üleelamiseks amfetamiini. ja et Pille-Riini raamatut kirjutas Ellen ise 2000ndate alguses üsna põhjalikult ümber (ajastukohasemaks) - vrdl viimase aja skandaalid nt Roald Dahli ümber; sellel teemal peatub Maarja Undusk ise ka pikemalt.
ja siis loomulikult kõik need hetked, kus ma pidasin vajalikuks taas kord valju häälega välja öelda, mida ma arvan Jaan Krossist mehe ja inimesena :P (selle arvamuse kujundasin välja juba ta oma "Kalleid kaasteelisi" lugedes ja siit sain ainult kinnitust, et liigne enesekriitilisus või ka -teadlikkus ei olnud kuulsa kirjaniku probleemide hulgas esindatud.) mu lemmiktsitaat sel teemal tuleb siin hoopis Valeeria Villandilt, kes mainib "isekerkivate rippriistade" kontekstis ühtlasi hea sõnaga ära ka Jaan Kaplinski ja Andrei Hvostovi. aga las selle lõigu täpne mõte ja sõnastus jääb järgmistele lugejatele endile avastada.
ja samas muidugi on siin kindlasti tegu ühe ilusaima armastuslooga, mis üldse iial maailmas aset leidnud ja kirja pandud, või vähemalt selline helge mulje raamatut lõpetades jäi. ja igal juhul oli Ellen Niit väga eriline inimene ja mul on jube hea meel, et tema tütar oskas ja sai temast meile selle raamatu kirjutada.
seltskonnas lugemiseks oli see ka sellepärast sobiv raamat, et siin ikka jagus selliseid uusi teadmisi, mida sai valju häälega kõigiga jagada ja kõiki huvitas ka. näiteks et Ellen deitis tudengipõlves Eno Rauaga, esimest korda kuulsime sellest loost! ja et 1947. aastal tegid Tartu tudengid eksamisessi üleelamiseks amfetamiini. ja et Pille-Riini raamatut kirjutas Ellen ise 2000ndate alguses üsna põhjalikult ümber (ajastukohasemaks) - vrdl viimase aja skandaalid nt Roald Dahli ümber; sellel teemal peatub Maarja Undusk ise ka pikemalt.
ja siis loomulikult kõik need hetked, kus ma pidasin vajalikuks taas kord valju häälega välja öelda, mida ma arvan Jaan Krossist mehe ja inimesena :P (selle arvamuse kujundasin välja juba ta oma "Kalleid kaasteelisi" lugedes ja siit sain ainult kinnitust, et liigne enesekriitilisus või ka -teadlikkus ei olnud kuulsa kirjaniku probleemide hulgas esindatud.) mu lemmiktsitaat sel teemal tuleb siin hoopis Valeeria Villandilt, kes mainib "isekerkivate rippriistade" kontekstis ühtlasi hea sõnaga ära ka Jaan Kaplinski ja Andrei Hvostovi. aga las selle lõigu täpne mõte ja sõnastus jääb järgmistele lugejatele endile avastada.
ja samas muidugi on siin kindlasti tegu ühe ilusaima armastuslooga, mis üldse iial maailmas aset leidnud ja kirja pandud, või vähemalt selline helge mulje raamatut lõpetades jäi. ja igal juhul oli Ellen Niit väga eriline inimene ja mul on jube hea meel, et tema tütar oskas ja sai temast meile selle raamatu kirjutada.
March 9, 2022
Selle raamatuga läks nüüd nii, et mu ootused olid kruvitud liiga kõrgele.
Ellen Niit on mulle ikka alati sümpatiseerinud, lapsepõlve lugemise lemmikud olid just Rongisõit, Triinu ja Taavi lood ning muidugi Onu Ööbik!
Ega ma Ellenile kui naisele, emale, abikaasale suurt polnud mõelnud. Möödunud aasta, kui sai kirjanike kohta Nõmme kandis rohkem uuritud, siis jäi ka Elleni nimi pihku.
Eluloo raamatute puhul ma vaatan ka alati seda, kas ma seda gümnaasiumi noorele saaksin lugemiseks soovitada. Näiteks Ilon Wiklandi eluloo rm on väga toredalt ja haaravalt kirjutatud ja täitsa sobib noorele ka anda. Elleni raamatut ma siiski pigem soovitan küpsemale/eakamale lugejale. Liiga palju on raamatusse üritatud materjale toppida.
Minu enda maitse jaoks oli siin liiga palju näiteks ka luulet. Kui me loeme kirjanike elulugusid, siis need ei kubise ju novelli ja proosa katkenditest ehk isikliku arvamusena leian pole vaja ka luuletaja puhul pool raamatust luulet täis kuhjata.
Raamat jättis mulje nagu korralik ülevaade sugupuule (detailselt oli iga viimane kui sugulane kirjas). Ühelt meenutuselt toimus hüpe järgmisele, see oli nagu suur arhiivkogu. Arhiivi on põnev uurida, aga mitte ilmtingimata valmis teosena nautida.
No siis see armastuslugu pani mind mõtlema, et miks tuntud inimeste puhul me kipume üle romantiseerima petmist. Tegelikult Jaan ja Ellen tegid väga haiget oma abikaasadele (tütar on küll raamatus äärmiselt erapooletu ja aus olnud ning isegi Helga kiri avaldatud, mis mulle nii hinge läks ja pisara silma tõi). Kes oskab öelda, kas Jaan oleks nii viljakas kirjanik olnud Helga kõrvale püsima jäädes (Ellen ju hoolitses kõige eest ja suutis veel lisaks kaasarääkida kirjanduse teemadel).
Oma karmavõlg tuli Ellenil vist tasuda ämma näol, kes teda lõpuni välja ei aktsepteerinud ja omamoodi karistas iga hommik sellega, et Ellen pidi talle putru keetma (mida keegi teine peres ei söönud).
Mõned vahvad killud Elleni kohta ma raamatust teada sain, eks ta oli kange naine ja suhteliselt oma asja ajav (mul oma peas oli temast liiga idealiseeritud kujutis ja peale raamatu lugemist sai Ellen naise ja emana sootuks maisema kuju). Ikkagi inimene.
Ellen Niit on mulle ikka alati sümpatiseerinud, lapsepõlve lugemise lemmikud olid just Rongisõit, Triinu ja Taavi lood ning muidugi Onu Ööbik!
Ega ma Ellenile kui naisele, emale, abikaasale suurt polnud mõelnud. Möödunud aasta, kui sai kirjanike kohta Nõmme kandis rohkem uuritud, siis jäi ka Elleni nimi pihku.
Eluloo raamatute puhul ma vaatan ka alati seda, kas ma seda gümnaasiumi noorele saaksin lugemiseks soovitada. Näiteks Ilon Wiklandi eluloo rm on väga toredalt ja haaravalt kirjutatud ja täitsa sobib noorele ka anda. Elleni raamatut ma siiski pigem soovitan küpsemale/eakamale lugejale. Liiga palju on raamatusse üritatud materjale toppida.
Minu enda maitse jaoks oli siin liiga palju näiteks ka luulet. Kui me loeme kirjanike elulugusid, siis need ei kubise ju novelli ja proosa katkenditest ehk isikliku arvamusena leian pole vaja ka luuletaja puhul pool raamatust luulet täis kuhjata.
Raamat jättis mulje nagu korralik ülevaade sugupuule (detailselt oli iga viimane kui sugulane kirjas). Ühelt meenutuselt toimus hüpe järgmisele, see oli nagu suur arhiivkogu. Arhiivi on põnev uurida, aga mitte ilmtingimata valmis teosena nautida.
No siis see armastuslugu pani mind mõtlema, et miks tuntud inimeste puhul me kipume üle romantiseerima petmist. Tegelikult Jaan ja Ellen tegid väga haiget oma abikaasadele (tütar on küll raamatus äärmiselt erapooletu ja aus olnud ning isegi Helga kiri avaldatud, mis mulle nii hinge läks ja pisara silma tõi). Kes oskab öelda, kas Jaan oleks nii viljakas kirjanik olnud Helga kõrvale püsima jäädes (Ellen ju hoolitses kõige eest ja suutis veel lisaks kaasarääkida kirjanduse teemadel).
Oma karmavõlg tuli Ellenil vist tasuda ämma näol, kes teda lõpuni välja ei aktsepteerinud ja omamoodi karistas iga hommik sellega, et Ellen pidi talle putru keetma (mida keegi teine peres ei söönud).
Mõned vahvad killud Elleni kohta ma raamatust teada sain, eks ta oli kange naine ja suhteliselt oma asja ajav (mul oma peas oli temast liiga idealiseeritud kujutis ja peale raamatu lugemist sai Ellen naise ja emana sootuks maisema kuju). Ikkagi inimene.
May 2, 2022
Lõpetasin raamatu mõne minuti eest, aga vist tahab sisu veidi settida. Meeldis, ikka väga - 700 lk läks kahe päevaga - aga ei oska midagi öelda veel. Eelmise ja selle lause vahel oli viis minutit, kus üritasin mõtteid koondada, aga ei miskit. Minu jaoks igatahes oluline raamat, küll täiesti ootamatult. Vist kõige enam meeldis tema ja Krossi lugu, kuigi pisut narr tunne on nii olulise kirjandustegelase elus abielu põnevaimaks pidada. Aga see läks lihtsalt südamesse.
November 26, 2023
Maarja Unduski raamat oma emast Ellen Niidust on üks soojemaid ja suure südamega kirjutatud raamatuid, mis minu lugemislauale on sattunud. Eks põhjusteks on nii ema-tütre lähedane suhe kui ka soov oma ema pikka elu väärilise raamatuga tähistada. Kuid peamiseks põhjuseks on siiski Ellen Niit ise. Temast õhkuv soojus ja headus nii tütre, üliõpilase, sõbra, abikaasa, ema kui ka kirjanikuna.
Undusk suudab väga kenasti säilitada monograafia ning isiklike mälestuste tasakaalupunkti. Autori isiklik suhe Elleniga on tuntav, kuid mitte kuidagi esiletikkuv. Ütlen isegi, et Unduski oskus säilitada osade Elleni eluetappide puhul neutraalne vaatepunkt väärib sügavat kummardust (eriti mõtlen siin Ellen Niidu ja Jaan Krossi eelmiste abielude purunemist).
Endale pakkus kõige suurema lugemiselamuse Elleni lapsepõlve ja ülikooliaastate kujutamine. Ühelt poolt kuldsed ja kergelt unenäolised kolmekümnendad Tallinnas. Puhtad tänavad, valged kleidikesed ja igal pühapäeval pilvitus taevas särav päike. Sellele vastukaaluks sõjajärgne Tartu ülikool, kus täielik ajuvabadus ehk Nõukogude kord hakkas üha tugevamini sammaste vahelt akadeemilisse ellu sisse trügima. Kuid ka selles keskkonnas tahtsid noored inimesed õppida, armuda ja luua (luulet).
Raamatust jäi kummitama ka üpris alguses olnud mõte, kus Ellen Niit julgustas oma tütart olnud aegade ja elatud elu kohta rohkem pärima "kuni mõistus on veel selge". Eks suure osa vanaisade, -emade, -onude ja -tädide mälestused ja elud kaovad koos nendega. Väheste lood säilivad ja jõuavad raamatukaante vahele. Ehk Ellen Niidu üleskutse võiks leida palju laiemat kõlapinda ja järgijaid, et meie side eelmiste põlvedega ei jääks ainult mõneks vanaks fotoks albumis ja natuke juba kummalise kõlaga nimeks Geni lehel oleval sugupuul. Küsimine ei võta ju tükki küljest.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Undusk suudab väga kenasti säilitada monograafia ning isiklike mälestuste tasakaalupunkti. Autori isiklik suhe Elleniga on tuntav, kuid mitte kuidagi esiletikkuv. Ütlen isegi, et Unduski oskus säilitada osade Elleni eluetappide puhul neutraalne vaatepunkt väärib sügavat kummardust (eriti mõtlen siin Ellen Niidu ja Jaan Krossi eelmiste abielude purunemist).
Endale pakkus kõige suurema lugemiselamuse Elleni lapsepõlve ja ülikooliaastate kujutamine. Ühelt poolt kuldsed ja kergelt unenäolised kolmekümnendad Tallinnas. Puhtad tänavad, valged kleidikesed ja igal pühapäeval pilvitus taevas särav päike. Sellele vastukaaluks sõjajärgne Tartu ülikool, kus täielik ajuvabadus ehk Nõukogude kord hakkas üha tugevamini sammaste vahelt akadeemilisse ellu sisse trügima. Kuid ka selles keskkonnas tahtsid noored inimesed õppida, armuda ja luua (luulet).
Raamatust jäi kummitama ka üpris alguses olnud mõte, kus Ellen Niit julgustas oma tütart olnud aegade ja elatud elu kohta rohkem pärima "kuni mõistus on veel selge". Eks suure osa vanaisade, -emade, -onude ja -tädide mälestused ja elud kaovad koos nendega. Väheste lood säilivad ja jõuavad raamatukaante vahele. Ehk Ellen Niidu üleskutse võiks leida palju laiemat kõlapinda ja järgijaid, et meie side eelmiste põlvedega ei jääks ainult mõneks vanaks fotoks albumis ja natuke juba kummalise kõlaga nimeks Geni lehel oleval sugupuul. Küsimine ei võta ju tükki küljest.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 13, 2022
Sisu on küllaltki laialivalguv. Algab nagu suguvõsauuring, poole pealt läheb üle isiklike mälestuste kogumiks ja lõpus on kõik see, mis on igaks juhuks juurde lisatud... aga mille oleks võinud lugeja seisukohalt täitsa vabalt lisamata jätta. Lugemisest rõõmu tundmist see otseselt ei seganud, sest Elleni kirjutamisstiil on alati nauditav (raamatus kirjadena, sõnavõttudena, loomingukatketena...) ja tema eluterve optimism nakkav.
Kuna isiklikud lood Ellenist ja Jaanist mõjusid nagu värske tuuleiil autori kirjanduslike analüüside ja paralleelide otsimise kõrval, jäin (nõudlikult!) mõtlema, et ehk antakse kunagi välja hoopis selline jutukogumik. Vat see oleks üks soe ja südamlik lugemine!
Kuna isiklikud lood Ellenist ja Jaanist mõjusid nagu värske tuuleiil autori kirjanduslike analüüside ja paralleelide otsimise kõrval, jäin (nõudlikult!) mõtlema, et ehk antakse kunagi välja hoopis selline jutukogumik. Vat see oleks üks soe ja südamlik lugemine!
April 29, 2022
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 7, 2022
Elulooraamatute kullavaramusse kuuluv, igatahes. Põhjalik, huvitav, kohati humoorikas, kohati intiimselt isiklik, siis jälle kainelt loomingut analüüsiv.
Ja muidugi see Suure Armastuse lugu.
Ja muidugi see Suure Armastuse lugu.
December 1, 2022
Igast emast võiks saada kirjutatud selline raamat. Ja ema kõrval ikka isast ka. Kihiline, olustikulisest laiemate vaadeteni.
June 29, 2023
Üldiselt ma eriti palju elulooraamatuid ei loe, kuid selle raamatu kohta juhtusin silmama köitvat arvustust ja nimekirja ta läks. Hakkasin siis hooga lugema, kuid mingil hetkel jäin toppama ja siis seisis raamat mitu päeva riiulis. Kaalusin isegi pooleli jätmist, kuid ühel õhtul enne unele jäämist mõtlesin, et proovin veel paar peatükki lugeda. Ja siis hakkas asi nii hoogsalt edenema, et lugesin peaaegu ühe hooga lõpuni. Ei teagi, mis algul nii pidurdas.
Ellen Niit on kahtlemata sümpaatne isik, kelle loominguga seondub nii mõnigi tore lapsepõlvemälestus. Ka raamatu on ta tütar Maarja kirjutanud sümpaatselt, kus vaheldumisi nii isiklikku infot kui ka ajastutruusid olustikupilte. Muidugi vilksatab pildis ka erinevaid Eesti loovisiksusi, alates muidugi kirjaniku abikaasa Jaan Krossiga ja lõpetades kõikvõimalike muude kirjanike ja kunstnikega ja Elleni rohkete "tädikestega". Lisaks elu loole on raamatus toodud ka palju Elleni luuletusi ja enamasti ikka selliseid, mis veel ilmunud ei ole. Pärast selle raamatu läbi lugemist vaatan igatahes Ellenit veidi teise pilguga ja loen ka vist rohkem, Krossi asemel. Mitte et mulle Kross ei meeldiks, hoolimata oma eluvõõrusest praktilistes koduasjades oli teda raamatus sellegipoolest sümpaatsena kujutatud, kuid minu imetlus kuulub ikkagi naisele, kes kodutööde ja lastekarja kõrvalt endale loometööks aega pidi leidma. Hea, et olid tädikesed, kellele majapidamistöid delegeerida.
Tore raamat ja mul on hea meel, et pooleli ei jätnud.
Ellen Niit on kahtlemata sümpaatne isik, kelle loominguga seondub nii mõnigi tore lapsepõlvemälestus. Ka raamatu on ta tütar Maarja kirjutanud sümpaatselt, kus vaheldumisi nii isiklikku infot kui ka ajastutruusid olustikupilte. Muidugi vilksatab pildis ka erinevaid Eesti loovisiksusi, alates muidugi kirjaniku abikaasa Jaan Krossiga ja lõpetades kõikvõimalike muude kirjanike ja kunstnikega ja Elleni rohkete "tädikestega". Lisaks elu loole on raamatus toodud ka palju Elleni luuletusi ja enamasti ikka selliseid, mis veel ilmunud ei ole. Pärast selle raamatu läbi lugemist vaatan igatahes Ellenit veidi teise pilguga ja loen ka vist rohkem, Krossi asemel. Mitte et mulle Kross ei meeldiks, hoolimata oma eluvõõrusest praktilistes koduasjades oli teda raamatus sellegipoolest sümpaatsena kujutatud, kuid minu imetlus kuulub ikkagi naisele, kes kodutööde ja lastekarja kõrvalt endale loometööks aega pidi leidma. Hea, et olid tädikesed, kellele majapidamistöid delegeerida.
Tore raamat ja mul on hea meel, et pooleli ei jätnud.
December 10, 2022
Põhjalik ülevaade armastatud lastekirjaniku elust-olust, olmest, kujunemisest. Rohkelt fotomaterjale, käsikirju jne materjali perekonna arhiivist. Soe ja südamlik raamat, mis on südamega kirjutaud kirjaniku tütre poolt. Mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et me kõik võlgneme oma vanemetele/vanavanematele selle, et neist raamat kirjutada, sest inimese elu, isegi kui ta pole kuulus kirjanik, on seda väärt, et meenutada ja mäletada. Kahjuks tabab see mõte meid sageli siis, kui värvikas ( või siis vähem värvikas) isik on meie seast lahkunud ja küsida, uurida, täpsustada pole enam kelleltki. Seega mõte- kogugem ja hoidkem mälestusi oma lähedastest, pangem need ka võimalusel kirja, et kasvõi meie endi otsesed järeltulijad saaksid osa oma esivanemate elust-olust, kui nemad juba meie seast lahkunud on, sest igas inimelus on midagi, mida mäletada ja kirja panna.
November 19, 2023
Ilusast inimesest soojusega ja hästi kirjutatud raamat.
Eks kellegi eluloo puhul on oma osa ka selles, kuivõrd see inimene sulle korda läheb. Ellen Niit oma luuletustega, just Paekivi laulu omadega, on mulle vägagi korda läinud ja mõtlema pannud. Nüüd annab Maarja Undusk Ellen Niidu elu kaudu ülevaate väga keerulisest ajast, kus olla ja tegutseda, piirangutest, aga ka sellest, mis tuge andis ja looma pani.
Kujutan ette, et oma vanematest ja perest kirjutada on väga keeruline, aga Maarja Undusk on sellega hakkama saanud kuidagi nii, et see on delikaatne ja mõtlik, argisuse ja mõtteelu vahel on tasakaal ja see kõik on soe ja hooliv, ilma tundlemisse laskumata. Luule- ja kirjanäited lisavad raamatule sügavust ja vürtsi ja see kõik kokku oli üks väga meeldiv lugemine.
Eks kellegi eluloo puhul on oma osa ka selles, kuivõrd see inimene sulle korda läheb. Ellen Niit oma luuletustega, just Paekivi laulu omadega, on mulle vägagi korda läinud ja mõtlema pannud. Nüüd annab Maarja Undusk Ellen Niidu elu kaudu ülevaate väga keerulisest ajast, kus olla ja tegutseda, piirangutest, aga ka sellest, mis tuge andis ja looma pani.
Kujutan ette, et oma vanematest ja perest kirjutada on väga keeruline, aga Maarja Undusk on sellega hakkama saanud kuidagi nii, et see on delikaatne ja mõtlik, argisuse ja mõtteelu vahel on tasakaal ja see kõik on soe ja hooliv, ilma tundlemisse laskumata. Luule- ja kirjanäited lisavad raamatule sügavust ja vürtsi ja see kõik kokku oli üks väga meeldiv lugemine.
August 31, 2023
Ääretult sümpaatne teos.
Esimesed 50-100 lehekülge oleksin võinud rohkem diagonaalis üle lasta: kui esialgu veel kuidagi jõudis kõigi sugulaste nimede-kirjeldustega järge pidada, siis üsna pea sulandus kõik üheks. Tavalugeja jaoks sai seda liiga palju.
Edasi oli aga teos suurepärane, minu jaoks oli tütar emast raamatut kirjutades leidnud suurepärase tasakaalu isikliku-tööalase, tõsisema-meelelahutusliku, ajastukirjelduse-inimeses endas toimuva vahel. Ülimalt mõnus oli lugeda!
Jaan Krossist kujundasin ma selle teose põhjal üllatavalt negatiivse arvamuse. Ma saan aru, et pole õige hinnata inimest meie ajastu standardite järgi, aga no täpselt selline maik jäi, et tema ei teinud kunagi seda, mida ei tahtnud, et kõik olme ja keerulised asjad jäid Ellenile..
Mulle väga meeldisid need paljud Elleni luuletused, mis nii õigetesse kohtadesse paigutatud olid, kontekst andis arusaamisele metsikult palju juurde.
Mulle meeldis väga!
Esimesed 50-100 lehekülge oleksin võinud rohkem diagonaalis üle lasta: kui esialgu veel kuidagi jõudis kõigi sugulaste nimede-kirjeldustega järge pidada, siis üsna pea sulandus kõik üheks. Tavalugeja jaoks sai seda liiga palju.
Edasi oli aga teos suurepärane, minu jaoks oli tütar emast raamatut kirjutades leidnud suurepärase tasakaalu isikliku-tööalase, tõsisema-meelelahutusliku, ajastukirjelduse-inimeses endas toimuva vahel. Ülimalt mõnus oli lugeda!
Jaan Krossist kujundasin ma selle teose põhjal üllatavalt negatiivse arvamuse. Ma saan aru, et pole õige hinnata inimest meie ajastu standardite järgi, aga no täpselt selline maik jäi, et tema ei teinud kunagi seda, mida ei tahtnud, et kõik olme ja keerulised asjad jäid Ellenile..
Mulle väga meeldisid need paljud Elleni luuletused, mis nii õigetesse kohtadesse paigutatud olid, kontekst andis arusaamisele metsikult palju juurde.
Mulle meeldis väga!
December 27, 2025
Raamat, mida on vaja mitu korda lugeda
August 8, 2025
Lõpupoole lipsasid mõned kordused sisse, aga üldjoontes ikkagi üdini inspireeriv ja mõtlema panev (eriti feministlikust perspektiivist). Geniaalne inimene, midagi pole öelda, ja samal ajal inimlik 360 kraadi. Meeldis ka Unduski pretensioonitu ja isiklik, teadvustatult subjektiivne vaatenurk. Lisaks sai mulle selgeks, et Jaan Krossi sellisena nagu me teda teame, poleks ilma Elleni suguse naiseta olemas (kirjanikuna hindan neid mõlemaid, aga kui Krossi loen... no pigem samadel ajenditel nagu uude kohta sõites guugeldan "population of Cēsis" (uudis- ja teadmishimust kantuna), siis Niit paneb helisema südamekeeled, ka lastele mõeldud teostes).
April 4, 2022
Ootused olid väga kõrged.
Mis meeldis?
Mälestuste soojus. Atmosfäär kandus edasi nii ehedalt - toidud ja nende kirjeldused, see kodune lõputu kohvijoomine, elukorraldus nõukogude kitsastes oludes, peategelase osavus nii praktilises kui loomingulises mõttes - see oli lihtsalt võluv!
Mis häiris? Esmalt ei saanud aru, mis positsioonilt autor kirjutab - kas elulookirjeldusena, mis püüab objektiivsuse poole või siis tütrena, ning siis kohati oli aduda koguni ilukirjanduslikke ambitsioone. Kindlasti oleks tulnud raamatut oluliselt lühemaks toimetada. Pikad kõrvalepõiked, milles oli raske iva üles leida, pikad luuletsitaadid, ülemäära detailsed genealoogilised loetelud. Jäi puudu terviklikust kompositsoonist (või ma lihtsalt ei adunud seda).
Vabandan, kui ma olen ülekohtune või subjektiivne, aga mulle tundus, et autor on tahtnud oma väljapaistvalt võimeka vanema õe ja karismaatiliste vendadega kasvades olla ka See Tubli Laps. See tubli-olla-tahtmine mõjus pisut lämmatavalt.
Aga jah, 600+ lehekülge oma emast ongi tubli saavutus!
Mis meeldis?
Mälestuste soojus. Atmosfäär kandus edasi nii ehedalt - toidud ja nende kirjeldused, see kodune lõputu kohvijoomine, elukorraldus nõukogude kitsastes oludes, peategelase osavus nii praktilises kui loomingulises mõttes - see oli lihtsalt võluv!
Mis häiris? Esmalt ei saanud aru, mis positsioonilt autor kirjutab - kas elulookirjeldusena, mis püüab objektiivsuse poole või siis tütrena, ning siis kohati oli aduda koguni ilukirjanduslikke ambitsioone. Kindlasti oleks tulnud raamatut oluliselt lühemaks toimetada. Pikad kõrvalepõiked, milles oli raske iva üles leida, pikad luuletsitaadid, ülemäära detailsed genealoogilised loetelud. Jäi puudu terviklikust kompositsoonist (või ma lihtsalt ei adunud seda).
Vabandan, kui ma olen ülekohtune või subjektiivne, aga mulle tundus, et autor on tahtnud oma väljapaistvalt võimeka vanema õe ja karismaatiliste vendadega kasvades olla ka See Tubli Laps. See tubli-olla-tahtmine mõjus pisut lämmatavalt.
Aga jah, 600+ lehekülge oma emast ongi tubli saavutus!
October 24, 2025
Armas tark ja hea, emafiguur, meie Ellen. Pole ilmselt mitte ühtegi eestikeelset inimest viimase 50-60aasta jooksul siia ilma sündinud, kes ilma Elleni-puudutuseta oleks oma lapsepõlvemälestused saanud.
Siin raamatus vaatab Elleni tütar, kunstnik Maarja Undusk oma ema elule tagasi. Ja ta on seda teinud korralikult, töömahukalt. Oleks ju võimalik olnud kirja panna lihtsalt iseenda mälestuste killukesed, aga õnneks on ta vaeva näinud, igavikuteele minejatelt meenutusi püüdnud ning ema sahtleid loominguliselt sorteerinud.
Mind on Ellen Niit alati huvitanud, kõik veebis olevad raadio- ja telesaated on ammu vaadatud, aga selgus, et ma ei teadnud „pooli asjugi“. Näiteks seda, et Ellenil ja Eno Raual oli tudengipõlves tõsiselt võetav romanss. Ei kujutanud ette, kui painavalt noriti 1940ndate lõpus-50ndate alguses luuletuste kallal. Ajastudetaile on siin raamatus palju. 1930ndate õnnelik sinise taevaga lapsepõlv, kuhu Elle eluaeg tagasi pöördus. Keeruline sõjaaeg ja poolikud luuletused, mis pommitamise-järgset šokki vaba mõttevoona kirjeldada üritavad (raamatus on mitmeid varem avaldamata värsiridu). Igasugu põnevaid küsimusi jääb õhku ka. Näiteks kust said Tartu tudengid 1947. aastal eksamite tegemiseks amfetamiini? (Paneksin selle kokku teise põneva infokilluga, et sama aine abiga toimisid Teise maailmasõja sõdurid, kuuldavasti mõlemal poolel.)
Ajastust olulisem on siin raamatus muidugi isiksuste vaheline draama. Me ei sa kuidagi üle ega ümber Jaan Krossi küsimusest. Tark, šarmantne, hea esineja... aga. Kuidas seda nüüd öelda. Teatud kogus nartsissismi on kindlasti kasuks igale kirjanikule, tänu sellele saavad asjad tehtud. Krossi-Niidu loomingulise tandemi mittebalansis olek on ju ammu teada, see on Eesti kultuuri küsimus, millest pole viisakas liialt kõnelda, aga selle õrna teema tõi fookusesse Vanemuise lavastus (sellesama Maarja Unduski raamatu põhjal tehtud) „Elleni sekund“. Pole see ka midagi nii erilist, näiteks Kristiina Ehin oma „Südametammide taga“ raamatus kirjeldab enda lapsepõlvekodu, samamoodi kahe kirjaniku abielu: isa oli boheemlik intellektuaal, ema korraldas majapidamist ja sõitis autoga.
Küsimus on piiris ja määras. Raamatu detailidest jäi mind häirima see, et Jaan Kross ei saanud isegi jõulukinki naisele tehtud, selle pidi Ellen igal aastal ise enda nimele kuuse alla sokutama. Kui kõnnin mööda Jaan Krossi kujust Harju tänaval, siis iga kord mõtlen „puuduva jõulukingi juhtumile“ ja surun vaiki küsimuse, et miks meil Ellenist ausammast pole. Nad võiks ju Jaaniga koos seal Harju tänaval seista!
Aga olgu nende ausammastega kuis on, tegelikult häirib ikkagi see, et Elleni ammu-unistatud raamat, „kus tegelasteks lapsed, aga mõeldud täiskasvanutele“... see jäigi kirjutamata. Ta sai luua igasuguseid lühivorme, ta sai reisida, ta kuulus nõukogudeaegsesse kultuurieliiti, võib vast nii öelda. Aga vaat pikemaks istumiseks ei jäänud mitte kunagi pühendumisaega! Väga kurb on lugeda neid märksõnu plaanitud romaanist, mis Maarja Undusk ema paberitest on kokku otsinud... Mitte keegi meist ei suuda nende sõnade taga näha neid imelisi pilte, mida oleks seal näinud tema, andekas autor, vaadates läbi rohelise klaasikillu tagasi oma lapsepõlvemaale.
Eks neid Eesti kultuuris vaikselt teada olevaid fakte on ju veelgi. Kirjanikud-kunstnikud on läbi aegade olnud südamejärgijad (esimene skandaalne lahutaja oli August Kitzberg? Marie Underi lahutus andis jutuveskitele pikalt ainest, nõukogude aja algusest meenub Aadu Hint oma naistega...) Igatahes nii kõlab fakt: meie kirjanduse esipaari Krossi-Niidu lugu algas petmisest, truudusetusest. Kunagi ammu ütles Ellen mulle intervjuus, vaikselt muiates, et „kaks kena abielu läks lörri, kui meie Jaaniga kohtusime“.
Ma pöördusin. Kes oled? Küsis suu.
Ta vastas vaikselt: olen armastus.
Need keerulised virr-varr-aastad on Maarja Unduski poolt imeliselt kirja pandud. Ma ei võtaks ühtegi pintslitõmmet vähemaks ega paneks ka juurde. Avaldatud värsid ja armastuskirjad annavad arusaamise sellest, mis Elleni hinges juhtus. (Aga välja ei ole jäetud ka seda, mismoodi juhtunu mõjutas „lörri läinud kenade abielude“ maha jäetud osapooli. Tõeliselt suures loos on ikka palju vaatenurki.)
Ellenile oli Jaan elu armastus, nagu ta kirjas ütleb: „Sinu tulek lõpetas ära mu lapsepõlve“. Ja kõik läkski enamvähem hästi. Välja arvatud Elleni lõpuni kasutamata jäänud anne. Ta oli ju ainult 19aastane, kui tema luuletus kõlas juba laulupeol.
Miks ta end ohverdas? Ma arvan, et sisimas teadis Ellen, et oli teinud pattu, teinud haiget oma armastusega, ja nii ta muudkui teenis seda tasa. Oma armastuskirjas vihjab ta „katsumusele ja kohtule“, arvestagem ka, et ta on pärit sügavalt usklikust suguvõsast. Aga sellist tunnet ei teki ei siit raamatust ega Jaan Krossi mälestustest, et ka teine pool oleks niisugust patutunnet ja karmavõlga tunnetanud. Miks poleks võinud Jaan ise oma emale vahel putru keeta? Sest ta kirjutas romaani?... Keeruline on hoida Feministlikku Fuuriat enese sees vaikolekus.
Aga samas, meenutan Ellenit, seda inimest, nii nagu ma teda põgusalt tundsin ja nagu ta siit raamatu lehekülgedelt me ette astub. Kahe jalaga maa peal, omapärase sooja huumoriga. Raamatust selgub ka see, et tema oli inimene, kes tegi valikud. Tema valis selle, et ta lahutas oma esimese abielu (ning et Jaan Kross pidi lahutama enda oma, Elleni korraldatud rahadega). Küllap Ellen siis ikkagi valis ise selle, et temast sai tagalahoidja, viimastel aastatel ka masinakirjutaja oma mehele, olles ju teadlik, et aeg tiksub neile mõlemale ning et Parkinsoni diagnoos lõpetab mingil hetkel ka tema sõrmede töö...
Loovisikuna mõtlen: kas selles abiliserollis võis olla ka natuke asendustegevust? Lihtsam on ju teist aidata kui ise ebamugavustesse sukelduda? Ei tea.
Mõtlen ka isikliku ja jagatud info peale. Ma ei imesta, et Maarja Undusk suutis selle raamatu kirjutada. Ta kasvas peres, kus oli tegelikult vähe isiklikku, kõik toimus koostöös, Ellen delegeeris suure osa oma argielu kohustusi nende juures elavatele või külla käivatele tädikestele. Väärtused olid paigas: kõige olulisem on kirjandus. Ausus. Jagamine. Mitte aga „oleme korralikud privaatsuse hoidjad“.
Ja mis seda privaatsust nii kramplikult ikka hoida. Me kõik oleme üheskoos selle suure loo osalised, meie hulgas on neid, kes tulnud suurema andega ning ka kohusega seda realiseerida. Ja (vabandust, kui end kordan) Elleni anne oli südant helisema panev. Ma sõna otseses mõttes nutsin, kui sain esimest korda aru, et ta ei kirjutanudki mitte kunagi seda romaani „lastest, mis mõeldud täiskasvanule“. Jäljed selle romaani plaanimisest on tema intervjuudes alates juba 1960ndatest ja isegi „Pille-Riini lugude“ lõpupeatükis.
Ma ei tea, kas Ellen kunagi kahetses midagi.
„Heleda mõtte laastuga“ võiks ta üldjoontes küll rahul olla, arvan. Üsna alguses saab selgeks, et see raamat hakkaski sündima juba Elleni eluajal, tema enda vaiksel kaasaaitamisel. „Küsi mult, kuni veel saab,“ julgustas ta tütart. Ja samasugusel sulnil targal moel korraldas Ellen matuste peielauas infokogumist-leinateraapiat. See on niivõrd hea mõte peielauda kaasamiseks: võtta kaasa vanu fotosid ja laste peielistel sinna taha kirjutada, kes piltidel, ning meenutada üheskoos. Oli vanainimesi, kes soovisid, et Ellen matused korraldaks, „tal tuleb see nii ilusasti välja“.
Imeline oli ka Elleni ütlus: „Kõik on surmaga hakkama saanud, saame meiegi“. See lause tema enda öeldult, ühest vanast intervjuust, kõlab teatrilava võimenduses nagu... surmaga leppimise mantra. Minu jaoks on Maarja Unduski raamatu ja Vanemuise lavastuse vahele keeruline piiri tõmmata. Üks täiendab teist ning nende laiemaks mõistmiseks tuleks juurde tuleks võtta muidugi Ellen Niidu enda raamatud. Mõni detail paistab paremini välja teatritükis (näiteks purjus rongijuht) ja mõni raamatus (näiteks kunstiõpetaja, kes väitis, et kõiki värve kokku segades on võimalik saada valge). Igal pool pole lõpuni vaja öelda, me saame niigi aru, mis luuletustest on jutt!
Ning siin raamatus on valusaid kohti, kus ajastudetailide asemel lastakse kõnelda luulel. Jään näiteks põrnitsema ridu sellest, kuidas „ei jää lapski kasvamata“... „Kasvab kanniks suurde patta, uue tuhasaju matta.“ See on lugu, mis algab: „Taat jäi käeta...“ Jah, kui palju oli sõjajärgsel ajastul invaliide ja kohutavat vastikut põlenud majade haisu linnapildis. Võime ette kujutada, ja tõelise hingevalu saame kätte just siit. Elleni sõjaaegsed ja -järgsed kirjad sõbrannadele on palju optimistlikumad, pealispindsemad.
Kõige lõppu aga üks hoopis omamoodi küsimus. Kust tulevad sõnad? Krõll näiteks tuli Elleni emalt-isalt, tema lapsepõlvest: kes see krõll pistis rosinad nahka? Aga kust on tulnud Nublu? Teadupärast on selle nime ametlik autorlus Jaan Rannapi käes ja kui räppar seda nime kasutama asus, küsiti Jaan Rannapilt kommentaari. Aga! „Heleda mõtte laastust“ selgub, et Nublu-nimega Kross ja Niit oma esimest ühist last – ehk siis Maarjat – ammu enne seda, kui Jaan Rannapilt sellenimeline lasteraamat ilmus. Enam pole kelleltki küsida ja jääbki ilmselt saladuseks: kust tuli see sõna, kust sai alguse Nublu?
Siin raamatus vaatab Elleni tütar, kunstnik Maarja Undusk oma ema elule tagasi. Ja ta on seda teinud korralikult, töömahukalt. Oleks ju võimalik olnud kirja panna lihtsalt iseenda mälestuste killukesed, aga õnneks on ta vaeva näinud, igavikuteele minejatelt meenutusi püüdnud ning ema sahtleid loominguliselt sorteerinud.
Mind on Ellen Niit alati huvitanud, kõik veebis olevad raadio- ja telesaated on ammu vaadatud, aga selgus, et ma ei teadnud „pooli asjugi“. Näiteks seda, et Ellenil ja Eno Raual oli tudengipõlves tõsiselt võetav romanss. Ei kujutanud ette, kui painavalt noriti 1940ndate lõpus-50ndate alguses luuletuste kallal. Ajastudetaile on siin raamatus palju. 1930ndate õnnelik sinise taevaga lapsepõlv, kuhu Elle eluaeg tagasi pöördus. Keeruline sõjaaeg ja poolikud luuletused, mis pommitamise-järgset šokki vaba mõttevoona kirjeldada üritavad (raamatus on mitmeid varem avaldamata värsiridu). Igasugu põnevaid küsimusi jääb õhku ka. Näiteks kust said Tartu tudengid 1947. aastal eksamite tegemiseks amfetamiini? (Paneksin selle kokku teise põneva infokilluga, et sama aine abiga toimisid Teise maailmasõja sõdurid, kuuldavasti mõlemal poolel.)
Ajastust olulisem on siin raamatus muidugi isiksuste vaheline draama. Me ei sa kuidagi üle ega ümber Jaan Krossi küsimusest. Tark, šarmantne, hea esineja... aga. Kuidas seda nüüd öelda. Teatud kogus nartsissismi on kindlasti kasuks igale kirjanikule, tänu sellele saavad asjad tehtud. Krossi-Niidu loomingulise tandemi mittebalansis olek on ju ammu teada, see on Eesti kultuuri küsimus, millest pole viisakas liialt kõnelda, aga selle õrna teema tõi fookusesse Vanemuise lavastus (sellesama Maarja Unduski raamatu põhjal tehtud) „Elleni sekund“. Pole see ka midagi nii erilist, näiteks Kristiina Ehin oma „Südametammide taga“ raamatus kirjeldab enda lapsepõlvekodu, samamoodi kahe kirjaniku abielu: isa oli boheemlik intellektuaal, ema korraldas majapidamist ja sõitis autoga.
Küsimus on piiris ja määras. Raamatu detailidest jäi mind häirima see, et Jaan Kross ei saanud isegi jõulukinki naisele tehtud, selle pidi Ellen igal aastal ise enda nimele kuuse alla sokutama. Kui kõnnin mööda Jaan Krossi kujust Harju tänaval, siis iga kord mõtlen „puuduva jõulukingi juhtumile“ ja surun vaiki küsimuse, et miks meil Ellenist ausammast pole. Nad võiks ju Jaaniga koos seal Harju tänaval seista!
Aga olgu nende ausammastega kuis on, tegelikult häirib ikkagi see, et Elleni ammu-unistatud raamat, „kus tegelasteks lapsed, aga mõeldud täiskasvanutele“... see jäigi kirjutamata. Ta sai luua igasuguseid lühivorme, ta sai reisida, ta kuulus nõukogudeaegsesse kultuurieliiti, võib vast nii öelda. Aga vaat pikemaks istumiseks ei jäänud mitte kunagi pühendumisaega! Väga kurb on lugeda neid märksõnu plaanitud romaanist, mis Maarja Undusk ema paberitest on kokku otsinud... Mitte keegi meist ei suuda nende sõnade taga näha neid imelisi pilte, mida oleks seal näinud tema, andekas autor, vaadates läbi rohelise klaasikillu tagasi oma lapsepõlvemaale.
Eks neid Eesti kultuuris vaikselt teada olevaid fakte on ju veelgi. Kirjanikud-kunstnikud on läbi aegade olnud südamejärgijad (esimene skandaalne lahutaja oli August Kitzberg? Marie Underi lahutus andis jutuveskitele pikalt ainest, nõukogude aja algusest meenub Aadu Hint oma naistega...) Igatahes nii kõlab fakt: meie kirjanduse esipaari Krossi-Niidu lugu algas petmisest, truudusetusest. Kunagi ammu ütles Ellen mulle intervjuus, vaikselt muiates, et „kaks kena abielu läks lörri, kui meie Jaaniga kohtusime“.
Ma pöördusin. Kes oled? Küsis suu.
Ta vastas vaikselt: olen armastus.
Need keerulised virr-varr-aastad on Maarja Unduski poolt imeliselt kirja pandud. Ma ei võtaks ühtegi pintslitõmmet vähemaks ega paneks ka juurde. Avaldatud värsid ja armastuskirjad annavad arusaamise sellest, mis Elleni hinges juhtus. (Aga välja ei ole jäetud ka seda, mismoodi juhtunu mõjutas „lörri läinud kenade abielude“ maha jäetud osapooli. Tõeliselt suures loos on ikka palju vaatenurki.)
Ellenile oli Jaan elu armastus, nagu ta kirjas ütleb: „Sinu tulek lõpetas ära mu lapsepõlve“. Ja kõik läkski enamvähem hästi. Välja arvatud Elleni lõpuni kasutamata jäänud anne. Ta oli ju ainult 19aastane, kui tema luuletus kõlas juba laulupeol.
Miks ta end ohverdas? Ma arvan, et sisimas teadis Ellen, et oli teinud pattu, teinud haiget oma armastusega, ja nii ta muudkui teenis seda tasa. Oma armastuskirjas vihjab ta „katsumusele ja kohtule“, arvestagem ka, et ta on pärit sügavalt usklikust suguvõsast. Aga sellist tunnet ei teki ei siit raamatust ega Jaan Krossi mälestustest, et ka teine pool oleks niisugust patutunnet ja karmavõlga tunnetanud. Miks poleks võinud Jaan ise oma emale vahel putru keeta? Sest ta kirjutas romaani?... Keeruline on hoida Feministlikku Fuuriat enese sees vaikolekus.
Aga samas, meenutan Ellenit, seda inimest, nii nagu ma teda põgusalt tundsin ja nagu ta siit raamatu lehekülgedelt me ette astub. Kahe jalaga maa peal, omapärase sooja huumoriga. Raamatust selgub ka see, et tema oli inimene, kes tegi valikud. Tema valis selle, et ta lahutas oma esimese abielu (ning et Jaan Kross pidi lahutama enda oma, Elleni korraldatud rahadega). Küllap Ellen siis ikkagi valis ise selle, et temast sai tagalahoidja, viimastel aastatel ka masinakirjutaja oma mehele, olles ju teadlik, et aeg tiksub neile mõlemale ning et Parkinsoni diagnoos lõpetab mingil hetkel ka tema sõrmede töö...
Loovisikuna mõtlen: kas selles abiliserollis võis olla ka natuke asendustegevust? Lihtsam on ju teist aidata kui ise ebamugavustesse sukelduda? Ei tea.
Mõtlen ka isikliku ja jagatud info peale. Ma ei imesta, et Maarja Undusk suutis selle raamatu kirjutada. Ta kasvas peres, kus oli tegelikult vähe isiklikku, kõik toimus koostöös, Ellen delegeeris suure osa oma argielu kohustusi nende juures elavatele või külla käivatele tädikestele. Väärtused olid paigas: kõige olulisem on kirjandus. Ausus. Jagamine. Mitte aga „oleme korralikud privaatsuse hoidjad“.
Ja mis seda privaatsust nii kramplikult ikka hoida. Me kõik oleme üheskoos selle suure loo osalised, meie hulgas on neid, kes tulnud suurema andega ning ka kohusega seda realiseerida. Ja (vabandust, kui end kordan) Elleni anne oli südant helisema panev. Ma sõna otseses mõttes nutsin, kui sain esimest korda aru, et ta ei kirjutanudki mitte kunagi seda romaani „lastest, mis mõeldud täiskasvanule“. Jäljed selle romaani plaanimisest on tema intervjuudes alates juba 1960ndatest ja isegi „Pille-Riini lugude“ lõpupeatükis.
Ma ei tea, kas Ellen kunagi kahetses midagi.
„Heleda mõtte laastuga“ võiks ta üldjoontes küll rahul olla, arvan. Üsna alguses saab selgeks, et see raamat hakkaski sündima juba Elleni eluajal, tema enda vaiksel kaasaaitamisel. „Küsi mult, kuni veel saab,“ julgustas ta tütart. Ja samasugusel sulnil targal moel korraldas Ellen matuste peielauas infokogumist-leinateraapiat. See on niivõrd hea mõte peielauda kaasamiseks: võtta kaasa vanu fotosid ja laste peielistel sinna taha kirjutada, kes piltidel, ning meenutada üheskoos. Oli vanainimesi, kes soovisid, et Ellen matused korraldaks, „tal tuleb see nii ilusasti välja“.
Imeline oli ka Elleni ütlus: „Kõik on surmaga hakkama saanud, saame meiegi“. See lause tema enda öeldult, ühest vanast intervjuust, kõlab teatrilava võimenduses nagu... surmaga leppimise mantra. Minu jaoks on Maarja Unduski raamatu ja Vanemuise lavastuse vahele keeruline piiri tõmmata. Üks täiendab teist ning nende laiemaks mõistmiseks tuleks juurde tuleks võtta muidugi Ellen Niidu enda raamatud. Mõni detail paistab paremini välja teatritükis (näiteks purjus rongijuht) ja mõni raamatus (näiteks kunstiõpetaja, kes väitis, et kõiki värve kokku segades on võimalik saada valge). Igal pool pole lõpuni vaja öelda, me saame niigi aru, mis luuletustest on jutt!
Ning siin raamatus on valusaid kohti, kus ajastudetailide asemel lastakse kõnelda luulel. Jään näiteks põrnitsema ridu sellest, kuidas „ei jää lapski kasvamata“... „Kasvab kanniks suurde patta, uue tuhasaju matta.“ See on lugu, mis algab: „Taat jäi käeta...“ Jah, kui palju oli sõjajärgsel ajastul invaliide ja kohutavat vastikut põlenud majade haisu linnapildis. Võime ette kujutada, ja tõelise hingevalu saame kätte just siit. Elleni sõjaaegsed ja -järgsed kirjad sõbrannadele on palju optimistlikumad, pealispindsemad.
Kõige lõppu aga üks hoopis omamoodi küsimus. Kust tulevad sõnad? Krõll näiteks tuli Elleni emalt-isalt, tema lapsepõlvest: kes see krõll pistis rosinad nahka? Aga kust on tulnud Nublu? Teadupärast on selle nime ametlik autorlus Jaan Rannapi käes ja kui räppar seda nime kasutama asus, küsiti Jaan Rannapilt kommentaari. Aga! „Heleda mõtte laastust“ selgub, et Nublu-nimega Kross ja Niit oma esimest ühist last – ehk siis Maarjat – ammu enne seda, kui Jaan Rannapilt sellenimeline lasteraamat ilmus. Enam pole kelleltki küsida ja jääbki ilmselt saladuseks: kust tuli see sõna, kust sai alguse Nublu?
May 16, 2022
Väga hästi kirjutatud elulooraamat. Autor, kes on ühtlasi portreteeritava tütar, on suutnud enamasti jälgida Ellen Niitu kõrvaltvaatajana, kuigi paratamatult on osades sündmustes autori enda kogemus ja ka poolehoidu näidatakse mõnele tegelasele rohkem kui teisele. Aga nagu autor mainis, on kõigil neljal lapsel Elleniga oma suhe ja oma lugu. Maarja Unduski kujutatud Ellen on soe ja hooliv, alati abivalmis ja kõike oskav, kohati ennastohverdav, kuid ei jätnud ka ennast unarusse. Sellised Ellenid võiksime me kõik olla.
Read
May 26, 2022Ei olnud õige hetk seda raamatut lugeda, kuna 100-st leheküljest kaugemale ma ei jõudnudki, ei olnud nimelt kuigi ladus lugemine. Kahtlemata olid ka mu ootused ülikõrged, üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja lähedase inimesega tihedalt seotud inimene. Ilmselt proovin kunagi tulevikus seda uuesti lugeda aga tõenäoliselt mitte niipea.
September 6, 2022
Väärikas mälestusmärk. Lugesin jupiti. Alguses siit ja siis sealt. Põhimõtteliselt tagant ettepoole. Kõik, mis ma siin öelda tahtsin sai tegelikult vastuse eessõnas, nii et jah. On elu ja on luulet ja luuleanalüüsi. Ellen Niidust kirjutatakse kindlasti veel, žanreid jagub. Seda ma vist taipan, miks küljendaja/kujundaja pildiallkirjad külje peale viltu pani, aga kael on nüüd ikkagi kõver.
February 6, 2023
Algul kätte võttes tundsin, et on kaalukas teos. Lugemise alguski läks veidi raskelt, kuid siis jõudis tegutsema hakata Ellen ise ja lugeminegi edenes hoogsamalt, kuni saigi läbi.
May 4, 2023
Läbi porikuu pimeda
siiski jõulusse jõuda
on imede ime!
Ja mida veel, hing, oskad nõuda?
Et jaanikuulõõsaks
kasvaks see kübe me ihus,
mis päikesepäevadest
läbi kantud sai pihus!
siiski jõulusse jõuda
on imede ime!
Ja mida veel, hing, oskad nõuda?
Et jaanikuulõõsaks
kasvaks see kübe me ihus,
mis päikesepäevadest
läbi kantud sai pihus!
August 1, 2023
Ilus ja isiklik
December 26, 2023
Maarja Unduski mälestusteraamat tema emast Ellen Niidust, tegelikult kogu Krosside perest. Huvitav ja südamlik lugemine ja sissevaade loomeinimeste pereellu.
February 13, 2024
Panoraamportree. Inimene, tema elu, looming, ajastu(d) ja teised inimesed tema ümber. Kõik oli olemas.
February 24, 2024
Armastusega kirjutatud raamat armastatud kirjanikust, emast, tema suguvõsast, sõpradest, Eesti ajaloost.
February 25, 2026
Raamat ilmus 2022. Presidendi raamatuklubis oli teemaks. Maarja Undusk rääkis, kuidas oli kirjutada raamatut oma emast. Väga hea ja hariv lugemine. Nii palju uusi teadmisi. Ellen Hiob (Niit) kirjutas luuteuse "Õnn" gümnaasiumi viimases klassis. See on üks minu lemmikluuletustest olnud ammustest aegadest. Sellele tegi viisi Edgar Arro ning laul kõlas 1947. aasta laulupeol (luuletus valmis 1946). Kahvliduell (Eno Raud ja Ain Kaalep) tütarlapse solvamise pärast (lk 178), Amfetamiini tarbiti sessiooni ajal õppimisvõime tugutamsieks (lk 193). Armukolmnurk Eno Raud-Heldur Niit-Ellen Hiob. Ellen valis tõsisema ja õpihimulisema. 1949. aastal Sai Ellen Niit NSVL meister purjetamises Hai paadiklassis. "Kuidas leiti nääripuu" - see tegi temast lastekirjaniku (Ellen Hiobi nime all) 1952. aastal. Kokkukolimine Jaan Krossiga - väga keeruline. Nagu Elu24. Valeeria Villandi:" Nagu need meesterahvad üldse on. Nad on igavesti hädas oma isekerkivate rippriistadega". (lk 294) 1963 ilmus "Pille-Riini lood", esimesed lood aga juba 1958 Nõukogude Naises (lk.347). Ajakirjaversioonis on lugeda, et Pille-Rini perekonnanimi oli Pall. Viive Tolli illustratsioonid (oma tütre järgi). (lk 349) Jaan Kross on öelnud:" On kolm tähtsat asja, mida eesti rahval tuleb järjepidevalt teha: mõtelda, püsida, paljuneda."(lk 504).
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 1, 2023
Kindlasti üks 2022. aasta vaimustavamaid raamatuid. On tunda tütre sügavat austust ema Ellen Niidu vastu ning ka minus see austus pidevalt suurenes. Olen alati teadnud, et Ellen Niit oli hea luuletaja, aga lugedes sain aru, et väga hea, seega oli ütlemata kurb lugeda, kui suurt ülekohut tehti Ellen Niidule jubedatel 1950. aastatel. Lisaks sellele sain teada kui ülihea inimene ta oli ning kinnistus teadmine, et naised on tegelikult tugevam sugupool, kelleta meestemaailm kolinal kokku kukuks.
Displaying 1 - 28 of 28 reviews