Raamat esitab sissejuhatuse ökosemiootikasse ja näitab selle asjakohasust tänapäeva ebastabiilsete kultuuri ja looduse suhete uurimisel. Ökosemiootikat võib defineerida kui nende märgiprotsesside uurimist, millest ökoloogilised nähtused sõltuvad. Mõtisklusi esitatakse teoses kolmes etapis, ammutades inspiratsiooni nii humanitaarteadustest kui ka bioloogiast. Esimeses peatükis selgitatakse märkide vahendatud suhete mitmekesisust, ulatust ja mõju looduskeskkonnas, alates üksikindiviidi tasandist kuni ökosüsteemi funktsioneerimiseni. Teises peatükis näidatakse eri viise, kuidas eelkeelelised semiootilised suhted on osa kultuurist ning osutatakse kahjulikele keskkonnamõjudele, mille toovad kaasa enesesse sulgunud ja pelgalt sümbolipõhised märgisüsteemid. Kolmandas peatükis selgub, kuidas mudelitele ja modelleerimisele keskenduv ökosemiootiline analüüs suudab efektiivselt kaardistada tekstide ja looduskeskkonna suhteid või tuua esile nende puudumise ning kuidas saab seda lähenemist loominguliselt kasutada, et panna alus keskkonnasõbralikele kultuurivormidele ja -praktikatele. Käesolev teos on ökosemiootika esimene raamatu mahus tutvustus eesti keeles.
Tuleb välja, et see, mida elevant küll minust mõtleb, on siiski oluline küsimus. "Vaatamata tehnoloogilistele edusammusele ja maailma kõige kaugematesse soppidesse jõudmisele on inimesed muutunud üksildaseks, sest teised liigid ei kõneta meid enam, ei omista meile tähendust, nende peamine reaktsioon meie suhtes on vältimine ja hirm." (lk 80)
(Loodus)luule võib päästa maailma. Olen seda alati kahtlustanud. Aga nüüd sain siis ka teoreetilise selgituse, miks see nii on. Ja metsa kui mudelit kavatsen küll analüütilise töövahendina kasutama hakata - ökoloogiline lähenemine haridusele oli juba nagunii mu tekstidesse ise sisse hiilinud.
Tegelikult väga huvitav raamat, nähtavalt valdab autor teemat väga sügavuti. Paraku inimese jaoks kes pole semiootikas tugev nõuavad mõned arendused tugevat pingutust.